Vikerraadio. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere me oleme oma rännusaadete 20. hooajal liikumas lõuna-ameerika indiaanirahvaste seas ja eelmine saade oli pühendatud sellele andide mäestikus elavale ketsi rahvale, kes on kõige suurem põlisrahvas seal üldse neid kui ligi 10 miljonit. Aga nüüd tänases saates laskume sealt mägedest alla ja lähene maailma kõige suuremasse vihmametsa, see on siis legendaarne Amazonase vihmamets. Ja no see Amazonas on tõesti pööraselt suur, nii suur, et isegi raske on Ta suurust ette kujutada. Võiks tuua niisuguse võrdluse, et panen kõrvuti Amazonase pindala ja Euroopa Liidu pindala. Kumb neist on suurem? Õige vastus on Amazonas, sest Amazonase vihmametsa pindala on veidi üle viie miljoni ruutkilomeetri, aga Euroopa liidul kõigest natuke üle nelja miljoni. Ja kui selle mõttega veel edasi mängida, siis on ju päris lõbus, nagu kujutleda seda, et kui Amazonas oleks tõepoolest siin keset Euroopat ja kõigi selle tiheda asustuse ja linnadekultuurmaastike asemel oleks täiesti ühtlane metsalaam, täis lopsakaid, õitsvaid taimi ja laulvaid linde. Ning kogu selles metsas oleks laiali siin ja seal Ülihõredalt mõnedes kohtades ka inimesi. Kuid nüüd tänases saates me Nende Amazonases laiali elavate rahvakildude juurde just lähemegi ja just nimelt nende indiaanlaste juurde, kes on seal elanud tuhandeid aastaid kokku on neid sellel suurel maa-alal väga palju üle 400 erineva rahvakillu, igalühel oma keel ja kultuur. Ja nüüd tänases saates katsume siis midagi üldisemat pilti kõigist nendest indiaanirahvastest seal kokku panna ja nii nagu mu saadet sika on siin tihti minu nägemuse kujundajaks olnud ikka need omaenda rännakud seal Amazonases. Nõnda kuuldub siis üks väike lõiguke ühest väga pikast Amazonase indiaani rahva šamaani loitsust. No kes kunagi Somandrituaalidel ise pole käinud siis võib-olla see niisugune õikumine ja pobisemine tundub kuidagi arusaamatu ja isegi pentsik. Aga uskuge mind, kui te oleksite ise seal kohapeal ja tundide kaupa seal keskel, siis muutuks kogu see asi enda jaoks erakordselt värvikaks, tähendusrikkaks ja mõjuvaks. Aga nüüd see konkreetne šamaanilaul on salvestatud tegelikult kusagil põhja Amazonases aastal 2012 Ühel märtsi õhtul. Ja seal oli siis tegutsemas üks Janomaani rahva hulka kuuluv šamaan. No kui juba nimetatud sai nomaanide rahva nimi, siis võib-olla algatuseks ma kõneleksin sellest rahvast. Ta, kus nad asuvad, kui suur see rahvas on ja mis on nende kultuuri eripärad? Enam mammide kodumaa asub tegelikult seal Brasiilia, Venetsueela riigipiiril. Nii et osa neist elab Brasiilia poolel, osa Venetsueela poolel ja kokku on ja nomaanisid 35000 35000, mida see tähendab? Amazonase indiaanirahvaste mõõdupuuga mõõtes on see päris suur rahvas, sest kõige tavalisem on, ütleme, rahva suurus kusagil kas 3000 inimest või või väga tihti isegi ainult 100 hinge või veelgi vähem. Nii et jah, neid Janomanisid on suhteliselt palju ja neil on väga huvitavaid niisugusi, kultuuri omapärasid, üks nendest on see, et, et nad elavad sellistes hästi suurtes ühismajades. Kui näiteks lennupildis seda Janomaanide ühismaja ette kujutada, siis keset täiesti tühja põlismetsa on korraga niisugune tohutu suur ovaalne ring ja nüüd see ring koosnebki tegelikult perede elamutest, nad on