Täna pole lihtlabane esmaspäev, vaid Euroopa päev  ja kevadine Nigulapäev. Euroopa päev on nii uus asi, et sellest me veel õieti midagi  ei tea. Nigulapäevaga nii vana, et me enam ei tea. Igatahes on Nigula päevi aastas lausa kaks,  miks setu pärimuse järgi olnud lugu nii et pühamehed Nikolai  ja Jüri, jõudnud rännuteel lesknaiseni, kelle ära nälginud  hobune oli künnitöödel mutta kinni jäänud. Et pühamehed olid valgetes riietes nagu püha mehed ikka  siis ei olnud Jüri nõus minema mutta müttama,  aga Nikolaus läks ja tiris hobuse välja. Tänutäheks sai ta enesele veel teise tähtpäeva. Jürile jäi üks ainuke see va Jüripäev. Püha Jüri ütleks vast, et polnud seal mingit lesknaistega hobusekronu. Aga ega me pärimuselt liiga suurt tõepära ootagi. Iseasi puudutavad veel elavaid inimesi või nende järglasi. Nagu juhtus meie eelmises saates pärandkultuuriobjektidest  kõnelevas loos oli juttu sellest, et ungru jõel ristiti  1884. aasta käredal talvel inimesi. Kõlas ka selline lause. Seesama mees teadis rääkida, et kahe nädala jooksul pärast  seda olid pooled nendest vast ristitutest surnud kopsupõletik. Asja uurides selgus, et 35-st ristitust elas kõrge vanuseni  34 Palume meid vabandada, et legend, pus olema rüütatud liiga  tõepärasesse kuube ja täname neid, kes juhtisid sellele meie tähelepanu. Folkloori hulka kuuluvad ka igasugused pajatused  ja anekdoodid. Kaks kalameest püüavad kala. Kui tuleb inspektor paneb kohe jooksu, inspektor jookseb  talle järele. Lõpuks jääb kalamees seisma ja ulatab oma kalapüügiloa. Miks te siis ära jooksite, kui luba olemas? Imestab inspektor. Aga sõbral ju ei olnud, selgitab kalamees. Läheme nüüd jõe äärde ja vaatame, et kuidas seal lood  tegelikult on. Sindi pais on koht, mis ei vaja tutvustamist ühelegi  harrastuskalamehele ega ka röövpüüdjale. Kevadine kalade kudemine toob paisu alla hulganisti eri  liiki soomuselisi, kellest oma osa tahavad saada kõik. Osoon veetis päeva koos keskkonnainspektoritega,  külastades nii paisualust, kalapüügi, keeluala kui  kontrollides harrastuskalameeste püügiõigust. Olgugi et keelualal oli liikumas mitmeid inimesi. Ühtegi röövpüüdjat päise päeva ajal me siiski ei kohanud. Küll aga hulgaliselt tegevusjälgi. Need on nüüd sellised jäljed, kui kala kätte saadakse,  siis kala peidetakse ära kuhugi. Ja, ja siis nad, meie tuleme nendega siia vestlema,  siis nad ütlevad, et ei me ei tea sellest kalast midagi. Me ei tea, mis kala see siin põõsa all ja kuidas ta sinna sattus,  ise lendas, aga mis siin veel on sellised levinumad asjad,  mida siin kohapeal röövmüüdi maha jätavad,  mida siit leida võib? Mis siin olnud on, sellel aastal ei ole,  küll aga on nott. No on niisugune. Viiemeetrise varre otsas suur neljakandilise kah,  millel on võrkkott nagu taga ja selle, sellega visatakse  nutt kaugele sisse, siis tõmmatakse lähedale. Siin põhiliselt kasutatakse seda küll. Tindi püüdmisel, aga noh, ta ta sellega saab igat ühte. Aga see, mis siin käes on, see on ka röövpüüdjatelt kätte saadud. Jah, see on, see ongi see keelatud tragi,  millega püüdmine on keelatud. Põhjus selles, et ta vigastas rohkem kui,  kui kala kätte saab. Ja nende konksude otsa siis tragitaksegi see. Kala praegu on vimmaperiood noh, põhiliselt. Käib vimma püüdmine? Reedel olid siin tragijad Noh, nad said küll väga vähe aega tegutseda,  siis me Lõpetasime nende püügi kohe ära. Konks rebib siis sellel kalal selja ja kõhu lõhki,  täitsa jah. Kust, kui ta täielikult sisse ei haaku, siis  siis ta vigastabki ja ja sellepärast ongi neid vigastatuid  palju ja. Ja ja ka sellepärast keelatud ju. Kui palju selle tragimise eest trahvi saab? Kui, kui ta tegutseb siin osas, siis on kindlasti karistus karmim,  kuna siin on aastaringne keelupüügipiirkond veel. Kala kontsentreerub siia selle paisu tõttu ta ei pääse siit  enam edasi. Siin on karistuseks ikkagi, kui me ütleme Eesti kroonides,  siis kuskil 6000 krooni ringis ja see on seda väärt,  et