Tere algab saade, laste lood. Mina olen kadridiisel. Kui lumi oli veel maas, käisime Tallinna botaanikaaia huviringiga looduslaps otsimas loomade lindude jälgi lumel. Milliseid jälgi meil leida õnnestus? Kuuledki kohe. Jälje küttimist juhib õpetaja Eliko Petser. Võtame kõigepealt kaardi lahti ja vaatame, kus me siis asume. Et me saaksime üldse kindlaks määrata oma asukoha, meeli noovad siis saab lugeda ilusti, kas keegi loeb välja? Ei loe täpselt nii, see on, asume siis kuskilt sellises piirkonnas, punasega on siin märgitud kaitseala maastikukaitseala ja siin on suurelt Pirita maastikukaitsealast, tähendab, mäletate seda, ta on niisugune kaitseala siis, kus on teatud tegevused natuke piiratud ja kus siis hoitakse loodust niisuguse kaitse eesmärgil. Kui ta maastikukaitseala siis kindlasti maastiku koosnevad hästi olulised, mida hoitakse. Ja siin on siis koosneda niisugustest metsadest, mis meil ümberringi siin asuvad, kogu rohealad on siis kloostrimetsa metsakalmistu sinod, anna mets Pirital, siis tuleb lilled, park ja siit tuleb kosemets. Ja siin on Pirita jõeoru maastikukaitseala jõe org siia ülesse jääde, natuke eriti paika pärnamäealaga. Aga kõik need kokku moodustavad niuksed, suured metsamassiivid ümber meie, vaadake, kui vähe on siin tiheasustust. Asustus on, näete, siin kõik märgitud, need on majad, aga see roheline osa tähendab kõik metsa, siis on päris palju mets. Ja asetame siis praegusel momendil siin näete, siin on parkla ja vaadake, kui väiksed selle koha peal oleksime siin pisikeses parklas ja vaadake, kui suur on see ülejäänud metsaala metsas, siis võidki kohata loomi, nende jälgimine mingi täna vaatama. Aga mis te arvate, Soome jälgime, võiksin siis üldse kohata. Karus, kes arvab, mida veel veel jänese veereban. Kas kindlasti ka, aga ma pean ütlema seda, et kuna siin siiski on tiheasustusala ümberringi ja vaadake, kui palju mõjuks niukseid suuri metsloomi nagu ilvesed ja karud siin kindlasti ei kohta, hunti ka mitte. Nemad jäävad rohkem sellisesse kohta, kus, kus vähem inimesi on, eks ole. Et meie võime siin tõesti näha neid loomi, kes on osalejad näiteks rebane, kes tuleb meelsasti inimeste juurde, vaata siia metskitsi on tegelikult terve Eesti niivõrd palju täis, et siin nagu selles mõttes kitse vaba kohtult, ütleme, et nii ei ole nii nagu kuskil on 50000 ja neid ikka kütitakse ka. Et selles suhtes neid on väga palju. Aga kes on veel üks hästi suur loomil meie metsade ja täpselt nii. Aga kohati on täiesti niisugune juhukülaline, kes jalutab siia-sinna, tal on siuksed, pikad territooriumid ja siin ongi nüüd põtrade ja metskitsede valge ja halljänesest oravad, siilid, mutid, siis on veel nahkhiired, keda me muidugi täna ei näe, mis nad teevad, ripuvad kuskil ja mis nad, mis nad teevad talvel? Just siis on veel metsnugis leethiir, kaelushiir, igasuguseid hiirejälg, võime ka kohati neid, olge hästi tähelepanu, need on väga väikesed. Siis veel. Me võime näha siin, kes puu otsas elavad. Just või mööda neid jälgi, linnud ja oravad võime neideriga ilusti näha. Ja põhiliselt on kõik need loomad, mida ma nimetasin, liiguvad ühest metsast teise ja selle jaoks peab olema rohekoridorid avatud, et loomad saaksid liikuda. Aga miks nad liiguvad? Miks teil on vaja nii palju liikuda, sellepärast? Nii et need on toiduotsingutel, eks ole, need, kes magavad, magavad, korjavad, varuvad endale rasva, tal läks ilusasti nahavoltide vahele, jäävad magama, teised loomad peavad siis kuidagi hakkama saama. Aga mis need met, loomad, kuidas neid nagu võiks nimetada, et mida see tähendab, et metsloom, kes ta selline on? Metsas Sa pead ise hakkama, eksi oma toitumisega poegimisega ja ja inimese abi täitsa ise teised loomad. Aga me lähme nüüd vaatame tähelepanelikult, millised jälgimine. Ja selleks ma annan nüüd juhile kotkasilmad. Vaata, need on mul hobusest ilusasti pandud, ainult et kes tahab, sina pane kaela, üks binokkel tuli väljendaskustama. Kus kohas looma liikumas, äkki nad mingit vahvat jälge? Nii ühele lapsele, kes tuleb siia jälgima, uudistama ja mõõdulinti vaja? Väga hea, aga mõõtma ja siis vaatame, mis meil tee peale ette jääb. Ja hakkame niisuguse asja järgima. Siin on kõik pikkused peal, vaatame, keda me kohtame. Raamatu nimi on siis jäljeaabits, vaatan, siin on tõeliselt tõesuurused, jäljet, mida ta ilusasti ära mõõta. Meedia siin kohapeal. Millised need jäljed üldse on, mida nad ja siis sellised. Et just