Kas ongi nii, et on täitsa soo ja siis tee ongi kuskil seal  sees ja see iidne tee on siiamaani alles. Seikleme mööda unustatud taliteid ja avastame Eesti kadunud teedevõrku. Veekogude äärde ehitamine võib seada ohtu  nii kinnisvara kui elurikkuse. See nagu mitte ainult ei keera oma krundiala tuksi vaid sa  võid seda probleemi liigutada järjest ja järjest edasi  järjest kaugematele naabritele. Loodusfotograaf Eleri Lopp Valdma käib huntide jälgedes. Inimeste liikumisvõimalused on pidevas arengus  ja meie tänane teedevõrgustik on võrreldes muistse ajaga  tundmatuseni muutunud. Me rajame täna teid läbi kõikvõimalikke maastikke,  kui meie esivanemad pidid leppima sellega,  mida loodus neile pakub. Me uurime täna, kuidas vanasti. Eestimaal liiguti ja proovime omal nahal tunda,  kuidas on käia mööda iidset taliteed. Romet sina soohundina oled mööda taliteid varemgi liikunud. Ja olen küll väga erinevates kohtades, kõige rohkem muidugi Raplamaal,  aga pakuvad huvi ka teistes maakondades olevad teerajad. Kas ongi nii, et on täitsa soo ja siis tee ongi kuskil seal  sees ja see iidne tee on siiamaani alles. Ja et nii taliteed kui ka sõjateed, mida on kuskil Liivi  sõja või põhjasõja ajal kasutatud, et need jäljed jäävad  ikkagi aastasadadeks siia. Õrna maapinda alles, jah. Me oleme avaste soos, eks ja kuskil kaugel on soontagana maalinn,  mis on tänane siht. Just et avaste soo iseenesest on Eesti suurim  madalsoomassiiv ja see avasta talitee siis viibki siit  avaste küla juurest soontagan maalinna, mis  siis kunagi on tõesti, seal on olnud muinaslinnus  ja inimesed on just kasutades ära selle maastiku raskust  ja vesisust siis kaitsnud ennast välisvaenlase eest. Kuigi tänapäeval võivad kunagise taliteed vaevu maastikus  silma torgata, ei saa nende ajaloolist rolli kuidagi alahinnata. Taliteid põhjalikult uurinud Valdo Praust on läbi töötanud  tuhandeid kaarte ja faktikilde ning loonud tänaseks  ainulaadse ülevaate nendest kunagi olulistest liikumisest. Radadest. Milline oli Eesti taliteede võrgustik? Väga tihe, aga Eesti häda on see, et siin on tohutut sooalad  ja ütleme, suvisel ajal ühest paikkonnast teise ehitamine  eeldab suuri soosildu ja ühesõnaga, nii palju,  kui ma olen siin välja uurinud, Eesti algsed maismaateed  olid taliteed, olid kohalikud taliteed ja olid lausa talimaanteed,  kaupade liikumine, kasvõi metsamaterjali,  liiguta, mine, kivide liigutamine kõik, kuni 18. 19.  sajandini käis mööda talimaanteed. Sest olgem ausad, regedega, mille alla sa saad puujala  selle alla panna, sepistatud raudaluse on maru kergem seda  asja ehitada, kui teha vankrit ja vankriratast. Tol ajal ju mingisuguseid kaarte ei olnud,  et kuidas inimesed üldse teadsid neid teid  või kuidas see käis süsteemi. Eks ta käis käest kätte ja suust suhu see info,  et Tallinnast Tartusse on võimalik suvel liigutada seda,  seda kaudu talvel seda, seda, seda kaudu. Ja kui liiguti maastikul, küllap nad kuidagi tähistatud olid. Või olid kohalikud elanikud, kes ütlesid,  et lähed sealt ja sealt ja sealt ja niimoodi  siis tõenäoliselt liiguti. No On öeldud, et kui sa astud soode soosse  ja rabasse, sinu jalajälg jääb mitusada aastat näha. Ja kui sealt on käidud läbi pikalt, need jalajäljed on  loomulikult näha. Kui me vaatame enda ümberringi, siis pilt siin on üsna sünge  ja hall, muidugi see ilm lisab ka seda haljust,  aga, aga selline see