siin neid selle eest karistada. Karistatud on neid ka veel sellel aastal kümmekond tükki. Aga no vaatame, mis me siit veel leiame. Tühje landi karpe on siin igasuguseid. Vanad võrgujäätmed, nakkevõrgujäätmed, nad panevad siia  ka nakkevõrke. Inspektorite sõnul röövipüüdjatega päris kähmluseks läinud  ei ole. Küll peab aga sageli harrastama sportliku tagaajamist. Kas see Sindi pois on selline koht, mida  keskkonnainspektorid regulaarselt külastavad? Ja seda võib küll väita, me külastame seda ikka päevas  mitmed korrad ja ja ta on meil eriti kevade kalade  rändeperioodil väga aktiivse noh, jälgimise all,  sest et noh, kalad kontsentreeruvad lihtsalt siia taha  ja siin on nendel nendel saamahimulistel on siin väga lihtne  neid kalu kätte saada. Millised on olnud need markantsemad juhtumid siin Sindi  paisu all? Noh, markantseid juhte, lähtumid on olnud sellised,  kus kus niinimetatud see röövpüüdja on meie hirmus ära vette  läinud ja siis ta on ujunud seal kanalis keset kanalid. Ja, ja meie inspektor on käinud kõrval küsinud Ta käest,  et noh, et kas on hea olla või. Aga samas see oli see üks juhus, aga tema õnneks muidugi ta  läks teisele poole välja, nii et me teda seekord ta pääses. Aga. Tavaliselt siinsed. Niinimetatud röövpüüdjad harrastavad seda sportlikku viisi,  see on see jooks. Jättes maha siis oma varustust ja kõike,  kui mis, mida nad kaasa haarata ei suuda. Milline on siis klassikaline röövpüüdja,  vastus või põhjendus või selgitus sellele,  kui ta siin paisu all tabatakse? Enamus juhtudel, kui on tegemist ikkagi kainete inimestega,  siis väidetakse, et me ei teadnud ja ja kuskil ei ole nagu  silti ja kuigi sildid on seal viie, 500 meetri piiri peal  ja ka siin otsa peale ei kirjutatud, aga see on nagu ära  selleks aastaks kustunud juba. Aga iga kalamees, kui ta läheb kalavetele,  peab tundma kalapüügieeskirju ja igale poole ei ole,  ei saa ja ei pea. Eestis on kõikide paisude all aastaringselt kalapüük keelatud. Seda sellepärast, et paisust üles pressiv kala koguneb  suurel hulgal just siia. Olgugi et Sindi paisule on kaladele ehitatud spetsiaalne kalatrepp,  ei võimalda see kudema tõttajale vajalikul määral läbipääsu. Räägitakse, et seal sindi paisu all on tõeline kalasupp  ja need üritavad sealt paisust üles hüpata ja,  ja parematel päevadel on näha siis neid üles hüppavaid vimbasid. Kui suur see kalade kontsentratsioon seal õigupoolest on? No ausalt öeldes, ega ega meie ka ei lähe  selle kudekarja keskele sinna toimetama,  et me teeme oma seirepüügid ikka koelmust pisut eemal. Et just eelmisel teisipäeval oli meil üks väiksemat sorti  jõeseire siin. Ja selles oli siis näha, et, et, et kõige arvukamalt oli  suuri kudekarja kuuluvaid vimbasid ikka tõepoolest selles seirepunktis,  mis asub Sindi paisule kõige lähemal. Kas mõni kala pääseb üles ka Sindi paisust? Ei saa öelda, et, et kindlasti mitte keegi ei pääse,  kindlasti mõni kala ikka pääseb ka? Jah. Aga see kalatrepp paraku jah ei toimi  nii nagu ta peaks toimima. Päris kindlasti ei toimi. Milliseid kalaliike see sindipaisus kõige enam mõjutab,  eks praegu kõige rohkem ikka räägitakse lõhest kindlasti  ka meriforellist siis meil on veel ju lausa olemas üks siirdesiikadest,  keda kutsutakse Pärnu poolsiirde siiaks,  see on siis kohalik selline siia populatsiooni,  kes elab meres ja, ja kudema tuleb siis Pärnu jõkke  ja temagi läheks suurima, hea meelega üle  selle paisu. Lõhilased, kellest me rääkisime, nemad ikka  siis tulevad sügisel ja paljud paljud ka praegu seal praegu  siin paisu all. Ringi ujujatest ja, ja kudemis aega passivatest,  kaladest või juba kudevatest, kaladest. Tegelikult on tulnud jõkke juba sügisperioodil,  et ka kevadel kudejad, nagu näiteks Vimb osa sellest viima  kudekarjast tuleb kindlasti jõkke juba sügisel. Osa tuleb siis ka kevadel. Et ega siin ei ole ju pikk distants mereni  ja tegelikult eks need kalad liiguvad. Väga tihti ikka sellel sellel alal jõe