Kuidas läheb Eesti metssigadel, kellele lähiajalugu pole olnud,  kuigi a? Metssead on laastavast katkust taastumas,  kuid arvukuse tõusuga tuleb tagasi ka taud. Ühe puupaatide traditsiooni elus hoidmiseks vajalikke suuri  haavapuid on metsades aina vähem. Haab ei jõuagi sinna ikka tavaliselt, kus ta oleks  lootsikuks sobiv puu, et raiutakse maha. Loodusfotograaf Eleri Lopp Valdma sulandub Kobraste maailma. Me oleme tulnud loodusesse seadnud üles varje telgi,  et hakata jälgima, kuidas loomad tegutsevad. Meid huvitab väga, kuidas läheb Eesti metssigade,  kellele lähiajalugu pole olnud kuigi armuline. Kaheksa aastat tagasi hakkas Eestis levima sigade Aafrika katk,  mis laastas halastamatult metssigu kogu riigis. Tapva viiruse leviku pidurdamiseks tuli jahimeestel sigade  arvu vähendada. Haiguse ja küttimise tõttu kukkus nende arvukus drastiliselt. Kui enne taudi elas Eestis hinnanguliselt vähemalt 35000 metssiga,  siis 2018. aastal oli neid alles vaid 5000. Luureandmed on sellised, et siinkandis peaks elama vähemalt  üks tore metsseakari. Seal on üks tugev võimas isasloom kult. Siis kindlasti üks juht emis, võib-olla isegi emiseid rohkem. Ja möödunud kevadel sündinud põrsad, kes praegu on sellised  vallatud tegelased, et me tõesti väga loodame,  et meil õnnestub, selles varjas niimoodi vaikselt istuda  ja ühel hetkel on metssead platsis ja lasevad natuke saada  meil ka osa nende elust. Rauno Veeroja on jälginud metssigade elu läbi aastate sigade  Aafrika katku Eestisse jõudmisega on tal vahetu isiklik kogemus. Mina märkasin seda ka sellise nurga alt,  nagu seda märkas Kagu-Eestis elav maainimene,  selles mõttes, et, et mõned metsad surid mul maja ümber  ja siis Seal sai neid matta ja jahimeestega ära veetud ja,  ja ja noh, üks oli nii öelda aidast lausa 10 meetri kaugusel  oli emis, oli. Hingeheitnud hinge heitnud ja siis veel üks põrsas tiirles  tal ümber, aga, aga noh, ei mingiks paariks aastaks olid  sead sellest piirkonnast täiesti kadunud,  et neid luid ma leidsin seal hiljem veel üles,  et neid suri seal igale poole, et enne oli see väga tihedalt  sigade poolt asustatud piirkond ja need olid. Nii-öelda. Seltsilised pidevalt mul aias. Mis lõi selle aluse, et Eestis sai see sigade Aafrika katk  nii laastamist ööd teha metssigade seas? No selleks selleks on vaja eeskätt muidugi metssigu on ju,  ja piisaval hulgal asustustihedus oli. Enne 2000 viiendat viieteistkümnendat aastat,  kui see katke Nagu siia jõudis, oli ikka Eestis ikka väga kõrge  ja niisugune tavaline praktika oli siuke intensiivne lisasöötmine,  et, et juurdekasv hea oleks ja, ja lihtne küttida oleks neid. Vähemalt osaliselt võib siis meie metsigade suure arvukuse  ja selle katku leviku põhjusena näha seda,  et meil oli seda metsloomade lisasöötmist looduses liiga palju. See kindlasti soodustas seda levikut selles mõttes,  et koos selle katkutulekuga suht kohe seal esimestel  aastatel tuli ka niisugune range piirang nagu lisasöötmise  koguste peale söödaplatside arvu peale, et et enne seda ei  olnud mingil moelgi reguleeritud ja, ja seda manti veeti  ikka tonnide viisi ette ja noh, kui niisugusesse väga kõrge  