talvine madal sooni Ja et ma ütleks, et see madalsoo nagu just  selle liikumise mõttes ka, et võib-olla meil muidu on kujutluspilt,  et põrgu midagi kuuma või, või palavat, aga  siis minu arust eest eestlase põrgu võiks olla just see  madal soo, väga ränk ja märg, märg maastik  ja üldiselt on siin sellised üksikud kased,  aga just siin läheb Kahel pool rada selline kaskede rida, et tali tee  ka märk ja. Jah, ma ise näiteks olen sellest mõelnud niimoodi,  et et kui me tänaseid näiteks maanteid ja selliseid noh,  ikkagi suuri rajatisi nende peale mõtlema,  siis see on ikkagi planeeritud asi, et keegi teeb plaani valmis,  tõmmatakse sirge tee sisse, aga see, see rada on kuidagi  aastasadade jooksul nagu mitmete inimeste selline töö nagu tulem,  et ei ole üks inimene, kes selle rajamise eest nagu vastutaks,  et see on kuidagi isetekkeline ja, ja ta nagu räägib ki  natuke seda maastiku lugu ka. Avaste soontagana tee on väikene lõigukene kunagisest Revala  soon Tagana maanteest, mis minu hinnangul on üks muinasajal  ja keskajal siinkandis olnud 13-st tähtsast maanteest  mille põhjal on muide tekkinud Tallinn-Pärnu praegune suvine maantee. Lihtsalt kui soontagana asemel keskajal tähtsama keskusena  tekkis Pärnu, siis hakkas see viimane haru minema mujale. Näiteks Kivi-Vigala kiriku kõik kivid on toodud Kurese  külast mööda seda avasta tali maanteed. Nii et seal samamoodi osad talilõigud on hüljatud  ja teiste talimaantee lõikude põhjal, mis lähevad kõval maastikul,  on tekkinud praegused suvised maanteed ja tõenäoliselt olid  need teed kuidagi pidi ikkagi tähistatud,  kuigi soos. Ma kujutan ette, et kui on suur jälg sajanditega sisse  tallatud siis väga suurt tähistamist tegelikult vaja ei ole. Paras retk selle sulailmaga ja et üldse lund on. Natukenegi aitab meid just, et me oleme jõudnud ühe soo saarele. Mis oli vist kärjemägi kärgemägi ja ma lugesin,  et siin peeti, talilaatasid ja midagi sellist. Ma ei oska selle kohta väga palju öelda,  aga, aga ma olen sedasama viidet lugenud  ja mõelnud, et kuidas see siis nagu võis välja näha,  et tullakse erinevatest küladest siia, keset sood künka  peale kokku ja tehakse mingisugust kaupa omavahel. No soo, saartel ikka inimesed kogunesid,  eks ju. Ja ma olen kuulnud, et siin on ka aardekütid käinud jahtimas,  et mida siis siia maha jäänud? Aga meie, see on hea koht pausi pidamiseks  ja et oleme tulevarjus ka ja vaatan, et siin saame mõnusalt  istuda ka, teeme. Supi ja sest värskes õhus söök maitseb ikka paremini. Mul on kõht väga tühi juba. Okei, hakkame pihta. Romet, kui me räägime nendest taliteedest ja,  ja mõtleme, et et muistsed eestlased, et liikuda Ja meil oli nii soine maastik üle Eesti,  et pidid ikkagi väga palju sellest soost ikkagi sa. Jah, ma, ma olen ise ka seda mõelnud, et täna on  nii raske hoomata seda, et kui palju meil tegelikult kunagi  neid soid ja rabasid oli, et see on ikkagi noh,  kuskil 70 protsenti või enam palju, seda ikkagi looduslikku  sood on kaduma läinud läbi nende suurte maaparandusprojektide. Et ikkagi ja et esiteks, kui palju neid oli  ja kui noh, hea tegelikult, kas see kohalik teadmine pidi olema? Et inimesed said ikkagi sõltumata soost hakkama,  nad said seal liigut. Jah, et vahel nalja, aga pooleks lihtsalt mõtlen,  et võib-olla need esivanemad olidki meil natuke nagu  sellised pooleldi sookollid. Kuni üheksateistkümnend Kuuenda