Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, head raadiokuulajad on alanud teadusuudisteminutid puust ja punaseks, mina olen Sandra Saar ja sel nädalal on minuga stuudios arheolooge Marge Konsa ja vaatame otsa põnevatele teadusuudistele, mis seotud arheoloogiaga. Ja tänane uudis on väga kelmikad. Kas sest uus teadusuuring tuvastas, et keskaegsed sõjahobused polid, tegelikult hoopiski poni suurused? Marge, kuidas teadlased jõudsid selle tulemuseni, et tegelikult ratsud, keda me võib-olla oleme näinud või harjunud nägema erinevatest ajaloolistes mängufilmides ei olnudki tegelikult sellised, nagu me seal filmides näeme? See teadusuudis puudutab ühte uurimistööd, mis viidi läbi Inglismaa hobuste põhjal. Uurijad siis kogusid kokku umbes 2000 hobuse luud seal neljandast kuni seitsmeteistkümnenda sajandini, tähendab ühesõnaga keskaja ja uusaja hobused ning. Noh, sa saad hobuseluude põhjal jalaluude põhjal teada tema turjakõrguse ja siis nad selgitasid välja, et milline see hobuste turjakõrgus on olnud ja kuidas see aja jooksul muutunud. Ja tegelikult need tulemused Need olid jah, mõneti nagu üllatavad just selles osas, et mis puudutab sõja, ratsusid või lahinguhobuseid. Et üldiselt on teada, et hobuste turjakõrgus on ajas muutunud ja et varem olid hobused väiksemad ja tänab võrreldes tänapäevaste, aga aga on olnud kuidagi nagu arvamused. Et need hobused, keda kasutati lahingus, et need on nagu spetsiaalset väljavalitu kui aretatud ja spetsiaalselt treenitud. Ja kui me vaatame näiteks keskaegseid illustratsioone üks väga hea allikas on Pajoo seina vaip, kus on kujutatud just hobuseid lahingustseenides siis need hobused võrreldes inimeste kõrgustega tunduvad nagu hästi suured ja sealt on nagu tekkinud selline arvamus, et lahinguratsut pidid olema nagu suured ja jõulised. Ja noh, selles mõttes on see tulemus tegelikult ikkagi väga üllatav. Tähendab et ütleme, et kui tänapäevane ratsahobused on seal kuskil 170 180 sentimeetri kõrgused siis need keskaja hobused olid ikkagi jupp maad väiksemad seal võib-olla 130 140 150 sentimeetri kõrgused. Et ma vaatasin võrdluseks ka Eesti andmeid, et Eestis on ka muinas-ja keskaegseid hobuseid uuritud ja Meil oli muinasaja lõpul hobused keskmiselt siis meeter 30 kõrged ja keskajal siis 10 sentimeetrit, nende keskmine turja kõrgus suurenes, et siis on umbes meeter 40 meeter 30 kõrguseid, hobuseid tegelikult on ikkagi väga väikesed nagu täna. Päeva seisukohalt, kas inimesed vanasti olid ka siis lühemad, sest ma mõtlen, et mina näiteks olen 178 sentimeetrit pikk ja kui mina nüüd istun selle poni suuruse hobuse selga, siis minul jalad lohisevad mööda maad ilmselt. Noh, nii pikalt kui inimesed on tänapäeval ja eriti eestlased, see on üks maailma pikemaid rahvaid, et ei ole inimesed kunagi varem olnud, aga noh, ei saa öelda, et inimesed näiteks muinasajal, et kõik inimesed olid väga lühikesed, et tegelikult noh, näiteks viikingite kohta on teada, et nemad olid üsna pikka kasvu. Aga jah, et põhimõtteliselt küll jah, et eriti keskajal kui linnainimesed, et kui nende, ütleme nagu sihuke toitumis- ja keskkonnatingimused ei olnud võib-olla nii soodsad, et nemad kindlasti olid lühemad. Ehk siis inimesed on ka kasvanud, mitte ainult hobused ja, ja mitte ainult hobuseid, vaid ka teised koduloomad on kindlasti tänapäeval palju suuremad, kui nad olid keskaja. Selles uuringus oli veel üks huvitav tulemus või tähelepanek, et on teada seda, et tegelikult hobuste aretamise treenimisega nähti väga palju vaeva, eriti nende lahinguratsudega Est esiteks, hobused peavad olema harjunud lahingus olema ja et nad ära ei ehmataks, nad peavad hästi kiiresti reageerima. Ja noh, mis siis need uurijad välja tõid. Et huvitav ongi see, et see aretus ei pruukinud nagu olla siis selle kasvu suurendamise suunas väidet, et tähelepanu on siis pööratud muudele vajalikele omadustele. Et mis hobustel just olulised Nende võitlustel ja, ja ka pikamaaretkedel, siis tegelikult nendel Rahingu ratsud, nad pidid vastu pidama pikki retki ja raskeid koormaid. Ja, ja oluline oli siis ka nagu hobuse temperament, et ta, ta pidi olema kiire, aga samas ta pidi nagu alluma ratsanik. Kuu tahtele ehk siis hobuse suurus ei olnudki niivõrd oluline võrreldes muude omadustega. Ja see uuring kindlasti näitab seda hobused olid üldse noh, eriti siukest treenitud ja aretatud hobused kindlasti nagu väga kallihinnalised ja, ja nende hooldamisele pöörati nagu väga suurt tähelepanu, et väga huvitav uuring on hiljuti Eestis tehtud Viljandist leitud tud hobuse kohta, kus selgus, et hobusel oli jalaluu murd, et sa oled tema pöialuu oli murdunud, aga see oli paranenud, nii et kobus hoiti elus ligi Kuu aega veel pärast selle murru teket ja see on tegelikult üsna eriline, sest seda on raske teha, sest hobune ei tohi liigutada, et et oli näha, et murd oli hakanud kokku kasvama. Nii et oli võib-olla ja kuidagi teda seal mingi ripsseadega üleval hoitud. Nii et, et see nagu näitab seda kui oluline Koluliseks Peeki hobuste hoolitseme eest hoolitsemist. Et noh, võib-olla loodeti, et hobune paraneb selle kuu aja jooksul. Aga Eve Rannamäe, kes on seal uuringu autor, tema arvab, et noh, variant oli ka see, et äkki hobune oli tiine, püüti teda nii kaua elus hoida, kuni ta siis ära poegi Nii et hobused on ikkagi olulised abimehed olnud inimestel alati absoluutselt. Aga kas hobuste aretamine oli lausa selline omaette tööstusharu? Ma ei saa öelda, et kas see oli tööstusharu, aga jah, põhimõtteliselt seal Inglismaal on selle kohta kirjalik ja teateid jah, et, et kuidas põhimõtteliselt hobuste aretamisele kulutati nagu varandusi ja, ja, ja kui taheti hobuseid paaritada, et siis võitjaid nagu väga pika maa tagant neid kõige paremaid hobuseid käia hankimas. Aga meie saateaeg, tänaseks on läbi, aitäh sulle, Marge, sellel teemal lähemalt rääkimast ja aitäh teile, head kuulajad. Meie kohtume teiega juba homme, seniks aga mõnusat päeva jätkupuust ja punaseks, puust ja punaseks.
