Vikerraadio. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd oma rännusaadet 20. hooajal parajasti kulgemas lõuna-ameerika indiaanirahvaste seas ning eelmises saates sai kõneldud neist Amazonase põlisrahvastest, neid seal määratul hulgal sadu rahva kindlasti väikesed. Ja siis seal saatesse mõtiskleda selle üle, et mis rahvad need seal on ja milliseks on kujunenud nende saatus. Aga nüüd tänases saates liigume sinna päris Lõuna-Ameerika põhjaotsa. Ja seal on voolamas üks väga võimas jõgi, selle nimeks on Orynaco. Ja vahetult enne ookeani suubumist moodustab see jõgi määratult suure delta. Sel Lauri nokko jõe delta pindala on kokku tervelt 41000 ruutkilomeetrit. No võtame võrdluseks siis näiteks Eesti pindala. Praktiliselt peaaegu kogu Eesti pindala on sori noku jõe delta. Ja see on niisugune ala koos puuduvad peaaegu täielikult igasugused teed. Suuremad asulad ja seal metsade ja jõgede keskel elab üks rahvas, kelle nimeks varaud. Ja nemad on siinkandis elanud tuhandeid aastaid ja täiuslikult kohanenud loodusoludega ja lähemegi siis neile külla ja vaatame, mismoodi nad seal elavad. Sedaviisi päris salapäraselt algab üks varaoode šamaanilaul ja siin on laulmas koguni kolm mees šamaani ja nad laulavad seda lauluhääl tervendusseansil koosnad ühe hõimu liikme siis hädasid leevendavad. Aga nüüd juba enne seda, kui ma paroodia juurde ei olnud jõudnud ja kodus sellele reisile mõtlesin, siis ma olin ausalt öeldes üpriski skeptiline selles osas, et kui palju nendel varaoodel seal seda ehedat pärimuskultuuri praeguseks ajaks üldse säilinud on. Sest nendel maailmareisidel olime näinud oi kui palju niisugusi rahvaid, kes tegelikult olid kaotanud täiesti oma pärimuskultuuri ja siis lihtsalt teesklesid seda pärismaalast selleks, et siis turiste lõbustada ja nendelt raha saada. Ja teistpidi jällegi, kui ma nüüd juba sealt tagasi tulin, siis kokkuvõttes tagantjärgi mõeldes oli meeldiv üllatus, et vara Uudel oli see pärimuskultuur ikkagi vägagi ehedalt säilinud. Noh, ma mõtlen siis seda, mida me seal nägime, noh, see nende igapäevane eluviis, nende elamut, nende toidud, nende peretraditsioonid, need kõik olid üpriski ainulaadsed selle rõhude kultuuri vaimsest poolest muidugi seal lühikese ajaga nii palju selgust ei saanud, aga need vähesed lood, mida näiteks meie indiaanlastest teejuht meile seal siis ringi liikudes jutustas. Need olid ka ikkagi päris huvitavad ja ainulaadsed ja üks nendest oli minu meelest nii vahva, et selle ma siin saate, lõpus kavatsen ka teile edasi jutustada. Ja miks nende pärimuskultuur seal nii hästi on säilinud? Selle minu meelest on päris loomulik põhjus, nimelt on nad siiamaani elanud seal jõe deltas üsnagi omaette ja segamatult. Aga Läheme siis reisile, kuidas me üldse sinna kohale jõudsime, see oli üpris keeruline tee. Venezuelas tuli minna siis sinna kõrvalisse riigi nurka väikese lennukiga, sealt istusime ümber juba ühele bussi loksule ja sõitsime sellega lihtsalt nii kaua, kuni idee sai täiesti otsa. Ja siis juba istusime paati ja sõitsime siis möödoorinoko jõge mitu tundi allavoolu. Ja noh, see oli nokko jõgi oma silmaga vaadatustali. Tõesti, selline majesteetlik mulle meenutas millegipärast kõige rohkem hobi jõge Siberis, mida ma olen ka oma silmaga näinud ja mis on üks siberi suurimaid jõgesid. Aga kui me nüüd juba sinna deltas välja jõudsime oma paadiga, siis hakkasid need jõeharud aina uuesti uuesti hargnema ja minu jaoks oli see täielik mõistatus, mismoodi see paadijuht täiesti