No tere, hea vaataja, tore teiega jälle kohtuda. Vaid loetud päevad on jäänud Eesti vabariigi sünnipäevani  ja ka meie siin prillitoosis. Elame selle tähtpäeva ootuses. Nii mõnedki lood täna on sellega seotud. Kas teadsite, et Tartu Raekoja kellatornis kõlavad 24.  veebruaril isamaalised laulud? Te teete seda Tartu kellamängu, teate, ma käin  nii kuulamas, mulle nii meeldib ja, ja siis teeb küll härdaks,  et on inimesi, kellele see läheb korda. Meie Lia virkus valmistab peolauale kiru pirukaid  ja uurime ka, kuidas kodus õieti ravimeid säilitada. Väga pikk. Päris palju infot ja tegelikult peab ütlema,  kõik see info on väga oluline. Tuttavaks saame aga ühe ehtekunstnike perekonnaga  ka põlvest põlve on kantud edasi imelise filigraan,  tehnika, oskusi ja teadmisi, isegi inglise kuninganna on  tahtnud osta teie käest ühte ehet ja see oli,  aga ta ei saanud seda miskipärast, see siis seal. Seal oli nii et kunst kuulub rahvale ja ei müüdud,  aga kõigepealt siis tõus ja lugu Tartu raekoja kellatorni kellamängust. Nii kõlab Tartu raekoja kellatornist armastatud lugu. Ta lendab mesipuu poole. Veebruaris ongi Tartu raekoja kellamängukavas isamaalised  laulud ja eriprogrammi kuulis teisel veebruaril  ning kuuleb muidugi kahe neljandal veebruaril. Kõik palad on kellamängule ehk teise sõnaga Kariljoni seadnud. Merlekolla vahel käib ta mõnda uut seadefaili  ka ise kohapeal kuulamas ja siis saavad huvilised teada,  kuidas palad kellamängu sisse pannakse. Näiteks oli jaapanlaste grupp, kes tuli juurde,  nad nägid, et mul oli noot käes, nad pildistas,  d mind, nad pildistasid seda kellamängu,  mis noh, ta ei paista. Ja tegelikult seal pildi peal välja kõrgel tornis. Siis nad tulid kohe küsima ja rääkima ja uurima. Ja veel on välismaalasi tulnud, kes on tõesti tulnud  niimoodi kohe küsima, et kuidas see mängib  ja kuidas ma teen neid asju ja kuidas see toimib. Kõik. On ka eestlaseid, kes on Lihtsalt ära tundnud, kui ma olen mingil põhjusel oma  dokumenti pidanud näitama ja nad ütlevad. Te teete seda Tartu kellamängu, teate, ma käin  nii kuulamas, mulle nii meeldib ja, ja siis teeb küll härdaks,  et on inimesi, kellele see läheb korda. Kella sees on magnethaamer, ütleme siis,  haamer. Ta on nagu kutsutakse solenoid. Ja siis, kui kellamängu arvuti loeb konkreetse noodi välja siis. See magnet. Tõmbab ilusasti vastu kella ja tuleb tagasi,  nagu te näete, ta on üsna lähedal, siin ei ole nii,  nagu on, ütleme, suurtel kelladel, nii-öelda tila on keskel,  see oleks hull raiskamine, siis ei ole võimalik täpselt  muusikat mängida, kui nad nii kaugel on,  on ka kellamänge. Esiteks, osad on sisemised haamrid, aga osad on valimised  ja kui selle peale ise mängida, siis võib üsna kindel olla,  et see haamer, mis väljaspoolt lööb, see tuleb hullu pauk. Ja hiljem, et selles mõttes on väga hea,  kui terve kellamängu puhul on ühesugune süsteem Elektroonilise kellamängu võlu on see, et siin saab  tehnilisemalt Seda pala taasesitust kuulda, sest kätega oleks väga raske  seda ära mängida. Ma panen lihtsalt ühe väikese lõiukese, mis on minu arust  ka üks ime, imeilusasti meie Tartu kellamängu peal kõlab. Ma ei suudaks seda ära mängida. Ja originaalis ta peaks veel kiiremas tempos olema. Aga et ta kokku ei jookse, siis ma olen siia pannud lihtsalt  teistsuguse tempomärgi peale. Et seda ka oleks normaalne kuulata. Ja nii edasi ja kui ma tahan teha aeglustusi,  jätta muljet, et inimene mängib, mida mina tahan meie  kellamängu peal Tartus näidata siis ma iga noodi peale  mängin uue tempo. Märgin uue tempo, et kui ma ise mängiksin,  kuidas ma teeks aeglustuse või kiirenduse,  väga keeruline, ei ole rahvuslik, eks teha päevadeks valida  need on ikkagi palad, mis on inimeste südamesse ammu juba  lauldud ja midagi, mida vähegi saab kellamängule seada. Sest kellamäng on eriline just seetõttu,  et tal on hästi pikk järelkõla kelladel ja  siis see meloodia võib-olla alati ei tule niimoodi esile kui  kooriesituses või orkestri esituses. Aga see ei olegi väga oluline, nagu minu õpetaja on öelnud,  et kui pala on enam-vähem ära tundu siis sellest on maa  ja ilm lihtsalt see pikk järelkaja katab  nii palju neid helisid ära, et need seaded  ka siis peavad olema üsna targalt tehtud,  et nad ei oleks liiga tihedad. Kui Tartu Raekoja torni kellamäng on digitaalne  siis tegelikult ei ole maailmast kuhugi kadunud kariljonid,  mida mängivad muusikud ehk kariljonistid kellatornides  ja Merle, on üks neist oreli õpetaja diplomiga naine läks  2016. aastal Taani Kariljoni mängu õppima  ja on praegu Eesti ainus kariljonist kes kellatornides saab  mängida küll vaid väljaspool Eestit. Ju päris Kariljon, aga