Hei, käes on kolmapäev ning Nova alustab täna saates lähme vibutrenni. Külastame Sillamäelt leitud au koloonia ja vaatame uut musa videot. Akel käis vibutrennis tutvumas erinevate vibudega. Uuris, kui ohtlik see spordiala siiski on  ja sai ka ise oma vibuoskused proovile panna. Tere, täna tuli oma ikutrenni, et õppida laskma. Ei, kõik on valmis. Võib anda. Aga kuidas teil üldse tuli mõte niisuguses trenni? Ma käisin enda perega ükskord ühel laadal,  siis seal anti proovida vibu laskmist ja  siis umbes kuue aasta hiljem mul tuli see nagu mälestus  meelde ja siis ma küsisin, et kas ma võiksin nagu päriselt laskma. Ma olen siin ja mul oli niimoodi, et ma käisin  ka laatadel vibu laskmis, mulle väga meeldis  ja siis ma olin ükskord kodus ja mu ema kutsus mind elutuppa  ja ta näitas, et siia saab tulla. Ja ma olin väga õnnelik, sest et mulle tõesti meeldis vibu  lasta ja tulin siia. Mis teile siin trennis kõige rohkem meeldib? Noh, siin on sellised hästi toredad inimesed  ja nad on kõik nii sõbralikud ja siin on lihtsalt väga tore olla. Mina ütlen ka seltskond, sest seltskonnaga saab alati nalja  ja kui ilma seltskonnata lasta, siis see teeks vibulaskmise  palju igavamaks. Siin trennis ma olen õppinud rohkem keskenduma kindlasti  ja siis täpsust ka enne ma ei olnud selles kuigivõrd  ja eriti keskendumises, kuid nüüd olen ma tunduvalt paremaks saanud. Minul on olnud keskendumine ja kannatlikkus,  sest sa pead alati vaikselt ära ootama, kuni teised ära  lasevad ja et sa neid ei segaks. Kui kaua olete teie vibuspordiga tegelenud juba seitse aasta. Need vibunooled tunduvad päris teravad, aga kas see sport  ohtlik ei ole? See on väga ohtlik, sellepärast vibu, see relv  ja noored ka relv. Aga ohtlik spordiala on see kindlasti sellepärast,  et siin on terad, noolad ja nii edasi. Kuid isamaa just eriti vigastusi ei ole saanud,  eriti selliseid tõsiseid, et see jätab mingi Sinika, mis iganes mina ükskord hakkasin kogemata ilma  käekaitseta laskma ja siis ma lasin ära ühe noole  ja mul juba tuli siia üks suur haav. Ja tavaliselt kui sa vahel mul on juhtunud  ka see, et kui ma võtan noole välja, siis enne,  kui ma tahan siia peale panna, siis ma olen alati näiteks  sisse löönud endale jah, et tuleb olla kindlasti ettevaatlikud,  kui sa tibuga lased. Siin on siis minu vibu, see on selline hästi must  ja siin sa paned noole, see on noole alus  ja siin on käepide, kus sa hoiad laskmise ajal oma kätt. Nii et jah. Siis alati sul võiks olla selline käekaitse,  sest siis, kui sa lased, siis see nöör võib sulle väga  haiget teha siin. Ja noh, see võib sulle väga palju vigastusi teha  ja siis noolekut on ka väga tähtis osa, sest  siis sa saad lihtsalt võtta need nooled välja. Tavaliselt iga igas siis sellises väikeses augukeses peaks  olema kuus noort ja siin on ka igasuguseid taskuid,  asju, kus sa saad enda asju hoida, mina siin näiteks hoian  siis enda näpu lappi, et sa saaksid lasta. Nii eriline just sellepärast see vibu on oma sihik  ja vibu on väga tuugas ja noole kiirus on väga suur. Kas te siin trennis õpite ka sellisega? Jah, muidugi, aga alustame kõige lihtsam viibu pärast,  kui nad oskavad siis anname see viibu ja nad hipuvadse  sellega ka. Nii see viib on olümpiavibu, et olümpia lastakse just  sellist täpselt sama sama klassi. Lasevad olümpia 70 meetrit. Ja siis minu noored on siis sellised neonkollased koos  mustade Ma ei tea On siis neon kollased ja Elisa omad on siis mustad  ja sinised. Mul läks see seeria päris hästi, tavaliselt. Mul läheb ka umbes niimoodi, näiteks võistlustel,  kui ma käin, siis mul läheb. Minul läks see seeria just vastupidi, minul läks nata halvemini,  tavaliselt võistlustel läheb mul paremini,  aga see nool läks 10-sse, mis on väga hea. See on laskepositsioon siis