Rahvakalendris oli volbripäev üks väga tähtis päev,  see oli mitmeti jälle, mis viljad pidid seks ajaks maha olema,  näitasid kaunviljad, pidid tingimata volripäevaks maas olema  ja seda vilja külvi ei tohtinud tulla ka võeras inimene vaatama,  kui neid, sest volripäev oli niisugune kahtlane päev,  et siis võis paha silm sulle palju paha teha,  võis su viljasaagi ära kukkuda ja võis sulle kutsuda rahe kaela,  sinu põldu rikkuma ja parem oli, kui võõras inimene seda  külvi üldse ei näinud. Ja volripäeval olid niisugused üldse need niisugused  ärategemised ja paha silmaga vaatamise, need voldripäeval  olid kõige mõjusamad. Kui võõras inimene vaatas looma, siis voldi päeval sinu looma,  siis oli tingimata juhtus selle loomaga midagi  või jäi ta haigeks. Ja siis tuli hakata seda tuusima või noh,  nii nagu vastu nõiduma tuli võtta selle nõiduja,  kes siis selle oli pahanduse teinud, sellelt mingid  riideräbalad ja neid siis põletada ja sellega ümber looma  käia selle noh, selle põleva riidekapp suga. Et siis pidi terveks saama ja kui siis terveks saab,  siis pidigi olema kohe kindel, et näe, see haigus tuligi  sellest inimese, selle inimese silma vaatamisest. Ja, ja kui oli veel niimoodi, et mõni luua ühesel hakkas  niimoodi nagu vaevlema oli märg ja igine  ja ja siis öeldi, et vat see luubain ja käib seal peal  ja see on nüüd see naabrinaine või sienaabrimees,  et tema on kade ja ja käib seda. Looma nüüd vaevamas niimoodi, et luua märg  ja higine iga essel ja üks, mis oli siis isegi kohe valvanud  ja loom jälle vaevleb ja maas niimoodi ja tema võt ühe malak  ja viruta. Nad loomale ristluude peale ja järgmisel päeval näite,  et naabri mees ristluist ära noh, näe, naabrimees käiski  seda lehma mul vaevamas oligi lehma peal luupainjaks. Nii et niisugused usud olid. Ja kuna see voldripäev oli niisugune päev,  kus kõik need nõidused ja asjad pidid kõige rohkem mõjuma,  siis voldripäeval hoiti kohe, et keegi võõras inimene looma  ei näe ja isegi väikest last ei vaadatud volripäeval vaadata. Nii et et jääb noh, lapse haigeks meil oli isegi seal minu  noores põlves oli üks naine, kes nii tohutult kartis. Seda kurja silma ja temal poja laps olnud tema juures hoida  ja poja lapsel kõht lahti ja tema tuli siis meile. Ja ma mäletan, et tema ikka kõndis ja vaatas seal toas ringi  ja ükskord vaatan, et tema võtab noaga, lõikab laua lina  küljest tükikese ära. Ja siis oli noh, enne ta küsis veel, et kas teil on hea laps ka? Ema ütles, et on küll, et ei ole midagi,  noh, et siis jälle, kui selle hea lapse juurest viib midagi  oma haige lapsele, et see pidi alles siis terveks tegema. Noh, niisugused on need rahva usud ja pärimused  ja nõidus ja uskumised kõik. Valla venna viimase ära ka seal. Kurat, ilus vili küll. Tulema ilus vigi küll vist. Tema ka. Nojah, maal ju vanasti liikusid rannamehed,  käisid oma kalakuuermatega maal ju müümas  ja siis nad ööbisid taludes, neil oli väga-väga palju,  käisid tee ääres, elasime ja siis rannamehed,  rääkisid õhtutel ikka oma juttu, millal midagi teha võis  ja ka rannas oli see volripäev niisugune niisugune kahtlane päev,  et võrku ei tohtinud siis parandada, et see pidi kohe uuesti  katki minema, kui kes voldi peal