asustustihedusega asurkonda see haigus sisse lööb,  siis, siis ta seal Kipubki levima nagu kulutulijat eriti nii surmav haigus,  nagu see sigade Aafrika katk on. Me oleme nüüd siin varjes umbes paar tundi kükitanud aga  metssigadest pole lõhnagi. Ainsad, kes meie meelt lahutavad, on metsalinnud eeskätt harakad. Varesed. Millegipärast linnud vahepeal tõusevad lendu,  lähevad kuskile põõsastiku ära. Ei tea, kas kuskil siis hiilib mõni rebane  või kährik midagi nad justkui kardavad aga samas on nad  varsti tagasi. Kuigi vahepeal tundus, et sigade Aafrika katk on Eesti  looduses taandunud, annab haigus taas endast märku. Põllumajanduse ja toiduameti andmetel on viirust  või antikehi tuvastatud Harju ja Raplamaal Virumaal  ning Võrumaal kütitud või surnuna leitud metssigadel. Info kogumiseks on amet seadnud üles ka veebirakenduse,  kus saab surnud looma leiust teatada. Eestis te. Tekis tegelikkuses täitsa kohe vahe, et meile tundus,  et sigade Aafrika katk on meie loodusest kadunud. Ja see tegelikult on täiesti tõsi, et meil oli vahepeal ligi  pooleteistaastane paus, et 2019 aasta veebruaris tuvastati  juhtum Läänemaal ja siis oli nii-öelda rahuaeg,  oli põhimõtteliselt 2020. aasta augustini,  kus siis Raplamaal ühel surnuleitud metsal tuvastati sigade  Aafrika katk. Et kogu selle, mis see vahepeal see pooleteist aastane paus oli,  siis me räägime tegelikult viiruse viirusepausist,  et antikeha positiivsed me oleme kogu aja leidnud  ja need leiame ka päris pikalt edaspidi aga et see  pooleteist aastane paus oli just viiruse leiduses suhtes,  et me ei leidnud aktiivset viirust. Kust siis ühtäkki see haigus jälle ennast ilmutab,  kuidas see võimalik on? Sellel on väga keeruline tegelikult niisugust ühist vastust anda,  et teadlased on ka üritanud välja mõelda,  et kuidas ta vahepeal nagu ära kaob, et miks ta uuesti  teatud aladel esile kerkib. Et erinevaid teooriaid on tekkinud, et variant on näiteks,  et metssiga on varasemal perioodil kütitud kas ta on  siis jäänud uurimata või on uuritud, aga see liha on sisaldunud,  viirust on näiteks sügavkülma pandud ja siis 2020 aasta  suvel on ta siis ka siis toidujäätmetega metsa alla jõudnud  ja sealt siis hakanud uuesti levima, et kuna külmutatud  lihast see viirus säilib tegelikult hästi hästi kaua. Et muidugi teise variandina ka näiteks see,  et see on kuskilt teiselt teisest riigist meile sisse toodud,  et sisulist võimalikku kohta väga kaugelt otsima ei pea,  et kõik Balti riigid ja Venemaa on tegelikult ju sigade  Aafrika katku täis. Ehk kuna inimeste liikumine ütleme Poolas,  Rumeeniast, Venemaalt on tegelikult ju päris intensiivne,  et ei saa välistada ka variante, et kuidagi nendega on kas  siis mingisuguse lihatootega sinnasamasse kuidagi metsa alla jõudnud. Ja muidugi ka võimalus see, et, et see viirus on kogu aeg  sealsamas kohapeal olnudki, lihtsalt meie ei ole üles läinud,  on ta seal kuskil mõnes korjuses seisma jäänud  või lihtsalt on mõni metssiga olnud positiivne,  st meie ei ole teda tuvastanud selle pooleteist aasta jooksul. Metssead on üpris head paljunejad, see tähendab,  et nende numbrid on taastunud. Kui palju