omavahel ühendatud. Nii et see on nagu mingisugune ringkindlus. Ja selle sees on lage plats, seal korraldavad Janomaanid siis oma koosolekuid, kogunemisi, rituaale. Aga niisuguse suure ühise katuse all elab seal teinekord lausa sadu inimesi. Ja veel üks huvitav asi ja nomaanide juures on see, et niisugused ühismajad asuvad küll üksteisest kilomeetrite kaugusel, igaüks eraldi kusagil põlismetsas. Aga nad peavad omavahel sidet, nii et kui midagi olulist juhtub, siis saavad ka teised maanid õige kiiresti teada. Et midagi tõsist on lahti ja näiteks, kui on vaja astuda vastu ühisele vaenlasele siis saavad Janomaanid õige kiiresti kokku tähelepanuväärse hulga sõdalasi. Varasemal ajal olidki nad sellise talistamatud ja isegi kaardetavad ümbruskonna indiaanirahvaste hulgas, aga praegusel ajal vaatamata sellele, et nad on küllaltki enese eest väljas, kipuvad nad praegusele ajale jalgu jääma. Ja põhjuseks ikka see, et teid, asulaid, kultuurmaastike tekki nendele ümber aina rohkem need metsad, kus nad kunagi elasid, nendest on nad välja tõrjutud. Ja kuidagimoodi nad seal ikkagi suudavad oma traditsioonilist elu elada. Kuid peaks ütlema, et just viimastel aastakümnetel on nüüd Janomaanide kõige suuremaks nuhtluseks saanud illegaalsed kullaotsijad. Need illegaalsed kullaotsijad, need on kogu Amazonasele üks paras nuhtlus sest need on enamasti sellised õnneotsijad, kes mitte millegi ees risti ette ei löö. Neil on ka püssid, nad on üsna vägivaldsed ja sarnanevad väga tihti täitsa röövli pandedele. Manit astuvad neile küll väga tihti vastu ja väga sageli suudavad ka oma ühise tegutsemisega nad ära hirmutada ja minema ajada oma aladelt aga siis tulevad jälle uued ja seal on ikka väga sage see, et toimub täiesti tõsiseid kokkupõrkeid, mille tulemuseks saab mõni inimene ka surma. Ja paraku saab surma ikka rohkem Janomaanisid, et kui neid illegaalseid kullaotsijaid. Sest nendel kullaotsijate maanteedel on ikkagi püssid, aga Janomaanidel tavalised, ainult nooled ja vibud. Aga no üldiselt Janomaanid saavad hakkama, nende pärimuskultuur on elus, nende rituaalid on väga mitmekesised. Nad elatuvad ikka ennast veel põhiliselt küttides ja kalastades ja metsadesse metsaaedu rajades. Kuigi kui nüüd mõelda nende tuleviku peale, siis ma kardan, et see on siiski üpriski tume. Siin kuuldus nüüd jälle üks katke sellest samast šamaanirituaalist mida juba varem kuulsime, seal hiiglapikk kestab tunde ja muutub kohati ka täiesti pööraseks. Nii et selle rituaali eestvedajat langeva, et vahel ka täitsa transsi ja transsi aitavad meil jõuda teatud psühhotroopseid ained. Ja tähtsaim aine pärineb ühelt teatud kindlalt Amazonase taimeliigilt. Kui nüüd mõni kuulaja on kuulnud sellest kuulsast Amazonase psühhotroopsitest ainest jahu Haškast, siis see Janomaanidel ei ole meeles, ayahuasca ongi natukene juba liiga popiks muutunud, on kuuldavasti isegi Eestis ringe, kes seda siin katsetada tahavad. Aga seda manide vahendit teatakse väljapool õige vähe. Aga seda ainet saavad siis nad puuliigilt, mille nimeks on nuuskluulupuu ja nende tänomaamide enda keeles on selle puu nimeks Jako Auna. Aganits, nuuskluulu puu tundubki olevat pandud selliste kodumaiste botaanikute poolt, kes on selle puu toime suhtes vist natukene iroonilised. Luulupuu annab siis inimesele