kuidas teie seda pilli nimetati,  see on teil niisugune harjutamise komponeerimise riist  ja see on kõikidel Kariljani mängijatel olemas,  mitte kõikidel, aga kellel on ja ei ole ju mõeldav,  et päris pilli peal, kus on suured kellad  ja nad on ikkagi enamasti kas raekoja tornis  või siis spetsiaalses kellatornis või kiriku tornis,  et keegi seal ööd inimesed, jah, niimoodi ööpäevaringselt harjutavad,  siis ma usun, et see kellamäng ei tundu nii kaunis enam  päris paljudele, kes seal ümberringi elavad  ja põhitöö tehakse ära selle pilli peal,  nii et see on siis kellamängu harjutuspill. Aga mina kui sellise Kariljoni misjonärina Eestis siiski  aeg-ajalt selle pilliga käin väljas, olen  ka Rootsis käinud, et tutvustada seda pilli  ja kui me kasutame helitehnikat, siis me saame päris kena  sound'i sellele pillile. Jah. Ma vaatasin, et seda ei mängita, nii nagu ma ei tea,  klaverit. Või orelit? Siin nagu klaverit ei saakski mängida, sest need vahed on  juba niivõrd suured ja, ja see on ikkagi löökpill ja. Need koolkonnad on natuke erinevad, aga mina olen sellest koolkonnast. Kes mängib rohkem rusikatega, väikese sõrmega? Kui on vaja rohkem noote, siis. Niimoodi. Avatud võtta, aga põhiline töö käib rusikatega  ja see on just sellepärast, et, et sa saad teha väga kiire  ja konkreetse löögi, kui ma hakkan siin vajutama. Näete külagi midagi? Mis on teie unistused veel seoses selle temaatika ga,  sest et päris pilli, nagu ma aru saan, meil Eestis ikkagi  veel ei ole. Eks ma ikka unistan, et me saaks selle siia  sest ma olen päris pikka aega oodanud kohtumist  ka näiteks Eesti peapiiskopiga ja nüüd on see lähiajal teoks saamas. Ja mis oleks veel parem koht kui Tallinnas toomkirikus ei  ole näiteks liiga. Palju autosid ümberringi, seal ei ole tihedat liiklust,  seal on ruumi, kus olla. Ja see oleks ideaalne koht ja sümboolne koht sellele pillile. Ja samuti, kui mõelda juba rahvusvahelises plaanis. Et teha suuremaid üritusi, siis see oleks lihtsalt võrratu  koht selle jaoks, aga võib-olla on see hoopis Eestimaa süda paid. Nii et mina olen väga avatud, kui inimesed vähegi kaasa  mõtlevad selle teemaga ja ma usun küll, et see saab teoks kunagi. Kuna see harjutamine enne kontserti on päris pikk protsess,  siis ma enne, kui uue palaga hakkan tööle,  tihtilugu otsin Youtube'ist siis välja sellesama pala,  kas on esitus samas helistikus ja ja harjutan  siis koos näiteks orkestriga või mõne ansambliga. Ja täna siin Eesti vabariigi aastapäeva eel ma mõtlesin,  et võiks mängida ka kindlasti ühte kaunimat Eesti viisi ei  saa mitte vaiki olla Miina härma ja ja mul on  siis au teist korda esineda koos Silvi Vraitiga,  antud juhul siis nii, et tema on juba inglike juures,  ei saa mitte vaiki olla. Aga nüüd siis tähelepanu, kõik perenaised,  kilupirukas, vana hea kilu pirukas on jälle meie peolauale  jõudnud ja Lia virkus annab nõu, kuidas seda kodus nobedasti valmistada. Tere hommikust. Pidupäeva puhul tõime välja lauahõbeda, millega täna  valmistame kilupirukaid. See on ülilihtne, ülikiire ja pirukad on imemaitsvad,  selleks on vaja mul lehtaineplaate või ka. Nad võiks olla teil viimase hetkeni külmkapis,  sest et lehtainast tulebki valmistada kohe otse külmkapi külmalt,  siis ta jääb õhuline ja leheline, et jahuvabalt neid rullida,  siis panen kahe küpsetuspaberi vahele, natuke võiks need  plaadid teha nüüd pikemaks, et me saaksime mõlemast plaadist  küpsetada kolm pirukat, et lõigata kolm-neli nurka. Lihtsalt natukene venitage neid pikemaks,  sest muidu nad tulevad liiga paksud, kui me võtame otse  selle plaadi. Selline väike rull ja rulli on vaja küll nagu jõu pärast  rohkem seekord. Nii nüüd on nad sellised pikemad, ma saan. Lõigata juba kolm ruutu. Päris perfektset ruudud mulle ei tulnud,  äkki te olete osavamad? Siis jäävad need pirukad natukene koduselt lopergused,  aga see ei vähenda nende maitset mitte üks raas. Natuke võib venitada näpu vahel, siis veel rohkem nelinurkadeks. Siis on vaja meil merevaiku. Eestlaste lemmik ja tõmbame niimoodi umbes teelusikatäie  tuli natuke palju siia. Nagu põiki siit üle See on nagu liin, kuhu peale me kinnitame  siis oma lauahõbeda. Ärge liiga paksult seda merevaiku pange,  sest muidu ta sulab teil nagu siia laiali,  aga parasjagu ma lõikan vahepeal pooleks need vutimunad ka. Vutimuna ma keedan kaks minutit, kellel vutimune pole,  siis sobivad siia ka väga hästi kanamunad,  aga sel juhul lõigata need õhukesteks sektoriteks. Nüüd siis need Need panen siia põigiti liimingi üle. Tuli see küll väga väike. Ja nüüd siis vutimunapoolikut võite panna ühte otsa. Ja võib panna kahte otsa. Keset seda liimainet merevaiku teil