võrku parandab. Ja uut paati ei pidanud tohtima ka voldi päeval tõrvata. Pidi maha tulema, et siia peal ei seisa ja kui veel keegi  paha silmaga siis vaatab, kui sa sel päeval uut paati teed,  et see paat pidi siis. Põhja minema või uputama või nii, et parem ei tehtudki vol  peal niisugust tüd. Aga vanu paate, noh siis triivid ja värviti  ja lapiti ja pigitati ja niisugust asja tehti,  aga uue paadiga ei tohtinud volbripäeval midagi ette võtta  ja võrkudega ka mitte, sest need võrgud ei pidanud  siis vastu pidama, et kalad pidid kohe nendest läbi ujuma,  siis et see volder pidi niisuguse nõiduse peale panema. See on nüüd rannameeste suust kuuldud jutt,  ega mina ei ole. Mina ei ole ise rannas elanud ja seda ma ei tea tegelikult neist,  aga mis rannamehed on rääkinud, seda oli  ka päris huvitav kuulata, nad ikka rääkisid mõndagi sellest  ranna elust, aga ega siis enam ole meeles. Ja nüüd teine elukutse inimestele sellepärast et leiva  kõrvale põhiliselt oli ju merest. Ja. Algas ta nüüd, kui hakata nii kevadel esitus,  kui lahtedest hakkas jää minema, siis ahvena püük ahvenakude  tuli kohe või jäämineku järgi ja siis oli vahest. Vana oli kohe patsut täis, siis olid võrgud  ja paadid kõik väljas, nii palju, kui neid  siis kellelgi oli. Ja kes aga siis sinna minema jää, ligemale sai,  seda suuremat saakile sai ka siis. Aga sellega? See oli umbes nii, kaks nädalat kestis, siis juba vend oli  kugenud ja mis siis püügist järele jäänud,  need läksid siis külmemat ja sügavamat vett otsa. Siis vahepeal tuli niisugune. Vaheaeg no siis Prooviti muidugi, kellel võrgud ja paadid olid ligemal  ja iga õhtul sai ikka võrgud sisse lastud  ja kevadel seal juhtumisse sai, siis. Siis noh, ikkagi hulka ka luuleaugi ja mõni tursk isegi  juhtus lahtudesse sisse tulema. Aga siis meil niisugust Särjepüüki seal ei olnud, vahetati siin kasari siin,  kus särg nii massiliselt kudema tuli, siis olid särjevõrgud  ja ja meil seal venel olid ka, aga meil seal pidevalt ei käinud,  kui vahest mörraga see oli siis ühe või kahe küsimus oli,  kui sai särge ka need siis kuivatatud ära. Ja siis. Umbes nii juuli paiku või siis hakkas lestapüük. Meil lesta meri oli põhiline, testameri oli meil ju kaugel  sealt laiamadala peal, seal oli umbes neid 25 kilomeetrit  oli kannast eemal. Ta oli nii, et. Virsandi ja Sõrve. Mõlemad paistsid kätte ja Saaremaa rand paistis  ka ikkagi viidumägi kõrgem mäetriipali, need paistsid  ka ikka kätte veel. Sinna sai siis niiviisi, kui turjega hakati minema umbes  nii keskpäeva ajal, olenevalt tuulest, tuule suunast  ja tugevusest. Siis sai õhtuks. Enne avarikku või jõudis veel võrgud vette lasta  ja siis ööseks jäi, jäi vesiankru peal sinna  siis võrkude juurde. Ja see laiamadala kuivnuti suur suur madalik seal  ja seal oli ka, vahest oli oma paarkümmend kolm minu paati korraga,  siis ajasid seal tuttavamad üksteise juurde seal Nigulada  raha üle, noh, mere jutustasid seal ja rääkisid seal. Ja hommikul vara, siis hakati kohe jälle võrku välja võtma. Ja puri otsa ja maale sellepärast et sealt läks oma  kolm-neli tundi. Oli ka. Ma ennem kui maale sai ja suvel sooja ja  siis kala kipub juba raiskuma kui. Oli siis vahest oli ikka nii, et puri sai otsa