Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd oma rännusaadet 20. hooajal asunud parajasti rännakutele sinna lõuna-ameerika indiaanirahvaste hulka. Ja eelmises saates oli siis lähemalt jutu ma putše rahvast, kes elab andide mäestikus seal kusagil Tšiili Argentiina piiril ja kes on siis olnud selle poolest eriline rahvas, et nad on suutnud hispaania vallutajatele vastu panna isegi sajandeid pärast seda, kui kõik teised ümberringi alistusid. Ja teine ma putsed. Kultuuri huvitav omapära on see, et talveti on nende üheks tähtsamaks toiduks olnud okaspuu seemned. Mitte just kõikidel Maputsedel, aga sellel Maputse hõimul, kelle juures meie olime, oli see küll nii. Ja see okaspuuliik, mille seemned olid nende tähtsaks toiduks, oli siis Tšiili Arokaarja väga haruldane puu, mis on ühtlasi ka Tšiili rahvuspuu. Kuid nüüd tänases saates, suundume Lõuna-Ameerikas sinna ticaca järve äärde. Selle legendaarse järve ääres elab päris mitmeid suuri indiaanirahvaid. Aga meie teeme juttu just peamiselt ühest nende seast ja see on siis Uurose rahvas. Nad on väga omapärased selle poolest, et elavad siiamaani ujuvatel saartel ja need saared on valmistatud siis Kaisla taimedest. Ja praegusel ajal on küll niimoodi, et nendel ujuvatel saartel neid on seal Titicaca järvel päris kümnete kaupa. Et seal elab ka Uurose rahvaga koos aimaara rahvas aga need aimaarad on ikkagi selle ujuvatel saartel elamise traditsioonid üle võtnud uuruse rahva käest. Ja tänases saates läheme siis just ühe niisuguse uuruse rahva pere juurde, kes ühel nendest saartest elab. Ja räägin ka üldse tikaga järvest ja nendest teistest indiaanirahvastest, kes selle järve ümber on elanud ja praegu elavad. Nõnda kõlab siis üks lahe Tšiili rahvamuusika meloodia. Ja siia saatesse valisin ma sellepärast, et selle loo nimeks on diktika haka. No ma arvan, et raadiokuulaja sellest Kiticaca järvest üht-teist ikka teab, vähemalt seda, et see asub seal Lõuna-Ameerika andide mäestik, kus ja on niisugune suur ja kaunis ja legendidest ümbritsetud järv. Täpsemini asub see tikaga seal Peruu ja Boliivia piiril, nii et järve põhjapoolne ja suurem osa kuulub Peruu riigi koosseisu ja see lõunapoolne siis jälle Boliivia riigi koosseisu ja Titikaga asub merepinnast ligi nelja kilomeetri kõrgusel. Ka siis tõeline kõrgmägede järv ja looduslooliselt on ta maailmas väga kuulus, sellepärast et ta on hästi suur ja sügav. Ja tema peal saavad sõita ka suured laevatest. Sellist kõrgmägede järve ei ole kusagil mujal maailmas olemas. Aga kui nüüd võrrelda näiteks seda titi kakat Meie Peipsiga, siis mõnes mõttes annab võrrelda küll. Täpsemini on siis tihti kaka ja Peipsi laius üsna sugused agana pikkuse poolest antiitika hakka väga palju Peipsist üle, ta on ligi 100 kilomeetri pikkune ja sügavuselt andaga võrreldamatult sügavam. Üle 100 meetri on siis selle diktikaaka järve keskmine sügavus ja no tegelikult ikkagi ka pindala poolest on ta meie Peipsist kokku üle kahe korra suurem. Aga meie ise saime esimese sellele Titicacale siis, kui me olime seal Peruu poole tulles ületanud viimase mäeaheliku sellelt kõrgelt ülevalt avanes siis selline avar vaade järvele. Ta mõjus ikka ääretuna nagu meri ja tema värvus oli sellel päeval niisugune kahvatu, sinine, sama värvi nagu õieti ka kiudpilvedega taevas meie kohal. Ja kui siis bussist välja astusime, et seal seda järve imetleda ja sellest pilti teha, siis tundsin, kuidas