on. Ja viimased ka siia. Merevaigu külge. Ja nüüd tuleb siis keerata. Üks ots siia peale. Ja siis tuleb natukene liimainet vahele panna  ja keerata teine ots peale. Ja siis sättida neid mune siia. Nii, ja nüüd ma panen siis igale poole sortsu siia seda  lahti klopitud muna. Ja nüüd keerame selle peale. Korralikult kahvliga kinni vajutada. Et ma arvan, kuus tükki ahjuplaadil korraga on üks paras kogus,  et pärast võtke külmast need ülejäänud kaks  ja tehke samamoodi. Vajuta hoolikalt kinni. Ja nüüd ma lihtsalt pintseldan veel selle muna  ka üle. Et. Ahjus mõnusalt kerkib ja paisub, et. Natuke nikeldamist jagub, aga. Aga maitsevad väga-väga maitsvalt head, need võiks alati  teha siis vahetult enne sööma hakkama, sest kõige paremad on  need kilupirukad just ahjust tulles. Nii, nüüd on meil määritud ja panen natukene seesami  seemneid ka peale, minu arust see teeb ka vahvaks. Ja nüüd lähevad need väiksed kilupirukad ahju küpsema 220  kraadi ütleme viis kuni seitse minutit. Mul on pöördõhuga, et sellepärast, et nad lähevad väga kiiresti,  kui teil pöördeõhku ei ole siis võib-olla mingi 10 minutit. Nii meie kaunikesed kilupirukad tõesti maitsevadki kõige  paremini ahjusoojalt. Paneme nad siis ilusale hõbekandikule. Ja nüüd natukene kaunistame, et paneme osadele rukkilille  ja tõesti lille. Ja paneme osadele siis natuke tilli või miks mitte mõlemat. Head isu ja ilusat vabariigi aastapäeva kõigile. No tegelikult käib kõik siin ilmas ringi,  et ma mäletan väga hästi, kui kuuekümnendatel meie kõik  vihtusime neid kilupirukaid teha, aga näete,  nüüd on nad jälle moes. Aga nüüd vahetame teemat ja räägime ravimitest. Tere tulemast, Aet, Viispert ravimiametist  ja minu esimene küsimus ongi kohe see, et meil kõigil on  kodus rohkemal või vähemal määral mingisuguseid ravimeid. Aga kas me need ka õieti säilitame või õieti hoiame,  et kuidas sellega lood on? Tõsi. See on üks oluline teema, millest tahan rääkida,  et esimese olulise info annab apteeker, kui teile kaasa  sealt apteegist, kui ostate ravimi, aga oluline on  ka see, kus ja kuidas me oma ravimeid kodus säilitame. Et esimene asi, kui te ravimiga tulete apteegist,  siis vaadake, mis on ravimikarbil kirjas. Kas seal on mingeid erihoiatus, et kas ravimit tuleb hoida  toatemperatuuril või külmkapis mis teha peale ravimipakendi  avamist ja, ja kuidas säilitada peale seda,  kui näiteks olete ravimi manustamiskõlblikuks muutnud. Oluline on ka see, kus te oma kodust neid ravimeid hoiate. Esimene asi ongi see, millele mõelda, et ravimid ei oleks  väikelastele kättesaadavas kohas. Et kui tulevad külla, kas lapselaps ed või väikesed sõbrad,  sugulased, et need uudishimulik näpud ei saaks nendele  ravimitele ligi. Teine oluline asi ravimite juures on see,  et üldiselt Nad kipuvad olema niiskuse ja valguse tundlikud  ja ka kardavad kõrgemat temperatuuri. Et kui me nüüd mõtleme, kus on meie ravimikapid  ja ravimite hoiukohad kodus siis võib-olla on teie ravimid. Näiteks vannitoas aga paraku see ei ole kõige parem koht,  sest seal kipub ikkagi olema temperatuur kõrgem  ja ka niiskust ülemäära. Aga seal ei ole ju tegelikult ühegi rohu peale kirjutatud,  hoidke seda vannitoas, et reeglina inimestel ongi vist need  kapid vannitoas. Ja vot siin tasubki mõelda, et mis võib juhtuda,  kui ravim saab liigselt sooja ja niiskust,  et üldiselt kõik protsessid siis kiirenevad  ja ravimite näiteks niiskus võib kiirendada nende lagunemist. Ja, ja eriti tundlikud võivad olla näiteks vees lahustuvad tabletid,  mis on sageli valu vaigistavad inimestel kodus. Et tasub mõelda selle peale, et ravimid oleks hästi  ventileeritud madalama temperatuuriga kohas. Teine tegelikult väga sage koht, kus ravimeid hoitakse,  on köögis. Et siin võib ka mõelda, et kus teie ravimikapp  siis köögis asub, et kas ta on küttekeha lähedal  või siis ahju lähedal. Et need kohad ei ole kindlasti parimad tegelikult ravimite  parim temperatuur on ikkagi kuni 25 kraadi. See on selline kuldne kesktee, kui ta on toatemperatuuril  säilitatav ravim. Aga kui apteegist ravimi koju Toote siis esimene pilk võikski olla ravimikarbile,  et mis on sinna kirjutatud. Et kui sinna on kirjutatud säilitada alla 25 kraadi,  siis see näitab, et tegelikult ta ongi temperatuurile  küllaltki vastuvõtlik ravim, et iga ravim on natuke omamoodi  ja kui seal ei olegi midagi säilitamise kohta kirjas,  siis on tegemist üsna sellise stabiilse ravimiga,  aga see ei tähenda, et me võiksime teda ikkagi päris ahju  kõrvale näiteks panna. Ja teine oluline asi on siis kas niiskuse  ja valguse hoiatused, et seda ka jälgida,  et nad ei oleks kuskil päikese käes või siis noh,  nagu juba räägitud