Metslased on jõudnud metsadesse Virumaa suurtesse metsadesse,  kus liigume koos geograafiaõpetaja ja matkajuhi,  Paula väriselupaikade määraja mardi ning doktorikraadi ga looduskaitse. Kaupo. Täna oli selle retke ainus päev, kus meil oli kella peale  minek et jõuda kokkulepitud kohta enne suuremate  metsaelanike õhtusöögiaega. Siin legant on tihkelt täis kohti, mida nimetatakse vääriselupaikadeks. Ühes neist parasjagu liikusime, aga põnevamad on alles tulemas. Asustust on siin pigem vähe ja mõnusalt teistsugust. Äge, et siin on seda elu aedades tunduvalt rohkem kui  varasemates kohtades, kus me läbi ja külades,  kus me läbi oleme läinud, et see ei ole nii klanitud. See taluaed. Kas mujal? Jah, päriselus just lahe. Kui maha istud, siis? Siis igal pool elu keeb siin ümberringi. Keeb keemia mingil hetkel päris reisilt. Kuskilt kohast tulid nüüd kärbsed välja. Jäle tüütu tüdrukad. Võtta nad midagi ei taha. Lihtsalt sumisevad. Ja. Üks teemadest, millega kaupu aktiivselt tegeleb,  on soode taastamine. Sisuliselt on see eelmise sajandi teises pooles usina  maaparandusega tehtud kraavide kinniajamine  ja turbast tehtud paisudega soomärjaks kohaks tagasi tegemine. Kui kõik läheb kenasti, siis tulemust näeb juba üsna varsti. No siin on nagu näha hästi selle siin selle laudtee kõrval,  et kuidas siis nende soodsate niiskuse olude puhul teatud  juhtudel ka juba esimese aastaga hakkab see turbasammal nagu arenema,  et noh, siin on näha sellised väiksed turbasambla  siis niisugused beebid tal juuri pole niisugused risoidid,  et ongi niisugused pisikesed võib-olla paari sentimeetri pikkused,  ilusa rohelise peaga niisugused turbasambla hakatised,  mis on siis hakanud nii-öelda selle veetaseme tõstmise  tulemusena nagu arenema ja ilmselt paari aasta pärast ma arvan,  katab siis juba kogu seda ala siin selline ilus roheline vaip. Seda rohelist vaipa on lihtsalt kena vaadata,  aga tegelikud põhjused on oluliselt praktilisemad. No Eestis on peamiselt nagu neli põhjust,  et miks me nagu toimetame nende soodega,  et, et et üks on niisugune puhtalt looduskaitseline,  et me taastame just kaitsealadel olevaid soid selleks,  et siis soodega seotud liikide ja elupaikade seisundit parandada. Siis teine põhjus, mis on, ma arvan, tavainimeste jaoks  päris oluline on see, et, et see taastamine muudab need sood. Kuivendatud alad nii-öelda märjaks uuesti  ehk need muudab nagu põlengute suhtes oluliselt ohutumaks. Kui neil nagu kuivendussüsteem kõik töötab,  siis see turvas ise reaalselt päikese käes,  kuumeneb seal 70 kraadini kuskil noh, võib väga kergesti süttida. Lisaks on soo veel üks ürgsemaid süsinikusidujaid  ning veereservuaar, mida sellistel suvedel nagu 2021 oli. Loodus on väga vaja. Sellised liivased luitalad põlevad ikkagi vähemalt kord 100  aasta jooksul, nagu, et noh see on nagu selliste metsadega  selline looduslik dünaamika, nagu selle,  selle söestunud substraat on tegelikult nagu metsades oluline,  et siin on terve rida sambliku liike, mis elavad ainult  selle söestunud puidu peal. Spetsialistid võtsid ette ja viskasid Pilgu