pandud  ja siis aerudel ka nii palju aidatud, kui,  kui sai, et sai ikka ka paadil kiirust juurde antud ja. See lesta püksi. Tegelikult oli umbes nii augustikuu keskpaigani  siis lesta oleks veel olnud, aga siis hakkasid juba  siis lääne Lääne-Saaremaal ja üldse hakkasid tormid  ja tuuled peale ja siis ei saanud enam sinna kaugemale minna,  siis. Siis tuli õngepüük. Räime söögaga räim, räimed said tükkideks lõigatud  ja siis kolm-nelisada õnge, siis see oli,  käisime seal, meil kutsuti võmbu se oli meilt otse  nii lõunakaare siis sõita nii rohkem serva poole sai seal,  seal olime siis. Käisime turska ja siis sai lesta ka. Et. Seda sai püütud siis juba päris hilissügis,  no ütleme, kuni oktoobrini. Oli see õngepüük ja seal siis. Siis tuli siia püük. Siia laste siig oli umbes nii novembri alguses meil ikka  loeti seal sinune päev oli siis kus see siia püügi algus oli  kolmas november, et siis siis hakkas siig alla tulema. Tühi korv ja tühi korv ja tühjad võrgud ei kala täna  ega midagi. Ei ole. Kaev ja. Einele meri läheb ka einale ei ole. Võib-olla, et mõnel mehel on, kes seda täpselt teab. Kas järgmised randa täna saate ja kerge päeva  siis vähem tööd ja ruttame õhtul ja, ja koju,  eks. Muidugi arutama peab ikka, ega see näita midagi. See kala meres kadunud oleks, ta oli läinud kuhugi teise kohta. Ühel päeval üheskoos. Kui. Vaie taha kinni. No põhiliselt need olid siis need püügivesi,  mis meil rannas ranna püügis oli võrgu võrgupüügid  ja ja venel oli siis väike mörd ja õnge see oli põhiliselt  need ikka. Aga õnged ja võrgud, need olid peaaegu et igas  talus selge, kui ikka vähegi, kui siis päris inimest polnud,  siis võib-olla ei olnud naised üksinda, aga muidu olid ikka nii,  et nii et enamasti iga iga talu pere püüdis omale  selle oma tarbeks kala ära ikka seal ja no püük käis muidugi,  meil oli kaunis ilus suur, vabu aed oli seal. Ja seal olid siis iga iga selle püügimehel oma väikene maja,  kus võrgumaja oli nii et kunagi lukus ei käinud,  need olid uksed lahti, sest vargus, see oli sel ajal  tundmata seal. Siis katused olid peal ja siis hästi suur räästa paadipurjed  ja siis aerud ja nüüd pandi seal räästa alla,  siis see on varnade peale seal ja. Ja võrgud ja sealitses rippusid majas tavaliselt. Räimevõrkudeks olid, pandi pukid ja pukkide peale pandi  pikad poomid, siis nii, et pandi sinna kiust. Räimevõrk on nii palju sügavam, et seda muidu ei ulata,  keegi vabu peale panna ju? Seal ja siis lautrid olid iga paadil oma oma lauter,  selle kividest oli merde tehtud siis nii,  et ja siis kaikad olid sinna põhja lautud otsad olid kivid  alla kõnnitud, et need kaikaid mööda tuli  siis paat üles. Väiksemad paadid tõmmati niisama meeste jõul,  aga siis suurema paadi jaoks, kui räimepaat tuli näiteks  kuue mehe paadivõrgud ja räime ka tugevat oli,  siis seda meeste jõud ei hakanud peale, siis selleks oli  siis üles tõmbamise vints, oli. Aeti seal ringi. Kalda peal oli ja. Noh, siis. Kui räimepaat tuli seal ta oli siis vastas,  et see käis siis enamasti ikka kõige parem kaup oli  siis kellel oli mehed külma käest, no siis to abi võtab  igaüks ja sellele anti siis kuidas, kuidas kala oli,  nii anti siis ka, see oli nüüd, ütleme põhiliselt