kuskil väga niiskes keskkonnas Kui tõsiselt tuleb suhtuda sellesse? Infolehte, mida iga ravimiga kaasas peaaegu iga ravimiga  kaasas on, karbi sees. Tõsi, ravimitega on kaasas infoleht ja siit saab veel  detailsemat infot ravimite säilitamise kohta,  et kui juhtub nii, et mõnel puhul ei olegi karbi peal väga  midagi kirjas, siis alati soovitan ikkagi võtta kätte kõige  lihtsam see ravimi infoleht. Päris palju? Infot ja tegelikult peab ütlema kõik, see info on väga oluline. Ja tänasel päeval vist ei ole probleemi,  et meil ei ole eesti keeles seda kirja seal sees ikka kõik  on eesti keeles ka. Kõik on eesti keeles ja, ja vahel on siin  ka mitu keelt, et siis on see ravimi infoleht veel suurem. Ja, ja see säilitamise info on alati infolehe lõpuosas,  et soovitan lugeda läbi kogu infolehe, aga kui nüüd huvitab  kõige rohkem säilitamine, siis ikkagi vaadata siit lõpust,  et mis on täpselt seal selle ravimi kohta kirjas,  et mõned ravimid siis peab olema, peavad olema toatemperatuuril,  aga on ka mitmeid ravimeid, mida tuleb säilitada külmkapis. Et tuleb selles suhtes olla tähelepanelik. Ja tahan rõhutada seda ka, et igaks juhuks ravimeid ei peaks  panema külmkappi. Et isegi kui on väljas selline kuuma periood,  üldiselt ravimid teatud aja ikkagi kannatavad  ka kõrgemat temperatuuri, aga mitte pidevalt  ja pikemalt. Et pigem igaks juhuks mitte panna ravimeid külmkappi,  kui nad ei ole selleks ette nähtud. Aga räägime nüüd ka ühest väga olulisest teemast,  see on see säilivusaeg. Just et kui te ravimit võtate, siis esimene pilk võikski  olla juba harjumuspäraselt, et kas see ravim säilib  ja selle info leiate ilusti tavaliselt kas  siis välispakendi või sisepakendi pealt,  tavaliselt on ta siis kas karbi otsa peal  või siis sisepakendil kas plistri otsa peal  ja ta on kirjutatud tavaliselt numbritega,  et kui me nüüd oleme veebruarikuus, siis null,  kaks, kaks null kaks kaks tähendab seda,  et see ravim säilib veebruarikuu viimase päevani. Et tegelikult see null kaks siis tähendab kuud ja,  ja seda siis tuleb mõista, et seda ravimit tuleb tarvitada  selle või saab tarvitada kuni selle kuu viimase päevani  ja ei. Mitte sugugi rohkem. Aga mis siis juhtub, kui mul on kapis ravim? Ma ei ole seda tükk aega tarvitanud ja nüüd äkki otsin  ja leian ja on vaja ja on üle läinud, et midagi hirmsat ju  ei juhtu ju? Seda kunagi ei tea, toimeaeg kaob ära lihtsalt. Siin võib juhtuda ja mitmeid ebasoovitavaid asju,  et kõige salakavalam probleem ongi see, et see ei paista  silmaga välja, mis selle ravimiga on juhtunud. Et tal võib olla toime vähenenud või siis võib olla seal  tekkinud mingeid ühendeid, mis on kahjulikud. Et silmaga neid sageli neid muutuseid tähele ei pane. Et selles, selle tõttu tulekski ikkagi olla väga  tähelepanelik selle kuupäeva suhtes ja tasub  ka regulaarselt oma ravimid üle vaadata. Et olla valmis juba selleks hetkeks, et teatud ravim on  puudu ja minna õigel ajal apteeki, seda juurde ostma. Aga mis ma nende aegunud ravimitega peale hakkan,  kuhu ma nad viskan, prügikasti ju ei tohi visata,  eks ole? Seda tuleb kindlasti meeles pidada, et ravimid ei ole olmeprügi,  ei tohi neid visata ei prügikasti ega ka kanalisatsiooni. Et tegelikult on see suur probleem, et ka kanalisatsioonist  need ravimi toimeained jõuavad meie keskkonda  ja isegi väga suures koguses, me saame ise teha palju  selle heaks, et see nii ei oleks. Et õige koht ravimite. Kui te enam ei kasuta neid ravimeid, isegi kui nad säilivad  või siis on nad aegunud ravimid, koguge kokku  ja viige apteeki, apteekrid võtavad väga heal meelel nad  vastu ja teine variant on siis ka ohtlik. Ohtlikke jäätmeid koguvad keskkonnajaamad,  et ka sinna, kui on asja, siis võtke kaasa  ka oma aegunud ravimid, et see on väga õige teguviis. Aga öelge nüüd, et midagi kokkuvõtteks, et  mida selle jutu peale nüüd me peaksime tingimata tegema  või meelde jätma? Soovitan kindlasti lugeda ravimi infot ja tegelikult kõige  lihtsam viis teada saad saada rohkem ravimite kohta. On vaadata infot ravimi register.ee. Sealt saate sisestada enda ravimi nime või toimeaine  ja siis sealt rohkem lugeda ja sealt on veel üks samm  ravimiameti kodulehele, kus te saate ka küsimuste korral  infot selle kohta, kuidas ravimiameti poole pöörduda. Vastame hea meelega kõikidele küsimustele,  mis puudutavad ravimeid. Aitäh, Aet Viispert ravimiametist, suur tänu,  aga meie, kas me tahame või ei taha, aga kevad tuleb igal  juhul ja nüüd on tegelikult õige aeg hakata akna peal  idanaabritsetaimi või mida iganes te rohelist tahate  ja kohe saate siit head nõu. Tere vitamiini sõbrad, täna ma räägin idandamisest,  idandamine on üks