Täna tuleb juttu kaitsemärkidest. Nii mõnelgi juhul on tekkinud küsimus, et kust võetud modernismi-eelsetel aegadel, kui oli rohke füüsiline ja vähe mehhaniseeritud töö see aeg ja jõud, et neid märke nii hulgaliselt teha. Võis ju kaitsemärke kohata kõikjal inimese ümberhoonet, Nendel, kariloomadel, ehetel, tarbeesemetel ja anumatel isegi toidul näiteks leivapätside, samuti riidemustrites. Ilmselgelt pidi neil olema oluline funktsioon vaimse toimetuleku ja üldise elu jaatavuse tagamisele. Vanimad teadaolevad etnograafilised ornamendid Eestis on geomeetrilised ja nii rõivastel kui esemetel esinevad motiivid sisaldavad universaalseid maagilisi sümboleid. Samas on kaitsemärkide puhul maagiline funktsioon enamasti tihedasti põimunud esteetilisega. Ehk siis need mustrid on ka lihtsalt silmale ilusad vaadata. Sageli olid märgid koondatud just sümboolselt oma ja võõra piiri tähistavatele aladele. Näiteks olid kaitsvad ja kurja tõrjuvad sümbolid nagu hobusepea või linnu kuju hoonete unka aukude kohale ehk siis kohtadesse, kust suits katuseharjalt välja läks. Seal pidid need siis kaitsma tikk, seest aga kurjade vaimude kodukäijate, krati ja varraste sisse pääsemise eest. Ka risti asetatud unka. Lauad ise moodustavad kaitsva risti kuju kuid ristimärk või selle neile lisaks ka veel peale süüdistatud rõivaste servades leiduvaid maagilisi märke võib samuti käsitleda kui soovi tõrjuda inimesest eemale välissilmavaenulikke jõude kuna need võiksid muidu põhjustada vaimse või füüsilise tervise või üldise tasakaalu kadumist. Lakoonilise vormiga tere märkidel arvati olevat kaitsev mõju sama pereinimestele ja nende varale. Lisaks hõlbustab need ka vastava eseme omaniku kindlakstegemist. Toidulaua puidu sisse süvistatud viiskannad ehk viisnurgad või silmusnelinurgad kaitsesid toidu lõppemise eest. Märke võidi nii sisse lõigata, põletada, viga kivisse raiuda samuti erinevate vahenditega joonistada näiteks ühe või kriidi või tõrvaga aga käega vajutada või lihtsalt ka matkivas eestina õhus teha psühholoogilised suunas. Selline lõputu kaitsemärkide tegemine fookuse sellele, et kaitstus on üldse võimalik isegi ebakindlatel ja kehvadel aegadel. Seega aitas sellest tulenev korduvus-enesesisendus kinnitada usku, et elu saab üldse säilida ja paremaks muutuda. Tänapäeva psühholoogia eksperdid rõhutavad, et ühe negatiivse harjumuse mõtte muutmiseks peab uut ja paremat harjumust kordama vähemalt 21 päeva. Kui nüüd tuua paralleelkaitsemärkidega, sest nendest tulenev sugestioon kestis kogu elu. Siin ongi näha üks erinevus moodsa elulaadiga ja sellele tänapäeva elulaadile omase lakkamatu vaheldumisega. Et kui ühe oskuse kinnistamise asemel pigem kaldutakse katsetama aina uusi ja järgmisi. Sellise vanema pärimusliku infotaju loogika järgi on vajalik, et oluliste sümbolite teadvustamine ja nende tähenduste süvenemine toimuks pidevalt ja pika aja jooksul. On küll ka mõned sellised maagilised kaitsesümbolid, mille tähendus kese on aja jooksul mõnevõrra muutunud. Näiteks viisnurga või haakristi puhul kipub esimene assotsiatsioon olema hoopis teatud poliitilise korraga. Kuid ilmselgelt ei ole need märgid nõukogude võimu ega natsionaalsotsialistliku režiimi leiutised, vaid vastupidi need laenasid neid ikkagi iidsetest