Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, head raadiokuulajad, head alanud on teadusuudisteminutid puust ja punaseks, mina olen Sandra Saar ja sel nädalal on stuudios külas robootika spetsialist Heilaati. Tere. Tervist. Täna räägime me väga aktuaalsest teemast nimelt energiakriis ja ültse energeetikateemad on ju Meil siin ühiskonnas saanud viimaste kuude jooksul tohutult tähelepanu ja saavad nad seda ka homme-ülehomme ja ilmselt ka järgnevatel aastatel. Üha enam räägitakse tegelikult ju taastuvenergiast näiteks tuule või siis päikeseenergiast ja meie tänane uudis tegelikult räägibki päikeseenergiast, täpsemini päikese paneelidest ja uus teadusuuring ütlebki siis seda, et päikesepaneelide vajadus on tegelikult, et maailmas üldse massiivne aga nende kasutamise juures on tegelikult üks väike konks ka Eilo, mis konksust need teadlased rääkisid? Ja kõik pole alati nii ilus, kui me arvame. See konks on alumiinium, ehk see on siis materjal, millest tehakse nende päikesepaneeli tulist raamid olid ja, ja võib-olla seal veel mingid asjad, Nad oleksid sellised kerged. Ja nad arvavad seda, et kui me tahame, et aastaks 2050 kasutaksime päikesepaneele, kui päikeseenergia muutmist, siis elektrienergiaks vähemalt kolmandiku osas. Siis selle peale kulub ära pool maa peal leiduvast alumiiniumist. Ja see on ikkagi päris jube, sest et kui sa vähegi vaatad enda ümber, siis alumiinium on igal pool vaja. Sest et on selline hea kerge materjal ja, ja teda leidub autodest, teda leidub arvutis mitest no põhimõtteliselt igalt poolt. Ja kui me nüüd vajame kas peaaegu pool maakera alumiiniumi, et panna see päikesepaneelidele kinni siis see on probleem, sellepärast et alumiiniumi nappus ei ole probleem. Maakera peal seda leidub. Aga seal alumiiniumit leidub maakera peal toormaterjalina, sellest tuleb see alumiinium nii-öelda, see tuleb ümber töödelda puhtaks alumiiniummetalliks. Ja see protsess on väga energianõudlik ja tekitab suures koguses CO kahte. Ja selline agentuur nagu rahvusvahelise energiaagentuur nende hinnangul siis võiks päiksepaneelide aastal 2050 toota kolmandiku maakera peal vajaminevast energiast. Kui me toome võrdluse, siis kõigest kolm aastat tagasi 2019 oli see ainult kaks protsenti. Ja, ja selle uuringu läbi viinud siis New South Walesi ülikooli teadlane Alisson Lennon ütleski see tohutu kiirust, kui kiiresti päiksepaneeli juurde vajatakse, et see seab väga karmid nõudmised ka tootmisele. Ja, ja kui 2050 40 protsenti tee alumiiniumist läheks juba päiksepaneelidele, siis seda oleks üle kolme korra rohkem, kui tootis näiteks Hiina alumiiniumi 2020. Aastal. Aga lahendus, millest nad räägivad, mis on siin, on see, et alumiinium on taaskäideldav ja räägitakse või arvutused näitavad, et tänasest siis meie ümber ümbritsevast alumiinium 75 protsenti on taaskäideldud. Jäätise taaskäitlemise protsess ei nõua üldse palju energiat, see on, see on väga väikese nii-öelda ökoloogilise jalajäljega. Ehk siin on küll nagu väike võti meile kõigile, et kes siis vanametalli vähegi viivad või sorteerivad, et taaskäidelda alumiiniumit. Aga kui seda ei taas käitle, siis on ta saasta. Kasvõi jah, siis juhtub, suures osas on see, et need päikesepaneelid tegelevad sisuliselt enda tootmiseks õhku paisatud CO2 nii-öelda jalajälje vähendamisega