tore koguperetegevus, mille käigus me  toodame endale värsket eestimaiselt mõnusat rohelist  söödavat kraami ja see tegelikult ei ole üldse  nii väga keeruline, selleks on vaja seemneid,  mingisugust toredat anumat ja natukene aega  ja vett. Üks selline tore aparaat on idandamistorn,  siin saab teha siis kas korraga hästi palju  või siis pikema aja jooksul erinevatele tasanditele panna  idandid valmima, et siis saab nagu näiteks iga nädal näiteks  paned teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval,  et siis saab nagu pikendada seda aega. Ja nüüd ma näitangi, siin on mul nüüd sellised kõige  ideaalsemad idandid. Need on mulle rediseidandid ja nad on valminud siin täpselt  neli päeva. Et see on nüüd nagu idandite puhul see kõige parem aeg. Et siit on näha ilusti, et sellest seemnest on välja tulnud idujuur,  et see on selline ilus valge juur ja, ja  ka esimesed ilusad idulehed on seemnest välja tulnud. Et sellist idandit siis peetakse kõige tervislikumaks,  sellepärast et ta on kõik oma toitained veel hoida hoiab  selles idandis sees, et ta ei ole hakanud veel päriselt  lehti moodustama ja, ja sellega on siis tema,  nagu see toitainete ja mineraalide ja aminohapete sisaldus  on kõige suurem. Lisaks siis erinevatele mineraalidele on siin  ka vitamiine, näiteks peamiselt on C-vitamiini,  E-vitamiini, h-d ka muid, ka muid tähti,  nii-öelda, Ja, ja, ja tegelikult tasukski hakata neid redisisandeid  sööma siis teiseks teisel tasandil on mul nüüd natukene  kauem kasvanud, et nemad on siin nüüd kasvanud kuus päeva  ja see nüüd see kõige klassikalisem, mida alati poodides  ka müüakse, siin on mul lambalääts, lambalääts on selline valge,  esimesed idulehed on tal ka juba tulnud ja tema nüüd nagu  maitselt on üks kõige mahedamaid, et kui reis on ikka  konkreetse selline kreftine redise maitse,  siis lambalääts on üks selliseid rahulikumaid,  et kes näiteks tahab võib-olla ka panna magustoidule  või magusale pudrule, et siis lambalääts on hästi hea valik  ja lisaks lambaläätsele on siin näha, et ma panin  ka rebasheina ehk siis rebaseina seemed poodides sageli  müüakse amarandina amarandiputru võib-olla teate,  et siis täiesti tavalises toidupoes saab amarandiseemet ja,  ja see amarandiseeme on ka suurepärane idandamiseks  ja nüüd kolmas tase kolmandal tasemel on nüüd näha,  kuidas minu idanditest on saanud suured taimekesed juba  peaaegu et et siin nüüd võiks norida natukene,  et need päris enam idandid ei ole, et nad on juba täiesti  suured taimed, aga see ei, ei ole vähem oluline,  et söödavad on nad ikka. Et siin on neil lihtsalt suured lehed juba. Aga aga siit saabki siis võib-olla rohkem klorofilli,  mis on väga hea antioksüdant ja stressivastane aine. Et see on täiesti ilusti söödav. Siin on ka näha, et tal on hästi ilusad valged juured,  et see on hästi-hästi oluline idandite puhul vaadata,  et ei tekiks kuskil hallitust või juured,  ei läheks pruuniks, et see näitab, et seal on hakanud  bakterid vohama ja siis neid idandeid enam süüa ei tohiks. Kui nüüd sellist toredat torni kodus ei ole,  siis ei ole üldse hullu, on poest võimalik osta  ka selline vahva jalakene. Millal on siis võrk on peal? Et kus see vesi läheb läbi ja siis tavaline? Purk, mis kodus on? Sobib siia peale keerata, niimoodi ta käib,  ma mõtlesin, idandid on siia külge jäänud. Et, et selle jalakesega on selles mõttes tore. Et ta seisab ise niimoodi püsti, et ei ole üldse nagu  probleemi aga kui ei taha ka sellist jalakest osta,  siis saab ka täiesti ilma. Siin ma meisterdasin sellise tavalise purgi kaane,  mille sisse ma tegin naaskliga augukesed,  et siin on piisavalt palju augukesi, et see vesi saaks  ilusti läbi minna. Aga kes nüüd nas te naskli ja haamriga võib-olla mängida ei taha,  siis on veel veel lihtsam nipp, kuidas kodus idaneid teha. Nii selleks. On mul siin üks selline riie mis laseb hästi vett läbi  võib-olla marli, võib-olla mingisugune muu käsitöömaterjal,  mis laseb hästi vett läbi ja piisab täiesti sellest kui  panna see riie purgi peale. Ja näiteks kummiga kinni. Ja ongi olemas. Ei olegi midagi keerulist. Ja nüüd kuidas siis nagu toimetada selle kõige süsteemiga on  niimoodi supilusikatäis. Ja mina hoian neid seemneid niisugune 12 kuni 24 tundi vee sees,  leota neid vee sees, et täiesti rahulikult seemned sisse  panen vee peale, hoian neid ilusti leos,  sellepärast et siis hakkavad nad palju paremini idanema. Ja see tulemus on parem sellepärast et kui nüüd panna siia  purki sellised suured seemned, nad alguses ikkagi väga  kiiresti kuivavad läbi ja see protsess võib,  võib katkestuda. Kui nüüd nüüd 24 tundi on vee sees olnud,  siis ma valan vee