luulusid. Mammide meelest ei ole see üldse nii. Nende arust on niimoodi, et Jaquana hoopiski teradab inimese meelt ja tema tajusid. Ja täpsemini kasutavad siis mammi šamaanid just selle puuvaiku. Nii et selle tseremoonia käigus tõmbavad seda pulbrina endale sõrmetesse. Ja sinna juurde käivad siis ka loitsud ja laulud. Ja siis usuvad Samaanit, et nad hakkavad nägema metshaldjaid, kes on seal metsas kogu aeg, aga keda tavaline inimsilm ei näe. Ja et nad hakkavad ka kuulma haldjate juttu, mida tavainimese kõrv ei võta. Nii et ikkagi on mõnes mõttes hea meel, et see anna mammi, pärimuskultuur ja nende rituaalid ja tseremooniad siiamaani seal metsades. Kuid nüüd siit edasi tahaksin ma, Ta on ta võib-olla niisuguse hästi üldise põgus, aga üldise ülevaate, et kuis moodi siis need Amazonase sajad indiaanirahvad seal ikkagi on mille poolest nad erinevad, mille poolest nad sarnanevad ja ma teeksin seda võrdlust just selle järgi, et kui palju on nendel erinevatel rahva kildudel siiamaani säilinud oma vanu traditsioone ja kui palju on nad neid kaotanud. Ja sedamoodi võttes on siis esimene rühm minu meelest see rühm indiaanirahvaid, kes praeguseks ajaks oma juurtest ja identiteedist on peaaegu lahti öelnud ja kahjuks on neid seal ikka vägagi palju. Nende puhul on siis tavaline see, et ta mäletab veel võib-olla oma rahva nime, aga ei oska enam oma emakeelt. Ja tüüpiline ka see ta metsast ära tulnud, töötab kusagil külaskas farmerina või siis asulas palgatöölisena. Noh, neid on tõesti Amazonase ikka väga palju, et saad aru, et on indiaanlane ainult selle järgi, et ta näojooned on indiaanipärased. Aga nüüd see teine rühm Amazonase indiaanlasi on minu kujutluses siis niisugused, kelle traditsioonid ja kombed on siiski mingil määral säilinud. Ja selle rahva liikmed mäletavad ka oma emakeelt, vähemalt mõned nendest. Kuigi samal ajal on tsivilisatsiooniga igapäevaselt kokkupuutes ja väga tihti teevad samuti kusagil palgatööd, saavad oma igapäevase toidu ja tarbevahendid ikkagi poest. Ja vot just see noh, minu meelest selline pool tsiviliseerunud indiaanlaste rahvad, need on need kõige tüüpilisemad ja tavalisemad seal praegusaegses Amazonases. Nii, ja nüüd on siis veel see kolmas rühm indiaanirahvaid, see on kindlasti kõige väiksem aga võib-olla just ka kõige põnevam ja need on siis need, kes järgivad praeguse ajani neid oma esiisade eluviise ja kombeid. Ja nende hulgas on omakorda veel üks erakordselt põnev väikene rihmakene rahvakilde, kes ei ole praktiliselt üldse tsivilisatsiooniga kokku puutunud. Nad elavad seal siis niisugust väga ürgset nomaadielu elatuvad Sis küttimisest, korilusest loodusandidest. Aga kuna nad on väga suures isoleerituses muust maailmast, siis nendest teatakse väga vähe. Antropoloogid siiski hindavad umbes et selliseid inimrühmi võib praegusaja Amazonas tohututel metsaaladel olla järel võib-olla mõnikümmend. No see on minu meelest ääretult põnev teema ja sellega seoses mul tuleb kohe meelde üks seik. Ühelt Amazonase reisilt kui mulle tundus, et, et ma olen peaaegu jõudnud mõne sellise rahvaalade piiril ja see oli siis niimoodi, et me olime Brasiilias Amazonase jõeretkel liikusime seal oma väikese jõelaevaga sadu kilomeetreid treid mööda lisajõgesid. Ja kui me olime seal ükskord üsna mitu päeva sõitnud, nii et kallastel