pea kergelt toikas ja samm oli ebakindel. Sest noh, me olime ikka nii kõrgele mäehaigus andis ennast natukene tunda. Ja puus päris tugev tuul ja tuul oli päris kõle ja samal ajal oli päike nii tugev ja ere, et pidid kogu aeg silmad ainult Kissis hoidma. Noh, sellised tüüpilised kõrgmägede kontrastid, mis seal esimese mulje nagu tekitasid. Aga nüüd, mis puutub sellesse Titic AKV värvusesse, siis järgmistel päevadel saime kogeda, et enamasti ei olnud ta sugugi mitte sinine vaid pigem niisugune hallikas. Ja et titekaka ongi tüüpiliselt halli tooni, sellele viitab ka tema indiaanikeelne nimi. Sest selle nime teine pool tähendab indiaanikeeltes halli aga nime esimene poolse titi, see tähendab jällegi Puumat ja selle põhjenduseks on siis pakutud, et järvekuju meenut vaat just nagu hüppavat Puumat. Aga kui ma ise kaardilt selle järve kontuure Simmitsesin siis oli küll ausalt öeldes üsna raske sealt välja lugeda, et see just puuma kujuga on. Aga ma arvan, et siin on põhjuseks see, et puuma on olnud indiaani rahvastele alati selline püha väeloom ja ju nad siis tahtsid selle järve piirjooni just niimoodi tõlgendada. Ja nagu öeldakse, sa näed ikka seda, mida sa just näha tahad. Nojaa, titi kaka on olnud muidugi Lõuna-Ameerika indiaanlastel selline pühajärv. Ja paljudes indiaanikultuurides müütides on ta olnud väga tähtsal kohal. No üks nendest, et Lõuna-Ameerika kõrgkultuuridest oli ju inkade tsivilisatsioon. Neil oli ju seal Lõuna-Ameerika lääneservas päris omaette impeerium. Ja inkadel oli ka hästi keeruline ja peenelt lihvitud mütoloogia niukene, täiesti ametlik ja riiklik meteoroloogia. Ja selle järgi oli siis niimoodi, et inkade kuningasoorajajad on tulnud sellest samast tikaga järvest. Ja mees jumaluse nimi oli siis olnud Manco kappak ja naisjumaluse nimi mama Oklo. Ja nendest olevat siis alguse saanud, see väga pikk ja keeruline inkade kuningate sugupuu. Ja tegelikult inkad ehitasid ka selle oma pühajärve äärde, sinna saartele ja kallastele mitmeid pühakodasid. Nende varemeid on seal siiamaani leida. Aga siis üks teine indiaani kõrgkultuur, mis ei jäänud sugugi alla inkade omadele, see on samuti väga tihedalt tikaga järvega seotud, aga sellest teatakse üldiselt palju vähem kui inkade tuurist. Nii et alles viimase sajandi jooksul on hakatud taipama, millisel kõrgel tasemel see kultuur oli. Ja see oli siis niisugune kultuur, mida nimetatakse Divaniku kultuuriks. Ja see lind, riik, mille pealinn oli siis ka nimega Diva Niko asus Titikaga lõuna otsas ja kujunes sinna kuskil tuhatkond aastat tagasi. Ja just viimastel aastakümnetel on siis arheoloogid seal välja kaevanud väga suure linna varemed. Nii et see varemeteala on seal neli ruutkilomeetrit, kas kujutate ette siis ligikaudu kaks korda kaks kilomeetrit, et niisugune ala ja see kõik täis laiade tänavate ja uhkete hoonete jäänuseid. Seal oli siis mitmekorruselised, eluhooned, paleed, kaubalaod, sest see oli tähtis kaubakeskus seal samuti Divaniku ja väga palju ka siis oli seal pühakodasid ja püramiide sest Divaniku oli ka püha linn. Ja parimatel päevadel elas seal linnas ikka lausa kümneid tuhandeid inimesi. Ja nüüd need tiiva niku inimesed pidasid oma kõige tähtsamaks jumalaks. Viracodžat piraka otsast on lugusid ja legende ka teistel indiaani rahvastel. Aga Divaniku Rahval oli see täiesti kõige tähtsam jumalus ja nende müüdi järgi tõusis sisse viracoodsa just sealtsamast titi