sajandini oligi Eestis kaks teedevõrku suvine  ja talvine, mis omakorda jagunesid väikesteks,  kohalikeks ja suurteks ehk kaugteedeks. Valdo Praust on oma uurimisega teinud kindlaks 13 põhilise  ajaloolise talimaantee trassid, mis ühendasid kõiki  tollaseid tähtsamaid Eesti sihtkohti. Kaartidelt on ka hästi näha, et kui suvised teed olid  maastikul pigem käänulised, siis taliteed kulgesid tihti pikalt,  otse. Mis veel tänapäevased, sellised tuntumad teed või,  või kuulsamad kohad asuvad taliteede peal,  kui me võtame tänapäeva teedevõrku näiteks. Kolme tali tee lõikudest on näiteks tekkinud Tallinna-Tartu maantee,  mis läheb näo kaudu, mida enne 16. sajandi lõppu  ehk seitsmeteistkümnendat sajandit sellisel kujul veel  olemas ei olnud. Ja näiteks 1851 kuni 60 ehitatud Viljandi,  Tartu maantee suvine maantee. No varem käis suvine liiklus ümber Võrtsjärve lõunatipp. Kõik see, mis jääb Võrtsjärvest Viljandi poole,  on vana talimaantee osa. Aga see ajalooline talimaantee läks üle Võrtsjärve jää  ja edasi läks tema üle verevi ja vihavu,  aga no kuna seal olid tõsised soolõigud,  siis need loomulikult jäid suviselt maanteedelt välja,  nii et see on ka üks maantee, mis pooles ulatuses läheb  mööda vähemalt tuhandeaastast, talimaanteed. Nii hakkab meie talitee retk siin avastaja soos vaikselt  lõppema soonte. Tagana maalinn on, ma saan aru see puude riba,  mis seal paistab. Sealsamas. Tegelikult üsna tehtav oli, see talitee oli aimatav küll  mitte selline tee, millega me võib-olla tänapäeval oleme harjunud,  eks ju. Ja et sa pead tähelepanelikult ikka vaatama,  et kõrvale ei kalduks, seda enam, et siin olid mingid  loomade sisse käidud rajad ka, mis segadust tekitavad,  nii et meie esivanemad, nagu sa ütlesid,  olidki tõeliselt sookollid, et nad elasid siin ümberkaudu  ja nad kasutasid seda ja kasutasid seda potentsiaali  nii mitmeski nagu mõttes ära, et kas siis enda argipäeva  toimetuste jaoks, aga ka raskelt l näiteks enese kaitseks. Aga meie ülesanne on nüüd vallutada ära see soon,  tagane maalinnas. Jaanuarikuu lõpus jõudis Riigikokku looduskaitseseaduse  muutmise eelnõu, mis võimaldanuks ehitada Eestis hooneid  veekogudele lähemale. Meie otsustasime uurida vaatamata sellele,  et seaduseelnõu Riigikogus läbi ei läinud. Miks on Eestis kaldaja rannikualasid vaja hoida? Seaduse muutmise eelnõu küttis ajakirjanduses kirgi  kriitikud rõhutasid, et välja pakutud muudatus suurendab  riske loodusele ja võimaldab piirata inimeste  liikumisvabadust veekogude ääres. Eelnõu esitajad ütlesid, et kehtiv kord on iganenud  ja liiga ühetaoline ning ei anna omavalitsustele piisavalt otsustamisõigust. Kas teie olete pärast selle? Siduseelnõu mahahääletamist pettunud? Siin ma ei ole pettunud. Ma olen natuke nukker, sellepärast et tegelikult  eksisteerivat probleemi ei tahetud lahendada. Ei otsitud isegi mitte võimalust diskussiooniks,  vaid taheti lihtsalt kaelast ära saada. No niimoodi rallit ei sõideta. Kas praegu kehtiva seaduse puhul on siis tunne,  et looduskeskkond on hapralt kaitstud? Ei küsimus ei ole selles, kas sa on hapralt kaitstud või,  või, või, või, või midagi muud. Lihtsalt iga asja juures on parim võimalik lahendus,  see, mis täna kehtib, ei ole parim võimalik lahendus  ja ei taga parimat võimalikku tulemust. See, kui otsustusõigus nihutatakse omavalitsusele,  arvan, ma mõjutab sedasama looduskeskkonna