Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toel. Tere raadio kahes alustab puust ja punaseks, see on teadusuudiste rubriik, mis sel nädalal seikleb kosmoses, uurib seal tuntud ja tundmatuid asju ja mida kõike teadlased nende kohta teada on saanud. Mina olen saatejuht Arko Olesk, minuga koos siin Tartu Ülikooli astronoom Tõnis Eelmäe ja täna võtamegi ette ühe tundmatu objekti saates ikka aeg-ajalt räägime sellest, et püütakse kinni signaale, mis tulevad kusagilt kaugelt kosmosest ja me päris hästi ei saa aru, mida need endast kujutavad, et meil on nii-öelda teooriad, mis me arvame, et need võivad olla. Ja, ja siis hakatakse neid teooriaid uurima. Ja praegu üks selline järjekordne signaal on, on kinni püütud ja murtakse, pead selle üle ja see signaal tuleb 4000 valgusaasta kauguselt. Tõnis, võibolla valgustad natukene lähemalt, et mis tüüpi signaal see on ja kuidas see kinni püüti? See on üks raadiosignaal mis siis on suhteliselt väikese sagedusega raadiolainetel umbes kusagil raadio kahesagedusest natukene kõrgemal ja väiksem kui 500 megahertsi. Sellise raadiosageduste vahemikus. Ootamatult ühe võrdlemisi uue raadioteleskoop Austraalias tõesti leiti, et on olemas vaid taevas on üks sihukse müstiline objekt, mida varem ei ole avastatud, mis siis perioodiliselt umbes kolm korda tunnis saatis väga intensiivseid raadiokiirguse impulsse välja. Ja aga see ei olnud nagu püsiv see impulsside jada siis nii-öelda, et tegelikult oligi nagu kaks perioodi, mille vahel oli 30 päeva. Et tuli üks jada selliseid impulsse, noh, enam-vähem. 20 minutilise intervalliga ja siis tekkis paus, millegipärast nad imbusid kadusid, siis hakkasid nad jälle tulema ja siis kadusid jälle ära. Ja selle üle murti tükk aega pead, et mis asi see olla võiks. Uuriti, et kas seal on röntgenkiirgust, tuleb kas seal on midagi muud näha? Noh, nii-öelda võib-olla optilises hästi erinevatel lainepikkuse vahemikes. Ja sealt ei leitud, et midagi. Aga nüüd selle raadiokiirguse võimsuse, millise kujuga need raadiosignaalid siis olid, millistel sagedustel need raadiosignaalid olid? Et selle põhjal siis tegelikult jõuti sellise arusaamiseni tegu on varem ennustatud taevakehatüübiga, et millised võiksid olemas olla. Aga mida pole kunagi varem vaadeldud? Noh, need ongi väga vähe. Ja me räägime sellistest taevakehadest nagu, nagu magnet tarit mida, mida see endast kujutab vist mingi tohutu tugeva magnetkiirgusväljaga taevakehad, mis siis saadavad neid raadiolaineid välja. Magnetofon neutrontäht millel on väga-väga tugev magnetväli ja noh, see väga tugev magnetväli on, tähendab siis selles kontekstis, et et see on umbes miljon miljardit korda tugevam magnetväli kui näiteks päikesel, meie päikesel see on ikka meeletult tugev magnetväli ja need magnetorilt enamasti nad pöörlevad rohkem või vähem kiirelt ja nüüd arvatakse, et see on selline magnet, mis pöörleb väga aeglaselt, et mis on tegelikult nii-öelda juba ära kustunud. Aga siis mingisuguse noh, nii-öelda tähevärina aktiveerunud nii-öelda magnet, see magnetväli on seal ikkagi olemas, aga, aga sealt magnetväljast tuleks raadiokiirgust, selleks peab mingit ainet sinna juurde sattuma. Ja arvatakse siis jah, et seal mingisugused protsessid selle neutrontähe pinnal, mida tead, noh, nii-öelda on vaadeldud varemed, et, et on mingid sündmused, nendes nimetatakse nii-öelda neutrontähevärinateks et, et nende käigus tekib siukseid, kiirguse purskeid raadiokiirguse purskeid ja et, et ei ole võimatu, et, et jah, et see ongi täpselt sellist sorti objekt. Ja noh, enamasti need pered on palju, palju lühemad, et seal sekundid ja noh, mõned võib-olla minutideks või, või isegi murdosa sekundeid. Aga, aga jah, neil magnet on teada väga vähe plõks 30 tükki umbas meie linnutees. Ja no võibki siis olla, et need väga aeglaselt poolseeruvad ja üli ülitugeva magnetväljaga magnetid on hästi haruldased niigi haruldaste objektide hulgas. Ja eks seal