katka järvest ja lõi siia maa peale siis kõik jumalused ja pani algusega inimsoole. Aga selle inimese loomisega läks tal midagi väga viltu. Nii et kui viraku otsa väga palju hiljem tuuni uuesti maa peale vaatama, et mis tema loomingust on saanud siis oli ta väga kurb, sest inimesed, kes seal tegutsesid, olid rumalad ja tegid alati tihti täiesti valesid asju. Jaa, viracodza meel läks selle peale nii kurvaks, et ta hakkas ohjeldamatult nutma. Nuttis nii kaua, Etiti kakajärv hakkas üle kallaste ajama ja sellest tekkis lausa üleilmne veeuputus. Ja see veeuputus hävitas, kuidas kõik inimesed maa pealt ainult kaks inimest olidki ellu jäänud, üks mees ja üks naine ellu olevat ainult sellepärast, et nad oskasid ehitada Kaislawartest. Nüüd selle müüdi järgi, see praegune inimkond ongi siis pärit nendest kahest kes ellu jäid. Noh, mõnes mõttes on see lugu ju hämmastavalt sarnane piibli veeuputuse loola kuigi seostes olla, sest see müüt on tekkinud hoopis teisel mandril ja piiblilugudest täiesti sõltumatult. Ja suur vahe on ka siin piiblilugudega selles et selle Lõuna-Ameerika indiaanlaste variandi järgi on piraka otsa kogu aeg inimkonnal silma peal hoidmas. Et äkki läheb segi kord nii nagu esimest korda ja inimestest ei saa üldse asja. Ja eks siis tuleb maa peale tagasi tulla ja jälle hakata korda looma. Noh, täiesti selline mõtlemapanev lugu, et kuidas selle inimsooga siis praegusel ajal on, et kas ta ongi päris valele teele läinud või ikkagi ei ole. No siin kuuldus need jällegi üks osa sellest lõuna-ameerika indiaani meloodias, mis oli pühendatud titi kakajärvele. Aga siit edasi ma räägiksin juba täiesti nendest isiklikest muljetest, kui me sinna Titicatka järve ujuvatele saartele läksime. Ja see minek siis õieti niimoodi, et kõigepealt sõitsime seal Peruu poolel puuno linna punaon, selline pisikene sadamalinn titi kaka ääres ja seal oli siis paadisillal samas üks mees, ta nimi, teejuht, kellega me olime kokkusaamise enne kokku leppinud. Ja tema nimi oli Felix Huanam, talle niisugune tõmmu ja jässakas mees ja kuulus keetša rahva hulka, neid keedživaid elab ka seal tykki kaka ümbruses päris palju. Õnneks Felix oskas täitsa hästi inglise keelt ja ta oli ka väga palju kordi nendel ujuvate saartel käinud, nii et meile väga sobiv teejuht. Ja siis, kui me paadiga juba sealt kaldast kaugemale läksime siis vaatasin, et kogu see tiki kaka kallas on palistatud sellise hästi laia ja ühtlase Kaisla tehnikuga kaitstud tihnik nägi välja umbes nagu meie Lääne-Eesti pillirooväljad seal Matsalu kandis ja mujal. Ja mõnikord otse meie paadi kõrvale tulid sellised rohelised Kaisla Nad, nad olid siis lainetega sealt rannast kuidagi lahti rebenenud ja tuul viis neid siis need sinna järve peale kaugemale. Ja siin oli nüüd hea vaadata ühe sellise Kaisla tuti pealt, mis mööda ujus. Et kumb see siis ikka nüüd on, kas Kaisel või pilliroog sest kui loed neid turismi, brošüürikesi ja kirjandust, siis seal alailma nimetatakse tik, haka saari, hoopiski pilliroosaart, eks öeldakse, et need on hoopis tehtud pilliroost. Aga noh, siit lähedalt oli näha, et sellel taimel olid sellised ümarad lehed ja õisikud varte otsas nägid välja nagu pruunid tupsud. Nii et päris kindlasti mitte pilliroog, aga Kaisel ja kui me nüüd sellele saarele hakkasime lähedale jõudma, kuhu me pidime minema siis oli hästi põnev vaadata, et kui paks see Saarika on ja kui palju sellest veealune osa