ja merevahet,  et kord jõkke, kord merre ka mitte ainult kudemise pärast  enamus neid, kes tahaksid minna üle singi paisu Peavad siis ära kudema sellel paisueelsel kärestikul,  sest et valikut ei ole, sealt sellest kalatrepist enamasti  ikka üles ei saa. Pärnu jõgi on 144 kilomeetrit pikk, rääkimata arvukatest lisajõgedest. Nii saavadki merest jõkke kudema siirduvad kalad,  kasutada sellest vaid nappi kümmet protsenti. Lisaks lõhilastele kasutaksid ülesvoolu jäävaid kudealasid  ka meritint ja vimmakala. Seda viimast kalamehed parasjagu jahivadki. Kontrollime, kas nad teevad seda ka seaduslikult. Tere, jõudu. Perekondlik üritus, keskkonnainspektsioon tülitamas. Kalaviigiõigust tõendavat dokumenti sooviksime näha. Kohe esimesel õngemehel pole luba ette näidata. Harrastuspüügiõigus on igaühele kättesaadav,  aastane luba maksab alla 12 euro. Nüüd tuleb aga mehel suure tõenäosusega kahekordne summa  trahviks maksta. Ilmselt lähme korra meie auto juurde. Võtke oma asjad kaasa ja. Vaatame kontrollima järgi, kas teil ta on ostetud  või ei ole. Teil on siin. Polegi saaki või? Alles tulite või? Sumpas on teil? Põhimõtteliselt peaksid need tagasi laskma,  sellepärast et teil ei ole püügiõigust tõendavat dokumenti. Kui järgmine kalamees neid välja ei püüdnud,  jõuavad need vimmad ja särjed loodetavasti paisu alla kudema. Kui kõik hästi läheb, siis paari aasta pärast juba  ka paisutagustele aladele. Kui ma kasvuhoone üles panin, kahtlesin tema kasulikkuses,  aga kulub, ma teaks küll. Praegu näiteks harjutab siin kitarrimängu minu tütrepoeg  Karl Artur. Kevad ongi paras aeg kõigil garaažibändi del kriiphoonetesse kolida. Mina saan aga uurida, kuidas mõjub rokra barerile  või kantri kurdile. Et muusika taimedele mõjub, on üldteada. Kevadel kasvavad taimed kõige kiiremini ja samal ajal on  ka linnulaul kõige lärmakam. Talvel aga kui linnud peaaegu üldse ei laula,  ei kasva ka taimed. Ilmselge seos. Kevadine linnulaul paneb nii mõnigi kord küsima,  et mida nad seal küll siristavad ja säutsuvad. Kas neil tõesti on üksteisele nii palju öelda  või laulavad nad lihtsalt lõbu pärast? See viimane seisukoht ei kipu jälle tarvinistliku  maailmavaatega kuigi hästi klappivat. Muusik ning linnulaulu uurija David Rotenberg pakub,  et üks viis linnulaulu paremini mõista ongi just muusika kaudu. Just seda ongi David Rothenberg maailma eri paigus teinud. Ja nii mõnigi kord hakkavad linnud tema Clarneti muusikaga  kaasa laulma. Põhjalikum huvi linnulaulu vastu tekkis mehel siis,  kui üks loomaaialind temaga eriti intensiivselt suhtlema hakkas. Kui paarituda saaks ka kergema vaevaga kui keerulisi laule  selgeks õppides miks nad siis ikkagi neid laulavad. Huvitav, mida teadus selle kohta ütleb. Tuleb välja, et ei ütle suurt midagi. Itaalia bioloog Racel Malavasi on üks vähestest,  kes erinevate linnuliikide laule teaduslikult uurib. David Rotenberg ütleb, et linnud löövad musitseerimises  kaasa seda paremini, mida vähem muud müra ümbruses on  ka muusika ise peab olema selline, mis jätab linnule ruumi. Rotenberg on linnulaulu uurinud ka arvuti abil  ning tulemused on muljetavaldavad. Kui linnulaulu salvestusest aeglasemalt maha mängida,  siis kõlab see mõnikord hämmastavalt sarnaselt sellele,  mida ootaks mõnelt džässi lavalt. Näiteks väikerästas laulab tavaliselt nii. Kui aga sedasama laulu aeglustada on tulemus selline. Sellegipoolest on linnulaulu nootide või sõnadega kirja  panna äärmiselt keeruline. Usub, et just Eestis, kus zoosemiootika on väga heal järjel,  võiks ka linnulaulu uurimise vallas põnevaid tulemusi saada. Lisaks lindudele on Rotenberg musitseerinud  ka koos vaalade ja delfiinidega. Tema järgmine projekt uurib aga putukate musikaalseid omadusi. Järgi ennustada se pahupidi sügis, kui Nigula päev on soe,  tuleb lühike ja külm sügis, kui aga külm,  on sügis soe ja pikk enne nii või naasugust sügis tuleb aga  järgmine esmaspäev ja ekraani dele taas. Kolm osooni.
