Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetada pereraadio kohe eetris alustab puust ja punaseks, see on teadusuudiste rubriik, mis toob teieni põnevaid teateid viimaste nädalate teadus ilmast ja varustab need siis eksperdi kommentaariga, kes DPD jaoks puust ja punaseks. Mina olen saatejuht Arko Oleski ja sel nädalal on meie uudised kõik pärit psühholoogia vallast, mis tähendab, et meil on siin külas Tallinna Ülikooli psühholoog Grete Arro sekretär. Tere neli uudist, siis sel nädalal kõik psühholoogia teemadel ja täna alustame teatega, et et jällegi samm lähemale mõistmaks, millistes olukordades tulevad inimesed loominguliste lahenduste peale, eks ole. Maailmas on see äärmiselt hinnasse nii-öelda praktiliselt kõik töökohad, tänapäeval on need loomingulised, saavad tulema välja ideedega, leidma lahendusi ja siis tänu sellele läheb väga hinda see, need inimesed, kes siis suudavad nii-öelda läbi näha, võid leida uudseid seoseid asjade vahel. Ja, ja Grete, nagu me sellest uudisest aru saame, siis kõige parem lahendus nendel ettevõtetel oleks varustada oma kontorit võrkide või sabadega. Ja just nimelt ehk siis, et see artikkel eksperimenteerib taas kord selle teadmise ümber, et et, et mis hetkedel meid ikkagi tabavad lahendused natukene ebatavalisematele või keerulisematele probleemidele, mida me sellise kindla rusikareegli järgi lahendada ei oska. Ja tegelikult on ajaloos ja neid juhtumeid või neid teadlasi ka uuritud, kes on siis kirjeldanud, kuidas nad läbi murdeliste lahenduste peale tulevad ja nad üsna sageli kirjeldavad sellise une ja ärkvelolekut vahepealset seisundit. Ja siis vahepeal on seda seisundit ennast uuritud küll teiste nurkade alt on küsitud, et tegelikult uuritud just nimelt selle nurga alt, et et tahetud teada, mida teeb aju sellises puhkehetkes ja leitud, et osalt on aju puhkehetkes isegi palju aktiivsem kui töö ajal, mis oli nagu nendele uurijatele võib-olla natukene pettumus, kes tahtsid näha magavat või enam nagu lõõgastunud aju. Aga nii-öelda aju vaikerežiimi tugivõrgustik aktiveerub just hetkedel, kui me justkui näiliselt midagi ei tee või siis olemegi vajumas poolunne või niisama vahime, molutame tühja. Ja, ja, ja miks see töötab, et võib-olla üks mehhanism, et enne kui ma seda uudist ennast lahkame, mis võib-olla polegi nüüd nii suur uudis. Aga, aga, aga hästi põnev sellegipoolest. Et üks põhjus jah, et miks siis see murustamine hea on, et et kui me oleme näiteks mingisuguse keeruka probleemi kallal juba näiteks pingsalt töötanud ja proovinud seda lahendada, see on hästi oluline, see, et siin sellel molutamise hetkel valgustus tabaks, on oluline enne tööd teha, seda ei tohi ära unustada. Et moletamisest alustada ei saa. Et siis mingis mõttes nägu aktiveerimegi juba endale noh, selle probleemiga seotud võrgustikke ajus. Aga me ei oska neid suunata nagu tegelikult mõtlema laiemalt ja niipea kui me nii-öelda laseme mõtte vabaks ja sellega enam ei tegele siis väidetavalt justkui probleemi ja Pajula alles ja ta justkui hakkab seda ise edasi lahendama või mingis mõttes hakkavad justkui juhuslikult aktiveeruma omavahel nagu vähem seotud närvivõrgustikud. Ja sageli ongi nii, et kui siis ühtäkki aktiveerunud võrgustikud, mis nad selle probleemi kokku seovad, vära lahendavad, et ja me sel hetkel ei ole täiesti veel magama jäänud siis me selle hetke tunneme ära, et see on ju see lahendus, on, ma arvan, väga paljud inimesed on seda kogenud oma elus. Ma lähen hoopis, võib-olla tõmban ennast teemast eemale. Ja see asi on mul käes, et jah, et see mehhanism tegelikult on täitsa nagu teada, aga räägime siis täpsemalt, mis siin tehti? Jaa, sor, Bonni Ülikooli teadlased nagu ikka, kutsusid kokku katsealuseid ja andsid neile matemaatikaülesanded, ehk siis sellised arvuread, pikad jadad ja siis mille viimane liige oli puudu ja siis nii-öelda pidid nagu välja mõtlema, et mis siin on nagu loogiliselt sobiks ja sellele, kuidas on, teil oli siis nagu kaks lahendust, üks oli nagu selline nii-öelda nagu töömahukam ja pingsa metsa kuidagi arvutad ja leiad selle viimase reaalselt aganad peitsid mingi salajase reegli sinna korea sisse, et kui sa nagu selle läbi hammustad, siis sa näed, saad päris hõlpsalt selle viimase sealt kätte ja ongi, et mida nad siis tegid, lasid inimestel neid arvuridasid lahendada ja siis ütlesite, et okei, no ütleme, 20 minutit pausi, siin on üks selline meeldiv sohva, visake pikali, sulgege silmad ja, ja anti neile siis