Rotermanni soolalaos avatakse täna näitus heli müraruumi arhitektuurivahelistest seostest ja see on Taavi Tulev ja Ekke Västrik autorinäitus. Ja mul on hea meel, et Taavi tuleb ja Ekke Västrik on tulnud mõlemad täna stuudiosse. Tere. Tervist. Tervist. See näitus avatakse täna ja on lahti kuni aprilli keskpaigani. Millest see teie selline huvi tekkis? Just heli ja ruumi arhitektuuri seoste kohta. No kui me liigume linnaruumis, siis me kogu aeg puutuma heliga kokku mis on just linnast mõjutatud. Aga kuna ma olen ise heliinimesed, mina osatiga arhitektuuriinimene siis ma võib-olla näen rohkem neid mingisuguseid seoseid, aga kutsuti tegema seda näitust. Ja siis ma omakorda kutsusin äkki appi No mida seal näitusel näha ja kuulda saab kuidas seda kirjeldada inimestele, kes kes võib-olla mõtlevad, et kas minna vaatama või mitte? No mis on, ma arvan, üpris unikaalne Eesti kontekstis on, seal, on selline Nieldakse ämbisoonik helilahendus ehk siis meil on niisugune 16 kõlariga helisüsteem, mis on nagu üles seatud siis teatud moel mis annab siis sellise eriti hea ruumilise helikogemuse, ehk siis me oleme salvestanud sellise spetsiaalse mikrofoniga erinevaid keskkondi mis, mis maha mängitakse sellel Sämbisonic kõlarite süsteemis, ehk siis me suudame luua täiesti selliseid realistlikke ruumi, kogemusi, läbi heli. Ma arvan, et see on päris hull. Millised keskkonnad need on, kus te olete heli salvestanud? Täiesti erinevaid keskkondi On on olemas nagu looduslikke keskkondi. On olemas keskkondi linnaruumist, siseruume, välisruume, ühesõnaga me mõlemad Taaviga oleme ka siis sellise tegevusega, mida inglise keeles kutsutakse Phildrikording eesti keeles. Minule meeldib kõige rohkem tõlge välja salvestus. Sest et fiild ehk siis väli võib tähistada ükstapuha mida. Mingisugust välja, et meil on ka selliseid väljend nagu elektromagnetväli on esindatud näitusesaalis, mida me oleme salvestanud spetsiaalsete mikrofonidega. Ja ühesõnaga kogu selle näituse üks selline nagu meie huvipunkt ongi see meie aastatepikkune kogemus Friedrich Harding tegevuses ehk siis see, mida meie kuulame, kui me salvestame mingisuguseid keskkondi Ja et kus on mingisugused helivead või kus võiks olla asi paremini või me toome võrdlused? Kuidas on linna heli võrreldes sellise puhta looduse liigat, seal saab ka tajuda seda, et millise tunde see seal jätab. Nii et näitusekülastajad saavad sellise konkreetse kogemuse osaliseks, et see on selline kogemuspõhine. Ja kindlasti ja ta on natuke selline ka kergelt sellise haridusliku ütleme nüansiga, et meil on siis üks osa näitusest on selline, kus me kus me siis rohkem toomegi välja erinevaid helifenomene. Ja, ja siis ja siis keskne teos on selline rohkem vabas vormis, võiks öelda isegi niisugune natuke music konkreetses stiilis niisugune kompositsioon väga palju ei manipuleerinud salvestatud helisid, aga see, kuidas me oleme kokku kombineerinud ja üksteise kohakuti sättinud ja milline Lugusat jutustab, ma arvan, et see võiks olla selline puhas kogemuslik. Aga ma ütleks, et ka, ja see, et kes ei ole varem sellise asjaga kokku puutunud, siis selline need, see esimene pools natuke hariduslik, komboolse võiks olla selline hea teejuht või selline teejuht, et mida meie näiteks kuulame, kui me käime väljas, et. Mulle endale näiteks on väga üllatav olnud. Olles Fiendrikaadikuga tegelenud, on mul näiteks intervjuude kogumik raamat, tema esimene esimene reaktsioon oli, et noh, et mis seal siis nüüd ikka nii väga kirjutada, need erinevad nii-öelda tuntud inimesed, kes sellega on tegelenud ja kui palju on erinevaid põhjusi, motivatsioone ja lähenemisi sellele, et see on siis tegelikult väga, väga selline isiklik tegevus. Nagu fotograafe näiteks näe, see