siis moodustab? No ikkagi enamik sellest taimedest tehtud saarest asus vee all ja see paksus sellel saarel oli ikka täitsa mitu meetrit. Ja kõige alumine kiht oli niisugune pooleldi kõdunenud ja tumepruuni värvi. Aga see kõige pealmine kiht seal saarel oli jällegi hästi värske nägi umbes välja nagu puhastest kollase ja rohelise kirjudest õlgedest paks vaip. Ja sinna saare pinnale ja vastasin, siis oli lahe tunda, kuidas saabaste all see Kaislatest pind pehmelt vetrus. Ja kui ma nüüd neid Kaisla õlgesid seal oma silmade ees hooletumalt vaatasin, siis avastasin üllatusega, et nende vahel oli hästi palju valgeid jääkristalle. Noh, eks see oli siis märk sellest, et öösel oli olnud öökülma. Me olime seal titi kaka ääres, novembrikuus oli siis Lõuna-Ameerika varakevad. Ja noh, sel ajal tõesti seal kõrgmägedes öösiti. Täitsa miinustesse. Aga siis nägin juba teemat, tuleb vastu meile see saareperemees ja tal on peas selline paks villamüts-sugune, väga kirev mitmevärviline hästi suurte kõrva lapatsid, ega, ja pealael niisugune hästi suur kelmikas tutt, no ma kujutan ette, testis võiks niisuguse pähe panna, ehk ainult jõulude aegu, kui päkapiku mängid. Aga siin oli see täiesti klassikaline indiaanlaste peakate, sest ilm oli ju tõesti täitsa jahe. Aga siis sattus mu pilk selle mehe jalgadele ja ma ei suutnud oma silmi uskuda, sest ta oli täiesti paljajalu, kõndis nende jääkristallide peal ja siis ma küsisin selle meie teejuhi käest, et miks ta siis nüüd täna paljajalu on? Felix vastased, aga nii nad on siin harjunud ja nende meelest on see väga normaalne, et kogu aasta ringi tuleb käia paljajalu. Ja kui ta lähemale tuli, siis tegime tutvust, ta ütles, et tema nimi on Nestor Suadahhi lappa ja hakkas siis oma saare elust rääkima. Ütles kõigepealt, et saare nimi on nende keeles tupiiri Kiili mis siis tõlkes tähendab hõljuvaid juuri. Päris poeetiline nimi hõljuvad juured. Ja ta rääkis, et selle saare peal elab kokku kuus peret ja inimesi on kokku 36 ja kõikne, et inimesed on omavahel mingit pidi, kas inimesed või sugulased. Ja siis kuidas ta rääkis, vaatasin ma niimoodi laiema pilguga, et kui suur see saarik on, et kuidas need 36 inimest ära mahuvad. Ja tundus, et võivad mahtuda küll. Sest see ujuvsaar oli päris suur. No ma pakun läbimõõdus umbes nii sadakond meetrit. Ja need majad, kus nad elasid, need olid siis sõõrikujuliselt seal saare servades, nii et keskel oli suur tühi plats. Ja need majad olid tehtud samuti Kaisla vartest, nii nagu see Saargi. Ja need ei olnud mitte ainult siis elamise hütid, vaid seal oli ka neid kõrvalonne, kus siis oih, majapidamisriistu või riideid või toitu või muud. Aga need majakesed olid tõesti niisugused pisikesed nunnud nagu nukumajad enamasti sellise nelinurkse kujuga ja mõned ka niisuguse koonuse kujuga nagu püstkojad. Ja siis Nestor, Soata peremees kutsus meid ka ühte niisugust elamist vaatama, et kuidas ta seestpoolt välja näeb. Ja ta oli ikka väga tühjavõitu, see, see majakene seestpoolt. Põhiliselt oli seal siis üks suur voodi, mis oli tehtud Kaisla Kubudest ja siis üks selline järi, mille peal saab istuda ja mis oli samuti tehtud Kaisla Kubudest. Ja siis selle voodia järi peal olid niisugused suured laiad paksud oma kood villased tekid ja ka seinad olid kaetud sihukeste kirevate villa vaipadega ja sellepärast nägis ruum üsna rõõmus välja. Aga mind kangesti ikka huvitas, et, et mismoodi nad neid saari