Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere raadio kahes alustab puust ja punaseks teadusuudiste rubriik, mis sel nädalal seikleb meditsiini ja terviseteaduse valdkonnas. Stuudios saatejuht Arko Olesk ja geeniteadlane Kairi Koort. Viivad teid täna verre. Ehk siis üks põnev uuring ja uudis räägib meil täna punastest verelilledest jällegi ehk võib-olla koolitunnist, mäletate, meil veres on kõiksugu komponente ja punased verelibled on siis need, mis annavad verele värvi ja nende peamine ülesanne on kanda ringi hapnik. Ja kuna see tundub olevat siis tõesti peamine ülesanne, siis ega nad ei ole väga sellised keerukad, need on rakud, millel pole isegi oma tuumaet, nad ongi nii-öelda selliseid, ainult tööd ringiliikuvad listakud, kuhu külge saab siis neid hapnikuosakesi panna, vähemasti see on see, mis me nüüd senimaani arvasime. Tegelikult nagu ikka kipub olema, on mõnevõrra keerukam ja palju põnevam. Ehk siis tuleb väljend nendel punastel vere libledel on veel väga olulisi funktsioone. Ja Kairi, need on ju seotud immuunsüsteemiga. Ja meie inimeste punaverelibled tõepoolest ei oma siis küpsena tuuma ja nagu sa ka mainisid, on nende põhiline ülesanne varustada meie kudesid hapnikuga. Ja need on sellised hea mõnusa kujuga rakud, mis igale poole erinevatesse kaugetesse kudedesse tungivad ja mahuvad. Ja idee poolest nad tegelikult võikski olla kandidaadid sellise rohkemate funktsioonide täitmiseks, kui siis keskkooliõpikud kirjeldavad. Aga keskkooli õpetajad kirjeldavad ka seda, et immuunfunktsiooni kannavad tavaliselt valgeverelibled. Ja nüüd vereliblede on viimaste uuringute alusel ka võimelda, näiteks veresooni laiendada teatud mehhanismide kaudu. Ja nüüd Science, Translation, Almerissein ajakirjas avaldati selline huvitav artikkel, kus uuriti et millised võiksid olla veel need punaste vereliblede funktsioonid peale siis eelpool mainitut. Ja kuna me teame, et mõned selgroogsed näiteks nagu kalad ja linnud kasutavad punaseid vereliblesid enda kaitseks ja hävitavad patogeene siis Ta on alati olnud teadlastel, tehased peaks vaatama inimeste puhul veel põhjalikumalt, et kas ka neil on mingeid sarnaseid võimeid. Ning mõned aastad tagasi näitasidki teadlased seda, et punastes verelbledes on teatud tüüpi molekulaarsed, sellised retseptorid või andurid mida me teame toreda lühendina tee LR üheksa, molekulaarbioloogias on alati hästi palju selliseid akronüüm ja mida me kasutame erinevate molekulide tähistamiseks ja vot nende väikeste ankrut või võiretseptorite külge siis näivad kleepot DNA molekulid. Ja just sellised DNA molekulid, mis sisaldavad siis Teeenna komponente mida tähistatakse tähtedega C ja G. Ja seesama grupp puuris tegelikult seda probleemistikku edasi, et vaadates, et mis siis võiks olla selle Teeenna kleepumise tagajärg, sellele punasele verele. Kuule kipub niimoodi olema, et neid samu, et see ja keerikkaid Tennaasid need ei tule nagu keha seest vaid need iseloomustavad just pigem selliseid haigusetekitajaid, kui nad on meisse pääsenud. Ja loomulikult on siis sellist motiivi haigustekitajatest, aga seda vabaneb ka kogu aeg, meie surevad nendest rakkudest ja arvataksegi, et ehk siis võiks olla sellel DNA kleebumisel selle väikse ankuri külge. See funktsiooneb teda DNAd peab kogu aeg ära koristama meie organismis ka, et ta ei jääks sinna lihtsalt immuunsüsteemi ärritama ja näib, et selle uuringu alusel tõepoolest näib, et väikesed kogused DNAd tavaliselt punaseid vererakke kuidagi ärritada. Aga nüüd, kui seda DNAd seda võõr-DNAd olen väga palju, siis kõik see DNA kleepub punaste vererakkude peale nende Teeeller üheksa ankrukeste peale. Ja nad reageerivad stiimulile ja hoiatavad immuunsüsteemi sissetungijate eest. Ehk siis kannavad sõnumi nende oluliste rakkude, nii et vaadake, seal on midagi viltu, lainete tuleb asuda tegutsema. Täpselt niimoodi ja kui me nüüd mõtleme sellisele väga suurele, näiteks põletikule või sepsisele siis on seda DNAd ilmselt väga palju ja mis saab nendest punastest vererakkudest punased vererakud, mis on selliseid klampnud olekus, need hävitatakse organismi puhastamise käigus põrnas ja neid hävitavad sellised makrofaagide nimelised rakud. Ja nüüd me näeme, et kui need makrofaagid neid punavereliblesid, skaneerivad ehk vaatlevad, siis nad otsivad sellist signaali, mis ütleks sellele Macrafaagile, et ära mind häbi. Ja kui DNA kleepunud punaverelible, siis näib, et see ära mind hävitada, signaal on maskeeritud ära, see on peidus. Ning sellistel haigetel siis punavereliblede hulk väheneb. Mis on ka ju üks selline ohtlik asi, ehk siis, kui tekib kehvveresus, kui sa oled isegi nagu raskelt haige, siis ilmselt ei aita paranemisele kaasa. Ja no peab rõhutama, Nende teadlaste uuring oli tehtud siis mitte inimeste pealt, vaid sellises laboritingimustes. Kuid nad võtsid kõrvale andmed inimeste kohta, kellel on sepsis või mingisugused muud probleemid, kaasa arvatud Covid 19 pluss aneemia. Ning Nad asuvad siis edasi uurima neid konkreetseid juhtumeid, et vaadata kinnitust saada sellele, et kas. Polaarne seos on olemas, kuidas tundub, et kas me neid punaseid vereliblesid, siis saame ka kuidagi nii-öelda veel targemaks ja paremaks treenida võib-olla, et haigusi paremini avastada või tasub meil ikkagi jätta see üles nendele valgetele vereliblede, teistele immuunsüsteemi komponentidele, mis, mis me teame, teevad seda tööd juba päris hästi. Ja pigem ikkagi võib sellest tööst olla kasu selleks, et võib-olla leida uusi ravimeid, millega aneemiat saaks ravida või siis ka diagnoosida teatud haigusi selle abil, et me uurime neid punavereliblesid, mille külge on siis need DNA tükid kinnitanud, et selleks võiks neid kindlasti kasutada. Selline oli tänane puust ja punaseks väga punasel teemal, seekord punastest verelilledest. Täname kuulamast, stuudios olid Arko Oleski Kairi Koort ning sel nädalal on meil tee jaoks veel üks uudis varuks teada saada, mis on liituge meiega homme samal ajal kõike head. Puust ja punaseks, puust ja punaseks.
