Tere, tänane aegruumi dokumentaalfilm räägib meile sellest,  et maa magnetpoolused ei püsi sugugi paigal  ja viimastel aastakümnetel lausa kihutavad ringi,  et ükskord omavahel kohad vahetada. Film viib meid seda nähtust ja selle võimalikke tagajärgi  uurides mitmesse maailma teaduskeskusesse. Ja seda filmi aitab meil täna sisse juhatada Tartu Ülikooli  geoloogiaosakonna teadur Ulla Preeden. Millised on siis viimased andmed, kas maa põhja magnet  poolus asub ikka endiselt veel Põhja-Ameerikas  või on juba otsaga Venemaale jõudnud? Põhja magnetpoolus asub endiselt suhteliselt samal kohal  ka tõsi on, et ta on pidevas liikumises ja. Ja tegelikult mingeid ennustusi, kuhu ta täpselt jõuab,  ei ole võimalik teha, et kui jälgida seda pilti alates  sellest ajast, kui seda mõõtma hakati 19. sajandil  ja siis ta on olnud pidevas liikuvuses ja ei liigu ei  sirgjooneliselt ega ei ole mingit kindlat süsteemi,  mille järgi ennustada seda liikumist. No pidevas liikumises on ta tõepoolest olnud kogu aeg,  1831. aastal see maa põhja magnetpoolus avastati  ja 73 aastat hiljem kui seda kohta uuesti vaatama mindi,  siis oli poolus liikunud juba 50 kilomeetrit. Aga miks ta liigub ja millal ta seisma jääb? Seda tegelikku põhjust, kuidas see magnetväli toimib. Ja ja miks üldse neid? Liikumised või muutused toimuvad, seda ei olegi  nii lihtne tegelikult lahti seletada või öelda seisma ta ei jää,  tõenäoliselt. Siis peaks midagi väga katastroofilise sündima  ja maal elu ma arvan, võimalik enam ei oleks. Nende arvutisimulatsioonide alusel on välja arvatud,  et et kogu see protsess võiks üheksa, 10000 aastat aega  võtta see nii-öelda see pöördumise protsess,  et ta ei ole hetkeline, et ei ole nii, et täna kompass Põhjas homme kompass lõunas, aga ennustamise poole pealt,  et seal üks prantsuse teadlastest, kes ka filmis oli,  tema ise on koostanud neid asju, siis nad võrdlevad seda  ennustamist nagu ilma ennustamisega. Et maksimum umbes 10 aastat, kõige rohkem,  aga kui mõelda nende tuhandete aastate peale,  et siis see tegelikult on veel ikka väga pikk aeg,  et me ei suuda ette ette näha seda aega,  kuna tegelikult magnetväli pöörde. Ja lähiajal see kindlasti ei toimu. Aga kui magnetpoolus liigub, kuidas siis on lood kompossi kasutamisega? Filmist tuli ka välja see, et näiteks lennujaamades igal  nii-öelda mingi aja tagant muudetakse siis nii-öelda neid  märke märgitakse uuesti maha, uued, nii-öelda punktid. Need numbrid ja siis. Vastavalt sellele me kohaneme, et samamoodi on tegelikult  siin ka, et, Vastavalt sellele, kuhu magnet poolus liigub,  põhjapoolus, me teame seda, see on välja arvutatud  ja oma nii-öelda mõõtmistest või arvutustes me kasutame  nii-öelda seda viga või me lisame selle parandi juurde  ja me kogu aeg arvestame sellega, kuna see muutus ei ole  selline kiire, et ta ei toimu sellises väga lühikeses ajahetkes,  vaid siiski sellises pidevas siis me suudame nii-öelda kohaneda. Selles filmis oli ka üks tore näide kohandumise kohta loomariigis. Loomadega ja lindudega ja tehakse päris palju katseid  ja see on üsna aktiivne uuring kuna hetkel on aktuaalselt  üleval see teema, et magnetvälja polaarsus võib. Lähiajal hakata muutuma, sest see tugevus  või intensiivsus on kahanenud siis üsna palju uuringuid on,  on seotud siis selle loomariigiga ja nagu  ka filmist tuli välja siis tegelikult just kilpkonnad,  kes seal näiteks olid toodud, et nad kohandusid,  et kui, kui nad ei saanud kasutada seda magnetvälja  nii-öelda oma orienteerumisel, siis nad kasutasid muid asju. Aga vaataja ei pea ju seda filmi võtma ohufilmina. Enne kui see film minuni jõudis, ma kerge eelarvamuse oli tegelikult,  et see mingi katastroofi filmi selline kuna hästi palju  populaarteaduslikke artikleid, mis oli siin paar aastat,  oli see aastat tagasi, oligi see väga aktuaalne. Oli just selles rütmis, et kohe-kohe hakkab midagi juhtuma. Et sealt tegelikult tuli ka välja, et kohe-kohe ikkagi ei  muutu ja sellest, et see magnetpoolus rändab sellest  võib-olla iseenesest ei olegi nii suurt muret,  sellepärast et sellega me suudame selle kohaneda,  me suudame need parandused sisse viia, kui mingit  aparatuurid kasutavad. Neid nii-öelda suundasid, aga palju olulisem seejuures on  minu arvates, mis kaasneb selle magnetvälja pöördumise ga. On see, et, et see pöördumine üldse toimuks,  selleks peab magnetväli nõrgenema ja selle intensiivsus peab kahanema. Ja, ja pigem on suuremaks probleemiks siis just see  magnetvälja intensiivsuse kahanemine, kuna see on  ka nüüd aasta-aastalt järjest Vähenenud sellest siis, kui neid mõõtmisi on,  on tehtud. Kas või kuidas Eesti teadlased on selle valdkonna ga seotud? Otseselt magnetvälja pöördumisi ja, ja, ja  siis nii-öelda ka mis toimub maasisemuses,  et mis genereerib seda magnetvälja ja neid muutusi sellega. Meie teadlased ei tegele aga seotud uuringutega,  mis aitavad ennustada või uurida, kuidas on toiminud  magnetväli varem ja, ja kus on need poolused paiknenud  siis neid uurimisi siis nimetatakse paleomagnetilisteks uuringusse,  nende uuringutega on on tegeletud ja tegeletakse kindlasti aktiivselt. Edasi. Aitäh Ulla Preeden selle jutuajamise eest. Meie jaoks siin Eestis võib maa magnetvälja liikumine  tähendada seda, et hakkame sagedamini virmalisi nägema. Head vaatamist.