ei olnud näha vähimatki inimasustuse märke, siis korraga nägin seal kaldal puu peale naelutatult ühte hästi suurt silti. Ja see oli natukene roostes silt, aga sinna oli suurte trükitähtedega portugali keeles kirjutatud. Et sellele alale ei tohi ilma loata siseneda, sest sealt algab indiaanlaste ala. Ja meil oli kaasas giid, kes ise oli mestiits, ehk siis pooleldi indiaanlane, väga palju soomlasel ringi liikunud. Küsisin, mida niisugune Sildsis tähendab. Tema ütles siis, et ega ta ei tea, sest see on selline ala, kus liikuda on peaaegu võimatu, näiteks seal silmagi oli näha oli, et mõlemal pool olid need metsad seal kallastel veega üle ujutatud nii et seal ei saanud sõita paadiga, sest metsale liiga tihe. Aga ei saanud käia jala, sest vesi oli liiga sügav. Ja mis seal taga on, kindlasti on see ääretult suur ala. Aga mitte keegi õieti ei tea, see on niisugune ei kellelegi maha ja siis nagu Brasiilia riik on otsustanud, et ta paneb niisugused sildid välja et annab sellega umbes märku, et enam siit edasi riik oma kodanike turvalisuse eest vastutada ei saa. Aga oli kuidagi eriline tunne selle koha peal olla ja siis aru saada, et vot see ongi see tõeline Amazonas. Et Amazonasele peab olema alasid, kus on saladusi, mida ei ole siiamaani lõpuni välja uuritud. Siin kõlas juba kolmas katke sellest Janomaani šamaani laulust, mis meil siin saates nagu refräänina aeg-ajalt kõlab. Aga siit edasi ma tutvustaksin juba omaenda paarist seigast seal Amazonases, nende indiaani rahvastele, mis mulle teistest rohkem meelde on jäänud, ega ma sealt väga palju pole ju käinud korra ühel pikemal reisil Brasiilia Amazonases ja lisajõgedel ja siis ühe korra Peruu Amazonases ühe korra Ecuadori Amazonases. Aga meeldejäävaid kohtumisi on olnud ja see esimene, millest rääkida tahan, toimus siis, sest Brasiilia Amazonases seal liikusime siis mööda sellist suurt Amazonase haru jõge nagu Rio Negro. Noh, need olid kõrvalised kandid. Inimasutuse märke praktiliselt ei olnud. Aga siis meie giid otsustas, et, et ta näitab meile ühte. Indiaanikülas on siinsamas nurga taga ta teadis seda ja keelasimegi siis kõrvale. Ja tõesti varsti jõekääru tagant puude vahelt hakkas paistma külamajasid. Ühtegi inimest seal näha ei olnud, sest oli keskpäev, ma arvan, lihtsalt indiaanlased pidasid Siiestat. Ja me tuleme seal siis nagu kaldale ja meie kiitsis, hõikas kõva häälega tervitada, tõsi, mitte keegi midagi ei reageerinud. Viimaks üks noormees kusagilt sealt välja loivas ja siis tuli pikapeale mõni teinegi. Aga see meie giid, noh ta oli siin külas enne käinud, tal oli seal palju tuttavaid ja selle tõttu meid ikkagi võeti vastu. Kõigi meie giid oli öelnud, et, et turistid käivad siin ikka haruharva, võib-olla paar korda terve aasta jooksul. Nii et see ei ole mingi show, külasin. Ja kui keegi siia dub, siis ära just ei aeta. Ja kui hea tuju on, siis näidatakse kannatusi, siukene oma elamist ja olemist. Aga noh, eriti turistid pärast keegi pingutada ei viitsi. Aga nüüd, kui need mõned inimesed olid välja ilmunud, siis need külatüdrukud viisid meid kõigepealt ühe põõsa juurde, mis oli seal külamajade vahel. Ja see oli niisugune Kahar põõsas umbes inimesekõrgune. Ja selle okstel olid sellised väga silmapaistvad viljad, pingpongipalli suurused, punast värvi ogalised. Ja