Kuna on tulnud Tartu kunstimuuseumi EK saada sissejuhatus vanu allsalu isikunäitusele, maailm peas, räägib näituste osakonna juhataja Indrek Grigor. Allsalu on selline, see oli 90.-te põlvkonna staare, Mil lisaksin Vanole, samal ajal avasime teisel korrusel teisele, kolmandal korrusel ka Jüri Ojaveri, Jaan Tooming kui pool Rogersi ühisnäitused, et noh, nad on nagu kõik täpselt ühest kandist vanamehed. Ja siis meil projektiruumis on vaikevalik naiskunstnike videoteoseid, naersin muigel kõigile, et okei, et Tartu kunstimuuseumis kui igal pool mujal naine võtab vähe ruumi, et nad mahuvad kõik sinna projektiruumi viiekesi ära ja siis paramehed laiutavad üle maja. Aga aga ma luban, et me parandame ennast varsti. Aga kõik need, need kari vanamehi on, on kõik tõesti selliseid 90.-te Sorose kaasaegse kunstikeskusega nagu väljale tulnud suurteks saanud ja nende vahel on ka mingit sellist sarnasusi ja erisusi, aga kui me nüüd nagu vanu Allsalu üksikuna võtame, siis vana on selline noh, väga pühendunud abstractionist ja enam-vähem kogu aeg olnud vanu vanu peas on kogu aeg sellised abstraktsed maalimaastikud ja nad ongi läbi kümnendite nagu väga pühendunud töötanud nendega ja ja, ja näiteks maalikunstnike liidu näitustel või, või kunstnike liidu kevadnäitustel Tallinna kunstihoones, vaid noh, et alt on nagu hea vaadata, et noh, et vanu on on alati kohal. Sest ta on. Ta identifitseerib ennast ikkagi nagu nii tugevalt ja nii otseselt läbi maali, et noh, et seal tekib selline vot, kui kirjanikud räägivad kogu aeg sellest, kui oluline on sõna ja oluline on keel ja siis meil on kuidagi nagu väga harjunud sellega, kuidas kuidas kirjanike jaoks noh, et me saame kogu aeg nagu aru, et, et see on nagu nende materjal. Kujutavas kunstis on aeg-ajalt natuke nagu keeruline aru saada kummari kunstnikud räägivad maalimisest Nad räägivadki millestki, mis on väga sarnane kirjutamisega. Ja, ja ma olen täheldanud, et olen vähemalt iseenda peal täheldanud, et tihtipeale on, on raske aru saada, et mida see siis nagu tähendab, et mis mõttes, et ja siis ma olin kuskilt omavahel räägivad veel noh, täiesti nagu kosmoseks Nad räägivad nagu millestki millega on suisa nagu raske sammu pidada või et noh, kirjandeid on kõik pidanud kirjutama, kirjelduse tuli seal ikka saanud harjutada kõvasti ja, ja, ja ka kuidagi ka kogu selle ilukirjandusega kokkupuude on enamustel inimestel paljule kui vahetum ja isiklikum emotsionaalsem. Et siis maal jääb aeg-ajalt nagu nagu raskeks. Aga ega mul ei ole head valikut, aga lihtsalt vallutada kõiki, et, et Kamooni kunstnikud tunnetavad nende jaoks see, see materjal, lõuend ja värvid ja ja need erinevad viisid, et kui keegi nüüd maalib abstraktselt ja teine maalib realistlikult, üks maalib akrüüli tega ja teine maalib õlivärvidega. Need on, need on nagu väga suured vahed nende maalikunstnike jaoks, et et need tehnikad etiketi peal näiteks ei ole seal ilmaasjata. Sa oled ise rõhutab, kuidas oleks nagu noh, et lugege ikkagi nagu tööde pealkirju ja vaadake, tõid aga töödel silla juurde abstraktsetelt ateljeedes nagu kommenteerivad kuidagi, aga aga mina jään, ütlesid ei maksa ennast lasta üldse nagu pealkirjast pidurdada. Või et kui keegi ütleb, et noh, et, et kunsti kunsti võib tõlgendada igatepidi, siis see tavaliselt nagunii ongi, et, et seda seda kui oluline maalikunstnike jaoks enese jaoks maalimine, kui, kui tegu on ja sellepärast tõepoolest aeg-ajalt ei ole üldse vahet, kas seal pildi peal nüüd on nagu mingi päris asi jätta Mog maalib kellelegi portreede, maalib realistlikku portreed või siis maalib abstraktset kompositsiooni. Et see maalimise akt, kunstniku maalimise tegu kunstniku enda seisukohalt ei ole üldse noh, nii erinev kui, kui, kui vaatajad tihtipeale kipuvad kordama ja, ja noh, kui abstraktne kunst mõtlesin 20. sajandi alguses nadi, tõstab pead ja vallutab maailma, siis ka üks selliseid lipukirjas, mida loosungeid, mida kunstnikud kasutasid, oligi see. Nii et noh, et see nüüd nagu veel puhtam kunst igasugune kujutamine on küljest ära võetud, et need on nagu nagu selline puhas poeetika. Et see