aegadest ja juba olemasolevate vähe sümbolitena. Kui rääkida konkreetsetest kujutistest, siis oligi eesti pärimusliku sümboolikast lisaks ristile populaarne viiskand mis oli tuntud kaitsjana näiteks nõiduse või kuradi painaja ja kurja silma eest. Ja mida siis lisaks ristimärgile võidi teha näiteks vana-aasta õhtul hoonet Te ustele või hoonete nurkadele. Aga muudel aegadel ka näiteks lapse hälli peale või tarberiistade peale. Ühes 19. sajandi lõpukümnendil tekstis on järgmine soovitus. Tee värava ja ukse peale viide nurka, märk siis Tointega vanapagan ei pääse enam sinu tuppa tulema. Sest et Tointega vanapagan ei tohi viide nurka märgist mööda ega üle minna. Ehk siis selline Koeru tekst, haakristi tunti päikese sümboli õnnemärgina ning nõiduse peletajana ja selle harud võisid siis ornamentika sulle suunatud nii päripäeva kui vastupäeva. Näiteks saartelt on andmeid haakristi kujulistest peremärkidest ja samuti leiame seda märki setu rõivamustrites. Viide päikesele on ka näiteks kodaratega ratta motiilil ja samuti siis rõngas ristile. Nii kangakirjades kui esemetel on kasutuses õ, mis jällegi mingis mõttes sümboliseerib päikesekuju aga ka sellises lõpmatuse või kulgemise sümboolikat ja samuti kaitsva piiri sellist tunnetust analoogiat. Samuti oli tuntud kaheksakand ning jälle kord sellise maagilise lõpmatuse või korrapära sümboolikat kandev silmusnelinurk. Lisaks püsivalt nähtavatele kaitsemärkidele olid kasutusel ka käe liigutusena tehtud kaitsemärgid näiteks leiva peale veidi siis käega viibata ristimärki ikka ja jälle iga kord, kui leiba näiteks ahju pandi, Vahjust võeti või ka üldse lauale pandi. Selliste viibete või žestina tehtavate kaitsemärkide kirjeldused on tänini säilinud, fragment näiteks ka kõne käändudes. Tihti ei teatagi sellist tausta, et miks on üldse nii öeldud. Näiteks tunneme väljendit millelegi läbi sõrmede vaatama. Aga et ka siin taga on uskumus, mille järgi läbi sõrmede vaatamine aitab meil näha nähtamatuid, vaimolendeid ja seega ennast siis ka nende paha tahtlikumate vaimolendite eest kaitsta. Ja samasuguse võime pidi andma siis ka ühe silma kinnipigistamine. Teisalt võib tõlgendada läbi sõrmede vaatamist ja silma kinni pigistamist ka vastupidi kui soovi deemonliku olendit mitte näha, ehk siis kui püüet ohtlikku kontakti vältida. Samuti see on selline viitena või viipamisena tuntud liigutus, näpuga näitamine, et kui tänapäeval peetakse seda üldjuhul lihtsalt ebaviisakaks, siis pärimustekstides selgitatakse, et see, sest võib tuua kaasa väeülekande, et kas siis inimese väe kanda sellele objektile, mida näidatakse, või vastupidi siis sellelt objektilt teatud tüüpi väe inimesele ligi tõmmata. Sellel põhjusel ei tohtinud näiteks näidata ka vikerkaartega välku, et need mõlemad on siis seotud sellise äikesesümboolikaga. Et kuna kardeti, et siis võib tulla piksekahju. Ja samuti ei tohtinud näidata näpuga näiteks kuule, kuna see oli siis selline öö valla pimeduse sümbol. Et eriti just kahanev kuu seostus surmaaja hääbumisega. Kui vaadata siis rahvusmustreid niimoodi tänapäeval, et võib öelda, et nad on siiani päris populaarsed, need riietel leiame neid ikka ja jälle. Samuti esemetel, et seega on meil jätkuvalt põhjust mõelda ka nendel olevate märkide tähenduse üle.