nende viljade järgi sain ma aru, et see siin peab olema siis üks vägagi kuulus Amazonase põõsa liik mida kogu Amazonase indiaanlased kasutavad oma keha ja näo maalingutaks. Selle põõsaliigi eestikeelne nimi on värvi Biska. Aga Lõuna-Ameerika rahvakeeles nimetatakse seda huulepulgapuuks, sest temaga saab ju ka tõsti kuuli punaseks võõbata, miks mitte. Aga need tüdrukud tegid siis nüüd niimoodi, et nad võtsid sealt okstelt mõned need punased viljapallid murdsid need katki ja siis tüdruk torkas sinna sisse sinna vilja sisse, oma sõrme, selle ots muutus punaseks ja siis ta tõmbas igale ühele meist eestlastest põskede peale paar niisugust laia punast triipu ja isa itsitasid natuke selle juures võiks võtta nii et see oli siis noh, niisugune tervitustseremoonia, et meil endil on ju kõigil, vaadake, niisugused punased vööditsin põskede peal, nüüd teeme teid samasugusteks ja see tähendab, et te olete meie kogukonda vastu võetud. Siis me hakkasime seal küla peal ringi käima ja, ja vaatasime nende elamist ja olemist ja saime näiteks proovida puhkpüssi. Noh, see on niisugune väga traditsiooniline relv seal Lõuna-Ameerika indiaanlastel selline õõnes puu toru, mille seest lastakse lendu mürginooli. Ja nemad siin seletasid, et keegi vahendusel, et nemad kasutavad seda ka siin oma külas praegusel ajal küla ümbruses käivad jahtimas siis nende mürginooltega linde ja väiksemaid metsloomi. Ja siis läksime veel vaatama selle küla suurt uhkust, tühis põlduse ühispõld oli siis seal küla ja metsa vahel õige suur nisugune põld ja seal kasvas igasuguseid erinevaid Lõuna-Ameerika traditsioonilisi toidutaimi. Ja siis meile seletati, et see põhitoit külale tulebki siit põllu pealt. Ja õieti kasvatavad nad siis nii palju seda saaki siin, et osa viiakse ka turule ja sealt saadakse siis müügi eest raha. Aga see raha ei lähe mitte inimeste taskusse otse, vaid see läheb kogukonna ühiskassasse. Ja sealt siis kohalik külavanem jagab seda milleks iganes, kas perede toetuseks või külaehitiste tarbeks või mõne uue riista ostmiseks. Nii et selles mõttes meie mõistes oli see küla tohutus rahapuuduses, raha oli ainult külavanema käes. Teisest küljest nende silmis niimoodi ei olnud, sest kogu toidu said nad ju ise siitsamast käte. Muuks siin metsas eriti raha kulutada ei saanudki ja ma arvan, nad olid oma eluga üsna rahul ja ma arvan ka, et see oli üpriski tüüpiline tänapäeva Amazonase indiaani küla seal kusagil metsade sees. Ja nende välimus oli üsna euroopapärane, noh muidugi näojooned, Indiaanlaslikud, aga meestel jalas tüüpilised mingid sportpüksid, ülakehad, paljad, naistel seljas poeseelikud, õhukesed jakid. Ja ka nende külade majad olid üsnagi niisugused euroopalikud seinad, laudadest katused tihti plekist. Külas oli olemas isegi elekter, mida siis generaator paar tundi päevas andis. Ja siis oli seal külas ka kohalik kool ja vot see kool jäi mulle veel sealt kõige rohkem meelde. Väliselt oli ta lihtsalt üks suur hoone, natuke suurem kui elamud. Aga seal sees võttis meid vastu kohalik kooliõpetaja ja see kohalik kooliõpetaja oli niisugune noormees, no tõesti verinoor, täiesti poisiohtu. Aga ta siis jutustas uhkusega, et tema õpetab siin oma külas lastele oma rahvapärimuskultuuri näiteks siis emakeelt, käsitööd, oma rahvamuistendeid ja lugusid ja müüte. Ja