enesekindlat alati valis ühe nendest tohutust hulgast harudest just nagu oleks mingisugune maantee, kus iga nurga peal on teeviidad, et mine nüüd sinna ja sealt jõuad teise kohta ja nii edasi. Aga siin ei olnud tõesti inimasustusest lõhnagi ümberringi mõlemal pool kallastel ainult katkemata džunglimüür ja muud mitte midagi. Ja metsaalune, see hakkas ka kohe silma, oli siin džunglis väga märg ja soine, nii et ma kujutasin, et kui peaks nüüd seal all ise ringi liikuma, siis ollakse ikka kohutavalt raske. Aga meie sõitsime siis sinna kusagile oma ööbimispaika. Ja ööbimispaik oli ausalt öeldes võrdlemisi metsik. Minu meelest nägid need hütid üsnagi samasugused välja nagu kohalikel inimestel. Noh, need onnid seisid siis seal kalda peal vee sees kõrgetel puu vaiadel ja nendele pääses ligi ainult paadiga. Ja kui ma siis sinna oma onni sisse läksin, siis oli selge, et mingit turistlike mugavusi siin ei ole, konditsioneerid ei maksnud unistadagi. Õhk oli Connis rõskusest küllastunud ja väga-väga lämbe nagu troopikas väljaski elektrit, nagu hiljem selgus, sai iga päev paar tundi, seda andis üks lärmakas generaator. Ja see on oli siis selline, et seinad olid kokku löödud õhukestest laudadest kusjuures laudade vahel olid päris laiad praod ja siis katuseks olid laiad džunglipuulehed. Ja kui ma seal onnis juba natuke aega sain olla, siis sain ma selgeks, et ma ei ole siin sugugi üksinda. Kui väljendada ennast looduse inimese keeles, siis minu onu oli äärmiselt elurikas. Ja eriti palju oli seal putukaid küll suuremaid, küll väiksemaid ja mõnikord astus mulle sinna onni sisse ka mõni käe või sisalik. Ja nad liikusid täiesti vabalt, nad tulid sealt väljast džunglist siia sisse mõne laia prao, neid pragusid oli seal onnis igal pool ja natuke aega nad seal siis olid ja siis läksid mõnest praost jälle välja ja liikusid edasi. Mul polnud ausalt öeldes selle vastu midagi. Ja mulle tundus, et ongi tore, et saab siis peaaegu samasugustes oludes siin džunglis neid öid veeta nagu teevad seda kohalikud varro indiaanlased. Ja seal onnis esimesel õhtul magama jäädes ma mõtisklesingi, et aga see on ju see põhjuski, miks siis need varood siin nii hästi oma pead ja segamatult on saanud elada, sest siinsed olud lihtsalt ei sobi mitte kuidagi valgele inimesele? Siia pole saanud ehitada ka teid, sest niivõrd soine, niivõrd palju jõgesid ja polegi olnud hädalist põhjust neid teid asulaid ehitada, sest siit teldast ei ole leitud nimetamisväärselt kulda või naftat või muid maavarasid. Siin kuuldus nüüd siis jälle üks lõik varoode laulustukkus, kolm šamaani olid loitsimas. Aga meie hakkasime siis järgmistel päevadel selle ümbruse ja looduse ja nende inimestega tutvust tegema. See loodus oli seal kohe erakordselt mitmekesine ja huvitav, aga siin saates ma sellest ei räägiks. Sest meil on ikkagi teemaks just see põlisrahvas seal. Ja neid me seal ka siis otsisime. Ja kui me nüüd esimesel hommikul pärast ööbimist Paat istusime, siis tervitas meid kohalik teejuht. Tema nimi oli Aleksander Taali indiaanlane, noor 23 aastane, hästi selline haka ja, ja terane ja painduv ja liikuv noormees. Ja kui me temaga siis natukene juttu ajasime, siis ta ütles, et tegelikult voolab tema soontes kahe erineva indiaani rahva verisest. Tema ema on küll parahoo, aga isa kuulub hoopis koera, nii rahvahulka. Noh, need koera, nyyd on siis selline rahvas, kes elab Lõuna-Ameerikas päris mitmetes riikides, kõige rohkem on neid Paraguay seal neid seal ka vaatamas käinud ja korra nii