Eesti looduses praegu metssigu hinnanguliselt on? Kui me mõtleme, et eelmise jahiaja lõpus see on  siis 2021 aasta märtsi alguseks, siis sellel selleks ajaks  me hindasime seda üldarvukust 12-l 13-le 1000-le isendile  siis sea arvukus on on kaks korda suurem,  et, et ütleme, et sügisene asurkond on, oli kindlasti siin  25000 isendi juures koos nende põrsastega. Katk on taas endast märku andmas, kui ohtlik see on praeguse  sigade arvukuse juures, et võib-olla läheb uuesti kõik käima. See oht, et, et katk jälle laiemalt levima hakkab,  et see nii-öelda see risk suureneb koos sigade arvukuse  kasvuga ja asustustiheduse suurenemisega noh nagu nagu  inimesed enda kogemusestki. Ju teavad, et selle Koroona leviku tõkestamisel näiteks oli oluline see,  et inimestevahelisi kokkupuuteid nagu vähendada,  onju. Et metsseal sa seda ei ütle, et, et ära nüüd mine  teise karjaga ära kokku saa või teiste isenditega,  et, et seal see ohjamisvahend on nii-öelda arvukust all hoida. Ja kui arvukus tõuseb, siis paraku ka see tõenäosus  nii-öelda viirust järgmisele edasi kanda see suureneb,  aga oht on muidugi muidugi see, et, et nendest  katkupiirkondadest isegi kui seal on madal see asustustihedus,  et tahtmatult või tahtlikult inimese abiga või,  või mingil muul moel see katk ikkagi pääseb kuhugi kuhugi  teise piirkonda edasi ja, ja kui seal asustustihedus kõrgem on,  siis ta tulemuseks on see, et. Levik on kiirem ja, ja seda nii-öelda katku kandvat  materjali surnud sigade näol, siis saab metsa all rohkem  olema ja, ja kõik need riskid suurenevad. Väga huvitav on näha, kuidas see suur siga ma ei tea nüüd,  kas ta on see emis või on kult. Igatahes ta jälgib selgelt meie suunda. Noored loomad, põrsad ei oska absoluutselt kahtlustada,  nad on hooletud, söövad, toimetavad vaikselt omaette,  aga tark loom jälgib ja teab, kust suunast võib oht tulla. Miski ajas nad ära, praegu ma ei saa aru,  mis, aga tundub, et nad ei läinud väga kaugele. Tulevad vist tagasi. Mille poolest on metssead sinu jaoks sümpaatsed loomad? Noh, ilmselgelt on, on, võib, võib metssiga võrrelda  natukene nagu huntidega, onju, et et, et seal on niisugused  tugevad perekondlikud sidemed. Kari hoiab kokku, suuremad, kaitsevad väiksemaid noh,  mingis mõttes nagu niisugune analoog, võib-olla  siis siis eestlastele ainuke vahe on see,  et meie, see, meie, see sigimisvõime on palju  tagasihoidlikum ja tegelikult võiks natukene seda seda  seaviljakust natukene eesti rahvale juurde soovida. Ühe puulootsiku ehk Habja ehitus ja kasutamine Soome kanti  hiljuti Uneskook kiireloomulist kaitset vajava vaimse  kultuuripärandi nimistusse. Pärandi säilimisel toodi muude ohtude hulgas esile  ka asjaolu, et Eesti metsades leidub üha vähem haabja  ehituseks vajalikke vanu ja jämedaid haavapuid. Ka Soomaa kogukonna allesjäämine, nõudlus Haabete järele  ja meistrite pealekasv on traditsiooni säilimisel olulised. Haabersti Aivar Ruukel on võtnud teema oma südameasjaks. Miks sellise asjaga nii-öelda mässata, et tänasel päeval on  ju lihtsam võtta juba viibrist plastikust mingisugune  peaaegu samasugune paat? No vot jah, et need ehitajad on peale minu