siis. Ja viinapudel oli ka asjaks, kui siis käis ringi  selle eest ikka anti ka, aga siis päris raha eest oli  siis viimane variant. Aga eks see maal näituseraha oli ka ikkagi iga kopikas sent  oli kallis, seal, eks selle läks ka. Need ootasid siis sealt kaugelt hobustega olid,  tulid hommikuvara juba olid seal rannas paadid polnud tulnud maal. No ja, ja siis see kaup käis 100 viisi müüdi,  ikka, loeti 100 siis jälle siis kui 100 läbi,  siis pandi jälle üks räim, et seal ära ei unumit,  mis 100 see on, see pandi siis kõrvale sealt  ja ja siis seal oli oma kindel hind, kas  siis oli see raha eest või seal mõni võttis,  vahetas vilja vastu ja ja seda asi käis? Ja. Mingisugust hõbeda kaski saanud. Joosepi paat on veel tulemata, küll see täna lasti toa  ja ei ole kuskil silt, eks astike, tule nüüd see see kala  auk seal just ongi ja kevadine kudu ikka on seal. Joosep tegi eile rannas nalja ja enne kui merde läksid ütleb  käega tasku peal. Rahakott jäi koju. Mis sa selle rahakotiga teed? Rüaa trahtrist pommeldama. Ega Liisu teadet reastrahterid ei ole, et see on. Madalik meres. Eks teinekord tuli juhused, et tormi pärast ei saanud,  ilm ei lubanud õngedega välja minna. Aga õnged olid juba seedetud seal, no ühe ühe päeva na,  kui nüüd pandi jahedamasse, pandi enamasti  siis kuskile kaste kätte ja siis lauad peal  ja kassid kätte ei saa neid ja ja siis oli veel teise õhtul  ka nad sisse ka lasta, aga kui ta nüüd kauem sai,  siis tuli uuesti, ongi ära puhata ja seal oli kord Karala külas,  seal olid niisugused asjad, et. Õnged pandud siis seedetud õnged välja ei saanud viia,  saime tegid otsa ja siis jälle nüüd külapoisid,  laupäeva õhtul seal midagi teha pole, leidsid õnget sealt rannamajast. Lasid küla välja, siis nüüd õnge, tõmbet sõrmusel  siis olid seal ikka, rääkisid karale mehed seda lugu,  et olid kõik nagu mereski, pannakse maamärgid üles,  et nad olid ka pannud siis selle ta. Koka kaevu vin ja kelle Vaher seal koos ja kõik märgid ala  ja siis lasid mõned sisse, hommikul vaatame,  siis külakassid kõik üks pead siia ennast teise kanti,  olid siis õnged osa. Oli siis meeste jutt, aga nii nad rääkisid seal Karala mehed,  seal. Oli kõige tüüpilisem, sest tal hästi tore kivi aed oli ümber  seal ja siis koobat käis üle. Koobat on see, mis selle kiviaia käib, niisugune kividest  tehtud trepp või ja sealt käis väravat ei olnud sinna,  sinna, kus kohal, kui sinna mehed läksid kodust tulid randa  mere puhul oli siis värav, kust vankriga sai minna mere  äärde ja, ja ilmavanglate ka, aga siis seal maal sealt  väravat ei olnud, sealt üle oobati mindi  siis sinna. Nende majade ette sai minna. Naised, naised, mis te lobisete? Võtke mehed vastu. Kas kalatoite ka? Teised tulnud mitte kassilegi. Ja siis mul on see meelde jäänud veel seal see räimed  raputati sealt võrgust ära. Ja selleks oli oma plats aianurgas see kandiline plats,  ta võis olla umbes 10 korda 10 meetrit, on ju see paras  ja seal siis hästi puhas oli ja ja küll sinna kasvas,  ilus roheline, kui jõud oli ja mujal hakkas rohi kõrguma,  seal, nii ilus rohi oli roheline, sest tead kala soomused  ja need jäid sinna sellega siis ta väetati  nii tugevasti ära, et see ei kartunud kuiva kaarel.