on nagu selline vaheldus muusikale, kus on kõik etteaimatav, siis sellistes keskkonna või väljahelides tuleb niisugust orgaanilise, sest et sa ei tea, mis järgmine tuleb, aga samas kuna see on selline naturaalne nähtus, sest ta on võrdlemisi sihuke kuidagi hästi harmuniseeruva, ütleme nii. Millises, milline helikeskkond ümbritseb, ütleme ka näiteks linnaruumis ja kui palju võib-olla peaks selle peale mõtlema, et sega kuidagi inimese heaolu? Mina käisin eelmine kevad Mehhiko Citys kus on 20 miljonit inimest. Aga näiteks Tallinnas? On heliruum nagu ma ei tea, kordades valjem. Seal sa oled suurel tänaval palju autosid. Täiesti vaikne on, ma ei tea, millest tuleb hõredast õhust huvitav oma mitte nii sileda pinnaga arhitektuurist, Palmidest, majadest, põõsastest. Aga näiteks oled siinsamas Gonsiori tänaval. Sõidab üks auto mööda, see on juba noh, valjem kui seal mingi 50 autot. Et seal võib olla palju erinevaid tegureid, võib olla õhu, õhurõhk. Õhu tiheduses. Seda meie muuta ei saa, et kuidas meil see õhurõhk siin on, aga arhitektuuri, mis oleks küll muuta, et arhitektuur ja taimestiku ja kõike seda, et ja ka selliseid asju, et me eeldame, et inimesed tahavad näiteks midagi kuulata, näiteks kaubanduskeskustes, muusikat? Ma olen reaalselt ikkagi poest lahkunud, sellepärast et muusika on lihtsalt nii valija, nii halb, et ma ei suuda seal poodlemist jätkata. No Tallinnas kõige prestiižsem toidupood seal ei olegi muusikat, et seal on päris hea käia. Nii et teie näitus ka otsib vastuseid neile küsimustele ja püüab pakkuda mingeid lahendusi. Ma arvan, et kuulaja äkki teeb ise omad järeldused seal. Ma võib-olla veel lisaks, et võib-olla oleks, et natukene lihtsustada ka arusaamist sellest näitusest, et võib-olla võrrelda seda natuke nagu näiteks tänavafotograafiaga. Et, et üks asi, mis mulle endale oli väga huvitav, et kui me kuulasime, siis lõpuks selles ruumilise helisüsteemis üksteise niukseid salvestisi, siis hästi põnev, aga see, et kuidas tekkis selline ruumikogemus, et mina ei olnud seal selles kohas käinud, kus Taavi salvestas ja ma kuulan seda ruumi oma täiesti, suudan seda ruumi ette kujutada, et midagi sarnast, näiteks kui ma vaataksin kellelegi tehtud fotosid mingitest kohtadest, kus ma ei ole käinud ainult et see tuleb läbi teistsuguse teiste meeltekogemuste, et see oli minu meelest hästi huvitav. Lisaks saab seal näitusel üsna hästi kuulata, et et sa oled seal nagu sihukse sfääri keskel, kus siis kõik need helid tulevad erinevast suunast. Aga ise saad mugavalt sihukse kott-tooli peale Lõsutada ja teinud suid, silmad kinni panna. Ei, ei pruugi, väga vahet oled, kus sa oled, lihtsalt ei ole sul neid sääski, kes sind närivad ja ja, ja muid siukseid toredaid nähtusi, mida, mida võib mõnes kohas kohata või, või inimesi tänaval kesin togima tulevad, et ärasin passi, kase müro termin on siin teil olemas, et kuidas selle müraga on seal seal, selle näituse kontekstis. Küla on nagu selline heli, mida, mis ei ole planeeritud heli, mis tekib igasuguste Asjade kõrvalnähuna aga samas see on üsna väsitav nähtus. Et siis näituse kontekstis ongi meil nii mürased erid kui ka puhtad helid. Vaid siis saab just kuulda, et, et kuidas, kuidas see müra on, et ideaalses maailmas võiks ette kujutada, et seda müra võiks ikkagi meil kõvasti vähem olla. Vähem stressi, vähem müra, vähem ületarbimist, selle tõttu ja nii edasi. Jah, mürastan nende eraldi nagu juttu ka, et et ka sellest, et, et kuidas meie aju peab tegelikult väga palju vaeva nägema, et selleks, et nii-öelda seda müra ignoreerida, Ethan küll kogu aeg olemas kõrvad, onju nii-öelda võtavad selle müra vastu, aga selleks, et meie oma kasuliku info kätte saaksime, tuleb meil seda nii-öelda