hoidmist rohkem  niimoodi kohalikku vaatevinklit arvestades. Ja ma usun, et ka looduses konnal on see päeva lõpuks parem. Iga juhtumit tuleb käsitleda lähtuvalt sellest,  mis kohaga on tegu. Missugune on ranna tüüp, missuguse on kohaliku omavalitsuse  arusaam sellest, mismoodi ta areneb. Ei ole võimalik kõike nagu ühe lauaga lüüa,  see on täna kehtiva seadusandluse kõige suurem puudus. Küllap annab aeg kehtivate reeglite täiustamiseks arutust. Seadusloomest sõltumata toimetab loodus meie randadel  ja kallastel omasoodu edasi. Kakumäe poolsaare tipus tutvustab mulle üle paarikümne aasta  randu uurinud Hannes Tõnisson ohte, mis kaldaäärseid teid  ja hooneid varitsevad. Mida me siin näeme, näeme sellist järsku panga astangut  ja mis me siit oleme uurinud, oleme leidnud,  et viimasel paaril kümnendil on see pangaastang taganenud  nii-öelda keskmiselt umbes 60 sentimeetrit aastas,  varasemalt oli ta võib-olla 40. Nüüd, kui siin on talvel läinud soojemaks,  vormid talvel tugevamaks siis on see jõudnud kusagil 60  sentimeetrini aastas, vaatame, praegu paneb  ka siit, buss sõidab mööda. Ja võiks öelda, et üks probleem on. On see, et näed, bussid ja autod, ei saa enam sõita,  et inimesed, kelle majad siin on, et ei saa enam koju aga  suurem probleem on see, et ühel hetkel ei ole võib-olla  ka nende majade jaoks ruumi. Just et noh, esimene mure ongi täpselt see,  et, et et kaob meil võib-olla siit säärase tee,  mis tähendab seda, et, et kogu selle poolsaare liiklus tuleb  sisuliselt ümber korraldada, see on ka üks põhjus,  mis jaoks ranna ääres peaks alati olema mingisugune puhvertsoon. Tegelikult me räägime siin võib-olla ainult kahe 30 meetri  pikkusest lõigust, mis saab nagu nii-öelda problemaatiliseks  aga tegelikult tähendab nii-öelda kogu sellele kogukonnale,  et, et suur osa tervest sellest piirkonna liikluses tuleb  kõik ümber korraldada. Alati on lihtsam üritada selliseid probleeme nii-öelda ennetada. Kas see näide siin Kakumäe servas on väikestviisi  ettekujutus inimeste valearvestuses? Mingil määral kindlasti, et alati ei ole inimestel  ka kuigi lihtne seda arvestust pidada, et,  et mõnel pool on protsessid väga kiired,  mõnel pool väga aeglased. Et kui me vaatame nüüd siia merre, seal meres,  on näha üks suur kivilahmakas, see tundub,  et nagu oleks kogu aeg olnud, aga tegelikult oli 90.-te  alguses see kivi ilusasti veel panga astangu peal ja,  ja panga astang oli kusagil seal, kus kohas meil on praegu kivi. Et, et kui me vaatame tagasi, ütleme sellist aega,  näeme kõrget, sellist astangut mitme meetri kõrgust,  aga ei kujuta kohe ettegi, et, et tegelikult  nii kiiresti see meri lähemale tuleb. Maa-ameti ortofotod kirjeldavad hästi kakumäe poolsaare  taandumist viimastel kümnenditel. Mõni aasta võib mööduda rahulikult ja kallast merre ei  varise kuid on aastaid, kus tuulte ja tormidega saab korraga  mereroaks paarimeetriseid, pangatükke. Oma töös on Hannes kokku puutunud ka teistsugustel randadel  tekkivate ohtudega. Mis siis liivarandades juhtub, on siis see,  et kui sa liiva sisse paned, mingisuguse,  ütleme sellise tugeva keha Siis see hakkab toimima nagu võõrkeha, ehk  siis põhimõtteliselt näiteks, kui te lähete,  seisate kusagil rannajoone peal nii-öelda lainemurdumise  tsoonis seisab püsti, tunnete, kuidas hakkab jalgade all  kiiremini ära uhtuma, kui, kui ümberkaudu. Et, et kui me rajame näiteks