rahvas on suur, neid on kokku ligikaudu viis miljonit. Kuidas korra nii mees need siia nii kõrvalisse paika sattus, seda ma ei tea, aga igal juhul siin ta oma pere lõi. Ja seal Aleksander oli siin deltas sündinud ja sellepärast teadis ta väga hästi kohalikke kombeid ja reegleid ja valdas muide suurepäraselt vaarao keelt. Ja tal oli palju tuttavaid siin metsade peidus erinevates peredes ja see kõik oli meil väga väärtuslik, sest ta oskas meid juhatada perede juurde oskas nendega luua usaldusväärseid suhteid ja meile ka siis vastav seletada neid kombeid ja traditsioone, mida me nägime, nii et ta oli tõesti kuldaväärt tee oht meie jaoks. Aga Ta kohe alguses tegi meile selgeks ühe asja, nimelt mida tähendab selle rahva nimi nende endi keeles vara hoo ja selgus, et nende oma keeles tähendab see siis paadiinimesi või siis paadirahvast. Minu meelest hästi tabav nimi, sest tõepoolest, ilma paadita on paraood võimatu ette, toda siin deltas ei saa mitte kusagile, kui sul ei ole paati. Ja teistpidi on paadiga minnes see metsik kant nagu mingi tohutu suur teedevõrk ja ma kujutan ette, et vaaraopeasse niimoodi ongi. Ta liigub siin vabalt. Ta teab kõiki nurgataguseid ja pääseb mõne jõe kaudu alati sinna, kuhu ta tahab jõuda. Ja teine asi muidugi, et see paat on vaarao jaoks ka kõige tähtsam elatusvahend. Sest paadiga käib ta ju püüdmas kalu siit jõest, paadiga käib tagajahil, nägime ka seda jahtise käib siis niimoodi. Ta lihtsalt on paadis ja seirab kalda peal, kas on mõni loom või lind ja siis, kui hästi läheb, siis saab selle saagiks. Ja sealt samast jõe kallastelt hangib taga paadiga söödavaid taimi ja näiteks puude vilju, mis on söödavad. Nii et, et väga tähtis ka toidu hankimiseks. Ja muidugi On see paat ka siis igasugu kraami vedamiseks millal näiteks kolitakse uude kohta koos oma perega või sõidutatakse oma pereliikmeid kuskile. Ainult paat on see, millega seal igal pool hakkama saab. Ja neid paate nägime me iga päev päris mitu mitmeid ja nad olid äärmiselt arhailise välimusega ja põnevad välja õõnestatud siis ühtsest jämedast puutüvest ja seda tehtud siis ainult kirvega. Nii et neid rohmakaid kirvejälgi oli seal paadi sees ja väljas selgesti näha. Aga see paat oli väga siukene, kiire ja sujuv liiklusvahend. Nii et kui see varoo mees seal paadis selle ühe mõlaga niimodi aerutas, siis liikus ta üllatavalt kergesti edasi. Nii et igati õigustatud sõiduriist ja miks ürgne ühe puu lootsid siin siiamaani kasutusel on, see oli ka minu meelest ilmselge. Niukseid puid, jämedaid tüvesid, millest paati saab teha, leidus siin igal pool piisavalt ja praktiliselt iga mees oskas säärasest tüvest endale paadi valmis teha. No milleks siis kulutada oma raha, mida niigi vähe paadi ostmise peale, kui selle paadi saab kätega ilma rahata. Aga nüüd järgmiseks ma kõneleksin ehk nende Raude igapäevasest toidumenüüst nii palju, kui me seda seal tundma õppisime. No ma ütleksin, mõnikord tõid nad midagi Cap poest, aga pood oli väga kaugel ja sealt sai tuua ainult mingisuguseid kuivaineid, mis hästi säilisid. Ja väga valdava osa toidust hankisid varood ikkagi loodusest. Aga see loodusest saadud toit oli vägagi mitmekesine. Ütleme, loomsest toidust oli kahtlemata Raude jaoks esikohal kala, sest need veed olid siin hästi, kalarikkad ja ülilihtne oli kiiresti kinni püüda sealt selline kogus värsket kala, millega kogu pere saab ära toita. Linde ja loomi küttisid, väravad samuti, aga seal oli üks konks ja see tegelikult on pärit juba nende