oli vist viitab ka see, et signaali püüti kinni aastal 2018, nagu sa kirjeldasid kaks perioodi, kus seda signaali kätte saadi. Ja pärast seda on täielik vaikus. Midagi sealt enam ei tule. Just et eks, eks ta on niisugune, noh, universum on niisugune täis üllatusi, kui seda jälgida piisavalt. Kuidas piisavalt põhjalikult, piisavalt pikka aega. Ja õnneks meil on siin ikkagi piisavalt palju teleskoope, mis seda teevad ja Me seome siia külge teise uudise Jahastusele täpselt samamoodi. Ja kui me rääkisime selle uudise puhul Austraalia raadioteleskoobist, siis nüüd hüppame Lõuna-Aafrikasse, kus on ka samamoodi raadioteleskoobid ja nemad panid siin äsja kokku sellise kõige suuremat pildi meie galaktika südamest või tuumast või, või keskmest. Ja leidsid ka sealt selliseid natukene ootamatuid asju või. Kuuli võib nimetada sellised niidid või lõimed, mis jooksevad kusagil seal galaktika südames. Ja Lõuna-Aafrika vabariigis on raadioteleskoop või siis tegelikult 64 väikest raadioteleskoopi, mis töötavad nagu üks mille nimi on mehkat. Ja see on nii-öelda siis testversioon raadioteleskoobile eskaa, mille lühend eesti keelde tõlgitult võiks olla ruutkilomeetrine raadioteleskoop, mille siis nii-öelda kiirguse kogumispindala nii-öelda nagu satelliiditaldrikuga võrreldes satelliidi satelliiditaldrikupindala oleks üks ruutkilomeeter. Ja see ja see on plaanitud ehitada nii Austraaliasse kui Lõuna-Aafrikasse. Ja mehkot on selle esimene, jah, niisugune pääsukene, väga-väga-väga tundlik raadioteleskoop. Sellega vaadeldi tõesti meie linnude keset seal, kus on see supermassiivne must auk. Aga seal on ka väga-väga palju erinevaid detaile, mida on näha raadiokiirguses. Et nüüd see konkreetne teleskoop vaatles natukene kõrgematel sagedustel umbes poolest gigahertsist kuni umbes 10 gigahertsi nii seal vahemikus. Ja avastati väga-väga suurel hulgal raadiokiirgusest sellest nagu filomente Kuku raadiokiirguse filomendid, kas need on nii-öelda mingisuguse reaalsed objektid või nad kas ise kiirgavad või nad on mingisugused jäänused seal südames, kuidas, kuidas me neid nagu mõistma peaksime? See tegelikult on siis niimoodi, et seal kosmilises ruumis on magnetväljad võrdlemisi tugevad magnetväljad ja väga suure ulatusega magnetväljad, et nende mõndade filomentide pikkuseks on nii-öelda mõõdetud hinnatud kaugus on teada ja seda teades on võimalik kasutada, kui pikad nad on umbes 150 valgusaastat pikad. Niisiis, kui päris pikad siuksed magnetvälja, noh ma ei tea, jõujooned siis piltlikult öeldes ja, ja nendes magnetväljades liikuvad osakesed kiirgavad raadiokiirgust Se raadiokiirgus, mida me näeme tegelikult siis peegeldub seda, et millised magnetväljad on meie galaktika keskme ümber ja, ja see pilt, Need on seal tõesti kirju, seal on noh, nii-öelda tõeline loomaaed. Et seal on tähetekkepiirkonnad, kus uued tähed tekivad, seal on supernoovaplahvatuste jäänused, mida on teada, et need on magnetväljadega seotud magnetilised ja, ja ka selle, meie galaktika keskel oleva ülimassiivse musta augu ka seotud ilmselt mingeid magnetilisi nähtusi, mitte ilmselt mitte musta augu endaga, aga, aga nii-öelda selle ümber oleva gaasiga näiteks. Ja, ja noh, väga-väga palju ka mingisuguseid siukseid, punkt, allikaid, mis tegelikult võivad olla hoopis mingeid ülikauget, galaktikat või aktiivselt galaktika tuumad, mis lihtsalt paistavad läbi meie galaktika seal suunas. Põneva aastus, millele aitasid kaasa taaskord raadioteleskoobid ja panevad jälle nagu kõik, et uudised, avastused, mille paneme siin kajastanud, panevad teadlasi ikkagi mõtlema, et kuidas need asjad siis võisid, mine universumis tekkida ja areneda selline siis tänaseks puust ja punaseks stuudios Arko Oleski Tõnis Eelmäe ning meil on teie jaoks sell nädalal veel üks kosmoseuudis varuks üks kosmoseteema. Räägime mustadest aukudest ja seda juba homme samal ajal samas kohas kõike head. Puust ja punaseks, puust ja punaseks.