niimoodi mõnda aega seal rahulikult olla, niimoodi, et noh, suurem osa inimestest hakkaski nagu ära vajuma. Ja mida nad nägid, kui ma nüüd õigesti aru sain, on see, et need, kes siis tõesti juba selle 20 minuti jooksul kergelt tukastasid pärast seda pausi, ühtäkki lahendasid need ülesanded palju kiiremini ära, eks nad olid sellest reeglist kuidagi jagu saanud või noh, nad olid seal üles leidnud seal unes. Nad lubasid endale välja raalida oma ajulehtedelt, tegelikult lasidki selle vaikerežiimi tugivõrgustiku siis nii-öelda järelikult käima ja need, kes ärkvele ei, ta ei lasknud tõesti, see erinevus oli väga oluline. Ja, ja mis siis jah, tegelikult osutabki sellele, et mõnikord selline võib-olla rahvusliku uhkuse nähtud pusimine ja pungestamine lahenduste kallal ei pruugigi olla üldse, pigem et Tartul vaheldada seda pusimist ja, ja siis täielikku, lõdvaks laskmist ja mõnes mõttes võiks välja näha muretu võrkige Sebamisena, aga edaspidi võiks mõelda, et kui keegi lepa purkies, et tasa tal praegu tuleb ja tõsi, on ka see, et me kipume neid lahendusega ära unustama, et nad lisasid sellele katsele ühe mõnes mõttes klassikaks saanud või legendiks saanud aspekti, et ehk siis, aga et mis juhtub, kui me ikkagi päriselt magama jääme ja katse läbi viia ei tule meid äratama tavaelus. Et siis varasematel teadlastel on näiteks olnud isenda mõttekäigu kättesaamiseks näiteks midagi käes, mõni ma ei tea, puukuulikesed, mis kukuvad maha, teevad müra ja siis ärkad üles. Ja need uurijad katsetasid sama asja, et inimesele ette mingi raskemat sorti pudeli. Ja siis, kui see pudel maha, kui tahtsid aru saada, et kas siis see äratamine kuidagi mõjutab ka tulemusi ja tõesti, mida nad leidsid jah, et see hetke, kui pudeli, kus tingimata ei olnud sellel loova lahenduse saamise hetk mis oleks muidugi hästi kaunilt lahenduseks, pudeli kukub hetkel või idee tuleb, aga tõepoolest need, kes siis ennast selle kukkuva pudeliga äratasid, et see alagrupp sellest valimistõepoolest mäletas paremini neid mõtteid, mis siis selle poolune käigus neid oli tabanud, et iseenesest, siit tuleb mitu head praktilist sõnumit. Nägid ära, et need, kes nagu ikkagi Päris sügavalt magama jäid ei ärganud üles pärast seda loomingulist faasis, neid jõudsid seal unes lihtsalt ära unustada selle lahenduse, mis neil olnud. Täpselt, ja see on see, et mida mina ka oma elust sageli noh, mina kasutan seda meetodit väga palju. Noh, laisk inimene läheb ikka jalutama koeraga või kuhugi või ja siis siis head ideed tulevad või duši alla või kuhugi. Aga et see on küll, et kui õhtul tulevad need head ideed pähe öösel või noh, ütleme enne magama jäämist, siis ma sageli mõtlen, et küll see nii hea idee, et see külmul hommikuks meelest ära ei lähe, aga tegelikult Peab olema voodi kõrval märkmik ja pliiats ja see läheb kirja panna, sest hommikul on sul meeles vaid see kaunis hetk, et sul oli eile õhtul hea idee, aga idee ise ei ole meeles. Nii, aga need teised praktilised järeldused sellest uuringust, mida me siis saaksime nii-öelda teha, et seda nagu seda avastust ära kasutada, selleks, et need kõik oleksid. Loomingulisemad, ma nagu mõtlesin, et kui nüüd öelda, et vedela diivanil pudel käes, siis võib-olla see ei ole kõige parem soft. Sest ühiskonnas ei pea sugugi olema mingi väga selline puder. Ja see ei tohiks katki minna või ümber minna. Aga tegelikult noh, minu jaoks see enda ülesäratamise nipp, et see tõesti töötab, et see varasemad teadlased, et Edison seda kasutas, eks ju, et, et see võib tunduda selline noh episood, ilukirjanduslik biograafiline, liialda ühesõnaga, et see päriselt töötab, et see oli mulle nagu üllatus ikkagi. Lase ennast poolunne, aga mitte täis on tule sealt tagasi, et ehk siis pooluni on su töö osa ja puhkus on, on tegelikult puhkus, ei ole üldse, ta on pealtnäha puhkust noh sisuliselt ta võib olla palju karmim, viis oma pea tööle panna, aga siiski ei tohi ära unustada, et see selline hajus mõtlemise modaalsus meie ajule või see, et me laseme selle mõtte uitama, töötab ainult juhul, kui ma enne seda oleme ikkagi hirmsat moodi mõtelda, rassinud, pusinud. Mõelgem ja siis puhake seal, meie praktiline nõuanne teile teile kaasas, sest siis me saame olla loovamad ja leida probleemidele neid loovaid toredaid lahendusi. Selline oli täna puust ja punaseks stuudio Sarkolest Grete Arro. Täname kuulamast ning jätkame psühholoogia lainel sarnaste uudistega juba homme. Kõike head, puust ja punaseks, puust ja punaseks.
