Kinos Sõprus linastub Tallinna fotokuu kunstnikufilmide programm 10. oktoobril ja selle programmi üks kuraator on Len Murusalu. Tere. Tere aitäh kutsumast saatesse. Mida täpsemalt kunstniku filmid tähendavad? Ja see on väga hea küsimus. Kunstniku filme ei ole tegelikult midagi rohkemat ega vähemat kui see, et filmi autor on kunstitaustaga inimene, kes näeb oma filmile väljundina ja eksponeerimis kahendil ja nii kinoga galerii keskkonda. Aga ma just hiljuti küsisin oma kaaskuraatori Julian Rossevelt, kuidas siis seletada kunstniku filmist nii et see oleks üheselt arusaadav ja ta vastas väga kenasti, et kunstniku filmist võiks rääkida filmi kontekstis nagu poesiast kirjanduse kontekstis. Kuidas nüüd selline filmiprogramm on saanud just Tallinna fotokuu sündmuste kavva? Tallinna fotokuu biennaali põhiprogrammis on kunstniku filmidel on alati olnud väga oluline koht. Sellel aastal sain selle Augureerida programmi mina ja kuna ma viimasel ajal olen väga sageli muret tundnud, jaga natukene südant valutanud, sellepärast et kuidas ikkagi paremini kunsti ja filmikogukondi kokku tuua Eestis just teades seda, et väga palju on jagatud täid väga sarnaste teemadega tegelevaid inimesi, kes on sattunud kuidagi kahe meediumi vahepealsele, hallile alale ja samamoodi publik satub koos meie kõigega sinna hallile alale. Ja too oli kindel soov, et ma soovin seda programmi kureerida ja ka nägin kaaskuraatorina kohe Julian Rossi, kelle uurimisvaldkond ongi just nimelt jaapani eksperimentaalfilm. Eks bändid Cinema siiani hea eestikeelse tõlke vastateks pandud Cinema ja intermeedia. Ja, ja sellest inspireerituna. Me olemegi kokku kureerinud 13 lühifilmi, mida saab näha kahel erineval päeval. Ja nüüd järgmine päev. Just nimelt ongi käesolev pühapäev Kümnendat laager, selle programmi nimeks, te olete pannud diploopia ja see on tegelikult meditsiiniline termin, mis tähendab topeltnägemist, aga mida ta tähendab selle programmi kontekstis? Meie programmi kontekstis tähendab nii topeltnägemist kui ka topeltmõistmist sest kõik filmid tegelevad kas visuaalselt või helis just sellise kahe teemõistmisega, aga ka ideelisel tasandil. Ja kõikide filmide lähtepunkt on ikkagi väga selline sügav inimlik autoripositsioon. Need filmid räägivad väga sageli teatud üksindusest vääritimõistmisest, kummalistest kokkusattumust, sest elus, aga nad on kõik tulnud läbi konkreetse isiku, nad omavad väga dokumentaalset elementi või niiskust, elulist elementi. Et nad on tulnud kõik noh, ma ütleks väga olulise koha pealt, mille küsimus ei ole kuidas teha film, vaid miks üldse teha film. Kuidas seda programmi kokku panna, olijale filmid leida ja? Kunstnike filmide puhul ongi väga keeruline see, et neid on väga raske leida. Ja see on ka üks väga oluline punkt, millele tähelepanu pöörata, et näiteks Eestiski on väga palju kunstnikke, kes tegelevad liikuva pildiga, aga kuna meil, näiteks Eestis ei ole veel näiteks leviagentuuri nagu soomlastel, AW, ARKi või, või inglastel luks, siis need filmid, et jäävadki väga tihti kunstniku enda stuudiosse või isiklikku kollektsiooni ja neid on raske leida, aga see on üleüldine probleem ka maailmas. Ja näiteks ma ise olen tähele pannud, et väga paljud filmid, mida mina sellesse programmi soovitasin, on teistelt festivalidel nähtud aga just väiksematel festivalidel, nii et ma teadsin, et ilmselt minu kaaskuraator ei ole neid näinud. Tema soovitatud filmid programmi on olnud jällegi minule täiesti kätte saadamatud, sellepärast et meil on programmis väga vanu jaapani filme. Meie esimeses diploopia päevas olid nähtaval 16 millimeetrit topeltprojektsioonid. Neist üks oli 1975. aasta jaapani topeltprojektsioon, mis on väga-väga haruldane leid ja millel ei olegi tegelikult näiteks siin kultuuriruumis väga head ligipääsu, kui ei ole seda kontakti, kes selle filmi kuidagi aitab tuua. Mulle torkas siin silma sõna- eksperimentaaleksperimentaalfilm, et kas võib öelda ka, et Eestis on kuidagi sellel eksperimentaalfilmil juba suhteliselt pikk ajalugu või kuidas sellega on? Eesti kontekstis mina julgeks küll öelda, et eksperimentaalfilmil on väga rikas ja pika ajalugu sest kõik kunstisaalides ja muuseumites galeriides näidatud liikuva pildi teosed või jällegi hea tõlke vastata video performance, vaid need on Eesti eksperimentaalfilmi osa, aga väga sageli ma olen kuulnud ekspertide hinnangut, et eksperimentaalfilm justkui peaks algama ikkagi kinolinal toimuvast ja ajalooliselt ei ole see nii olnud, nii et selles suhtes kunstnike tegevust võiks alati julgelt tunnustada Eesti eksperimentaalfilmi osana. On see kuidagi seotud ka ma ei tea, performans siga või mingite selliste meediumitega, mis on ka tänapäeva kunstiosad. Ja just nimelt eks bändid