pärimuskultuuri iseärasustest. Nimelt on mitmed suuremad metsloomad ja linnud paraude jaoks tabu, neid ei tohi jahtida. Ja nii nad küttivadki ainult väheseid linnuliike ja siis ka üksikuid väiksemaid loomi, väiksemaid loomi, nagu näiteks noored kaimanid või siis akuutid. Naaguuti on selline eriline Lõuna-Ameerika looma sihukene sihukene näriline. Ütleme siis, et meile tuttava merisea sugulane aga palju suuremat kasvu. Ja mis nüüd puutub nende varoode taimsesse toitu, siis siin oli eriti tähtsal kohal just üks taim. Seal oli üks palmiliik ja selle nimeks oli vunk puriti palm eesti keeles. Moritse Sis hispaania keeles. Ja ta on niisugune palmiliik, mis kasvab tegelikult ka mujal Lõuna-Ameerika troopikas. Ja ta eelistab kasvada just soistel aladel. Aga kuna nüüd ori Nokos on just hästi palju neid soometsi, siis on seda puriti palmi siin palju. Ja sealt, et nad korjavad neid viljakobaraid. Suured rasked viljakobarad sügisesel ajal, kui need valmis on. Ja Meie teejuht Aleksander seletas, et puriti palmi viljade kogumine on täiesti nagu üks pidu või püha nende varaoode jaoks. Seda saab nii palju, et siis korraldatakse kohe lausa omaette, et festival. Ja mida nad sealt siis kasutavad? Need viljad on iseenesest umbes niisuguse pingpongipalli suurused, võib-olla niukesed krobelise, punaka või pruunika koorega seal sees niisugune poolvedelkollast värvi viljaliha ja vot sellest viljalihast saab hästi palju erinevaid toite, et meie seda maitsta ei saanud, me olime siin kevadel, aga need valmivad sügisel. Aga Aleksander siis kirjeldused nakutele, poliiti Palmise sisu pidin maitsema umbes nagu porgandismuuti. Natukene magus, väga toitev ja praod lausa jumaldavad seda. Ja siis, kui see tore festival lahti läheb, sellel on isegi oma nimi, nahana muu. Ja vot siis sel ajal on võimalikud toidud ja joogid sellest puriti Palmist seal festivalil siis välja pakutud. Siin nüüd kuulduski üks lõik sellelt festivalilt, mis oli pühendatud sellele puriti palmi viljade kogumisele. Aga tegelikult on sellel poriti Palmil ka väga palju erinevaid muid kasutusi, neid on nii palju ja erinevaid, et varood nimetavad seda poriiti palmi isekeskis lausa elupuuks. No näiteks sellest samast viljalihast käritavad nad ka teatud jooki, mis on neile siis noh, kas siis nagu veini eest või niisugune joovastav jook. Ja sealtsamast sporiti palmi tüvest saavad nad enda jaoks niisugust väga väärtuslikku hõrgutist. Kuku puriti, palmimardika tõuk, aitäh. Need tõugud on päris prisked niuksed, pöidla suurused helepruuni värvi. Ja neid saab siis just selliste palmide tüvedest, mis on maha kukkunud ja mädanema läinud. Ja nad ise peavad röstitud. Neid tõuke kõige paremaks mõjustuseks, mida üldse võib ette kujutada. Aga puriti palmitüvi on iseenesest ka nagu ehitusmaterjalina väga hinnatud, nii et kui me käisime seal nende kodudes, siis tihti meile näidati, et need kõige tähtsamad Nurgavaiad seal majade juures olid tehtud just nimelt puriti palmi tüvest, sest see puu peab kauem vastu kui teised. Ja siis saavad nad ka sellelt puriti Palmilt niisugust erilist kiudu, millest nad teevad väga erinevaid asju. Ja seda, kuidas seda kiudu saavad, seda nad näitasid meile ka. Lühidalt on see siis niimoodi, et näed, palmilehevarred leotatakse siis klopitakse sealt need kiud välja ja need punutakse siis nöörideks ja köiteks muuks ja sealt siis meisterdatakse juba igasuguseid puntisi, näiteks nende magamisasemed, varaoodel on need alati siis sellised kiiged ja need on just tehtud ainult