on, ma ei oskagi nagu millegagi võrrelda, siis vaba värsiga või, või, või mis, mis tähendab abstraktse, vaba värsiga mida iganes ei võiks tähendada. Et, et ja et tulebki nagu abstraktset tööd vaadates vaadata seda mingit sihukest abstraktset trumpi ja, ja üritada seda lahti harutada nii nagu noh, luuletusel ei ole tingimata otsa ega algust. Ja, või pigem nagu selline ka üleskutse või et kui kellelgi tekib jälle. Aga mis siin pildi peal on ja, ja siis on mingi pealkiri ja siis nüüd üritaks ikka aru saada, kuidas see asi seal pildi peal täpselt on, mis seal peal kirjas on siis võib-olla hoopis lähtuda sellest, et, et pilt on väga konkreetne, sest ta on väga selge ja siis see pealkiri on mingisugune, väga kummaline asi, et ei saa kuidagi, kuidas see pealkiri nüüd siis peaks kirjeldama seda, mis on pildi peal, et ma soovitaks teha nagu vastupidi, sellele, mida kunstnik käskis teha, et vaadake ikka pilt ja pilt on väga konkreetne mustris abstraktse mõistena, unustage ära vaadake neid kui nagu väga konkreetsed pildid seal konkreetne asi, et on sellised värvid ja nad on nagu niimoodi teineteise kõrval ja peal ja üle ja sellisel viisil kaarduse teistsugusel viisil kaardus pintsliga ja ühesõnaga, et kuidas nagu on, millises järjekorras ja kuidas lõuendile kantud on väga konkreetsed asjad, et abstraktne pilte kujutabki kujutad täpselt, kujutab värvi ja kujutab kujundit. Et tegelikult on abstraktse kunst väga-väga realistlik. Et kõik on väga austust, ei ole üritatud kuhugi ära peita. Aga aga siis on mingisugused peal kirjeldad, mis on väga abstraktsed ja üldse ei saa aru, mis need sõnad seal tähendavad. Aga maalid on väga selged, näitusega paralleelselt tuleb välja ka väike raamat, on allsalu moni reprodega, kus on siis Tiit Aleksejevi ja Jaan Elkeni artiklid ja loomulikult ka kuraatori Joanna Hoffmanni SE ja ka kunstnik ise annab siis sellise poeetilise sissevaate oma. Ütleme siis, ma ei oska, ma tahaksin oma meetodisse, aga tõenäoliselt pigem nagu oma oma maailma oma pähe. Kui reastada minu peas toimunud isikunäituste pealkirjad, paistab maailm minu peas selline must ja valge vaikelu, kena ilm, leitud ilu, värvine, valgus, Maalon maastik, armas aeg. Öine Ikarus, igati süütuse aeg, unepaanika motiiv, järelpõletus, üks, teinekord kogu nii palju loodusest kaose kord teinud näitus on vaid tööde kogunemine. Nagu inimeste jaoks koosolek või pidu. Suguvõsa kokkutulek. Iga töö on omaette kordumatu lugu. Vahekord, kogemus, sünd. Pildi pinnast saab neelukoht, purske ala, ohutsoon, lahinguväliorgia, järgne segi paisatud tuba. Mind köidab maalimise, leebe raev, minnalaskmine ja tagasitulek. Ja vaimustab hetk, mil varjatud olnu on äkitselt ilmsi. Peale tööd magan rahutult. Mu aju üritab maletajana teha õiget käiku laual kus nuppudeks on kujutluspildid ent kaotab viimaks ikkagi nimetatule ja kujutule vastasmängijale. Unes on mul mõned salaateljeed aastate eest mahajäetud paigad, kuhu ekslemise järel mingitele hämaratel tänavatel jõuan. Tunnen ära keldriruumi seisnud õhu, millesse on kodeeritud värvi lõhna elemente. Näen tolmuga kaetud lademetes köitumas tuttavaid asju. Tunnen nukrust ja erutust. Teen tule pliidi alla. Vahel märkan, et tuli juba põleb, ent hoopis maja pööningul leegid. Nilpsamast talasid see leegitsev üha enam maja ei põlegi ära. Indrek Grigor luges katkendi vanu Allsalu esseest isikunäituse maailm peas juurde. Vanemal salul on, siis on see meie jaoks nii 90.-te staare, siis onu osalusele loominguline karjäär on, on nüüd juba uhkelt üle 30 aasta pikett. Aga sellele näitusele siin on kogutud tööd nagu viimasest 10-st aastast ja kunstnik tegi suuresti ise selle valiku, et ega ta ei, ta ei lasknud oma. Ta ei lasknud enesesse väga sekkuda. Et ta teadis ikkagi väga täpselt, mida ta tahab ja, ja, ja miks ja kuidas. Aga kaugeltki huvitav oli vaadata, kuidas kogu aeg kõhkles, et mõte ümber mõte ja läbi kaalutlemisi hulk puhta ajaliselt, mida, mida kunstnik see näitus pannud on. Muljetavaldav. Anu Allsalu isikunäitusele maailm peas tegi sissejuhatuse Tartu kunstimuuseumi näituste osakonna juhataja Indrek Grigor.