kütame kolme sõrmega üks sõrmus  ülesse kaks oma. Lase hästi. Igas hästi. Igatahes hästi. Robin Hudmust päris ei saanud, aga esimese korra kohta läks  mul päris hästi. Ringvaade käis uurimas, mis on saanud Sillamäelt leitud  koloonia asukatest. Vaatame ka meie seda lugu. Rahustav muusika ja pehme pesa selline näeb välja lakielu  täna kuid vaid paari kuu eest oli vaatepilt hoopis teine. Nimelt on laki üks 94-st šiaua laadsest koerast,  kelle loomapäästjad tõid läinud aasta kolmandal detsembril  suur operatsiooni käigus ära Sillamäe kutsikavabrikust. Laki jõudis koos 49 korterikaaslasega Pärnu kodutute loomade varjupaika. Koerad olid väga mustast, väga halvas seisus,  need puurid, kus nad olid, olid tohutult väikesed,  nad sisuliselt olid sõnnikukihi otsas. Nende hambad olid väga halvas seisus, et kõik vajasid suukirurgiat,  enamus ja siis ka silmad olid traumat saanud,  kuna nad seal karjas olid kõik kokelnud. Kuigi võiks arvata, et kutsikavabrikus on eelkõige kutsikad,  on enamik Sillamäelt päästetud koertest viie aastased  või vanemad. Näiteks ühest silmast pime, mister makuu on seitsmene. Tasapisi, me lihtsalt harjutame neid erinevate inimeste juuresolekuga,  käivadki, erinevad inimesed pudistavad neile näiteks maiuseid,  kes on julgemad, saavad juba paisid asju. Et tegelikult need on päris kiirelt arenenud  ja eriti, kui nad saavad ära kodukeskkonda. Meie loo peategelane laki on veidi noorem kui kahe aastane  ja nagu nimigi ütleb, tõeline õnneseen. Tema perenaine Kristiina tõi ta päris koju juba pärast paari  kohtumist varjupaigas. Ja läksin lihtsalt huvi pärast neid vaatama  ja pakkusin abi, käisin seal koristamas istumas,  keetsin nendele kanapugusid kogu aeg, et maiustas. Teised, kõik liikusid ringi, vaatasid, uudistasid,  aga tema oli sisuline, nurgas värises ja hästi nagu vaikselt,  nagu piilus. Ja sellepärast jäigi mulle kohe silma, et oli nagu kõige  aram ja niugune õnnetukene seal. Kristiina mure oli suur, sest kutsikaga emapuhkust ei anta. See kolmene seltskond võib aga oma pead olles ettearvamatult käituda. Ma väga muretsesin, et kas nad lähevad kaklema  või mis laki teeb, aga laki ei liigu, ta ei liigu päeval  mitte sammugi, ta ei käi joomas, ta ei käi söömas ainult  öösel pimedas. Nüüd on mul niisugune taktika, et ma kasutan seda,  et ma panen öösel tuled põlema, mul kõik tuled põlevad  korteris ja siis ta nagu päeval julgem. Ta on vaikselt tasapisi hakanud harjuma,  paigaldasin kaamera endale koju, sellepärast koerad on näha,  et mõlemad on olemas, siin rahulikud. Aga kui ta mul on ööversioon ka niimoodi,  et öösel on ju see infrapuna või kuidas ta võtab seda kohe näha,  kuidas ta siin ikkagi jookseb ringi. Huvitav on vaadata neid, see, kuidas ta mängib just öösel salaja. Ma olen tema pärast diivanil ta kõrval maganud  ka korduvalt, et ta ei peaks täitsa üksi olema,  et ta harjuks ja et ma näeks, mis ta teeb siin ikka,  et ta julgeks liikuda. Nutab ka. Ei. Ma ei ole kuulnud teda nutmas, ma ei ole teda kuulnud ulgumas,  mitte kordagi. Milline siiani selle paari kuu jooksul on olnud laki kõige  rõõmustava hetk, äkki oli üleeile, kui ma kuulsin,  kui ta hästi õrnalt tuli, piuks tal suust välja,  ma hommikul ärkasin, ta oli nii õnnelik,  ta liputas saba. Ta ei ole seda enne teinud. Ta liputas saba, siis ta jooksis toas ringi,  ma istusin ka põrandal nendega ja ta julges ise nuusutama  mind tulla. Tavapäraselt ta seda ei tee. Ja pimedas toas tuli ta sama päev ka mulle kõhu peale magama. Et jah, et see oli nagu väga õnnelikuks tegi ikkagi. Ja nüüd vaatame üht ägedat muusikavideot. Aitäh vaatamast, ongi tänaseks kõik. Oleme tagasi telerites juba homme ikka 16 45  ja 18 45. Kuid vahepeal võite meid üles otsida  lasteekraanist ja jupiterist ning muidugi  ka Instagramist. Au.