sellest puriti palmi kiududest. Aga nüüd siis nende elamisest, kuidas see välja nägi? Me käisime seal mõne ja teise pere juures eemalt vaadates sellest täiesti inimtühjas džunglis, sa näed järsku jõe ääres niisugust kõrgetel vaiadel ehitisi ja kui lähemale jõuad, siis näed, et seal all on igasuguseid majapidamise asju ja liigub ka inimesi. Ja sellel ehitisel on põrandaks lihtsalt palgijupid, katuseks punutud džungli, taimede lehed ja seinu nendel üldse ei ole, nii et selline väga primitiivne ehitis. Ja seal sinna minek käis alati nii, et kõigepealt läks siis Aleksander ees leppis kokku, kas küllased võivad tulla, kui kokkulepe oli, siis läksime sinna, ajasime siis natukene juttu, too selle pererahvaga. Ja siis pärast seda vaatasime ka omapead ringi. Näiteks üks selline pere, kelle juures me olime. Sealsesse pereisa rääkis, et neil on siin peres kokku lausa 20 inimest. Aga miks neid seal nii palju on, selle põhjus oli see, et tema pere ja tema õe pere elavad koos ja mõlemal on hästi palju erinevas vanuses. Ja lisaks oli selles peres ka veel tegelikult selle õe ja venna ema ja isa ja ka nende vanaisa, aga need vanakesed elasid nendest noortest veidikene eemal. Ja siis iga päev veetsid palju tunde koos selle suur perekond, nii et seal peres oli ju tegelikult siis kokku neli põlvkonda inimesi. Ja siis küsimus selle kohta, et kui kaua nad siin selles kohas on olnud. Pereisa ütles, et Kuu aega nii ongi, et nad ehitavad üles sellise elamise noh, umbes kahe nädalaga ja siis tuleb pere siia ja siis elatakse siukses kohas umbes aastakese siis jäetakse see maha, pereisa läheb, valib uue koha, ehitab sinna jälle uue elamise ja topsis pere järgi, nii et igal aastal kolitakse vähemalt üks kord selline pool maadlik eluviis. Aga nüüd, kui vaatasime, et mis majakraami neil seal oli, siis hakkas kohe silma, et oli seal ka poest ostetud kraami eelkõige näiteks metallist potte ja kastrulaid siis toidu tegemiseks hoidmiseks või siis ka plastkausse, kas siis pesemiseks või pesu hoidmiseks või muuks. Need kahtlemata käisid nad mõnikord ka kaugel asuvates poodides ja turgudel ja kui ma siis küsisin, et kust siis selleks raha saate, teil ju mingit teenistust ei ole, siis pidi käima niimoodi, et nad teevad siin kodus palju igasuguseid käsitööesemeid ja kui lähevad siis sinna kaugele turule siis müüvad. Neid saavad selle eest raha ja selle eest ostavad siis poest vajalikku kaupa. Aga no muidugi, valdav osa kõikidest neist asjadest, mis neil seal olid, olid ikka oma käega meisterdatud. Näiteks hakkas silma kala mõrdasid mis olid siis punutud puriti palmi kiududest ja siis nägin seal ühte niisugust puust tehtud hambu selle ammuga kütitakse siis linde ja loomi. Ja minu üllatuseks hakkas mulle seal ühes nurgas silmaga kõplaidia labidaid ja siis ma mõtlesin, et mis asja, et elatakse metsas, mida teha siin aiatööriistadega ja küsisin siis selle pereisa käest. Ja tema ütles nii et tulge kaasa, ma näitan ja läksime siis natukene sinna jõekaldast eemale, mõnikümmend meetrit metsa äärde. Ja seal oli selline hästi vesine niukene lagendik. No tõesti nii märg, lausa jalge all uudsus, nii nagu meil mõnikord mõne kinnikasvava soojärve ääres. Ja selle lagendiku peal kasvasid niuksed suut vägevate lehtedega taimed, nende lehed olid umbes niuksed, südamekujulised hästi suured taimed ise ulatasid meile rinnuni. Ja nüüd siis Pereisa tõmbas ühe sellise taime välja ja siis oli näha, et sealt maa seest tuli välja niisugune suur kaalika moodi asi. Ja vot see