siis ta ütles, et tema on nüüd siis kohalik õpetaja, aga lisaks käib siin veel ka rändõpetaja. Rändõpetaja on siis selline, kes tuleb paadiga, käib võib olla umbes kolm korda nädala jooksul siin ja õpetab siis lastele selliseid üldaineid nagu portugali keelt ja õigekirja või siis ajalugu ja geograafiat ja muud sellist. Ja noh, see, et rändõpetajad sel ajal nendes üksildastesse metsakülades käivad, see on oma Soonasel, võib olla üsnagi sage. Aga see, et neil omal sealsamas külas on õpetaja, kes on nii sisse võetud oma rahvapärimusest ja õpetab lastele seda omaenda emakeelt ja lugusid ja laule ja muusikat ja kõike muu. Vot see oli minu meelest üsnagi haruldane ja ma arvan, neil lastel lihtsalt vedas, et meil siin selline õpetaja oli. Aga nüüd see teine juhtum, millest ma tahaksin kõnelda selle Amazonase indiaanlastega kokkupuutejuhtumitest, see juhtus siis hoopiski Peruus ja seal me sõitsime siis mööda ühte hästi laia jõge, see oli siis üks Amazonase vesikonna lõpututest jõgedest, jõe nimeks oli madre Dios tõlkes siis jumalaemajõgi ka kaunis nimi, eks ole. Ja seal jõe peal meie giid pakkus, et läheme vaatama ühte üksilduses elavat indiaanlast, kes pidi elama hästi traditsioonilisel viisil, noh, mis meil selle vastu sai olla. Ja riski meid ühte paika seal rannas, noh, seal oli ainult mets, mingit asustuse märkisin ei olnud, aga ta teadis, kuhu me läheme. Nii et ronisime ka paadist maha, sealt sellest järsust mudasest kaldast üles. Ja kui me üles saime, siis nägime sealt, et metsa sees on hästi suur lagendik. Ta nägi välja üsna jube, ausalt öeldes, lagendik. Võiks öelda, et eestlase pilgu jaoks nagu üks räpakalt tehtud lageraielank seal siis need jämedad puud rinna kõrgusel kirvega maha löödud ja vedelesid nii nagu juhtus. Lisaks veel palju oksarisu hakkasime, märkasime, et nendel lendudel oli tihti näha põlemise jälgi. Noh, niisugust söestunud kohti. Ja sain aru, et seda kõike siin on püütud ka põletada, aga siin troopikas väga hästi põle ja siis oli nagu pooleldi põlenud. Aga oma varasematelt, et maailmareisidelt ma olin ka aru saanud, kuhu me nüüd siis jõudsime. Kahtlemata oli see nüüd siis Amazonase metsatraditsiooniline Alepõld nädale põllud olid ju ka Eestis omal ajal sajandeid tagasi, see käib siis niimoodi, et tehakse üks plats metsast puhtaks, kasvatatakse seal mõnda aega mingisuguseid toidutaimi, konnatakse maa välja, siis jäetakse see mets maha, kolitakse ümber mujale ja alustatakse jälle otsast peale. Aga siin oli see siis täiesti tavaline igapäevane tegevus. Ja kui me nüüd siin platsi peal olime, siis me nägime korraga eemalt tuleb läbi selle risu ja üle nende puutüvede. Üks üpris kummaline mees, üpris isevärki välimusega. Sel mehel olid siis peas nihukesed, pikad, uhked värvilised, haara papagoi, suled seljas oli tal kummaline valgeürt ja samas oli ta paljajalu ja sammus niimoodi meie poole läbi selle Räga paljajalu ja nägu oli tal üleni naerul. Aga meie giid oli meile juba öelnud, et mis mees see on, sest ta tundis seda meest. Ja ta oli tegelikult saatnud ka talle sõnumi mõned päevad tagasi. Et me tuleme teda vaatama. Ja see pidi olema indiaanlane, kelle nimi on matteoja, see Mateo kuulub siis esse eia indiaani rahva hulka. Ja kui ta nüüd lähemale tuli, siis hakkasime temaga juttu ajama ja meie giid