veel  ja paljudel on see, et, et miks sa siis üldse teed,  et nagu ikka tahaks nagu puutööd ja käsitööd teha,  ise midagi puust teha. Et mina isegi ütleks, et see, mul see põhiline motiiv on,  et et võib olla minu puhul on see just, et ta on nagu siin  sellesama Soomaa piirkonna eks ju üks oluline nagu osa  ja kuna ma tegelen nagu turismiga, kuna minu leib tulebki,  eks ju, sellest et, et inimesed siia tuleks,  et nad siin Meiega koos käiks mööda neid jõgesid mööda neid rabasid. Et siis sealt on see seos nagu. Toormaterjali otsimine on juba paras keeruline ettevõtmine  ja võib-olla tulevikus veel rohkem. No keeruline ta ei ole lihtsalt, et küsida,  et kas kellelgi on ja, ja noh, ütleme siin Pärnu  Viljandimaal Soomaal ongi tegelikult alati olnud rohkem,  et kuna siis erametsadest, kus ma tavaliselt saan ikkagi ju  neid leiab täna ma ei ütleks, et see on nii tikutulega,  peab neid taga otsima. Aga noh, aeg läheb kähku, et kuidas on 20 aasta pärast seis. Kas ühiskonnal on selle pärandi säilimise vastu  ka mingi huvi olemas? Huvi oma juurte ja pärandi vastu on järjest kasvanud,  et samamoodi siis ka siis selle lootsiku osas,  et siin on jälle suur kummardus Aivarile. Tänu kellele siis ütleme, Soomaal on olnud  nii nii palju esilise lootsiku kultuur ja  siis need teised meistrid ka, kes on veel. Kes tänapäeval seda ehitavad? No see probleem on olemas, et, et võib-olla ei ole neid puid  enam nii palju majandusmetsas, et kas sellega on  ka võimalik midagi ette võtta. See probleem on väga olemas. Ma loodan küll, et on, ma loodan, et vähemalt soomaa  rahvuspargi sees me saame neid kaitsta ja igal pool mujal  ka ikkagi, et see haava raievanus ei oleks  nii madal, et tänapäeval need haab ei jõuagi sinna ikka tavaliselt,  kus ta veel oleks. Lootsin sobiv puu, et enne raiutakse maha,  et see pole päris õige. Praegu moodustavad haavikud Eesti metsades kuus protsenti,  millest ligi pool loetakse raieküpseks ökoloogilises mõttes vanu,  üle 100 aastaseid haavikuid on aga ainult veidi üle ühe  protsendi kõigist haavikutest. Teisisõnu, vanu haavametsi on Eestis väga vähe. Anneli, me oleme üsna tihedas metsas, kus on päris palju vanu,  suuri haavapuid, see on päris uhke siin. Ja isegi sulge õhik meie vääriselupaiga indikaatorliik on  siin täiesti olemas. Ja selline umbes 80 aastane haab. Ja tema peal ma saan aru, siis kasvab palju liike,  et ta on selline soomlased, ütlevad elupuu. Jah, ja seda sama on ka eestlased. Siin uurinud ja kirja pannud, et kui palju meie teame liike  ja eks neid on ka umbes 2000 ligi ja mis on kõige huvitavam,  on see, et kõige väärtuslikum on ikka see surnud puu. Aga niimoodi igapäevaselt tuleb mõte, ilmselt liigub kohe sinna,  et kobras armastab meil haaba ja noorendikes põdravad,  murravad haabade latvu ja, ja närivad neid hea meelega. No siis kõik teavad vist, et milline loom on haaviku,  emand, jänes, valge jänes, just valge jänes,  et see on selge, et tema armastab väga neid noori  haavavõsusid süüa, aga siis jah, veidike hiljem,  siis me saame siia sellise tohutu sambliku sambla  ja seenerikkuse peale. On kaks olulist seent, on haavataelik mida metsamees peab  