ära, jälle loputan ja,  ja panen nad niimoodi poolkummuli asendisse,  et see vesi saaks ära nirguda, see vesi nirgub mul siia alla  ja pärast ma valan selle vee siit ära ka,  et need seemned ei tohi jääda vee sisse ja seda protsessi,  kus ma panen jälle uue vee, nõrutan ehk siis  kus ma puhastan neid idandeid, seda peaks alguses tegema  kolm korda päevas ja võib-olla seal niisugune,  näiteks kolmandal päeval piisab juba kahe kahest korrast päevas. Et see nõrutamine on selles mõttes hästi oluline,  et idandid ei hakkaks hallitama, et bakterid nagu  salmeneloos või, või kolibakter ei hakkaks vohama. See, see on täiesti loomulik, et seemnete pinnal on  erinevaid baktereid ja selles mõttes ongi hästi oluline,  et me kogu aeg puhastama neid idandeid, neid seemneid. Ja, ja teine muidugi oluline asi on see,  et seemned läbi ei kuivaks. Et see on siis kaks põhjust, miks on vaja seemneid,  siis puhastada, idandeid, puhastada. Poodides on spetsiaalsed idandamissegud,  et absoluutselt võib valida nende seast. Et siin mul ongi üks redigeeri. Kus on erinevad redised sees, et on nii nii-öelda roosa  varrega redised kui siis rohelise varrega rediseid,  et see on selline tore segu, aga on ka selliseid segusid,  kus on sees siis vana hea klassikaline muuguba. Läätsed need samad lambaläätsed ehk siis kaubanduses,  neid kutsutakse ka alf alfaks, võib-olla olete näinud  siis lisaks nendele, mis mul siin laua peal on,  on hästi head ja sellised mõnusad idandamise jaoks erinevad ristõielised,  et siit ristõielistest ongi toosama redis,  aga ka lisaks. Rukola. Siis sinep, et need on nüüd niisugused natukene kangema maitsega. Lisaks on erinevad seal rõikad. Kindlasti tasub kaera nisu idandada. Millest ma võib-olla hoiaksin eemale, on. On sellised? Tugevama kestaga, et päevalill on hästi hea taimede kasvatamiseks,  aga päevalillel ikkagi, kui kest on peal,  siis hidandamiseks ta ei sobi. Aga kui te poes näete näiteks selliseid töötlemata päevalilleseemneid,  mis ei ole kuumutatud Ja mida pakutakse idandamiseks, siis ma pigem ei võtaks neid sellepärast,  et, et siin on näha ka, et tegelikult nende seemnete sees on  selliseid katkise seemneid ja kui sa paned  selle siia nüüd sellesse nõusse idanema,  siis need katkised seemned kipuvad minema hallitama  ja mädanema ja tegelikult kui kuskilt juba natukene mädaneb,  hallitab, siis kogu see partii on ikkagi käest ära,  ehk siis selliseid kooritud päevalilleseemneid ma pigem ei soovita. Mida ei tasu veel idandada, on peedid. Lehtpeet punapeet, ta seemne kest on hästi tugev ja,  ja ega seda naljalt ikka läbi hammusta. Ja, ja kindlasti, millest tasub. Kõrvale vaadata on siis kõiksuguse töödeldud seemned  ja eriti, mis on töödeldud siis näiteks fungitsiidiga. Et tavaliselt siis sellised seemned, mis on fungitsiidiga töödeldud,  on kaetud näiteks kas rohelise punase sellise kestaga,  et siis on kohe aru saada, et need ei kõlba. Tavalisest toidupoest võib saada näiteks töötlemata sinepiseemneid,  töötlemata tšiia seemneid, amarandist enne rääkisin amarandipuder,  eksju, hamaranti saab idandada. Siis on võimalik veel saada Tšiili hanemaltsa  ehk siis kinod. Ja ja nende puhul siis nagu ikka läätsed,  läätsed ka et valida töötlemata seeme, panna purki vee sisse  ja tegelikult sellise kolme-nelja-viie päevaga on juba mõnus vitamiinide,  mineraalide rohke idand on valmis, mida siis toiduks  tarvitada värskelt et hästi oluline värskelt,  et nii on alati kõige parem. Ja kes tahab rohkem teada idandamisest, siis 26. veebruaril  toimub Tallinna botaanikaaias vitamiinipäev  kus ma räägin veel toredatest taimedest ja kui palju neis on  kasulikke aineid ja kui kasulikud nad ikka meie kõhule  ja hingele ja tervisele on. Aitäh ja head idandamist. Küllap paljud vaatajad mäletavad veel seda aega,  kui meie emad ehtisid endid imekaunite filigraanehetega,  vähemasti minu emal oli küll sellised. Need olid nagu pitsilised, nad olid õrnad  ja nad olid justkui talvise härmatisega kaetud  ja nüüd selgub, et ehtekunstnik Aino Kapsta on seda kaunist  tehnikat oma suguvõsas põlvest põlve edasi andnud. No proua Aino, see vist on päris uhke tunne,  et esimest korda on siin A galeriis teie pere kolme  põlvkonna ehete näitus. Jah, ma olin väga õnnelik, kui oli see avameene,  oli. See oli väga haruldane tunne meile kõigile kolmele,  et siin on siis tütar ja, ja lapselaps ehk  siis tütre poeg, kare poeg. See algselt oli, no ilmselt minu et mina vaikselt olen  küpsetanud seda mõtet vaadates, kui kihvtilt Henry teeb  ja toimetab nii materjalitunnetusega kui filigraani  valdkonnas ema õpilasena, et siis tulin siia galeriisse  selle jutuga, et äkki oleks küps