ehitavad ja kui kaua üks saar vastu peab ja eks siis peremees kõneles sellest asjast. Ja ütles siis nii, et see saare ehitamine võtab aega mitu kuud. Aga noh, nii poole aastaga on saar valmis, kui kõvasti tööd rügada. Ja seda saart tehakse siis niimoodi lõigatakse kõigepealt Kaisla varsi, tuuakse paatidega siia kokku ja siis köidetaks meid sellisteks suurteks inimese kõrgusteks Kubudeks. Ja need kubu tsis ühendatakse omakorda kokku saadakse niisugune suur Parv ja vot neid Kaisla kuudest parvi ehitatakse siis mitu tükki üksteise peale. Ja kui nüüd see kunstsaar valmis saab, siis kinnitatakse ta järve põhja selliste pikkade puuvaiadega, nii trammitakse nad tugevasti järve põhjamutta kinni. Ja seda tehakse selleks, et kui tuleb vertikaaltorm, siis lained ei lõhuks seda saart laiali. Ja seda ta rääkis ka, et noh, niisugust saart tuleb kogu aeg uuendada. Nii et uus kiht pannakse sinna peale iga mõne nädala järel. Ja samal ajal siis need alumised kihid seal all kogu aeg kõdunevad ja kaovad. Nii et see saar, Ta on kogu aeg nagu ehitamisel. Kogu aeg ehitatakse seda juurde. Ja näitas ka, et vaadake, need hitid ja onnid on veel tõstetud niisuguselt Kaislatest kõrgendike peale. Ja see on siis selleks, et altpoolt järvest tulev niiskus jõuaksin onnidesse ja ka võib-olla sellepärast, et kui mõnikord väga suur torm, siis ujutab selle saare üle, aga need elamud jäävad siis veepinnast kõrgemale. Ja siis selle ühe saare kestvuse kohta ütles meie peremees niimoodi, et noh, umbes nii 15 aastat kestab keskmiselt üks saar paremal juhul võib-olla paarkümmend aastat, aga mitte kauem ja pärast seda tuleb tingimata ehitada jälle täiesti uus saar. Ka siin kõlas nüüd veidikene teistsugust muusikat ja see oli nüüd kuurose rahvamuusika siis rahvas, kes põliselt nendel Kaisla saartel on elanud palju sajandeid, kuigi praegusel ajal elab seal kaista saartel väga palju ka aimaara rahva inimesi, isegi jai maraton, praegusel ajal enamuses neid saari tegelikult järve peal päris palju, kümneid, et kaupa. Aga eksnedaimaarad on ikkagi võtnud selle eluviisi üle. Uurose rahvat ja Uurose rahvas on tegelikult elanud sedaviisi juba kusagil 14.-st sajandist alates. Selle põhjuseks oli see, et nendel aegadel jõudsid siia järve juurde incad. Inkadel oli võimas riik, nende armee oli tohutu suur, mitte keegi nende vastu ei saanud ja kõik, kes alistati, muudeti inkade orjadeks, uuruse rahvas seda ei tahtnud ja leidsid, et siis ainus väljapääs on see, et tuleb põgeneda sinna Titikaga järve Kaislatiinikutesse sinna ennast ära peita. Ja siis nad leiutasidki selle, et ehitavad sellised ujuvad saared ja saavad niimoodi vabana edasi elada. Ja saidki. Aga noh, järgmistel sajanditel oli ju nii, et siis tulid juba hispaanlased ja nendele nad pidid alla vanduma. Ja pärast hispaanlaste tulekut käis üldse Uurose rahva saatus kogu aeg allamäge. Nii et rahvas jäi väga pisike keseks ja praegusel ajal need Uurose rahva viimased jäänused elavad tegelikult hoopiski Boliivia poolel ja kusagil seal tykki kaka järvest eemal. Noh ja siis mõned üksikud urose rahva pered elavad siiamaani ka seal Titicaca kujuvatel saartel. Ja noh, ma siis nüüd räägiksin ikka edasi seda juttu, mis enne pooleli jäi, et mida huvitavat me veel seal hõljuvate juurte saarel nägime. See oleks siis niimoodi, et alguses ajasime juttu, vaatasime ühiselt ringi ja siis anti meile vaba aeg, et igaüks saab ise ringi vaadata, mida