Praegune testimise korraldus tähendab, et leiame need nakatunud kesise testima tulevad 30 kuni 40 protsenti, nakatunuid jäävad nyyd tuvastamata, hindab Tartu Ülikooli seire uuringu juht Ruth Kalda. Ma arvan, niisugust massilist testimist tõesti hetkel vaja ei oleks, võiks testida, ma arvan, kliinilistes näidustustel juba tervishoiusüsteemi poolt. Nii saaks välja sõeluda nakkuse tegeliku leviku riskirühmas. Aga muidu sellist seire Sentinel süsteemi osa teha ka näiteks? Jah, teatud perearstikeskuste baasil, seda on tehtud ju varem ka näiteks gripihooajal või siis teiste infektsioonide ajal, et et valitakse üle Eesti välja teatud keskused, kes siis kõiki inimesi, kes tulevad viirusnähtudega, siis testivad ja siis tehakse sealt sellised järeldused elanikkonna kohta ka. Praegu tehakse päevas üle 10000 BCR testi, vaid nädalaga võib see maksma minna kuni 4,5 miljonit eurot. Terviseameti nakkushaiguste osakonna juhataja Hanna Sepp põhjendab, et see kulu on vajalik, et saada võimalikult värske info viiruse leviku kohta. Ka praegu, kui me näeme, et seire toimub ikkagi noh, teatud aja tagant ja selle teatud aja tagant toimunud seire põhjal me ei saa hinnata, mis näiteks nädala või paari pärast meie haiglates toimuma hakkab, et siin kitsaskohad on. Kindlasti tuleb praegu ka silmas pidada seda, et testimise tulemuste teatud juhtudel tähendab inimeste jaoks ju seda Euroopa Viide tõendit, mis on neile vajalik siis reisimiseks ja siseriiklike teenuste tarbimiseks. Et seni, kuni need tõendid veel kehtivad, on ikkagi ka sellisel juhul see testimine vajalik. Kalda ütleb, et Ülikooli seireuuringud tihedamini kui iga kolme nädala tagant teha ei saaks. Kui me hakkame neid iga nädal tegema, siis jooksevad eri uuringulained, mille kokku me lihtsalt meeskonnana ei jõua, seda ära teha ja ka testimised jooksevad üksteisele siis erinevates uuringu etappides. Samas usub kalda, et see sagedus on ka piisav. Tervishoiupoliitilisi otsuseid ei ole ka mõistlik noh nii-öelda iga päev ju ei muudeta, ehk et neid tehaksegi pikemaid trende vaadates, et ma kujutan ette, et näiteks mingite otsuste või väljumisstrateegiate jaoks on isegi selline seireuuring, mida me kolme nelja nädala tagant tegema ka piisav