midagi sellist korraldada. Siin on täiesti ilmne see kinnitus jälle sellele,  et käbid kännust kaugele ei kuku, et, et te olete kõik  siis jäänud kunsti juurde truuks. Nojah, esiteks on juba ema meil niivõrd tore mootor ees,  kes on meid niimoodi vahvalt nakatanud selle ehte maailma  pisikuga ja tundub, et Henryle see asi sobib ka. Teie alustasite oma kunstniku teed nõuka ajal,  aga te, te ei õppinud kohe üldse ehtekunstnikuks,  et ei tegelikult mul unistus oli maalimise vastu. Aga, ja ma ainult joonistasin, sest värvi ei olnud. Ja kui ma instituut tulin, siis ma julgenud maali üldse minnagi,  aga skulptuuri läksin ma sellepärast, et minu vanaisast oli  jäänud nagu mingi piimatööstus koda suur hoone,  mis oli suurte akendega ja suurte ustega  ja kõrge hoone Meie elumaja kõrval ja ma mõtlesin,  et noh, lõpetan skulptuuri ja tulen tagasi,  mulle on ateljee. Aga skulptuuris tuli välja juba kaks aastat,  käisin ära, et kõik lähevad õpetajaks, siis ma mõtlesin,  et issand, õpetaja, mul on kõik kodu olemas,  ateljee olemas ja ma lähen õpetajaks sundõpetajaks. Ja siis ma sain Albert anseni kokku, kes oli metalli  kateedri juhataja ja juhuslikult vestlesime  ja ta ütles, et tulge metalli, aga toona,  kui teie metallehistööga tegelesite, siis te rääkisite  nii toredasti, et seal oli lubatud ainult teatud materjalid. Ei, ega õppimise ajal me õppisime kõike selles suhtes oligi  väga hea, et ma tegin õhtuti filigraani ehteid,  ma tegin juba hõbedast, aga kas see filigraan oli  siis väga nagu kade? Kurrel oli kuulus? Filigraani õpetaja ja ma olin väga vaimustatud filigraanist. Millest ja milliseid töid te toona tegite,  vaat siis see 10 aastat ma tegingi neid töid nagu mul siin,  et just seesama mäest materjali sain metalli noh,  nagu mingisugust ära visatud materjalidest ma tegin  siis vasest ja kunstnike liidu liige olin,  aga ma ei tohtinud ikka teha õpetajatega kulda,  kuna tol ajal oli siiski vask moes ka minu õnneks oli vask moes,  aga miks ei tohtinud siis, et ei, see oli juba  ka Moskva poolt keelatud, siin ARSis olid väga suured  kontrollid nende kunstnike peal, kes ARSis tööd tegid. No vabakutseline teeb järsku õpetajate kulda,  see oli keelatud, tema ei tohtinud. Teha õpetajad ega kulda kuni Eesti vabariigi moodustamiseni. Et jah, terve see aeg ja need väiksed patud,  mis mul siin kaasas on, need on tehtud minu oma lastele. Aga kui te nüüd selle filigraanini tagasi jõudsite üsna  hilises eas, kas see silmadele ei hakanud,  see on nii peenike töö ju noh, silmadele eks ta ikka hakkas,  sest et mul on nüüd opereeritud silmad. Aga vahepeal, kui mul oli viimane siin juubelit s  siis käis üks arst siin ütles, et kuidas ma üldse nägin tööd teha. No no nii, see on, luubid on olemas olema  ja praegu need opereeritud silmad säravad lausa mul siin vastas. Siin laua peal on nüüd eksponeeritud proua Aino erinevates  aegades tehtud töid, siin on päris vana ja siin on  ka seda, mida ta nüüd on teinud, aga minul on silma hakanud. Vot see töö siin, et et mis see nüüd siis täpsemalt On,  see töö on tehtud, nüüd topaasid ja, ja kuld  ja hõbe ja see on nüüd selle uue tehnikaga,  mis mul oli näitusel, mida ma kasutasin,  mida, nagu keegi ütles, et nagu oleks mandala  ja ta hakkab väikestest juppidest peale ja ta hakkab,  ütleme, teen selle raami ja siis kinnitan,  kinnitan ja lähen edasi edasi, edasi edasi  ja siis panen kivikrapid siis kõik need ja  siis lõpuks on niisugune sakiline serv ja pärast panen kivid  sisse ja kuulid ja kõik ja on ehe valmis. Aga siin on nagu kulda ja hõbedat segamini mõlemad  siis või kuulid on kullast ja ka see viligraantraat on hõbe. Ja samuti see kivide krapitraat on õpe, aga  mis kivid need on? Need on topasid. Ja seal on teine, mis on niisugune range,  aga range on ta sellepärast, et, et ma tegin siiski ta raami  vahele põhi, põhimõtteliselt tehnika sama  ja raamiga nagu piirasin ära ja sain toppida siia,  see toppimine on väga aeglane töö, sest noh,  need jupid peavad sobima sinna. Aga kõik on juppidest väiksest juppidest tehtud,  see on mäe kristalliga. Aga. Kes need teinud on, no ketid on meil kõik eri tehtud,  ehk lapselaps, lapse tehtud, see on nüüd küll imeilus,  natukene meenutab mulle seda toonast minu lapsepõlveaegse,  aga ta on valge, siis oli väga palju valget eligrani aga see  mandala tuleb välja siis lihtsalt selles ei mandaati tehnika. Ja, ja, ja ma ei teda ei oksideeru, vaid jääb happega  valgeks ja see töö on nüüd tehtud siis nagu ütleme tänapäeval,  siis see on tänapäeval. Aga üks põnev seik teie elus on, et on kirjutatud,  et isegi inglise kuninganna on tahtnud osta teie käest ühte ehet,  jah, see oli, aga ta ei