siis niisuguseks, noh, ütleme kahjuriks. Sest pigem on vanemaid haabu harva leida,  et kellel see seda seent sees ei ole, aga haavatuletalik on  juba niisugune haruldasem seen ja, ja selle järgi me  ka määratleme metsavääriselupaiku. Aga üks nende ökoloogilise roll on see, et nad tekitavad tüvemädaniku,  seal sees tekib õõs puu sisse ja, ja see tähendab,  et rähnid teevad niisugustesse puudesse tihti augud. Ja rähni järel nende pesakaubastesse juba tulevad kõik kõik  teised elama. Kui me nüüd mõtleme nagu tõelise loodusliku metsa elurikkusele,  siis temale see puu muutubki elupaigaks enam-vähem siis,  kui ta on juba kui metsamees soovib ta langetada. Kui me mõtleme, kui madal on meil praegu lubatud haavaraie vanuse,  see on ainult kuskil 30 kuni 50 aastat ja juba võib haavikud  maha raiuda. Et niisuguseks elurikkaks hakkab. Puuhaavatüvi kujunema alles kuskil 70 80 aastaselt. Nii Aivar, nüüd me oleme ühel raielangil,  kus on ikka tõesti aukartust äratavad haavad püsti. Ja ei, siin on, siin on mitu tegelikult potentsiaalset  lootsiku puud too siin on ju siis seal ja seal on veel kaks tükki,  et võib-olla isegi neli, aga noh, et tõehetk ongi siis,  kui nad on ka maas ja saab näha, kas nad ikka on tegelikult  sees terved. Kui sa vaatad peale kasvav puule, miks see on hea puu,  no see jämedus oli see esimene asi on ju,  mis ka kui sa üldse midagi aru ei saa, siis saad aru,  et oh, see puu on suur. Nüüd järgmine asi on see, et ega tal ei ole taelikuid,  sest et tihti kui ikkagi kaob, on selline jäme,  siis tal on tegelikult need taelikud pead haavaseened  ja sealt siis see tekib südamemädanik, nii et. Juba juba juba pehme muidu jah. Ja et noh, põhimõtteliselt lendorava haab või,  või see sulle ei sobi kuule ja ei, see ühe puu paadis ta ei sobi,  sest et mõni on küll ütelda, oi, aga siis sa ei peagi seest  ju nii palju tegema. Aga mis otsest saab, et otsad on ju ka. No nüüd see puu läheb saagimisse mõnes mõttes sa võtad nüüd looduselt,  kas on mingi rituaal ka selle jaoks, et sina kasutad seda  heal otstarbel? Ma olen selle puu juures juba kolmas kord,  nii et ütleme nüüd järjest lahjemaks on läinud võib-olla see  suhe niimoodi, et ma juba tean, et ta läheb maha,  on ju ja et noh, ta on ju elus, eks ju. Aga ta läheb maha niikuinii ja nüüd Mul ei ole head mõtet selle osas, kas paadil  ka hing on, aga mõned väidavad, et on, et tegelikult see ta  saab uue elu selle, selles veesõidukis, siis no aga  siis läheb saagimiseks. 77 78 79 80 80 noh. Midagi veel, 80 85 päris vana puu ikka metsas. Jah, et ma ei tea, kas 100 aastaseks ta oleks elanud,  kui kui ta oleks vedanud 15 aastat veel või oleks ta juba siis. Maha tulnud tormiga aga igal juhul jah, nagu päris eakas  ja mis on huvitav, et ma ei ole ennem näinud,  aga sellest siis saab kaks paadi paki maikuus hakkame  ehitama ja mis tegevused siis sellega hakkavad,  mida, kuidas saab sellest, mis ma nüüd esimese asjana teen,  et ma värvin selle ikkagi õli värviga kokku ka,  et ta nagu nüüd see kevadine päike ei teeks talle nagu liiga noh,  et ei, lööks nagu progusid. See natuke hoiab tagasi. Aga ütleme, kui ehitus hakkab, et siis võtan