Klassikaraadio stuudiosse on tulnud küll tšellist Indrek Leivategija tervist. Aitäh kutsumast Te osalete festivalil Tubin avakontserdil Sergei Prokofjevi tšellole ja orkestrile kirjutatud teose sümfooniakontsert Dante ettekandel solistina. Aga ma veel sissejuhatuseks küsin. Rääkige palun oma lähema aja tegevustest, et milliste tegemiste ja tööde vahele see ettekanne tartus? Teil mahub? No kui praegust perioodi kuidagi kirjeldada, siis ma ütleksin, et tegu on väga kirju ajaga igas mõttes. Mitmed kontserdite tegemised jooksevad paralleelselt, peale selle ma sain viis päeva tagasi isaks. Palju õnne, aitäh. Nii et väikse pisipoja kõrvalt on kõvasti rahmeldamist. Et järgmine ülesanne ongi mängida sel nädalal Prokofjevi sümfooniakontsert Antad koos Vanemuise sümfooniaorkestri ja Miša Mihhail Kertsiga. Ning ehk see on üsna mahukas mahukas ettevalmistus, mis juba vältab minu jaoks juba pea poolteist aastat, kuna tegu on väga suure teosega. Lisaks olen ma nüüd ka augustikuust alates ERSO tšellorühma kontsertmeister ning ka tööd ja tegemised Saksamaal ootavad veel ees, et, et palju on tegemist ja väga põnev aeg on. Ja seda toredam siis, et ta on võimalus tulla siia Tubina festivalile esinema. Võikski rääkida, milline see Prokofjevi teos solistile on. Lugesin, et ligi 40 minutit muusikat, mida kaua peeti võimatuks üldse mängida. Kuidas te seda kommenteerite? Aitäh ma lugesin ka selle kohta, et seda peeti kaua võimatuks mängida. Mul on raske selle kohta oma hinnangut anda, kuna me ütleme nii, et tänapäeval tšello solistiks saamise koolitus eeldab seda, et sellist on võimeline kõike mängima. Küll, aga ma olen natuke tutvunud selle teose ajalooga. Ma tean, et Sergei Prokofjevi kirjutas kõigepealt aastatel 1933 kuni 38 valmis oma teise tšellokontserti mis mingitel põhjustel erinevatel põhjustel jäi pisut nagu riiulile, mida küll mängiti, aga väga vähe, aga 52. 1952 siis koostöös Mistes Lavrozdropovitšiga töötasid nad selle taas läbi ja muutsid ära ka siis selle, mitte siis enam ei olnud selle nimi tšellokontsert, vaid see oli siis kontsert, sümfoonia ehk sümfooniakontsert antaguna. Orkestri roll on seal ka ääretult oluline. Ja kui vaadata ta selleaegset pilti muusikamaastikul, mis puudutas siis Moskvat, Nõukogude Liitu, kus Rostropovitši kõrval oli veel suurel hulgal väga-väga häid seal lisada, siis mul on natukene raske seda uskuda, et see tapeeti mängitamata. Et kui ma kasvõi kuulan Daniel safrani ja teiste tšellistid salvestusi, siis ma arvan, et see väide päriselt paika seal võib olla ka võib-olla mingisugustel poliitilistel põhjustel, miks tema muusikat mingit teatud muusikat võib-olla ei mängitud, ei oska kommenteerida, seda aga teos loomulikult on väga mahukas on solistide jaoks päris korralik proovikivi. Ta ei anna ka ennast väga kergesti kätte, seal on vaja väga läbi mõelda, kuidas teos enda jaoks üles ehitada ta oma faktuuris just tšellopartiis kasutab päris vähe näiteks piano, kuigi neid pianamendi respressiivo kohtasid on sellist nii-öelda vaikseid kohti ja need tuleb enda jaoks läbi mõelda, kuidas need enda jaoks üles ehitada fraseering ja nii edasi. Ja samas on huvitav, et kuigi on tegus kontsert sümfoonia aga siis kuna Prokoffjev tundis suurepäraselt orkestrit, ta teadis väga hästi, kuidas orkestreerida niimoodi, et orkestri kataks tšellot. Et selles mõttes on ta jällegi noh, tõesti fantastiliselt komponeeritud, et mul ei ole kordagi muret, sellepärast et kas ma tulen orkestrist läbi. Ma tulen alati orkestrist