peale. Jookseb see on mingi Leusamblit äkki või? Kuna mitmed samblikud on imepisikesed, siis ilma luubita on  neist keeruline sotti saada. Palju? Ma julge pakkuda, neli-viis tükki on kohe hoobilt. Paljud sambla, et on väga selge liige, ekspertide teema tegelikult. Seal on sarme siin välja kinni kasvanud. Aga mis armid need on siis? Selle järgi saab teada kustpoolt, tulekahju oli ühes suunas,  sest iga kõik on ühe külje peal. Nagu näha, see, kus on puu üritanud, siis nagu seda haava  nagu kinni kasvatada, kus see tulekahjustus on olnud. Siin lõppes meie tänase päeva jalutusteekond. Oli aeg teha väike kõrvalepõige sirtsusohu. Tänu kaubale tarkusetaskuid täitmast. Ja siis. Matka teist poolt. Ootasid metsaelanikud? Kutsu. On keres, ta pole elu sees ühtegi karu looduses ainu. Eelkõige vasti. Proovime eriti vaikselt. Heast looduses karu näinud ainult Mart õnneks 100. vihma,  mis lahustas looduses meie lõhna ja hajutas helisid  ning tõstis tõenäosust mõmmikut näha. Uurisin Peibukäest, millal loomad liikuvad. Kui ma hakkavad tund aega enne väikse loengute pärast,  on see kõige aktiivsem aeg. Aga nad võivad ka tulla tunni pärast, kahe tunni pärast,  et see on iga kord nii erinev, et ma olen neid näinud väga  erinevatel aegadel. Seepärast mulle endale on väga raske öelda sinna varjet  pandud ka üks päris metsa taha on pandud üks lakukivi,  siis seal käivad põdrad, kitsed ja kõik sõna,  et. Mõlemad pooled, et võivad igal pool käia. Peep soovitas magamisasjad valmis sättida,  et hiljem mitte valgust ega vehkida ja müra teha. Reeglina vähemalt tund kuni paar pärast inimeste liikumist  pidi olema rahulik. Meil päris nii ei läinud. 20 minutit pärast saabumist nägi Kaidi Liikumist. Sellist avangut ei julgenud uneski ette näha ema kolme pojaga. Isegi Peep ei olnud sellist vaatepilti varem näinud. Tema viis lapsed varjulisse kohta sööma ja tuli ise masina tagasi. Kogu aeg ümbrusel nina ja silma peal hoides. Jaa. Ja siis sai karuema äreva signaali. Ilmselt lähenes oht varja, teisest küljest saabus tumedama  kasukaga tegelane ilmselt härra. Võttis ikka korra nagu põhust õõnsaks, kuidas siin hästi  lähedale tuli? Kaugsee on viis meetrit. Ikka väga lähedal. Ikka. Need pojad olid ikka nagu olid lahedad täpselt nagu kuskilt  vene multikast. Et ma ei olegi kindel, kes siit varjest üldse  selle aasta poegadega nähtud on. Et. Pole pole üldse kindel, et see on ikka väga-väga suur joppamine. Aga see ei olnud veel kõik. Pool tundi pärast karuharra lahkumist saabusid järgmised metsaasukad. Kährikud. Ja nagu sellest veel vähe oleks, tulid külla  ka metssead. Õhtu lõpetas põdrapull justkui oleks sattunud salavaatlejaks  mutijoonu peole. Siin tekkis ka arusaam, kui palju metsloomi meid Paari nädala jooksul näinud on ja kes meie jutuvada  ning hirmsa inimese haisu peale. Plehku on pannud? Oli see nüüd unes või ilmsi. Lapates telefoni, tundus, et kõik toimus ikka päriselt. Muraka raba ümbrus on siis? Kõige vanem nii-öelda karu kants, et kui praegu viimaste  andmete kohaselt on meil kuskil 950 karu Siis 100 aasta eest oli neid ainult kuskil 20 30 