Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere raadio kahes alustab puust ja punaseks seal teadus ja tehnoloogiauudiste rubriik ning sel nädalal toome teieni värskeid avastusi, mida on teinud füüsikud, MINA, OLEN, Arko Olesk ja minuga koos siin füüsik Aigar Vaigu. Ja võtame ette jälle ühe sellise teema, on probleemi, mis meil õige pea kõigil meeltes ja mõtetes peaaegu on, ehk siis saabumas on kevad juba muutuvat teed tasapisi auguliseks ja kõik, kes vähegi mingisuguseid liiklusvahendeid kasutavad, ilmselt kiruvad neid teeolusid nüüd järgmised nädalad või kuud veel meil päris päris palju. Me teame, et neid teid lõhub meie kliimas siin peamiselt vesi ja jää. Jah, vesi jäätub jäätunud vee ruumala tahke vee ruumala on suurem kui vedela vee ruumala ja see ruumala muutus hakkabki neid kivikesi sealt asfaldist välja viima. Aga miks see asfaltkatte üldse niimoodi auguliseks läheb, on see, et materjali omadused muutuvad, materjal vananeb ja iga asi vananeb ja nüüd on küsimus, et mis on need tingimused, mis seda vanandavad, ehk niipea kui midagi on valmis, hakkab vanemaks muutuma, hakkab vananema. Ja vananemine. Noh, üks on see ja vaatad kalendriga, et näed juba nii vana asi, aga, aga füüsika mõistes materjalide mõistesse vananemine on, kuidas materjal muutub keskkonnatingimustes. Sest need keskkonnatingimused, kus sa materjal hiljem on. On väga palju erinevat sellest, kuidas ta materjali toodetakse. Ja eks nende asfaltteede puhul me saame loetleda päris palju asju, mida me teame, et seda mõjutab sedasama nii-öelda ilm, kindlasti temperatuur, temperatuur, niiskus ja eks ole ja siis mehhaanilised pinkide surved, eks ole, mis nagu mainitud sai, jää võib seda altpoolt tekitada, aga pidevalt ja sõidavad üle auto rattad, mis seal samamoodi mehaaniliselt seda lõhuvad. Aga need on kõik need head asjad, eks siis üks asi, milles ära unustasid autod sõidavad autodel, kui ei oleks tegu elektriautoga, on heitgaaside väljalasketoru siis sealt tulevad need noks gaasid, ehk siis Enno yks, mis tähendab erinevate lämmastikoksiidid siis väävliühendid tulevad sealt välja, ehk need gaasid on ka reaktiivseid, ehk siis need reageerivad asfaldimaterjaliga ja need ka ka nende efekt tuleb arvesse võtta. Nii et ma arvan, et asfalttee, mille peal ükski auto ei sõida, püsib päris kaua. Aga siiski, mitte lõputult hästi ja sellest me täna räägimegi sellepärast et nüüd tõid teatud välja ühe uue teguri, mis mis ilmselt lõhub ka neid teid, millele ükski auto peale ei sõida. Ja, ja see on nagu ütleme selline tegur, millest on väga lihtne üle vaadata, sellepärast et ta on kogu aeg ja igal pool. Ja tegemist on päikesevalgusega täpselt nii, et päikesevalgus lõhub ka seda asfaltteed ja kust me selle peale ei mõtle, aga näiteks, kui te olete päikese kätte jätnud mõne plast, tikeseme või, või mõne riideeseme, siis öelda metsa pleegib ära päikese käes. See valgus mõjutab seda värvikihti mõjutab seda materjali, tekitab seal keemilisi reaktsioone, mis muudavadki seal omadusi. Ja nüüd tõesti need, see teadlaste grupp on võtnud ette bitte asfaldit kui materjali aga asfaldi, ühe põhikomponendi ehmitte, need kivikesed kivikestega on asi lihtsam, aga see bituumen, see, mis hoiab neid kive omavahel seal koos uurinud, kuidas valgus ultraviolettvalguses kui ka nähtav valgus mõjutab seda bituumeni omadusi ehk kuidas valgustada, bituumeni vanandab. Ja nad siis ei uuri mitte seda, seda lühikese perspektiivi vananemist, kui seda materjali sinna kaetakse, maha pannakse vaided, mis võiks aastate pikku toimuda päikesevalguse toimel. Et kuidas see bituumen siis seal päikesevalguse toimel laguneb, kuidas ta seal oksüdeerub. Ja tegelikult seda teadlased teadsid, et ultraviolett kiirgus seda suudab, et seda nagu laborites uuritud näidatud, aga sellepärast on ka väga palju muretsetud, kuna see maa atmosfäär peab päris olulise osa sellest UV-kiirgusest, et