huvitavat seal leiab. Ja mina leidsin seal siis üksi ringi kolades kaks täitsa põnevat asja. Esiteks läksin uurima ühte niisugust imelikku tumedat hunnikut, neid oli seal saarel mitu tükki, nägid välja nagu kompostihunnikud. Kui lähemale läksin, siis tõesti olidki niisugused Kaisla taimevartest ja muudest jäätmetest tehtud kompostihunnikud. Ja nende peal kasvas üks väga tuttav taim. No täitsa kartulivarred ja isegi kartuliõied, samasugused lillad nagu meie kartulil, polnud mingit kahtlust, et see oli kartul. Ja mõnes mõttes see ju ka ei olnud üllatus, sest kartul on ju pärit Lõuna-Ameerika andidest. Aga et seda saab kasvatada ka siin keset järve kunstliku saare peal, see oli küll väheke üllatav. Ja siis mul tekkis niisugune kelmikas mõte, et huvitav, kui need kartulimugulad ükskord valmis saavad, et kuidas neid sealt siis kätte saab. Et kas selleks peab siis sukelduma sinna ujuva saare alla või kuidas kuidagi nad muidugi ikkagi need mugulad kätte saama ja kasvatasid neid seal kindlasti palju sajandeid juba. Aga nüüd see teine asi, mille ma ka seal omapead kõndides avastasin, oli kõige tagumises saare otsas ja seal oli niisugune täiesti omaette Te Kaislatest saarekene tõesti pisikene, vaevalt nii kümnemeetrise läbimõõduga ja ma ei saanud kuidagi aru, et mis otstarve seal omaette saarekesel võiks olla. Aga kui hoolega vaatasin, siis märkasin, et seal sibasid ringi nisukesed priske rotisuurused, kirjud loomakesed. No ja siis oli selge, et need on ju merisead, son, merisigade saar, kus siis oli ka väikene niisugune varjualune. Et merisigade jaoks, et nad saaksid peitu pugeda kui vaja. Ja sinna oli pandud ka nisugune roheliste taimevart Kuhi neile söödaks. Ja see väikesaar oli siis selle suuresaarega ühendatud niisuguse pika köiega, nii et kui vaja, siis sai köiega sikutada selle sinna täitsa suure saare kõrvale. Noh, meil Eestis on ju merisiga ikka kui lemmikloom. Aga andide indiaanlastel see üldse lemmikloom ei ole, vaid siin on ta ajast aega olnud inimeste toiduks, nii et teda on peetud, nii nagu meil siin Eestis päris sigu. Ja Neid siis kasvatada on selles mõttes lihtne, et pole seal mingit erilist vaeva vaja näha. Nad sigivad hästi. Teisest küljest saab meilt küll väga vähe liha, aga noh, midagi ikka saab ja indiaanlased on harjunud, et see on selline tähtis lihatoit ja teda peetakse siis nagu koduloomanasugustes varjualustes ka seal mandri peal. Aga kui ma nüüd need merisead seal olin avastanud, siis tekkis mul peas niisugune küsimus, et huvitav, mida see saarerahvas siin üldse igapäevaselt sööb. Ja siis otsisingi seltskonna jälle kokku kokku ja palusin sellel peremehel Nestor Svaatal kõnelda, et mis on nende traditsiooniliseks toiduks siin saarel. Ja tema viis meid siis kõigepealt tulekolde juurde, mis oli täitsa seal keset saart, seal istus lõkke ääres niisugune vanem naine ja tegi pisikese lõkke peal süüa. See lõke oli tõesti selline väga väikene ja ta oli siis pandud põlema niisuguse kividest aluse peal. Kivid olid niisugused laiad ja, ja õhukesed ja naine toitis seda lõket, ohud ettevaatusega, pani sinna siis neid kuivanud Kaisla varsi vähehaaval juurde ja vaatset leek liiga kõrgele ei tõuseks. Ja oli selge ka, et mispärast ta nii ettevaatlik oli. Sest kui mõelda kogu see saar, kõik need majad, kõik, mis siin oli, see oli äärmiselt tuleohtlik, nii et oleks piisanud ainult sädemest ja kogu saar oleks läinud põlema nagu