Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toel. Tere, head raadiokuulajad, te kuulate teadusuudisteminut Teid puust ja punaseks, mina olen Sandra Saar ja sel nädalal on minuga stuudios Tartu Ülikooli zooloog Randel Kreitzberg. Tere, randal soundtrack. Ja tänases saates räägime me hüljestest nimelt lont hüljestest, kes tuleb välja, on väga suured rändajad. Randel, aga mis paneb ühe lonthülge rändama? Tahaks kuidagi viisakalt öelda, aga see, et on võimalus leida paariline ja teha väikeseid lonthülgebeebisid väga eluline põhjus, siis absoluutselt ja üks kõige tähtsamaid põhjuseid, miks, mis nagu loomadel on, et nende kodukandis ei ole piisavalt sobilikke isendeid ja siis minnakse kaugemalt otsima. Ai, see nad ju seal suures meres Vaikse ookeani põhjaosas toituvad ja tegelikult ja hinnad seal meres ikkagi kohtuvad oma oma teise poolega ka. Ja, ja konkreetne rännak, millest siin hiljuti avaldatud teadustöös ikkagi juttu on, on siis seotud sünnitamisega ja et jah, selle esimese poolega nad saavad seal meres hakkama. Nad teevad pika rände selleks, et minna oma kolooniates poegima. Et seal nendele nõnda kodune koht nad lähevad sinna, kus nad, kus nad on käinud kogu aeg. See on turvaline ja, ja nad on valmis selle nimel tuhandeid kilomeetreid ujuma siin 150 kilomeetrit päevas. Aga miks nad üldse eemale ujuvad, miks nad kogu aeg ühe koha peal ei ole? No peamiselt sellepärast, et, et meri on suur ja, ja nad otsivad toitu ja nad on suured loomad. Et kas siin oli isegi mõningaid tonne ja neil on ka rohkem toitu vaja, et, et peamiselt sellepärast oli ikkagi liiguvad toitu otsida. Siis välja, et lonthülged on tegelikult väga hea nii-öelda GPS mäluga või neil on peas justkui selline Google maps, et isegi kui nad kodust kaugele lähevad, siis nad leiavad väga ilusti tee tagasi koju. Ja, ja lisaks sellele pea GPS-ile panid siis teadlased meile ka päris GPS seadme selga täpsemalt siis 100-le emasele lont hülgele ja, ja siis nad tahtsidki teada, et millal iga lonthüljes siis täpselt sinna koloonia poole oma nina pöörab ja ujuma hakkab. Et kas nad teevad seda täpselt nii-öelda õigel ajal, et need, kes on kaugemal, teevad natukene varem ja et kas nad oskavad arvestada seda aega, ujumise aeg-ajalt seda teepikkust. Ja tuli välja, et oskavad suurepäraselt, täpselt õige hetk on siis see, mil nad poegima hakkavad ja et neil on siin kirjutab, et 20. jaanuari paiku on siis poegimise aeg pluss-miinus seitse päeva ja umbes täpselt 98 päeva enne seda tulevad need siis tagasi, et nad siis jõuaksid naljakat viis päeva enne poegimist plaanivad tavaliselt nagu kohale jõuda, et ja, ja siis teadlasi nagu huvitaski, et millest see nagu seotud on, et et kuigi seal merel nad toituvad, koguvad rasva. Ja, ja kui neil need rasvavarud on varakult kogutud, siis nad tegelikult võiks varem sinna minna. Aga ei, millegipärast need hülged väldivad seda koloonia poegimisala nii palju kui võimalik ja asuvad täpselt nii-öelda nagu viimasel hetkel sellise arvestusega, et jõuavad vahetult enne poegimist sinna kohale. Et ma ei ei tea, milleks see siis nagu hea on, et kas, eks nende poegimisega võib-olla koosnevad ikkagi terve hulk riske, et see, kui see, kui see lonthüljes suur raske loom seal kuival maal on, siis on ta võib-olla kerge saak igasugustele potentsiaalsetele kiskjatele või või siis kes teab, äkki tulevad, Läheb mingi tüli seal, isased tulevad kaklema või või mis iganes seal toimuda võib. Et millegipärast on nad evolutsioonis õppinud, et, et kuni viimase hetkeni meres olla on palju ohutum. Ja siis minna kodupaika. Jah, täpselt poisina, miks see teadmine oluline, ikkagi jälle see selline üldfüsioloogiline asi ka, et sa tead, kuidas üks loom töötab, vot need kalade puhul on samamoodi teada, et need kalad, kes sisenevad jõkke