ja need on väiks sära ja talle. Jänese Mihkel, temal on nagu kassisaba ja tekivad, et jala jälgedes roti muidugi need kitsede, sõrajälgi, jäneste ja varsti käpajälgi leile võime kindlasti leida. Võime leida milleta, aga äkki on loomad lähevad ja loomad läksid meile ühes metama, diis liikusid, teise tegid häälte, otsisid sööke ja järelikult me võime leida ka toitumisjälgi, kus me neid leiame. No võib-olla ei meeldi silmade kõrguselt, mõtleme nüüd selle peale, et kui põder seal on, kui kõrgepuder võib-olla kahemeetrine, eks ju? Paljude kaaluda võib. No ikka, ma arvan, et kui need kõik kokku panna ikka ei anna seda mahtu öelda 600 külale peaaegu ütleme temale väga palju sööma. Ja tema toitumisulatus, kui ta on kahemeetrine, see võib olla päris kõrgel, eks ju. Et siis me peame vaatama ka erinevatel kõrgustel, kui kõrged väiksed loomad enne suured loomad, millistel kõrgustel üldse hakkame jälgi otsinud. Aga kõigepealt teeme nüüd mingisugused kohuslased, teiega kehvasid maas jäigi ja kui leiab midagi toredat kohe, ütleb kestva tapiilmade kõrguseid kuude pealt, näiteks kaugema hina vaadet kotkapilgu kaugele, jah, ega sa näed kedagi liikumas ja siis me saaksime kohe värskeid jälgi ka näha. Me nägime käikudes kitsel seenil teke jääb kitse eetrisse mingid oksad või väsinud taime. Ja nüüd lähme ja ja täpsed, esimene jälg, kes nüüd arvab, mis jäljega tegu on, vaadake tähelepanelikult. Vaadake üle, vaadake alla ja kes ütleb loomi, õige lume kukkumise jäljed, need on siis tuulega kukkunud, niisugused törtsakad maha ilusti. Seda ta on, täpselt. Keerame tiiv tiirles nüüd ilusti vasakule ja lähme vaatame nüüd ane read. Lumi peaks päris hästi kandma, praegu tegi, see läheb see kohe teavitama, kui midagi näeb. No onu onu omin Alan juba ühes kohas mööda. Arvot. Iip muide tundubki, et jänes, aga kui me lähme edasi kas see on jänese jälg või mis? Ei ole õige ja see on siis? Pole ju, lähevad Hikume natukene urgitseme, seda siis on ilusasti näha. Võtame aabitsa kõvell, vaatame siit lähevad ilusti sõrad üsna sügavad, kuid lume sees. Kuna kits on niisugune suhteliselt peenikeste jalgeste vajub läbi, ei ole siukest kõva koorikut Talle nende huntidel kerge pidada, kitsa jub läbi, aga hunt läheb ilusti kergelt pealt kitsekeele veel nii hull, aga põder see vaju kindlasti läbi oma raskusega infrapunahirv, hakkad tulemust, näed, on sellised sõrajäljed nõrgad jäljed jäävad ka, praegu ei ole näha, aga nad jäävad kuskil sellele kohale ja jäävad siis, kui lumi on niivõrd sügav, kitsede sõrgade koht ulatub ilusti jälge jätma, näiteks metssigadele on see sõrgas nagu allpool jääb alati jälg, kitsedel iga kord ei jää, aga kui ta hüppab näiteks Muuga ja vajub rohkem sisse, siis kitselgaa näha ilusti. Aga vot selle järgi saab ilusti näha, et niisuguse kujuga sõrajäljed on ilusti lähevad edasi vaata umbes neli kuni viis sentimeetrit pikad on ja kui nad lähevad, siis nüüd kui hakkab nagu jooksma loom, siis lähevad, kaugus suureneb, eks siis tulevad välja selgast teele, tavaliselt. Aga praegu me näeme rahulikul sunnil sinna, kui palju nende jälgede vahe, võib-olla mingimeetrised vahed või ei, vähem ise keha, kellel oli mõõdulint, kus sa mõõdulindiga, me oleme kõik ära tallanud. Pahasse kohe ära ja vaatan, mis ta tuleb. Aga tuleb 80 sentimeetrit, jah? Nojah, parasjagu võib-olla keegi natuke aitasin ehmatanud sil raamatust saab lugeda, et kuskilmeetriste vahedega on sisem Taavil see kitsekeneva, kui siin on 80, siis ta on tõesti natukene rahulikumat kõndijat lükkama ta isegi 250 jälle. Seal on muidugi see, et allapoole nats kitsa ja ongi hästi näha, näed tõesti siin jah, sõrgade jäljed ka näha. Noh, nii nagu pildil, eks on jah, täpselt nagu pildi peal ja neid võibki olla palju koos talvisel ajal kevadeks. Siis nad jälle lähevad laiali, hakkad alles, need koonduvad kokku. Koos on ikka julgem natuke olemas. Sinna kuidagi paaris lähevad need jäljed. Et ei ole mitte jalg jala ette, vaid kuidagi koos, näed, ongi siin pildi peal hüppel, kuidas ta läheb. Pikkade vahedega on ju vahe päris kõik, nii nagu meil kõik öeldakse 250 meetrit inimesed ehk meetrit, aga siin on, ütleme natuke ülemeetrine telje kuskil nii poolteist meetrit lehti peegeldada esmalt ott tütreks. Homme samal ajal kuuled, milliseid jälgi meil veel õnnestus leida. Tallinna botaanikaaias otsisid lumelt jälgi õpetaja Eliko Petseri juhendamisel huviringi looduslaps õpilased ja toimetaja Kadri diisel.