tänu sellele tooralumiiniumi tootmisele või töötlemisele siis et siis nagu kaob see point pigem ära. Ehk siis ta tegelikult ei olegi nii puhas energia, kui me senimaani. Võib-olla oleme arvanud, ei ole, et inimene või ettevõte, kes neid, kes seda parki oma tema, tema jaoks on see kasulik. Aga kui sa vaatad ikkagi seda, et noh, ka elektriautodest on ju räägitud, et üks asi on küll tore, et tal on nullemissioon. Kui ta kasutab nii-öelda siis taastuvenergiaallikast elektrienergiat, aga selle auto enda tootmiseks, akude tootmiseks selle ökoloogiline jalajälg ei ole enam nii väike, kui sa võrdled seda näit. Eks tavaliste autodega, mis on juba läbi ju sajandi, mille, mille protsesse ja, ja tootmist on täiustatud ja muudetud efektiivsemaks. Et neid asju tuleb vaadata koosmõjus. Ei saa ainult vaadata, et meil on siin üks tore masin, mis nüüd toodab meile suurt efektiivsust ja iseenesest seda taastuvenergia allikatest kui samas selle masina tootmiseks. Tegelikult läks väga palju energiat ja paiskasin sellele tagabilitseegahti rõhku. See on tegelikult hästi huvitav, sest tihtipeale see teine pool jäetakse, rääkimata samamoodi nende päikesepaneelide osas, et räägitakse sellest, et päikeseenergia on väga hea, kasulik taastuvenergia ikkagi. Aga et seda alumiiniumi poolt, mina nüüd tegelikult kuulsin esimest korda seda uudist lugedes. Ja uuringud on ka toonud välja, et keskmise koera omamise CO2 jalajälg on sama suur kui ühe linnamaasturi oma. Läbi selle, et see koerale lihtsalt toodetav kõik need toidud, kõik need vahendid, et kui sa käid trennis ja no ühesõnaga kõik see, et, et selle selle alale on peaaegu sama suur. Ja põhimõtteliselt, kui me tuleme nüüd nende alumiiniumi alumiiniumi juurde tagasi, siis tahetakse, et aastaks 2050 me jõuaksime selle null nulltasemeni siis praegu võib öelda, et kui me tahaksime 2050 nii palju energiat tarvitada, et meil oleks vaja nii, et üks kolmandik sellest tuleks päikesest siis selleks vajaliku alumiiniumi aasta õhku paisatud kogus oleks 4000 megatonni CO kahte, et see on ikkagi päris suur hulk. Aga, ja loodetakse, et siis läbi taaskäitlemise ja ikkagi. Me jõuamegi sajandi keskpaigaks nii-öelda 1500 megatonni CO2 siis kulub selleks, et uut alumiiniumi juurde toota. See ei tähenda seda, et ta hoiab ära kõik päiksepaneelid, vaid see lihtsalt on vajaminev kogus, mis kulub sellele taaskäideldud alumiiniumi kogu selle juurde. Ja, ja siis me suudaksime nii-öelda hoida seda globaalset soojenemist, selle alla kahe kraadi Celsiuse järgi. Meil siin Eestis päikeseenergia vist kuigi teemas ju ei ole, sest päike ja meil on selline pigem harv nähtus, et kui praegu aknast välja vaadata, vähemalt siin, Tartus, siis ei ole päikesest jälgegi. Meil on pigem rohkem teemas ilmselt tuuleenergia, aga kas tuuleenergia puhul võib ka olla mingi selline konks küljes, et sa tegelikult ei ole nii puhas? Alan jah, tuulikud iseenesest on ju toredad, need on hästi suured, mulle nad meeldivad. Aga tuulikutel on need labad, mis on tehtud süsinik kiust? Jaa, jaa. Ma ei ole nüüd sellest täpselt päris kindel, aga nende, nende taaskäitlemine on ka selline veidikene valulik protsess. Väidetavalt Neigi taaskäideldud mingites kohtades ei ole lihtsalt efektiivne, et lihtsam on toota uusi. Et kui need labad tõesti saavad kannatada või aja