kusagile liiva sisse  mingisuguse kivist objekti, kas siis rannakaitse või,  või mingisuguse maja müüri või midagi taolist  siis see hakkab toimima samamoodi nagu nagu võõrkehana,  mille ümbert hakatakse siis oluliselt kiiremini materjali  minema uhtuma. Valgerand Pärnumaal on sellise uhtumise ilmekas näide. Liivaranda ehitatud hoone kindlustati mere  ja lainete eest suure kivipalliga kuid see lahendus ei  arvestanud looduslike protsessidega. Tulemuseks on kiiresti hävinenud liivarand. Maja ja kalda kaitseks tuleb üha uuesti sekkuda. Samal ajal probleem aina süveneb. Kui seda looduslikku olukorda või seda asukoha  spetsiifilisust ei arvestata siis sa nagu mitte ainult ei keera,  nagu seda konkreetselt oma ütleme, oma krundi ala tuksi vaid  sa võid seda probleemi liigutada järjest  ja järjest edasi järjest kaugematele naabritele,  et, et kuni lõpuks võibolla on ilmselt kogu kogu piirkond  nii-öelda algne tasakaal on täielikult rikutud ja,  ja tihtipeale eesmärk, mis jaoks hakkasid sinna seda kaitset rajama,  et, et mul oli selle ilus kohvik liiva rannas,  siis nüüd on jah ilus kohvik on kivikaitse,  aga miks te sinna rajati, et seal oli liivarand,  siis seda nagu enam ei ole? Hannes on rahul, et praegu kehtivat seadust jaanuaris ei muudetud,  sest ta ei näe, et see oleks olukorda Eesti randadel  ja kallastel parandanud. Pigem oleks lõdvem seadus andnud lihtsama võimaluse  arendustega veekogudele lähemale liikuda. Sa oleks andnud päris kõvasti erinevaid võimalusi rannale  lähemale minna, kõikvõimalike ehitiste rajatistega oleks  andnud kõvasti võimalusi aina rohkem probleeme tekitada. Tallinnas Rocca al Mares räägib mulle sooloog Lauri Klein  veekogude ümbruse tähendusest loomariigis veekogude ääres  ja kallastel on sajandeid ning isegi tuhandeid aastaid  kulgenud loomadele üliolulised hooned, aiad  ja liiklus lõikavad need rajad paljude jaoks paratamatult läbi. Tundub, et see jäljerada, mida me suutsime tuvastada,  jõuab siia aia juurde. Kes siit läbi. Just et siit on tulnud Kindlasti läbi rebane, aga mulle tundub ka,  et kitsejäljed jõuavad ka just siia omasse kokku kohale  ehk siis, et tegelikult täitsa võimalik,  et sellisest pilust on pressinud ennast alt läbi  ka kits. Mis oleks muidugi päris karm tema jaoks tavaliselt nad  ikkagi kipuvad üle hüppama, mitte alt pressima. Aga noh, kui on väga suur häda käes, siis ei ole neil  ka muud teha, kui, kui kuskilt sellisest pilust ennast  hakata läbi. Et me siiski siin ei saa, kuidagi pidi väita,  et, et oh väga tore, et saavad siit alt läbi  ja kõik on hästi hästi ju tegelikult ei ole,  hästi, ei ole kindlasti siin võib loomulikult aru saada,  et see aed on mõeldud inimeste eemale hoidmiseks aga töötab  ta kahjuks ka kõige teise elus looduse vastu. Seega loomad, kes siin on sattunud Rocca al Mare  vabaõhumuuseumi aeda ja tahaksid siit välja saada eeskätt  just veeäärt pidi siis siit ootab neid kuristik  ja teekond on katkestatud aiaga. Miks on elustikule sellised ranna ja kaldavööndid väga olulised? Nad on oluliselt mitmeks otstarbeks. Esimene asi on kindlasti toitumine. Tegelikult ranna ja kaldavööndis koonduvad täiesti erinevad  toitumisvõimalused nii vees kui ka siis kaldal. Ja teine väga oluline aspekt on liikumine,  ehk siis vööndit pidi rannaväe kalda vööndit pidi liikumine. Et see on vägagi tavapärane, et, et loomad sätivad oma  käigurajad piki jõgede