kudemiseks lõhed ja ega meie kodune näiteks viima kala Pärnu jões ka nendel on need rasvavarud täpselt energiaolud, täpselt planeeritud sellise kindla pikkusega retkeks. Et kui, kui nyyd sundida natukene pikemat aega ujuma, siis need saavad need varud otsa ja nad ei jõuagi kohale. Siis nüüd on nagu hea teada, et ka teistel loomadel on, on sedalaadi süsteem nii-öelda väga hästi timmitud ja töökorras. Aga ütle, mis kindlasti kõiki selliseid teadmisi saab looduskaitses kasutada. Aga, aga need teadlased kinnitasid ka ka seda, et see selline nagu peenem mehhanism, et mille järgi nad tunnevad, mille järgi nad seda seda distantsi mõõdavad ja, ja mille järgi nad aega oskavad arvestada või või, või kuidas nad hoiavad seda kurssi seal suures ookeanis, kus nad teavad, et mitu kraadi on see, on see kurss, nii nagu laevamees vaatab kompassi pealt. Kuidas see täpselt toimub, et see oli, oli küll täitsa teatril. Aga kuidas see toimib siis et see, kuidas toimub, see on nende loomade puhul on see teadmata linnud ja näiteks osad koopaloomad, kes seal orienteeruvad maa-alustes suurtes koopajärvedes nemad kasutavad näiteks maa magnetvälja. Aga sellisel juhul tuleb suhteliselt teinekord suhteliselt kiiresti läbi selle magnetvälja liikuda. Mida kiiremini sa liigud, seda paremini sa seda magnetvälja tajud. Arvatakse, et angerjat näiteks, kes tulevad Sargasso merest, Atlandi ookeanist, siia Euroopasse, et ka nemad võivad orienteeruda maa magnetvälja abil siis kasutades ka hoovuseid, siis neid kiiremini edasi kannavad. Kalade puhul on teada sellise õhukese veekihi teooria. Et nad teavad selle mingisuguse kodujõevett ja siis sellest kodujõe veest, mis voolab kuskil seal Alaskal näiteks sinna ookeani sisse et sellest veest jääb sinna ookeanisse mingisugune hästi-hästi õhukene. Selline kihikene, mida need kalad siis niimoodi üles-alla ujudes üritavad siis ära tunda, tunnevad selle lõhna ja selle järgi orienteeruvad. Aga, aga on leitud ka täitsa sellist taga sellist lihtsat viisi, et nii nagu meie orienteeruma vaatame enda ümber olevaid paljusid väikseid tunnuseid kompleksina. Et arvatakse, et ka see võib olla alla loomadele. Aga need kõik on sellised teooriad põnevat, mida saab uurida. Aga lühike vastus on ikkagi see, et päris kindlasti teada, et see on selline suur ministeerium endiselt ja seda vist tegelikult ongi väga raske teada saada üldse. No selle selle uurimine muutunud iga GPSide asjadega palju lihtsamaks, aga, aga hea ja seda on keeruline. Et see ka, et kuidas need lonthülged lõpuks tunnetavad selle õige hetke ära, millal on õige hetk hakata liikuma, et nemad ilmselt tunnetavad seda ka meie ei saa ilmselt aru, et miks just see hetk on nüüd. Võtke hetk ja sest nad on ju seal eemal, kaugel keset ookeanit. Kui sa tahaks nendega kuskil akvaariumis eksperimente teha, et siis, siis on hoopis lihtsam manipuleerida mingite asjadega, aga ookeanis metsikut looma, sellist paaritonnist looma uurida, siis on väga keeruline. Aga põhimõtteliselt kokkuvõttes võib siis öelda. Tegelikult lonthülged on üsna head orienteerujad ja neil on ka selline teatav hea ruumitaju vist on natuke vale öelda, aga et nad väga hästi hoomavad seda ümbrust, kus nad on. Ja nad on äärmiselt head orienteerujad. Oskavad arvestada aega ja mina soovin neile kõike paremat. Ma arvan, et me kõik pühkida selle sooviga tahaks näha ise ka lonthülgeid tunduvad nii põnevad loomad, tohutult massiivsed. Ka selle pärast olnud võib-olla nii vähesel poegimisega aega veedavad, kitlik tulevad vaatama. Just aga meie selleks nädalaks lõpetame, aitäh sulle, Randel sel nädalal stuudiosse tulemast ja eluslooduse teemasid kajastamast. Ja teile, head raadiokuulajad, soovin mõnusat päeva jätku ja järgmine puust ja punaseks on eetris juba esmaspäeval puust ja punaseks puust punaseks.