järgi. Nii nii vähe ja et ja need siis olidki alles jäänud siia  sirtsi sirtsi soo ümbruses ja muraka raba ümbruses,  siis soosaartele ja metsadesse, kus inimesed neile väga  järgi tulla ei saanud. Kolmekümnendatel hakati juba karusid kaitsma. Ja sellest ajast saati on siis populatsioon tasapisi  tasapisi üles tulnud. Nesutulisi karukoopaid Eestis ei ole, kui välja jätta lood  Ida-Viru kaevandusšahtidest talvitunud karudest. Asi palju proosalisem. See on pigem niisugune korrektselt tehtud karupesa,  et noored isased võivad ka lihtsalt kuhugi lepanoorendiku  pikali visata ja ja seal olla, et jäävad magama lumi ja. Põhimõtteliselt jah, et noh, eks nad ikkagi üritavad tõmmata  mingeid väiksemaid kuuseoksi endale alla samad lehti,  kõike, mida ümbruses on ja siis murravad  ka jälle omale peale, nii et täpselt kui lumi sajab,  siis tekiks ki nagu koopa siuke olukord. Lahtiste silmadega metsas ringi käies võib vabalt näha  karude tegutsemise jälgi aga peab oskama vaadata. Sellel on ju nii-öelda võib-olla siis sotsiaalne tähendus,  et tehakse oma nii-öelda märk peale, et siis proovitakse  võimalikult kõrgele need küüniseljed jätta. Või siis noh, tegelikult pojad nooremad roninad  ka niisama mängu pärast nii-öelda puu otsa. Teine põhjus karujuntsudel puu otsa ronimiseks on suurte  eest põgenemine. Niisugune suur karu ikkagi kõrgele ronida ei jõua jõua  või et no ta on ikka massi on nii palju,  et lihtsalt hakkab alla alla libisema vaikselt. On olnud ka jutte, et karuga kohtudes tuleks üritada ennast  teha hästi väikeseks või hoopis suureks. See on hea küsimus, ma arvan, et väikseks teha ei ole mõtet  suureks teha. Ma ei tea, kas, Tead, mis vastus on? Vastus on see karuga kohtudes ja iseenda. Ma arvan küll jah, et igas situatsioonis Jäi iseendaks ka karuga kohtudes. Ja siia lõppu veel üks soovitus, mida teha karuga kohtumisel? Mina tahaks esmalt öelda, et naudi hetke aga see on nagu  kerge öelda. Pikemad karujutud asuvad meie sots meedia kanalites. Siin metsaservas on ka üks elu suuruses tammest tehtud karu. Emotsioonid olid laes. Kui sihuke mängumänguMaa kuskile natukene Karukalli. Ja. Suured tänud karudele, kährikutele, metssigadele,  põdrale ning oravale ja Peebule, kes meid nendega kokku viis. Tore, et saime abiks olla ja näidata sulle  ka karu koos poegadega. Poolt ka siis aitäh karu ja kõigi nende teiste loomade eest. Ja oligi aeg taas tervitada eelmise aasta vaprat metslast Elina. Sulle enne algust juba matka algust anda metsaste särgi ära. Sa oled ennast juba tõestanud, kui metslane nagu tõeline  metsa omandiga täitsa metsas, uhke, uhke metslane,  olen mina. Jorutada ei olnud meil siin midagi, ees ootas 35 kilti  ning salapärased vääriselud. Mina olen veel see Or ja värske? Et. Leia täpselt. Ma olen see nagu lehma. Saba pinnase tee jooksis sihti mööda, aga lähme  siis siin on nagu kana. Muide, see on ka siin väärisalu paik ikkagi,  mida siin ümber. Esimesed mõtted, mis seostuvad vääriselupaikadega,  on lendorav habekakk või mõni muu hoomatav suurus. Tegelikult on see maailm oluliselt laiem. Me ei räägi ainult