Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere. Raadio kahes alustab puust ja punaseks teadusuudiste rubriik ja sel nädalal oleme teieni toomas põnevaid teateid psühholoogia valdkonnast. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning abiks neid uuringuid puust ja punaseks tegemaks on Tallinna Ülikooli psühholoog Grete Arro. Meie tänane uudis räägib mälestustest ja sellest, kuidas need tekivad ja miks nad teinekord võivad olla valed. Ja, ja tegelikult, kui me nagunii-öelda endamisi mõtleme oma oma mälust ja mälestustest, siis eks kipub olema selline arusaam, et me näeme midagi ja me nagu salvestame selle pildi või fakti või mõte nagu endale ära ja siis paneme kusagile aju sahtlisse ja sisu vajalikul hetkel tõmbame ta sealt jälle välja ja ja siis nii-öelda see taastav ehedalt selle algse olukorra. Aga, aga eks me kõik oleme kokku puutunud, et teinekord meie mäletame mingit asja ühtemoodi, keegi, inimene ta teistmoodi. Mõni mõnes olukorras selgub, et meie enda mälestused on kuidagi eksitavad, ehk siis sellised nii-öelda valemälestused tekivad neid ja see on üsna loomulik, et need tekivad, eks ole. Ja, ja tegelikult see on üks, üks selline mõnes mõttes vanad head, mine mälu kohta on ju see, et et tõesti Eime salvesta kui kaamerad vaid tegelikult seome olemasolevate tähendustega, mis tähendab seda, et et midagi salvestades me sageli tõesti ka aktiivselt seda mälu sisu salvestades ikkagi muudame sobitumaks paremini meie eelteadmiste ja, või uskumustega. Aga sama kehtib ka selle mälu siis uuesti taasesitamise nii-öelda taasesitamise kohta, et me tegelikult ei taasesita seda salvestatud vaid rekonstrueerime seda, nii et alatise rekonstruktsioon jällegi tahab väga ühilduda varasemate teadmistesüsteemide skeemidega, nii et jah, et see alatise mälu sisu on selline natukene looming. Aga et jah, see uuring lisas veel ühe lisanüansi siia. Et mis juhtub, kui sel ajal, kui me mälu sisu tahame salvestada või meil lastakse katseajal seda salvestada ja siis äkki meid selle nii-öelda meile mingi info edastamise ajal tuleb sinna sisse midagi üllatavat. Et mis siis juhtub, et mis seal siis jah, selle katse sisu, et taheti vaadata, et kuidas meie mälu sisusid, salvestav struktuur, Ehypacampus või selles osaleb salastamises osalev struktuur, siis nii-öelda reageerib ja mis ajus toimub ja mis juhtuks siis nende mälu sisudeid ka mille salvestamise ajal meid on kuidagi nagu millegagi üllatatud, ehk siis et meie vaatasime näiteks videolõiku ja juhtus midagi, mida me ei arvanud, et nüüd selles ideolõigus juhtub, siis kas tahad ise öelda, mis siis juhtus? Nad lihtsalt lõpetasid selle video näitamise ära. Aga eks ole see lugu oli või see katse iseenesest oli, oli selline, et inimesed nii-öelda nägid ühel päeval seda videolõiku täitsa rahulikult vaatasid lõpuni, järgmisel päeval kutsuti tagasi ja näidati neile sedasama videolõiku uuesti ja siis mingil osal inimestel tõepoolest nii-öelda selle kõige põnevama koha pealt mingisugusel poendi ja lõpu eelvideo katkes, ehk siis seda kohta ja nii-öelda päris lõppu enam ei näidanud. Ehk siis inimene pidi neile tuginema eelmisel päeval nähtule ja siis, kui jällegi mingi aeg hiljem nende käest küsiti, et aga siis noh, rääkige, mis seal videos siis juhtus. Grethe, nüüd see internet sinu ette kanda? Et, et huvitav on jah see, et need, kellel oli siis katkestus või üllatusmomente Nemad ikkagi mäletasid märksa halvemini või ühesõnaga, et see sisu ei olnud, et ei olnud vastavuses sellega, mida neile tegelikult näidati. Et kui, siis need, kes vaatasid nagu noh, nagu nagu tavaliselt, vastatakse ilma katkestusteta mäletasid õigemini, teistel hakkasid need mälu, siis olid kõik kuidagi sassi minema, ehk siis et et võiks nagu küsida, et mis siis aju aju mõttes nagu juhtus. Et, et kuivõrd selline noh, info jälgimine, vaatamine on ju seotud selle eesmärgiga selle vaadatud info pinnalt teha mingi tulevikuennustus et see nagu kasulik info kuidagi meelde