koore maha,  siis keerutada valin välja põhja külje. Kui see on ära otsustatud, siis läheb see välimuse voolimiseks,  et ta noh, põhimõtteliselt voolitakse väljast valmis,  siis tehakse sees tühjaks ja kolmas on siis see laotamise etapp,  kui küljed lähevad laiali. Nii et sellisest noh, ütleme 60 sentimeetrisest. Läbimõõdu üles saab meetri laiuse paadi. No nüüd, kui Habes on seal Uneskos, kas nüüd on rohkem huvilisi? Ka selle töö jah, on küsitud küll, et tahaks tulla  ja õppida ja teha ja et eks see on meil ju üks lootus ka,  et tänu sellele UNESCO le siis tekib neid noori mehi just  siit piirkonnast ja kes viitsiksid nagu mitte ühe teha,  vaid nagu Neid siis jäädagi tegema nii-öelda võtta üles  tegemise oskuse edasiviimine. Et see järjepidevus oleks jah, aga ikkagi see,  et loodusest oleks ka mõni vana puu veel võtta,  majandusministera ju siin ka. Et. Ta on saanud kasvada, on ju? See on nagu väike ime. Et kui inimestel on metsades veel vanu haavapuid,  siis nad võiks pigem neid säilitada. Oleks tore osad. Oravatele ja teised lootsikuteks. Mina olen Elerlopp, Valdma loodusfotograaf siin Pirita jee  ääres käin ma kopraid pildistamas ja vaatamas. Selle kohaga on selline huvitav lugu, et ma olin poolel teel  ühte teisse kohta hoopis. Kevadel läksin kakuperele külla ja siis märkasin  või õigemini kuulsin selliseid krõmpsutavaid hääli  ja mõtlesin, et kes see küll olla võiks ja,  ja siis nägin ka enda ees tumedat kogu ja seal see kobras  oli ja krõmpsutas. Tollel päeval ma kakkudeni ei jõudnudki. Jäin neid jõe kaldale varitsema ja nägin neid tol päeval  õige mitu. Tegemist oli terve pesakonnaga,  seal olid aasta vanused pojad ja järgmine kord ma otsustasin,  et ma proovin neile veel lähemale saada minnes ise jõkke  ja ma sulandusin nii-öelda nende enda maailma  ja sealt maailmast, avanes. Väga huvitavaid kaadreid. Enne suve on siis kopra ema ja emal ja isal väga kiired ajad. Sündimas on väiksed pojad, seega vaja varustada  pesapiirkonda toiduga. Suvel õnneks kevadel on seda toitu küll,  aga käiakse jõe ääres mööda jõe kaldaid söömas. Taimi naati. Angervaksa see neile meeldib väga. Ja väga huvitav on see, kuidas nad hästi loomulikult  ka üksteisega suhtlevad, et mingi hetk tulevad sealt jõest välja,  lähevad kuskile puu peale või, või mättaut peale  ja ja siis tuleb ka teine ja siis hakatakse 11 sügama,  et ilmselt sealt jõest saab siis mingisuguseid sitikaid  ja satikaid endale külge, siis on vaja seda karvkatet  puhastada ja. Tänu koprale saab siis jões elutseda ka paljud teised liigid,  nagu näiteks jäälind ja pardid, et ta hoiab seda märgala  nii-öelda ja, ja märgala on teatavasti kõige liigirikkam  elupaik üldse. Ja kobras on suurepärane märgalade looja. Viimastel aastatel on märganud, et teatud kohtades on  kopraid vähemaks jäänud. Kopraarvukus on Eestis langenud ja, ja olen  ka tähele pannud, et neile meeldib olla rohkem sellises  looduslikus jõelõigus kui mitte nii väga seal,  kus on inimene seda jõge süvendanud ja kaldat nii-öelda puhastanud. Et kobras tahabki saada sellist piirkonda,  kus ta saab varjuda ja kus ta saab ka süüa. Selline selline elupaik on temale nagu hea.