tuleb kinni. Aga jällegi need, need teadlased siis vini tehnikaülikoolist energiline, natukene juhus, et kuidas nad selle teema üldse otsa komistasid, eks uurivad seda bituumeni oma laboris panevaid näidiseid oma katseklaasidesse ja jäidele, mingid seal kusagil niimoodi aknalauale seisma. Ja ühel hetkel vaatavadki panime täitsa normaalselt tükid siia nagu katseklaasi sisse, nüüd on ainult siin akna peal seisnud ja juba on see pind näkku katki kahjustatud ja nii edasi ja siis hakkaski tegema katseid ja tulebki välja, et see täitsa tavaline päikesekiirgus kahjustab seda pinda ja, ja noh, nagu sa ütled UV-kiirgusega ehk siis ultraviolettvalgusega on igati mõistetav. Kõrge energiaga valgusosakesed saavad kal puhtalt Need molekule lõhkuda. Aga mis välja tuli, et seal kusagil 550 nanomeetri ümbrusest. Kodune küsimus kõigile, mis värvi on 550 meetrine valgus? Kas see on midagi sinna sinise rohelise kanti ja noh, siin, nii need enam ei ole, aga see ongi hea küsimus, mõelge, otsige välja, mis, mis on kodudes ja Arko, sa võid ka mõelda, aga seni ma räägin, eksis seal 550 nanomeetri juures, panin tähele, et see lainepikkus on eriti hea, et seda tuumenit oksudeeruda, ehk siis õhuhapnik, 550 meetrine valgus. Kui need kaks asja kokku panna, siis bituumen hakkab õhuhapnikuga väga hästi reageerima. Ja kuna see nii Arco mõtlesid välja, mis värvi valguses on, guugeldasin loomulikult roheline roheline, täpselt nii ehk rohelist valgust on väga palju ja see roheline valgus väga efektiivselt siis paneb seda bituumeni oksüdeerub ehk siis õhuhapnikuga reageerima. Kui hapnikku ei oleks, siis see bituumen nii hästi ei vananeks, siis seda efekti oleks. Aga jah, ilus päikesevalgus, hapnik ja teed lagunevad. Aga oskame öelda, kui suurt rolli nendes aukudes tegelikult see valgus mängib, et või noh, võrreldes nende teiste teguritega. Et on ta tõesti selline, mis nagu avaldaks kõige suuremat mõju siis, kui nagu mitte midagi muud sel teemal ei toimuks. Või nagu meise tavaline olukord siin on, et need kõik need autod, kes üle sõidavad, kõik see kliima, et see lõhub need augud juba enne sisse, kui, nagu see päikesevalguse jõuaks nagu väga olulist mõju avaldavad hakata. Vot sellist, mis on see kõige olulisem mõju, seda nad ei uurinud, Nad tegelesid bituumeni uurimisega ja tegelesid just sellega, et aru saada, et kas valgusel on üldse mingisugust efekti sinna. Ja, ja huvitav, et kuidas nad seda uurisid, mis mulle ka väga meeldis, tegid seda, mitte päikesevalguse käes vaid tegid seda laboritingimustes valgustades erinevaid, siis bituumenitükikesi, erinevat värvi valgusega. Ja, ja siis nad hiljem võrdlesid seda ta valgust, kui palju tuleb atmosfäärist, seda valgustatakse läbi ja siis sealt said nad selle järeldused. Kuna rohelist valgust on meil hästi palju, siis see efekt on tõenäoliselt üsna suur, aga nüüd võrreldes nende teiste asjadega seda nadi uurinud, nüüd see võiks olla ka järgmine uurimisobjekt. Et mis lõhub teed, kõige rohkem on selleks temperatuuri muutused mehaanilised mõjutused, et siis gaasid või valgus. Minu üsna ebateaduslik hinnang, kui me vaatame nii-öelda, millisel aastaajal on neid auke kõige rohkem ja võrdleme seda päikesevalguse hulgaga, siis siis ütleksime, päikese algus võib-olla nii oluline komponent vähemasti meie kliimas ei ole, kui me ütleme nii, et auke on kõige rohkem sealt kevadel, Arkoga, see on hüpotees ja sedasi hüpoteesi tulebki asuda kontrollima, nii et kiiresti-kiiresti krampi kirjutama ja äkki transpordiamet annab sulle isegi uurimustööks raha? No loodame, et tuleb siis kokku kirjutada taotlus. Aga selline oli tänane puust ja punaseks, loodame, et teid teeaugud lähinädalatel väga ei taba ja kui tabavad, siis siis võite muuhulgas väga päikest. Kohtume teiega homme puust ja punaseks rubriigis veel korra, et vahendada värskeid füüsika teateid, kõike head puust ja punaseks, toostia punaseks.