loomariigist. Et on ka seened, samblikud, soontaimed. Soontaimed no ütleme Kõik. No võtame siit lihtsalt ühe Märgheina. Et ta siit seest test jooksevad ilusaks jooned,  kus maaalad saavad joosta juurtest, eks ole lehtedesse  ja siis vastupidi lehtedest jälle tagasi juurtesse. Et vääriselupaik on ta sellepärast, et see on kõrge  loodusväärtusega mets. Vana mets siin vanas metsas elavad sellised liigid,  kes nagu noores metsas ei ela, keda esine üldse  kes on seotud siis surnud puiduga lamapuiduga  või lihtsalt vanade vanade puudega. Kui puu kukub maha, mis siin juhtub, siis ongi,  et hakatakse teda lagundama, sinna tulevad mingid putukad,  teevad oma käigud, tulevad seened. Osad seened tulevad teise seene selga veel elama. Osad seened peavad olema niimoodi, et see puit peab olema  lagundatud mingite seente poolt, enne kui nad saavad üldse  seal elusema hakata. Aga ütleme nooremas metsas, seal ei ole sellist lamapuidukogust. Et need tegelased saaks üldse kuskil noh,  sigida ja areneda. Tegelikult ägedad kooslused, siin elavad nooremetsa liigid,  vanametsa liigid, ühesõnaga hästi palju erinevaid liike koos. Et see teebki selle vääriselupaiga eriti. Kas üks. Mul ei ole luuki kaasas, aga mu lingitate siin  sügiskõrvsammas mis on nüüd lepiliikidest See mikromaailm on uskumatult suur ja spetsiifiline  ning millest tarkade inimeste abiga tekib omaette imeline universum. Lehvik sammal selle aasta sammal. Näete vaat ilus lehvik, kaks lehvik sammal. Ja nii ilus, näete, lehvikud. On jah, sõnajala moodi kuus. Kaks need on mõlemad ja üle üle sihi. Seal üle sihi metsas pesitseb üks väga haruldane tegelane lendorav,  kelle elupaigad on suur saladus ja sellepärast ei lubanud  Mart mul ka kaarte filmida. Palju meil neid tüüpe elab, seda ei ole teada,  sest tegemist on öise eluviisiga ja väga ettevaatlikku närilisega. Kui ta tuleb kuskilt välja, siis ta kohe jookseb teisele  poole puud ja kui ta midagi näeb, siis ta on kogu aeg teisel  pool puud. Eesti on lendurava levi ala lõunapiir ja üldse paljudele  erinevatele liikidele leviala piiriks, mis teeb Eestist ühe  väga vaheldus ja liigirikkaks. Hästi mitmekesine loodus on meil siin Eestis,  et see on ka nagu väärtus võib-olla, mida,  nagu iga päev siin elades ei pane tähele,  aga aga mida mujalt maailmas tullakse vaatama  ja ollakse nagu noh. Ei peaks olema roostetorik, jah, nüüd kuuskede peal elab. Seeneussid, armastavad pudistavad üsna ruttu läbi ühe aastane,  kui see kännupess kasvab iga aasta juurde,  vaat see aasta rõngad näha, siis tema on,  kasvab, süüakse ära. Ja. Kasekäsk, et teda takse, võtab musta pästiku pätsikuga segamini. Sa öeldakse, et kasekäsn tegelikult on see kasekäs. Ta on pehme, vanasti tehti nõelapattu Nendest  ja ka noatupkasid on tehtud nendest. Et ma ei ole veel proovinud ühtegi teha,  aga ma pean kunagi ära proovima, siia mahuksid väga ilusti  ju nõelad niimoodi ja. Imeline on see seente samblike ja sammalde maailm. Ja kuigi sammal ja samblik on küllalt sarnased,  siis tegelikkuses on nad kaks täitsa erinevat tegelast. Samal on taim, aga sambli kuulub hoopis