lahutada sellest müra miinust siis see kasulik informatsioon, et tegelikult see on ressurss, mida me kasutame ja ei pane seda lihtsalt tähele, kuna aju tegeleb sellega alateadvuses, kogu aeg aga mürasid, keskkonnad väsitavad, et kui sa oled mingisuguses väga lärmakas tehases päev otsa töötanud, sa tunned suurt väsimust, kuigi võib-olla see tegevus seal ei olnudki nii väsitav. Meil on veel veel veel hullem näide, et lapsed mõnes koolimajas, kus, kus sunnitakse neil koridoris lärmi keskel olema et ja üldse õppeklassides ka, et kes infole nagu lähemal on need nemad, nemad õpivad ikkagi paremini, sest et need, kes tagapool on nende aju, lihtsalt tegeleb selle müra maha lohutamisega, et see on, see on meie selline bioloogiline protsess, mida me ei teadvusta, kuna see toimub automaatselt. Kas seda probleemi saaks lahendada ka või tuleb lihtsalt õppida kuidagi sellega elama? Kindlasti saab lahendada lihtsalt. Noh, oletame koolide puhul. Ma ei kujuta ette, riigi kinnisvara, aktsiaselts võiks ette näha mingi sugusemad, kindlamad, akustilised tingimused. Öeldakse küll, kui palju on detsibelle ja nii edasi, aga tegelikult ei ei tegeleda sellise asjaga, et mis Deczybellid, mis sageduses teadlusega ikkagi tegeletakse, natuke teaduslikust võiks ikkagi rohkem olla. Aga tulles selle näituse juurde veel tagasi, siis lisaks helile on seal ka valgusel väga oluline roll valguskujundusel ka. Valguse kujundus on lihtsalt osa sellest näitusest sellelegi Aleksander sprohkis, kes on andekas valguskunstnik. Pigem annab see sellise siukse ämbientsed, näitus ise võrdlemisi pime ja siis valgusabiga tuuakse selle näituse selline kujunduslik element, mis on peamiselt sihukestest pallidest sfäärides koosnev hästi esile, et kui see näitus nüüd maha võetakse, kas siis on plaan ka kuidagi edasi arendada seda projekti mingit mingil teisel kujul. Veel hiljem. Me mõlemad selles mõttes sa oled ja me mõlemad tegeleme helidega nende salvestamisega ja kogumisega nendega, nendega erinevate projektide läbiviimisega, selles mõttes see on nagu lihtsalt üks variant, võimalus, kuidas oma tegevus nii-öelda korra nähtavale tuua, aga aga see ei olnud nagu et me hakkasime sellepärast tegelema nende asjadega või et me nüüd sellepärast lõpetaksime, et selles mõttes kindlasti tegevus jätkub. Antud näituse kontekstis, et meilt küsiti ka alguses, et kui sa juhuslikult äkki on sobilik, et siis seda kusagil mujal püsti panna, mis on tehniliselt võimalik, aga noh, eks seda näitab ilmselt aeg kui keeruline tehniliselt üldse on olnud seda näitust üles ehitada. Väga keeruline. Ta on ikkagi tehnoloogiline näitus ja sest see on niisugune näitus, mida ei oleks paarkümmend aastat või isegi 10 aastat tagasi oleks olnud päris raske seda teha. Et tänu sellisele Tänapäevasele virtuaalreaalsuse tehnoloogiale on natukene kättesaadavamaks muutunud need vahendid ja tarkvara. Sisuliselt meie see süsteem ja see on hästi selline tehnoloogiakeskne, aga põhiline mikrofon, mida me kasutame, on selline mikrofon, mis tetra Heidriliselt võtab erinevast suunast helid. Ja siis lahutab nendevahelised faasid baaside abiga ehk siis helid, mis on ühes kanalis või on teises või puuduva demoskumas. Et siis nende järgi lahutab nagu tekitab siukse suurema pildi. Ja siis meie oleme lahutanud siis need neli kanalit 16-ks kanaliks, mis justkui tegelikult võiks olla pigem 32 kanalit, sest meil on ainult selle kupli ülemine sfäär kasutuses. Aga, aga noh, see on lihtsalt väga tehnoloogiliselt keeruline asi, et. Nii et näitus, heli müraruum on siis väljas alates tänasest Rotermanni soolalaos, arhitektuurimuuseumis. Jah, jah, tulge, külastage, täna kella viiest tehakse lahti. Aitäh, Taavi tuleb ja Ekke Västrik. Kutsumast head päeva.
