Selle bändi saamislugu see on, see on nagu igal teisel bändil kus biograafia algab sõnadega, et head sõbrad tulid kokku ja tahtsid muusikat teha. Aga tegelikult saigi see alguse sellest Europiidi rahvatantsufestivalist, mis on selline rändfestival üle Euroopa, mis on põhimõtteliselt nagu tantsupidu meilt. Aga lihtsalt üle Euroopa, tuleb suur hulk tantsijaid kokku ja Robert Rebane on siis seal lapsest saadik käinud. Ühel hetkel otsustas ta kaasata siis oma sõpru, muusikuid ja see oligi nagu selline koosseis, mis lihtsalt käis korra suvel kuskil Euroopa peal inimesi tantsitamas, kuniks siis turus tol aastal Europiidil, kui tekkis see arusaam, et oota, et siin on midagi ja äkki peaks selle nüüd tegema nagu päris bändiks ja tegema albumi ja töötama selle kallal. Samas mina olen olnud vist kolm aastat sellest osa, et siin on juba nagu teine generatsioon peale kasvanud sellele bändile kui ka alles nüüd tuli plaat Vellena. Jah, ma olen nõus, et seal turufestivalil olles ma isegi mäletan seda hetke, kui Robert selle ideeni lauale pani, et näed, nüüd võiks ikkagist tullasid festivalist välja ja et seltskonda, nii hea muusika on head ja palju ühist ja siis asi hakkaski sealt tegelikult veerema ja selleks festivaliks tegelikult meil oli kaks omaloomingulist lugu juba kirjutatud, oli seesama metsaunelm ja siis oli veel, mis kasvab meie mäele, mis on ka meie debüütplaadi peal, et seal on sellist ajaloolist materjali ka natuke. Ja praegu on ansambel seitsmeliikmeline, kas seal algusest peale olnud suur kollektiiv? Minu meelest oli algul kaheksa liiget kui ma ei eksi, või oli isegi üheksa. Ja kõik on väga erinevate taustadega ka, et on nii klassikalisest kui ka Tšassist kui ka rokitaustaga inimesi. Praegu on nii sattunud, et enamus on siiski džässmuusikud. Et kui me siin hakkame vaatama sellist kontsentratsiooni, siis tähtsas muusikuid tundub, et kõige rohkem mina olen ainuke muusikas, praegu tegeleb klassikalise muusikaga. Aga kuidas teie selle ansambliga ühinesite, mina läksin otsa kooli fuajeesse üks päev ja Robert oli Eestis juhuslikult Amsterdamist, ta siis õppis Amsterdamis ja siis endine saksofonist selles ansamblis otsustas sellele festivalile hoopis tantsima minna, mitte mängima vaja asendust leida, et tegelikult üsna niimoodi lihtsalt oleme sattunud kokku ja see on hämmastav, et mingi mingi keemia nimelt sellest, kuidas need lood nii suure koosseisu puhul sünnivad, et kes neid lugusid kirjutab ja kas nad sünnivad sellises ühises läbiarutamise teel. Lugude sünnikanne, hästi vahva oli see, et läksime 2018 aastal siis järjekordsele tegelikult Europiidi festivali, aga Robert mõtles, et miks mitte siis terve Euroopa läbi käia juba ja teha ka muid kontserte ja siis me tahtsimegi natuke rohkem oma muusikat kirjutada. Ja tegelikult meil oligi enne seda tuuri mõned nädalad sellist nii-öelda loomelaagrit siis Roberti tagaaias nõmmel, kus mäss lihtsalt ka genereerisime päris palju muusikat koos kohapeal, aga muidugi oli ka ideid, mida toodi ja mida siis koos edasi arendati, et täiesti individuaalselt on vist sündinud see lugu plaadilt, mille nimi on Triinu unenägu, mis Anjana kütti kirjutatud. Mulle tundus, nagu see loomelaager oleks terve suve kestnud, aga tegelikult oligi see, et tol hetkel enamus ansamblist välja arvatud, siis Carmedis Pennar oli välismaal õppimas, kes oli Hollandis, Portugalis, Rootsis, kes Belgias ja siis sellist koosmänguaega jäi üsna väheks. 2018 oligi Me sõitsime Robertiga autoga ühe otsaga sõitsime Tallinnasse ja siis ma lihtsalt kolisin nõmmele ja, ja me veetsime minu meelest tubli poolteist kuud, mis me veetsime seal tagaaias lihtsalt näppides Pille ja üritades toota siis midagi mängukõlbulikku. Te mainisite siin seda Euroopa tuuri, et see tähendas seda, et te sõitsite läbi Euroopa ja siis andsite kontserte? Jah, 26 päeva ja Reno, Traffic, Velise opel, Vivara esmakordne kogemus niimoodi sõita Eestist Portugali ja tagasi. Jah, initsiatiiv tuligi, nagu ma enne ütlesin, ka Robertil delt oli lihtsalt soov midagi selle reisiga veel teha, et kus juba Portugali sõitma hakkad autoga, et siis lihtsalt tuima näoga, ma ei tea, mitu 1000 kilomeetrit sinna isegi on, enam ei mäleta läbi sõita, et kasutame seda võimalust ära ja tegelikult ilma niimoodi albumit välja andmata enda muusikat kuhugile saata ja esinemisi otsida oli täitsa omaette kogemus. Aga, ja me saime tegelikult päris laheda kogemuse ja päris palju lahedaid kohti, kus mängida ja selline ebatavaline lugu võib-olla alustavale bändile, aga see oli kindlasti andis meile hästi palju juurde. No etno folk ei ole kindlasti päriselt kategooria, mille alla ta nagu just nagu liigituksite, aga, aga ometigi tundub, et ikkagi seda pärimusliku materjali te kuidagi kasutate oma loomingusse, et kuidas sellega on? See on nüüd selline keeruline küsimus, ma iga päev juurdlen sellega, et mis ta siis ikkagi on. Ma ei saa nõustuda, et oleks džässmuusika, on ju, et oleks folkmuusika või üldse tänapäeval on väga raske ennast kuhugi liigitada, aga võib-olla, mis ma ütleks, on see, et tegelikult see looming tekkis Ajal, kui meist keegi nagu kodus ei olnud ja minu jaoks on muusika, see ongi minu jaoks selline hästi kodune muusika, tunnen, et nagu mingit juured on all isegi kui me ei kasuta niivõrd sihukest pärimust seal otseselt, siis mul on selline tunne, et viitama sellele. Et see on see folk või etno, minu jaoks seal all tekstid räägivad ka sellisest. Meil on üks tekst, mis ongi rahvaluuleseen, mis kasvab meie mäele, ülejäänud tekstid on kõike omaloomingulised, aga me oleme kasutanud tanud selliseid rahvamuusika elemente, nagu on näiteks ei seejärellaulja kasutamine ja noh, see temaatika, millest me laulame, on ikkagist ka näiteks sama kiige tegu on ju kiigel käimine või siis neiukesed noorukesed, kus on nagu selgelt tunda sellist rahvalikku keelekasutust, et mingis mõttes viitamine võib olla stiilile. Aga jah, et muidugi seda žanrit on otseselt raske määratleda ja ma arvan, et see on isegi meie selline rikkus, et me ei pea seda kuhugile panema seda muusikat liigitama, vaid et me katsetamegi erinevates žanrites ja see teebki meie helikeele selliseks, nagu see on. Leia kabelis. Kaapemehe kampsunis.