seenemaailma. Erinevalt samblast ei ole samblikul ei lehti  ega ka vart. Meie lahkusime vääriselupaikadest muudesse väärikatesse paikadesse,  saatjaks vaheldusrikas il. Jah. Keegi hea inimene oli just sobivasse kohta teinud  drenaažitorudest lõunasöögikoha saapad korraks tuule kätte  kuivama ja priimus tuule est varju. Nii läheb kiiremini keema. Mart vaata, sega ära, sulle võib-olla on juurde vaja,  Elina hoiab mina seda, meil on. Söögilaua kõrvale ladustatud kompositsioon ei jätnud muud võimalust,  kui seda ära kasutada ning see väärikas hetk jäädvustada  minna oli veel omajagu üle 20 kildi. Ja. St. Kui mul on nagu siht, siis ma pean sinna minema  ja siis ma lähen nagu tanke vahepeal ikka nagu. Lõpuni välja minna ühe korraga, kõik ju. Näha. Kuhu jõudnud? Aga noh, samas mõnikord tunnen, et tulepuntidega sellist  rahulikumat kulgemist ja hetkes olemist Ja just nimelt jah. Suht lühikesed tundlad ikka siis, kui kohta. Ja. Ja. Ja. Lõpu. Noh, tõuke puu ja Hooldus siin, tulge hakkama. Kasulik, olles meeleolukalt kulgedes ja mõistlikult puhates  möödusid kilomeetreid oma soodu. Üheks heaks mooduseks kilomeetri postide vahetumist  kiirendada on mängida bändimängu. See käib nii. Järgmine peab ütlema artisti või muusiku  selle tähega, millega eelmise nimetatud lõppes. See, mis on öeldud, seda enam ei tohi öelda Smits või. Sepultuura. A. Lusti mitmeks tunniks ja meelelahutus garanteeritud igal sal. Väga hea see siis viljakool suveni. Sama asja võib teha näiteks ka riikidega,  aga seda me seekord ei teinud, sest Paula on  geograafiaõpetaja ja Elina ga oleks ka raskeks läinud. Vabatahtlikult tegin riigieksamid geograafias,  kuna mulle nii meeldis geograafia, ma olin parim klassiõpilane. See oli ainus ainus aine no välja arvatud muusika,  kus ma olin parim. Jaa. Lähenesime Ida-Virumaale maastik muutus. Vahepeal oli tunne, nagu oleks sattunud hoopis Lõuna-Eestisse. Üles-alla teed sinka-monka, no ma ei tea Mis niisugune hästi vahelduv maastik, et no  mis saab olla veel parem matkatee? Viimased 10 kilomeetrit möödusid käänuliselt  ja maaliliselt. Astusime üle Ida-Virumaa piiri, mis oli meie selleaastase  retke viimane maakond, aga teed veel ees umbes veerand 1000 kilomeetrit. Siis, kui me peniart alustasime, olid pihlakad veel täiesti  värvitud ja nüüd me nägime siin, kus pihlakad on täiesti  punaseks läinud, see tähendab, et me oleme niivõrd kaua juba  metsas olnud. Pihlakamarjad on valminud. Kahe nädalaga võib juhtuda nii mõndagi, aga piisab  ka päevast. Elina võitles eelmisel aastal vapralt oma põlvevaluga  mis hakkas tal eile jälle veidi tunda andma. Aga tal oli põlve lohutuseks üks laul. Võiksin laulda, et kui sa tunned, et sa mind ei vaja,  siis tea, et kõik on alles. Alguses. Järgmises saates liituvad meiega staažikas metslane Ago. Tüdrukutele on porgandit ja Rasmus, mida see tähistab,  et see on mingi uus stiil. Ilmselt liigume läbi kontrastse Ida-Virumaa. Lustime tsivilisatsiooni rõõmudega. Jõuame ühte õige apokalüptilisse kohta Aidu karjääridesse,  karallid ja mulluski ja ning mõndagi muud juba järgmisel korral. Ta.
