Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere raadio kahes alustab puust ja punaseks, see on teadusuudiste rubriik. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning sel nädalal on minuga koos siin Tartu Ülikooli astronoom Tõnis Eelmäe et seigelda koos ilmaruumis vaadata, mida huvitavat ja põnevat sealt teadlased leidnud on. Ja täna vahendab uudiste, et nad on leidnud sealt Musta augu musti auke nagu varemgi leitud. Miks me sellest räägime, on see, et see uus peab olema kuidagi eriline, kuidagi teistmoodi ja ta on teistmoodi selles osas, et ta on üksik, ta on täitsa üksinda, hulgub seal ilmaruumis. Kuidas siis nii, mis siis tavaliselt nii-öelda mustade aukude juures või küljes on, et miks, miks selline nii-öelda üksik olemine on tavapäratu? Lisaks sellele, et must auk on üksik, ta ka vaikib. Mustlased aukusid, endid ei näe, sest nende gravitatsioonijõud on nii suur, et ka valgus ei pääse sealt minema, mis tähendab, et nad ongi mustad siis kõik senised mustad augud, mida me oleme vaadelnud, on seotud mingisuguse teise kõrval oleva objektiga või aine ülevooluga sellele mustale augule. Ja see, kui seal on mingi gaasial ümber, siis see kukuna otsenjaadi kopsti sinna musta augu sisse vaid ta tiirleb ümber musta tähe, gaasiketas ja tasapisi siis jõuab sinna musta auku, aga see gaas kuumutatakse väga üles, siis ta kiirgab igasugust sorti kiirgust alates seal gammakiirgusest kuni kuni raadiokiirgus võib-olla välja. Ja, ja seda me saame vaadelda seda, seda kiirgust me näeme, aga noh, see ei ole musta augu endaga kiirguseks. Ja siis on gravitatsiooniline mõju, et kui on mingisugune must auk paaris mõne nähtava tähega siis on võimalik põhimõtteliselt sarnaselt nagu eksoplaneete tuvastatakse selle nii-öelda radiaalkiirusemeetodil on võimalik siis hinnata, et milline on selle nähtamatu kaaslase mass ja kui ta on seal üle noh, mõne päikese massi, siis tähendab, et see peab olema must auk. Et need on kõik siuksed, kaudsed meetodid. Et tänu sellele kaaslasele ongi palju lihtsam seda, seda musta auku aasta sellepärast kõik, mida me teame, ongi nii-öelda kaaslasega mustad augud ja see viitab sellele, et selleks, et nii-öelda neid üksikuid musti auke leida, mis nagu teadlased, nagu ma aru saan, ikkagi on olnud veendunud, et need eksisteerivad meil kusagil. Oleme pidanud nagu leidma mingisuguse teise meetodi, kuidas neid üldse näha. Ja juba üheksakümnendatel aastatel hakati mõtlema selle peale, kui oli esmaselt umbes selge ja juba vaatluslikul kirjeldatud, et milline on universumi üldine koostis nii-öelda siis nähtav aine või noh, nii-öelda tavaaine, tume aine ja tumeenergia. Et siis hakati uurima seda, et mis asi see tumeaine võiks olla. Ja, ja hakati vaatlema meie Linnutee keskpunkti suunas. Ja noh, olid siuksed, mitte väga suured teleskoobid, aga mis järjest igal selgel öösel väga hea kliimaga kohtades, kus igas öö peaaegu ongi selge ja siis muudkui jõllitati ühte sama piirkonda Linnutee keskpunktis, kus on hästi-hästi palju tähti. Ja, ja see, mida need teleskoobid siis otsisid, olid niinimetatud gravitatsiooniline mikroläätse sündmused mis tekib selliselt, et, et kui meil on mingisugune kauge täht ja selle ja meie vahelt väga täpselt sealt nii-öelda selle vaata suuna pealt liigub läbi mingi teine taevakeha see võib olla tähtse võib-olla noh, põhimõtteliselt isegi võib-olla planeet, pruun kääbus, aga ka must auk või neutrontäht siis selle kaugem kaugel oleva