Cinema, millele me loodetavasti 10. ka proovime head tõlkevastet leida eesti keeles, kui hõlmab endast ka lavalist liikumist ja näiteks muuhulgas, et väga paljudest erinevatest variantidest, kuidas antud vormi käsitleda. Aga sellel pühapäeval me saame näha Piibe Kolka lavaliste esitust või siis ütleme siis lai performans teost nimega tütar. Ja see on esimest korda Eesti publikuni üldse publikuni jõudev teos. Ma arvan, et on väga põnev ja väga hea näide Eesti eksbändid Cinema ajaloost ja siis loodetavasti õnnestub kunstniku filmiprogramm lõpetadagi sellise algatuse ja üleskutsega, et me võiksime kõik koos hakata välja mõtlema, kuidas eesti keelde leida selline tore tõlkevaste nagu eks bändet Cinema, sest kui ei ole head tõlkevastet, kui eesti keeles ei ole head sõna, siis loomulikult puudub ju ka tunnustus, puudub publikul ligipääs antud vormile, sest et just nimelt tekibki küsimus, mis asi see kunstnikufilm on. Eks bändid tähendab siis nagu laiendatud, et kus suunas on siis nagu laiendatud Ruumi arvesse võtta ja näiteks esimeses plaate programmis me saime näha miga taanila 16 millimeetrit film performans kussis kahte projektorit liigutati vastavalt sõpruse kino sisearhitektuuri arvesse võttes ja seda oli väga põnev jälgida, kuidas kunstnik seda siis kohapeal esitles. Te mainisite siin ka jaapani filmi, et mis selle jaapani eksperimentaalfilmitraditsiooni nii eriliseks teeb või milline see mõtlemine seal on, millest võib-olla meiega võiksime midagi võtta. Selle teeb eriliseks eelkõige see, et jaapani eksperimentaalfilm on täpselt samamoodi nagu Eesti ja kogu meie siinse regiooni eksperimentaalfilm jäänud sellisest suurest ajaloolisest narratiivist välja. Ja nüüd hiljuti tee võtsid jaapanlased selle väga tugevalt käsile, nad tegid ära väga suure uurimuse, andsid välja raamatuid, koondasid kokku arhiivimaterjalid ja lihtsalt, et tõid nähtavale selle, mis oli jäänud varjusurma ja loomulikult, et see kõiki maailmas väga huvitas ja need näitused on jõudnud nii teid Modeni Londonis kui omas New Yorgis. Ma arvan, et ja väga julgustaksin ka eestlasi ja siinse regiooni inimesi mõtlema selle peale, et ka meil on väga-väga tugev pärand, millele lihtsalt et natukene võiks rohkem tähelepanu pöörata ja julged olla selles, et maailm, ma arvan, oleks huvitatud. Ja mida veel sel pühapäeval näha saab, kas midagi nimetamata veel nendest filmidest, mis seal valikus on? Ja kokku saab näha kuute filmi võib-olla järjest esile tuues, siis võikski neid mainida, esimesena me näeme, Lorenzo puham, Taani filmi Mansour, muud ehk kord kõrvaldatud. Antud kunstnik on hetkel väga tuntud nimi kunstniku filmivaldkonnas. Aga kuna see teos on võrdlemisi uus, siis ma usun, et see võib eesti publikule olla veel mitte nähtud ida lääs ehk ist vest. Kunstnikult nimega Suzen hõng on väga vana film, ta on tehtud 84. ja 87. aastal ja ta tegelikult üldsegi VHS kasseti peal. Film, mida me oleme sõpradest testinud ja ta õnneks kannatab kinoekraani. Aga ma tahaksin lihtsalt esile tõsta selle teose ajaloolist väärtust. Jällegi väga raskesti leitav film tema viis L1 Favlyws so täppisMailova poolt, et on väga huvitav näide sellest, kuidas vanu arhiivikaadreid saab kasutada sellises uues autorifilmi võtmes sest ta on just pandeemia ajal kokku kogunud usbekistani filmiajaloost. Sellised huvitavad kaadrid erinevatest filmidest, kus siis kujutatakse naisi ja siis, kui me näeme läbi erineva viie ajalooperioodi vältel kuidas seda usbeki naist on kujutatud, siis sealt, et tuleb kokku väga huvitav kollektiivne portree. Jällegi minu meelest väga hea näide julgustamaks ka Eesti filmitegijaid omaenda arhiivi poole tagasi vaatama, sest sealt võib leida nii mõndagi väärtuslikku. Helistasin neli lugu on lühifilm, mis räägib jällegi mälu tõlgendamisest siis mälestuste põhjal, kus autor on omaenda vanaema mälestuste põhjal üritanud visualiseerida seda, millest mälestused räägivad, mis on seotud siis eelkäija isikliku lapsepõlveõnnetusega. Aga jällegi samamoodi autor küsitleb selle mälu tõepärasust nagu kõik filmid diploopia programmis on väga eneseteadlikud sellest, et nad küsivad, mis on tõde, kus on tõde. Nad võivad öelda seda, et jah, Me oleme autentsed, aga tõde jääb ikkagi otsida publikule. Ja lõpetuseks elan sind üle alatiivsel, vabing you always inglismaalt film, mis siis räägib samamoodi lugu väga läbi kahe erineva vaateprisma ja tütarrakk juba mainitud meie oma Eesti Piibe Kolka. Tahaksin filmiprogrammi kohta veel öelda seda, et mul on väga hea meel, et mõlemal päeval, mida meie Julian Rossiga oleme alati näinud kui ühe terviku kahte osa on esindatud ka üks eesti kunstnik, sest esimesel päeval oli võimalik vaadata Kristiina normanni filmi. Aitäh, Len Murusalu, aitäh.