jooksul ära kuluvad või saavad vigastada, siis nendega polegi enam nagu mitte midagi teha. Aga samas mul ei ole hetkel ees võrdlust, aga see oleks päris põnev võrdlemine, et, et kui sa võrdlemisi ühte tuulikut nii-öelda sellesama energia tootmiseks vajamineva päikesepaneelide nii-öelda hulgaga, siis vaatad palju seal neid erinevaid metalli, alumiiniumi, mis ökoloogiline alal kokku tuleb, et selline võrdluseks Hiinast päris põnev. Aga jah, meil on päikeseenergia elektrienergiaks muundamisega Eestis veidike keeruline, et see nominatiivis päevastel aegadel, eriti siis nagu sellisel suvisel perioodil, kui energiatarbimine on kõige väiksem. Aga samas ma arvan, et siinkohal tulebki vaadata ja ma usun, et päris paljud inimesed mõtlevad ja selle peale, et kuidas me seda päikeseenergiat saaks salvestada. Ehk kui meil ongi päeval näiteks suur energia tootmise võimalus, aga seda kahjuks kõigi päev oli, kasutab sa ei pane ju tulesid põlema, ainult tootmistehased, mis suvel töötavad, kasutavad selle ära. Aga kui me suudaksime seda kuidagi salvestada, kas siis ma ei tea mingisugused akudesse kondensaatoritesse või isegi on räägitud näiteks v pumpamisest, ehk sa sa pumpadki päikeseenergia abil päev otsa vett kuhugi kõrgemale on ikkagi päris suured kogused, et ja siis öösel, kui, kui energiat on vaja, siis lased seda vett läbi mingisuguse hüdroelektrigeneraatori, et toote siis seda energiat ka öisel ajal. Energia salvestamine tegelikult vist üldse on teema, mis teadlased on nii-öelda võidujooksule pannud, et kes esimesena suudab välja töötada mingi põneva lahenduse ja tegelikult siinsamas Eestis ju ka teadlased sellega aktiivselt tegelevad. Näiteks üks variant on see, et tahetakse luua sellised patareid, mis energiat salvestaksid ja need patareid on tehtud turbast, mida Eestis on siin väga laialdaselt kätte saada. Ehk siis jällegi selline keskkonnasäästlikum variant ja see võib ühel hetkel küll reaalsuseks saada, vähemalt nii on need teadlased ise optimistlikult. Tead ja mul ei ole põhjust kahelda selles ei, see kõlab väga hästi, sellepärast et see oleks taas taaskäideldav, looduslik materjal Eestis on ka, noh, see ei ole nüüd nii põnev uudis, noh, kes ei tea, Skeleton diagnoosis, kes arendab siis superkondensaatoreid või superkondensaatori tehnoloogiat, mis minu jaoks on ka hästi paljulubav, et kondensaator iseenesest suudab hästi-hästi palju maha laadida ja teda saab laadida ja ta ei, ta ei kulu nii kiiresti läbi kui näiteks üks aku. Aga lihtsalt kondensaatori mahtuvus ei ole nii suur ja superkondensaatori mõte ongi seeriat ohutuks siis rohkem energiat. Aga lõpetuseks, isegi kui see päikesepaneelide tootmine on mingis osas võib-olla keskkonnasäästlikum, siis see ikkagi on ju parem variant kui fossiilset kütused. Absoluutselt, et me lihtsalt üha rohkem jälgima seda, mida me millest, millest me midagi toodame ja mis on selle asja, ökoloogiline jalajälg, et täna te teate siis, et päikesepaneeli tootmiseks läheb vaja alumiiniumit ja me saame kõik sellele kaasa aidata, kui me ise ka lihtsalt alumiiniumit ära ei viska, vaid aitame seda taaskäidelda. Nii et kodused, alumiiniumist potid-pannid nõukaajast ei tasub prügikasti visata. Aga meie täna sellega lõpetame aitäh kuulamast ja kohtume teiega juba homme puust ja punaseks, puust ja punaseks.
