Läbi Lääne-Ukraina lähevad tuhanded, kümned tuhanded ja statistika järgi ka sajad tuhanded inimesed. See pilt on jah, ühelt poolt selline, et tundub võimatu, et see infrastruktuur kuidagi vastu peaks sellele inimhulgale, aga samas tegelikult on kõik ikkagi sujunud suhteliselt hästi, selles mõttes, et inimesed on hästi organiseerunud ja siin näiteks Lvivis kohalikud elanikud on siis kõik teinud, et neid inimesi aidata, et sealsamas raudteejaama ees, kus see tulipunkt siin linnas siis nii-öelda on, kus kõik need inimesed läbi lähevad, kas siis rongide busside peale või lihtsalt otsivad mingeid võimalusi. Seal on, jagatakse veepudeleid, seal on väike lauake, kust saab süüa, juua, võileibu sooja juua, kui on vaja, siis aidatakse leida öömaja siit linna poolt on ka pakutud, on siis selline spordihai tehtud selliseks kohaks, kus saab vajadusel magada. Aga kui ma seal üleeile näiteks käisin, siis seal väga palju inimesi üldse näha ei olnud liikumas ja tegelikult tundub, et kõik on omavahel hästi tihedalt seotud ja ikka leitakse sõprade sõber või sugulane, kes elab Lvivis või, või siin lääne pool ja saab siis ida poolt tulijad näiteks võtta oma koju. Et kõigil nagu näib olevat mingi koht, kus nad vajadusel saavad peatuda, nii et see kõik kuidagi ikkagi toimib siin kenasti ja inimeste võitlusvaim on jätkuvalt, et kõrge seda on ka siin tunda, et noh, palju lugusid on siin ju sellised, kus naised lastega lähevad siis Euroopasse turvalisse kohta ja mehed lähevad rindele. Ja see meeleolu siis seejuures on ikkagi selgelt selline, et et me kindlasti võidame.
