Täna on teemaks risti sümboolika eesti usundis. Risti kui sümboli, usundilise tausta, ürgsusest ja mitmepalgelisuse, st annab hästi aimu järgnev kirjeldus. Et selle on kirja pannud ajaloolises Heinz Valk ja Eerik kõuts oma uurimuses sepis ristidest. Ja see tsitaat kõlab siis nii. Aja jooksul kujunenud arusaam, et elujõud saadakse päikeselt ja antakse pärast surma päikesele tagasi, millest sünnib taevane maine ringkäik. Et see lisas ristimärgile veel ühe ja juba tunduvalt keerukama usundilise tähenduse. Risti kahe telje lõikumisest tekkiv täiuslik nelikjaotus aga seostati maailma kõiksuse ühtsusega, mis kätkes ennast nelja ilmakaart, nelja aastaaega ja nelja ürgainet ehk siis tuld, õhku, maad ja vett. Nii omandas rist aastatuhandete vältel elu kõige olulisemate väärtuste kandja tähenduse ja sai maailma rahvaste kultuuris üheks enamkasutatavaks märgiks. Ehk siis, kui nüüd laiemalt üldistada, et siis see kujunemislugu seletab ka seda, miks on näiteks võimalik näha uste peale joonistatud kaitse risti ka näiteks hinda külades või siis teatud kaitse, ristikujulisi esemeid või sümboleid kohata ka islamiusulistest maades ei piirdu ainult siis ristiusumaadega. Ka eestlased on tundnud seda vägevat usundilist märki juba iidsetest aegadest ja vastavaid arheoloogilisi leide dateeritakse umbes 2500 aasta taha. Seoses ristiusu saabumisega Eestimaale lisandusid sellele vaid uued tähendusnüansid. Sümbol oli juba enne väljakujunenud. Samas jäi risti mõtestamine konkreetselt Kristuse kannatuse sümbolina eesti talupojakultuuris pigem tahaplaanile. Paralleelselt säilis tähendus eraldiseisva tõrjemaagilise märgina ning päikese ja laiemalt valguse ja viljakussfääri sümbolina. Rõivamustrites võib rist oma sellise neljatise jaotusena põimuda elupuud või maailmapuud tähistava kolme ülespoole suunatud haruga sümbol kujutisega. Kui veel rääkida puude ja risti seosest, siis näiteks Eesti ja ka laiemalt Euroopa pärimustekstides märgitakse, et kadakamarja otsas on rist. Et just see risted kadakast kaitse ja ravitoimega puu näiteks kaitseb pik seest, kui äikese ajal siis kadaka alla varju minna. Kuid selline omapärane rahvaetümoloogiline seletus pärineb Võrumaalt, kus on väidetud, et Jeesuse ristipuu oli samuti tehtud kadakast ja et just sellepärast ongi kadakamarja otsas rist. Seevastu kui vaadata sellist ühest harust pikemat risti ehk ladina risti siis seda on seostatud ka lendava linnu kujuga. Ehk siis siin lisandub hoopis müütilise hingelinnusümboolika rahvusornamentika solidki ristitüüpidest. Lisaks ladina ristile enam tuntud risti motiivid näiteks võrdhaarne kreekarist siis sulus rist ehk risk, mille iga haru Otson T tähe kujuline. Samuti veel siis yksi või korrutusmärgi kujuline Andrease rist ja T tähe kujuline Antoniuse rist. Julget inimest iseloomustatakse tänini ütlusega, et ta ei löö mitte millegi ees risti ette. Ja eks see oligi ju risti ettelöömine, omajagu universaalne ennetava maagia võtte ja et inimest, kes söandas siis mingisuguses ohtlikus olukorras teletegemata jätta. Ta võis seda usundilise tausta arvesse võttes tõesti nimetada julgeks ja kartmatuks. Mõne kaitsevõtte puhul kombineeritakse Ristka maagilise kinni panemis rituaaliga. Näiteks kui on vaja midagi olulist meeles pidada või meelde tuletada, et tänini tuntakse kommentaarid, tuleb siis seina peale rist teha. Et see rist aitab siis soovitud asja mällu kinnistada. Ja näiteks üks Karksi tekst, mis on üles kirjutatud 19. sajandi lõpus, ütleb selle kohta niimoodi, kui midagi on meelest ära läinud, siis lõigatakse üks ristseina ja asi tuleb meelde ning ei lähegi enam meelest ära. Ristimärgid raiuti kaitseks ka hoone otsa palkidele. Samuti kui olid leivapätsid kerkima pandud, tuli sinna vajutada toidu jätku kaitseks ja kurja tõrjumiseks ristid või rõngasristid rõngas ristist siis lisaks veel sümbolina selline eluratta või päikeseratta analoogia ja vanemates tekstides tihti kohta mega seotust siis kratiga krati, kardeti selle tema varanduse äraviimist, kardeti, et siin on siis ühes tekstis kirjas niimoodi ristid tehti laudauksele vilja kirstule ja jahukottide peale siis krat ei saa sisseleivad olnud ahjus perenaine teinud ahjusuu peale risti. Kratt viib ju igast kohast träni, ehk siis pidev krati, hirm veel 1931. aastal. Rist võis olla osa ka rahvaravivõtetes, seda tehti haigete kehaosade kohal või siis ka haavade ümber. Ja kui vahel kasutati ravirituaalis juba paberile kirjutatud ravisõnasid, et ka nende sõnade ümber veidi teha, siis ristimärke tööriista peale tehtud ristpidi kaitsema jõu lõppemise eest. Tensiivsemalt oli ristimärk seal sellise kaitseväe sümbolina aasta ja elutsükli pöördelistel hetkedel. Näiteks siis jõuluõhtul ja vana-aasta õhtul, kui tehti kriidi või söega kaitsvaid ristimärgi hoonetele või regedeleiabankritele, tööriistadele ja selle kohta, samuti siis üks selline otse allikast pärimustekst, mis ütleb, et jõuluja vana-aasta öösel on kurjavaimul luba ringi joosta. Kaitseks tema vastu tehakse neil õil ristid kriidiga välisustele. Kui uut maja ehitatakse, raiutakse hambalgi otstesse samuti kaitseks kurja vaimu eest ristid. Ehk siis ükskõik, kas võtame seda kurja vaimu, konkreetse olendina või lihtsalt sellise energiatüübina, et igal juhul siis selle kurja vaimu eest need ristid olid kaitsma mõeldud hauaristid ja Kagu-Eestis siis on tuntud ristipuudesse ristide lõikamine. Need ristipuude ristid pidid kaitsma elavaid demoniseerunud surnu koju tagasipöördumise eest ka, et kui vaadata ajas niimoodi pärimuse kujunemist, võib oletada, et algselt pidid ristimärgid kaitsma ka lahkunud ennast teekonnal teispoolsusesse. Et alles pärast seda, kui kujunes välja juba kujutelm sellisest pahatahtlikust kodukäijast keskendus see toiming pigem ka elavate kaitsmisele.