tähe valgust nagu justkui võimendatakse, et see meie tähe väga kauge tähe vahelt läbi liikuv taevakeha toimib nagu luubina, mis kontsentreerib noh, nii-öelda meie vaatesuunale valgust. Ja see uus üksildane must auk ongi ühe sellise sündmuse käigus leitud. Et kõik selle sündmuse vaadeldud parameetrit, kuidas see heledus muutus, kui kaua see heleduse muutus aega võttis? See viitas, et see peab olema noh, umbes seitsme päikese massiga mingisugune taevakeha mis siis läheb sealt Meie ja kauge tähe vahelt läbi, aga seejuures see seitsme päikese massiga objekt peaks olema väga hele täht. Sellist selline täht, mida on ka galaktika keskel Hubble'i kosmoseteleskoop suhteliselt lihtne näha. Aga seal ei olnud mitte midagi, mitte ühtegi siukest heledat tähte näha ei olnud ja kui on mingi asi, mida sa ei näe ja mille mass on seitse päikese massi siis on see üsna suure kindlusega musta auku. Teadlased ise ütlevad, et nad nad plaanisid seda, seda eksperimenti või seda nagu jälgimist kaks aastat ja siis nii-öelda kuus aastat kogusid andmeid ja siis sealt siis nii-öelda sõelusid lõpuks sellise ühe kindla juhtumi välja, mille puhul nad samad aitajad seal must auk niimoodi, et, et see töö seal taga on tõepoolest üsna-üsna meeletu. Jah, et tegelikult see, see avastus ise oli veel see see, eks, et, et see gravitatsiooniläätseefekti abil heledust tuvastati. No niimoodi neid leitaksegi ja neid leitakse paar 1000 aastas. Neid, neid sündmuseid toimub umbes paar 1000 aastas keskmiselt keskmiselt. Ja siis Habli kosmoseteleskoop aeg-ajalt vaadeldi neid sihukesi, neid seda piirkonda samamoodi. Aga nüüd, mida selle Habliga tehti, oli see, et kuna Habli teleskoobi lahutusvõime on niivõrd hea ja ka nii-öelda asukoha määramise täpsus on ülihea siis tegelikult see must auk või noh, mida massiivsem see lääts läätseefekti tekitav taevakeha on. Et siis ta nihutab selle kaugemal oleva taevakeha on nii-öelda näiva asukoha taevas ära. Ja noh, mida massiivse taevaga seda märgatavamalt on ja otse seitsme päikese massiga musta auku oli siis piisavalt massiivne, et tõepoolest nihutada selle kauge tausta tähe asu näiv asukoht siis nii-öelda spetsiifilisel viisil ära, mis aastate jooksul see asukoht nagu ka muutus. Ja noh, niimoodi, et nii see heleduse muutus kui ka asukohanihe taevas olid omavahel väga hästi kooskõlas, et see ongi noh, nii-öelda esimene niisugune noh, täitsa hea kindlusega määrata üksiku musta augu nii-öelda mass. Et just kahte asja kokku pannes on see saadud. Ja me võime eeldada, et tegelikult selliseid üksikuid musti auke hulgub meie galaktikas kindlasti omajagu, jah. Tõenäoliselt miljoneid eest isegi on vist hinnatud äkki 100 miljonit musta auku sky pähe massiga musta auku võiks olla meie galaktikas. Aga noh, jah, see on meie galaktika, ainult. Ja ütlen lõpu kiirelt veel ühe arvu, see on 40 triljonit üks värske teadusuuring pakub välja, et just niipalju võiks kogu universumis olla musti auke 40 triljonit. Kogunisti üks protsent kogu aine massistki tavalisest aine massist. Võiks olla nii-öelda nendes mustades aukudesse kinni. Jätame selle arvunite siia, ärme hakka selle sügavusse minema ja tõmbame selleks nädalaks puust ja punaseks saatele joone alla. Stuudios olid Arko Oleski Tõnis Eelmäe. Täname kuulamast ja puust ja punaseks naaseb Raadio kahe eetrisagedusele järgmisel nädalal juba esmaspäeval, siis on uued uudised ja uued teemad, aitäh kuulamast. Bussipunaseks puust ja punaseks.
