Viimase 15 aastaga on Eestis lehmakarju kaheksa korda vähemaks jäänud, samas elab igas karjas nüüd viis korda rohkem lehmi ehk keskmiselt 79 looma. See tähendab, et farmi omanik ei jõua enam ise kõigi loomadega tegeleda ja iga üksiku lehma tervist jälgida, jätkab Eesti maaülikooli nooremteadur Tagnialism Viidu. Mida Sujastajat karjad, seda rohkem tekib igasugust automaatikat, rohkem tekib igasuguseid töötajaid, erinevaid toiminguid, rutiine, et väikeses karjas saab nagu rohkem läheb individuaalselt, aga suurem kari rohkem räägimegi sellest karja tervisest. Karjatervis tähendab, et ennetustegevusega püütakse korraga tervena hoida tervet karjaviidu ise uurib koos kolleegidega täpsemalt lehmade suremust mõjutavaid asjaolusid. Käimasolevas uuringus küsitles ta selleks 120 eesti lehmafarmitöötajaid, kes pidid hindama oma rahulolu farmide erinevate osadega. Selgus, et mida rohkem vasikaid karjas suri, seda vähem olid talitajad nende suremusega rahul. Meil on olemas esimene nii-öelda aste, kust edasi minna, et ei ole seda, et on nagu mingi fari pimedus ta ise või ka farmer ise ei saagi aru, teil on mure, et me näeme nendes farmides, kus suremus on suurentnergis farmides ka töötajate rahulolu seal suremusega väiksem, seal saavad aru, et jah, meil on mure. Küsitluse eesmärk oli välja selgitada ka farmitöötajate motiveeritus. Ühtlasi pidid nad hindama oma rahulolu näiteks töökeskkonna töövahendite graafikuga farmis. Üllataval kombel kuigi taas arvataksegi, et palk on üks asi, millega pold rahul, siis tegelikult on kõige vähem rahul näiteks hoopis enesetäiendamise võimalust, aga siis tuli siis rahulolematus palga suurusega ja rahulolematus näiteks kaastöötajate töö kvaliteediga. Küsitlus näitas, et farmides on probleeme eeskätt töökeskkonna ja vahenditega. Kui farmiomanikud need ära lahendaks, oleks järgmine samm Viidu sõnul töötajate kõrgem motivatsioon mis omakorda hoiaks kaudselt karja tervema.