üks tohutu õlekuhi. Aga naine oli harjunud, et nii peab tegema ja ta teadis, kuidas seda teha. Ja siis selle lõkke kohal oli pada ja vaatasime, mis seal paja sees on, seal olid siis kartuli ja köögiviljatükid keemias ja päris palju ka Kaisla varsi. Ja siis veel ka paar puhastatud kala. Ja metsis üle tõlgise peremees meile ütles, et vot see, mida te siin näete, see ongi meie kõige igapäevasem toit. Et Kaisla varred natuke omakasvatatud köögivilju ja siis sealt järvest püütud kalad. Ja sealsamas lõkke kõrval oli näha ka üks kimp päris tooreid Kaisla varsi. Ja peremees pakkus, et proovige, et seda võib ka toorelt süüa ja näitas ette ka, et kuidas see käib. Kõigepealt kooris siis Mart Helmet selle rohelise osa ära ja siis pistis sealt keskelt selle valge taime säsi suhu, hakkas närima, proovisime siis ka. Tõtt-öelda, ega seal Kaisla säsil mitte mingit maitset ei olnud, oli selline vesine ja ebamäärase maitsega, aga siia ta ju kõlbas. Ja siinkohal siis juba hakkas meie kiit seletama üldse nendest Uurose rahvatraditsioonidest siin ujuvatel saartel niimoodi laiemalt ja üldistavalt. Ja noh, ta ütles siis seda, et et kui see uruse rahvas kunagi üldse sinna Kaisla tehnikutesse põgenes, siis pidid nad ju ka seal ellu jääma ja leidma mingit toitu, mida on siinsamas ümberringi võtta. Ja siis saigi selgeks, et kõige parem taimne toit on siis Kaisla varte säsi ja kõige lihtsam kättesaadavam loomne toit, et on need kalad seal järves. Mõlemat, nii kalu kui Kaislaid jätkub siin alati. D külluses. Ja niimoodi oskasid nad oma hinge sees hoida ka kõige raskematel aegadel. Felix rääkis ka seda, et praegusel ajal on asjad veidikene teisiti, kes praegu on ikkagi niimoodi, et sellised ujuvate saarte elanikud on turistide suured lemmikud, turistid tulevad sinna, pakuvad siis ka raha oma külaskäigu eest ja selle raha eest saavad siis saareelanikud käia punas poes ja osta sealt endale siis leivalisa juurde. Aga ta ütles, et neil on see harjumus süüa ikka kala Kaisla varsi päris tugevalt sees ka praegusel ajal samuti nagu see liikumine paljajalu ja üldse magamine nendes Kaisla onnides, kus kokkuvõttes on ikkagi ju parajalt niiske ja ebamugav olla. Aga ta ütles, et see uruse rahvas ja need ei määrat, kes siin ujuvat saartel on. Nemad on sellega harjunud. Ja ma ise vaikselt mõtlesin, et põrgutelt mina küll siin saare peal ei tahaks kuigi kaua olla, see on ju nagu vangla, et kuskile ära minna ei ole. Oled kogu aeg seal pisikesel saarel nagu vangis ja sa oled üsna üks lust, toitu ja olemine on ka niisugune niiske ja rõske. Aga sellest ma sain ka aru, et nende saare elanike jaoks on see hoopis teistmoodi. Nende jaoks on need ujuvad saared, tõeline, turvaline ja mõnus kodu. Ja niimoodi laiemalt võttes on selline huvitav pärimuskultuur, kus siis kõik see kultuur on üles ehitatud ainult ühele veetaimele sellele Kaislale, nii et sellest Kaisestantsis ehitatud need saared ja majad ja isegi paadid ja kaitsel on kõige käepärasem tulematerjal ja samas ka toit. Et niisugust asja ei tea ma mitte kusagilt mujalt maamunalt, kuulsin Kuuruse rahva juures Titicacal. Aga need seal särtsaka urose rahvamuusika saatel saab meie tänane saade otsa sellest aga kummalisest eluviisist seal tikaga järve ujuvatel saartel. Ja mis tuleb järgmise saate teemaks. Seal läheme juba andide ühe kõige suurema indiaani rahva keetševade juurde. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