läbi, et see on tõesti üks niisugune väga oskuslikult oskuslikult komponeeritud. Ja see teos tõesti, kui, kui see ette võtta endale, ta hakkab ennast avama, nimodi pihku ka mesi, et ma esimesed paar-kolm kuud tekkinud, aga väga intensiivset tööd ja oli kuidagi raske selle ära ja mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkasin nägema neid liine, teemasid, mis tulevad siin ja seal näiteks huvitavalt ta teises osas näitab, eks ole, kõrval teemat ja, ja hiljem kasutab seda kõrvalteemat, kui siis pead, ema tuleb uuesti, aga lihtsalt taustaks kuskil fagottides. Ja selle leidmiseni läks mul päris kaua aega, võib-olla oleks võinud isegi kiiremini selleni jõuda. Ja jah, ja kolmas osa samamoodi. Et lõpp siis ära ei kustuks, ta lõpeb ikkagi väga uhkelt ja suurejooneliselt. Kui ma vaatan seda üldist ülesehitust, siis esimene osa on tal üldsegi andante märgitud. Et ei ole siis kõige kiirem, teine osa allegro ja kolmas, siis läheb andante con mootost välja, sinna allegro markaatoni. Milliseid meeleolusid see kontsert siis läbib? Ma ütleks selle esimese osa andante kohta, et kuigi tempo, andante, siis ta märgib ära, et see käib nii-öelda kaheksandik, kes nelja peale, et ta on ikkagi ka esimene, osan sellises mark aatommass tooso meeleolus kohe alguses, et kindlasti mitte ei ole see tegelikult andante meeleolu. Ja teine osa allegro küll tõsi, aga noh, ikkagi pigem väga kiire allegro, et ta on, on selline väga hoogne ja kolmanda osa tõesti ainult noh, sissejuhatus on rahulik, aga siis hakkab selline uga doga üles kerima, et ta on ikkagi ka väga hoogne, et ma ütleks, et seal just ongi paar läbivat teemat, mis on kontaabile ja need ongi need on näiteks need kohad, millest ma igapäevaselt alustan oma tööd, et leida üles kõigepealt see kantaabile ja siis sinna üles ehitada see markaatavat minu jaoks on seda, sellist nagu hoogu alati lihtsam leida või seda ilusat kantileeni. Kas on võimalik rääkida ega midagi sellest, milline on Prokofjevi ja Tubina seos või see läheb juba väga keeruliseks? Ma tean sellest natukene, ma tean seda Tubin ja Prokofjevi kohtusid, kui ma nüüd ei eksi, siis oli 1933. aastal Tartus, kui ta kui Prokosev käis andmas Tartus kontserti ja noh, sellest aastast alustas ta ka oma teise tšellokontserti kirjutamist, et sealse Tubina ja Prokofjevi linn jookseb väga tugevasti kokku. Ma ei oska öelda, kas ta sai Tartus käimisest ka mõjutasi oma tšellokontserti või siis hilisema kontsert sümfoonia kirjutamiseks, aga ehk sai Kas teil on plaanis külastada samal festivalil ka teisi kontserte? Ma lähen kindlasti võimalusel kõigile kontsertidele Vaatasin, et seal on laupäeval kodagi sonaat soolotšellole, mida olevat siis Tubin kuulnud. 1938. aasta veebruari lõpus kohtus tugin Budapestist Zoltan kodavaiga ja kuulas tema seda tšellosonaadi ettekannet. Ja üheksandal oktoobril silu on hirvoja, esitab selle. Kas teile, kuid sellistile on teada, et see kuidagi oleks Tubinat mõjutanud. See on väga keeruline küsimus, ikkagi see on keeruline küsimus, seda on mõjutanud, eks helilooja korjab tee pealt igalt poolt üles neid kildusid millest ta siis oma pildi kokku paneb. Aga ma ei oska sellist otsest otsest liini nüüd küll Tubina ja koda muusika vahel tõmmata, seal saab minu kompetents otsa. Soovin edu Prokofjevi sümfooniakontsert Dante ettekandel ja ma loodan, et see salvestus tuleb meil siis nii kenasti välja, et on võimalik seda raadiokuulajatega jagada. Mõne nädala pärast. Ja aitäh, ehk ikka tuleb küll ta tuleb.