sealsamas kõrval siis kas kogu aeg siis tõlkis ja kommenteeris kõike, mida me nägime. Kui kasvõi alustada selle mehe välimusest, siis need peaehted, need aara papagoi, suled, noh, üldiselt on nii, et see maailma suurim papagoi, see aara on ju looduskaitse all, teda ei tohi küttida. Aga Peruus pidi olema siis põlisrahvastel selline privileeg. Et ütleme, ühe papagoi võib ta lasta, et saada endale just neid uhkeid, traditsioonilisi peaehteid. Aga selle imeliku valge ürbi kohta ütles Me kihid, et see on tegelikult tehtud puu Niinest noh, teatud puuliigi Niinest. Ja siis matteo isegi hiljem meile sealsamas olles näitas, mismoodi ta sellest Niinest seda materjali endale teeb, see oli üpris põnev mõelda, et teed endale siis nagu justkui puust riided või niimoodi. Ja siis varasematel aegadel olevates Eiadel kõigil olnud sellised puuninest riided, praegu väga vähesed veel mäletavad seda vanaoskust. Aga siis Mateo seda tõesti veel valdas ja siis viss matteo vaatama uhkusega seda risu räsu lagendikku, kus tõesti nende okste ja mahakukkunud puude vahel oli näha kultuurtaimi. Ma tundsin ära näiteks banaani ja maisi ja kassaava ja oad ja muidki, nii et seal oli tõesti väga vaheldusrikast toitu. Ja seal platsi peal oli ka siis selle mehe hästi lihtne onne ja mõned niisugused saraalused, kus katus peal, aga seinu ei olnud ja seal hoidis ta siis oma toidutagavarasid ja tarbeasju. Ja nüüd, kui oli jutuks, et kuidas te siin toime tuleb, siis see Mateo väitis, et et oma toidusaatasid täiesti kätte ja muud tal ei ole vaja. Mõnikord küll, kui on suuremat tööd, pidi pere siia tulema, et teda aidata. Aga et poekraami tal praktiliselt ei ole. Ja noh, selliseid meiesuguseid turiste pidi siia haruharva eksima. Noh, nendest on tal hea meel, saab natukene taskuraha, aga nemad tema elu ei mõjuta. Ja siis tuli see kõige põnevam osa, et mismoodi see Mateo nüüd siia sellise erakuna sattus. Asi nimelt selles, et, et tema rahvas on elanud läbi üsna kurva saatuse, neid oli kunagi üle 10000, praegu on järel ainult natukene üle 1000 inimese ja need viimased nendelt on siis võetud ära kõik maad ja metsad ja nad on sunniviisiliselt aetud elama reservaatides. Ja seal nad siis kuidagi hingitsevad. Ja vaat sellele Mateole hakkas hirmsasti vastu ja nii saigi tal siis ühel päeval lihtsalt mõõt täis, võttis kätte aitäh ja põgenes sealt resel vaadist ära. Tuli siia metsa, kus kunagi olid elanud tema esivanemad ja elab siin nagu mingisugune illegaal või, või metsavend. Aga noh, siin metsas on nii hõre asustus ja ametnike pilk siia ei ulatu. Nii et tõenäoliselt saab ta siin veel väga kaua sedamoodi omapead elada. Ja mis peamine, ta tunneb ennast siin hästi, ta saab elada nii, nagu elasid tema esivanemad ja ta tunneb ennast sõltumatu ja vabana. See lugu jäi mulle tõesti väga meelde. Sest noh, mingis mõttes näitab seda, et paljude indiaanlaste hinges on seesama igatsus nagu materjal, aga väga vähesed on nii vaprad ja enesekindlad, et lähevadki tagasi. Aga siin sai nüüd viimast korda kuulda ühte pisikest jupikest Janomaamide väga pikast Samaani laulust. Sellega saab see tänane saade otsa Amazonase indiaanlastest. Ja see järgmine saade, see tuleb juba hoopiski vara aurahvast, kes elab Venezuelas. Orinoko jõe deltas. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