oligi siis see, mida nad söövad ja mille jaoks nad seda kasvatavad. Ja mina imestasin, et see on ju taro, ma tundsin selle ära Aasias troopikas käies väga tihti nähtud Taron Aasiast pärit. Aga kuidas ta sattus nüüd siia siia kaugesse Lõuna-Ameerika džunglisse ja siis meie giid Aleksander oskas sellele vastata. See oli siis nimelt ajaloos niimoodi, et kusagil sajand tagasi kolisid siia Deltasse jesuiidid, lõid siia oma misjonijaama ja nad hakkasid ka siis katsetama, et kas saab siin kasvatada mingisuguseid maailma troopilisi kultuurtaimi ja selgus, et enamiku ei saa aga ühte taroliiki, mis just tahabki kasvada soos saab kasvatada küll ja siis netis õigid, õpetasid siis varoodele selle taro kasvatamise selgeks ja sellest on Raudele olnud tegelikult palju abi, sest see toitmist tuleb loodusest on üsna heitlik. Aga taro annab alati siis selle kindla tunde, et sa päris nälga kunagi ei jää. Vot niisugused lühikesed tähelepanekud siin kirjeldatud vara uude elukohta. Igatahes mis ma nagu üldiselt ütleksin, on see, et nende kultuur ja kõik, mis sinna juurde kuulub selle on ikkagi vorminud see väga eripärane loodus mille keskel nad on tohutult kaua elanud, siis need jõed, soised metsad ja piirkonnad ja, ja loodusolud, mis enamiku inimeste jaoks tunduvad võimatud. Aga mitte varoode jaoks vara ootejaoks on see nende armas kodupaik ja ma arvan, et nad peavad seda vaatajat kõige paremaks paigaks maailmas üldse, kus elada. Ja natukene jutustab ka sellest nüüd see lugu, see vanavara, au, müüt, mida ma siin saate algul lubasin kõneldama, kõnelen selle nüüd ära, meile kõneles selle siis meie indiaanlastest teejuht Aleksander. Ja lugu oli siis selline, et kunagi hallidel aegadel ei elanud varood üldse maa peal, vaid nad elasid taevas. Varoo mehed pidasid seal jahti taeva, lindudele taevakuplist kõrgemale jõudnud lindudele, aga noh, maa pealt nii kõrgele, et isegi taeva koplist kõrgemale saada oli lindudel väga raske, nii et lind oli seal vähe ja polnudki eriti eriti kedagi küttida. Aga nii nad seal elasid. Ja ükskord oli juhtunud siis niieteks varaoogid. Ta oli siis vibuga lasknud maha ühe eriti suure linnu ja see lind oli nii raske, et kui ta kukkus, siis ta lõi sinna taevakupli sisse augu ja kukkus sealt läbi. Ja varakütt läks nüüd vaatama, et mis sealt august paistab ja nägi, et aga huvitav, et seal on mingi hoopis teine maailm. Ja siis ta mõtles ka, et tahaks selle linnu ikkagi kätte saada, et saab ju palju toitu perele ja ronis sealt august siis alla maa peale. Ja siis nägi, et siin on palju toredam kui taevas. Et siin on ju lausa metsi ja jõgesid ja jõgedes on kalad ja metsades metsloomad ja puude kohal lendavad linnud, neid on palju. Ja metsas on toredaid taimi millest paljude viljad kõlbavad süüa. Ta leidis, et see on palju vahvam, kui seal üleval taevas ronis taevakupli augu kaudu jälle üles ja kutsus oma rahva sinna maa peale elama ja sestpeale pididki siis selle vana müüdi järgi varood elama, mitte taevas vaid maa peal. Korinaco deltas. Aga nüüd siia saate lõppu kõlas veel üks varaude vana rahvalaul ja siin laulis ema oma lapsele unelaulu. Väga armas ja siiras mu meelest. Kuid sedapuhku on see tänane saade siis lõppenud saade indiaani rahvast varoodest, kes elab Venezuelas, Orinoko jõe deltas. Aga nüüd järgmine saade tuleb niisugune erisaade. See on siis vikerraadio avalik salvestus, mis oli pühendatud Okeaania rahvaste ajaloole ja kultuurile ja mis salvestati 21.. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