saanud seda miskipärast,  see siis seal. Seal on nii, et kunst kuulub rahvale ja ei müüdud riigist välja,  ei tohi viia Eestile. Nii nojah, ja siis, mis see võis olla? Ma usun, et see oli taoline kala, sest eks vaske oli mul palju,  mul siin on mõned järgi jäänud, aga noh,  ma olen neid ka hoidnud niimoodi, et tas nad seisavad. No ma ei kujuta ette, et inglise kuninganna ise oleks endale  sellise kaela pannud, tema tahtis oma tütre,  kes ratsutas ja see oli see võib-olla siis mõni väiksem asi,  ma ei tea, muuseumifondides, mul on üsna palju asju,  mis seal just käisid, seda ma täpselt ei tea ju,  aga oli kurb ka, kui, et öeldi, et ma sain hilja rahvale  ja see ajas mind naerma, tol korral ajas lihtsalt naerma. Ja siis oli isegi niimoodi, et Moskvas telliti minult oli  mingi Ameerikas üks suur näitus ja telliti minult väga palju töid,  et nemad tahavad, siis nüüd nad võivad müüa. Siis tuli, siis oli vene rubla väärtus oli dollariga väga  palju erinev ja siis ütles talle, et kui sa tagasi tulid,  ütles niimoodi, et nad olid kallimad kui kuld. Üks oluline teema on ju ikkagi kunstniku  või mõte kunstnike elus ongi see, et kust need mõtted tulevad,  kust tuleb inspiratsioon mis paneb tegema just sellised ehted,  nagu siin me näeme. No aga seda ei oskagi täpselt öelda. Ma usun, et kui mul juba lapsest saadik oli soov ja,  ja tahe joonistada ja teha midagi ja kesil oli soov lapsest  saadik teha, nüüd teeb tema, ma usun, et endil läheb täpselt  sama sama rada mööda. Noh, üsna loomulik on ka see, et kõik see,  mis nii-öelda kodunt välja tulles külge pannakse,  riputatakse, see on ka enda tehtud telk,  ma pean silmas neid seda käevõru ja neid erinevaid sõrmuseid  siin ja kõik on minu tehtud ja ma kujutan ette,  et see valik seal kodus on päris suur, et võid iga päev ise  ehtega välja teda ega päris nii suur nüüd ei ole,  et mõned ehted on ikka päris minu ja käinud minuga juba üle  10 aasta kaasas, et et mõned lemmikud lihtsalt on jäänud  ja kõrvas on üks väga uhke sinisega särav ehe  ehk siis kõrvarõngad, et kas see on email? Ei ole, see on, ta on türkiis, aga ilmselt on toonitatud juurde. Et see kivi on pärit Lagumeeralt. Et ta on niisugune, aga noh, sinine värv iseenesest on  selline noh, hea kanda ja annab ikkagi nagu särtsu,  aga ma saan aru, nii et esialgu te õppisite üldse arvutigraafikat. Ja selles põhjus selles, et mind on tõmmanud näiteks  plakatikunst väga ja ja, ja ja raamatukujundus,  luuleraamatute kujunduse ja seda kõike ma sain õppida  selle arvuti, graafika ja meedia graafika erialaga seoses  ja aga noh, ehted, eks eks ta on, kui ta oled juba korra näinud,  kuidas ehteid tehakse ja kuidas kogu see maailm nagu toimib,  et siis eks ta haarab ja haaraski, millal see ümberhäälestus  siis toimus, et ma ikkagi ei jää selle arvutigraafika juurde,  seda on vaja niikuinii? Jah, just, et on eluks niisugune natuke vajalik oskus. Ma arvan, et suht kohe peale ülikooli lõpetamist,  me tegime emaga väga kihvti näituse, kas aasta  või paar hiljem oli meil käest kätte ja see käest kätte seda,  seda näitust me siis näitasime mitmes erinevas kohas  siis kas kaks või kolm aastat nagu järjest  ja kogu aeg täiendasime ja tekitasime nagu veel toredaid  ehteid ja toredaid lahendusi, aga algselt oli see mõte see,  et kõik käiski käest kätte ka need viilid,  kõik need tööriistad ja ka mõned ehted. Et mõnel ehtel ei saanudki enam vahet, kas see nüüd on ema  töö või minu töö, sest me lihtsalt ulatasime  ja tegime neid nagu niimoodi sõna otseses mõttes käest kätte. Kuidas siis nüüd nii juhtus, et siis poeg Henri samadesse  kingadesse astus, no nii nagu ta ka siin näitas  ja tekstis nii vahvalt iseennast väljendas,  et ta lihtsalt sattus selle eriala peale  ehk sündis sellesse keskkonda, võib-olla ta  ka mõtleb niimoodi, et temalt on praegu hea õppida  ja et, et filigraan on meil natuke kaduva kunsti alla nagu  võib-olla isegi liigitatud, et ma arvan,  et teenril on vedanud oma õpetaja, aga. Kas nüüd on nagu kõik tehtud või aeg-ajalt ikka ikka teete,  midagi veel? Muidugi teen. Me tahame veel teha uut. Kolme näitust meil juba kinni pandud, augustis tuleb meil  kolme peal uus näitus, aga mis on see, mis teid kõiki kolme  tõeliselt ühendab? Võib-olla kunstitaju tunnetuslik plaan ja,  ja selline soov ilule nagu tähelepanu pöörata. Et ilu päästab maailma. Ega käbid kännust kaugele kuku, see on vana tõde  ja seda tõestas ka äsja nähtud lugu. Aga Eesti vabariigi sünnipäev on tõesti kohe käes. Peame seda taas kord vaashoitumalt, igaüks oma kodus,  aga seekord uue presidendipaariga, need toredad pidupäeva teile,  nädala pärast näeme jälle, nii et kohtumiseni  ja elame veel.