kaldaid või järvede kaldaid  ja merekaldaid. Siin avaneb ka üks huvitav vaade, kus. Elumajad on väga lähedal rannapiirile ja,  ja samas meeldib siin ka loomadele. See on selles suhtes üks hea koht, näitamaks kuidas. Mis asi on piirpinda, mis asi on üks rannajoon,  et siin, ühelt poolt on näha roostik ranna peal on näha  taustal seal mets mustja suudme lähedal ja need kokku  tegelikult tuubeldavad praktiliselt või tõstavad  mitmekordseks elurikkuse, mis neis on, sest on kaks täiesti  eraldi ökosüsteemi ja lisaks veel see mere veealune ökosüsteemi. Ja see on üks põhjuseid, miks tegelikult sellised piirpinnad  looduses ongi oluliselt elurikkamad ja oluliselt väärtuslikumad,  kui neist piirpindadest kaugemal asuvad. Võib-olla teinekord suured massiivid, aga,  aga ühe ülbalisemad ökosüsteemid. Ja ja see on ka väga-väga tähtis, mis pärast tegelikult  tuleks selliseid tsoone kaitsta ja hoida  ja mitte neid inimese poolt täis ehitada,  et tegelikult see ongi see lihtne sõnum,  et, et et jätkem sinna rannale see ruum teistele liikidele liikumiseks,  teistele liikidele, toitumiseks ja ka teistele inimestele jalutamiseks,  sealt eest läbi. Mina olen Eleri lop, Valdma, loodusfotograaf. Kõnelen teile huntidest. Hunt on üks raskemini leitav ja jälgitav loom. Eesti metsades ei ole lihtne hunti pildistada  või hunti näha. Ja ma olen väga palju vaeva näinud selleks,  et huntideni jõuda. Olen kasutanud erinevaid viise, selleks kasutan ma näiteks rajakaameraid. Käin mööda radu. Talvel ka ka suvel on võimalik hunditegevusjälgi näha,  aga see on palju raskem kui talvel, kui on lumi maas. Ja selleks ma olen kulutanud ikka ikka päris palju päevi  ja kuid ja aastaid. Et jõuda selleni, et ma hundi hundist aru saaksin  ja hunti mõistaksin ja ja oskaks neid. Lähemalt näha. Hunte jälgides ei ole mul tekkinud muljet,  et hundid oleksid sellised agressiivsed ja et neil oleksid  sellised vägivaldsed sellised karjakarjahierarhia vaid pigem vastupidi,  et nad on väga lustlikud, mängulised, rõõmsameelsed  ja õpivad kõike läbi mängu. Et hundiühiskond on väga sarnane inimühiskonnaga. Et samamoodi nagu inimenegi elab perekondliku eluviisi,  nii samamoodi elab ka hunt. Ja hundile on väga tähtis ka tema kodu. Ehk siis territoorium Ja hästi toimiv hundikari, seal on kõik vanused esindatud,  ehk siis seal on ka vanemaid loomi. On noori loomi, vanemad loomad, siis on need,  kes annavad siis oskusi ja teadmisi edasi. Ja nooremad loomad on need siis, kes oma hea füüsilise vormi  tõttu suudavad siis saakloomi paremini tabada. Hundi sellisest olemusest olekust võib välja lugeda vähemalt,  kui mina neid näinud olen. Et nad on väga ettevaatlikud ja, ja hästi palju on pilka  suunatud taevasse taeva poole, ehk siis neid saadavad päris  tihti rongad. Ja nad teevad rongadega, ma arvan, päris palju koostööd,  et kui on, kui sa tahad nagu hunt ära petta,  siis kõigepealt tuleb nagu ronga ära petta. Et kui rongad on rahutud, siis on ka hunt rahutu ja,  ja ei tunne ennast hästi. Miks mind hundid paeluvad? Mõned inimesed käivad, ronivad mägedes, mõned käivad  purjetavad ümber maailma. Mõned otsivad kontakti loomade ja lindudega aga mulle tundub,  et see minu hundihuvi ja hundi jälgedes käimine on tuleb  sellisest sellest samast ideest. Et ühtepidi ta on kuidagi teraapiline minule endale hunte  tundma õppides ma tunnen, et sellega ka ma õpin ennast tundma.