jätta, aga kui juhtub midagi ootamatut või või sellist ennustamatud, siis tundub nagu harutataks sugueelne mälestus ka üles, et, et oi, et siin läks valesti ja ei ole mõtet seda varasemat nähtut tegelikult sel moel salvestada, sest see ei aita selle üllatuse tõttu enam väga hästi seda nii-öelda tulevikku ennustada. Et ma ei tea, kas kas on arusaadav selgitus, aga põhimõtteliselt jah, et, et nii-öelda nässu läinud info või, või selline info, mille vaatamine katkes kuidagi veidralt tegelikult siis toob kaasa mälestuste muutumise sellest asjast moondumise. Jah, ja siis need ka teadlased siis vaatasid just spetsiifiliselt seda aju, osa hipo campus, mis, mis, mis tegelebki endisest lühimälust, pikaajalisse mällu, asjade ülekandmisega või salvestamisega ja nagu nagu ma sellest aru sain, siis, siis kuna sisse hipo kamps otsustas selle üllatuse, et noh, ärme siis salvesta seda. Ja kui inimestelt hiljem nagu küsiti, et mis seal siis oli, siis nii-öelda aju otsustas, et millegagi tuleb lünki täita ja siis pani sinna igasugu muud asja asemele, mis ta vähegi leidis. Ja inimesed, noh, ongi tekitaski inimestel mulje, et nad nagu mäletaksid seda, seda filmi tegelikku lõppu. Aga noh, need teadlased, kes seda teadsid, ütlesid, et ikka päris soga aeti selle juures. Et selge see koht, kus teadlased lõbusat neil olla, täitsa naljakas olnud neid kuulata, noh, olles siis ju päris videot näinud, et ja, ja mis on veel põnev siin, et et tundus, et kui näiteks katkestati videot, kus parasjagu toimumas mingi sporditegevus. Kuna need klipp oli hästi palju, mida siis vaadati. Et siis tundus, et sassi hakkasid siis minema, aga nagu teised sarnase sisuga näiteks spordiga seotud videote seisud, et kuidagi mõjutas see nii-öelda katkestus või segamine samasisulisi teisigi infokilde huvitaval kombel, ehk siis ehk siis see nagu päris põnev, et ja mis on nagu selle juures veel huvitav on see, et me ise ju ei märka seda. Need inimesed ju sellest katkestusest hoolimata arvasid, et nad mäletavad erinevaid videosid sama hästi, aga nii ju ei olnud, et me ei tea seda oma lugusid. Jah, ja no see, see mõju ongi just ka selles, et tegelikult on meie elus kohti, kus nii-öelda mälestuste roll on, ongi nagu oluline, eks ole, kui sa annad kohtus tunnistusi või või oled mingi sündmuse pealtnägija, pead selle kohta nagu, nagu hiljem rääkima. Et seal selline valemälestus võib ju olla tegelikult väga-väga kaaluka rolliga. Mina hakkasin mõtlema hoopis mustkunstnike peale et võib-olla tegevused, kus on vaja, et keegi nagu justkui ei teaks enam, mis enne juhtus, et kui sa teed midagi ootamatut, täiesti, et ja siis see lootus on, et inimesed ei mäleta enam, mis enne õli või lähevad nende arusaamad vastu vastuollu omavahel. Ja siis tulevad ka muidugi sellised noh, krimi või detektiivilood pähe, et et kui juhtub midagi ootamatut, siis tegelikult varasemate sündmuste mälestused võivad hakata nii-öelda sassi minema. Et jah, et võib-olla mitte nii praktiline teadmine, aga ka hea teada ikka. Või noh, sa viitad sellele, et tegelikult on võimalike inimeste mälestustega manipuleerida No või võimalik, et sel moel seda teadmist äkki on intuitiivselt kasutatud, et mul tekkis selline lihtsalt ootamatu spekulatsioon, et, et vahel ühtegi on neid hetki, kus, kus me tahtlikult tahetakse. Meie tähelepanu, milles millestki kõrvale juhtida ja tekitada mingisugune ootamatus, võib-olla noh, väga erinevates olukordades võib seda teha. Et mustkunst on võib-olla selline leebe näide, aga, aga jah, et võib-olla sellised kriminaalsemad olukorrad võiksid, võiksid täitsa seda ka kasutada. Igal juhul, nüüd siis tean, et pisut rohkem sellest, kuidas valemälestused võivad tekkida ja millised ajuosad on sellega seotud. See oli tänane puust ja punaseks stuudios Arko Oleski Grete Arro. Täname teid kuulamast ning sel nädalal üks psühholoogi uudis on meil teie jaoks veel liituge meiega taas homme samal ajal samas kohas kõike head puust ja punaseks, puust ja punaseks.
