Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere raadio kahes alustab puust ja punaseks teadusuudiste rubriik ning sel nädalal räägime psühholoogiast. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning abiks teemasid siin avamas ja tutvustamas on Tallinna Ülikooli psühholoog Grete Arro. Meie tänane uudis, artikkel räägib tegelikult natuke sarnasest asjast, millest me rääkisime eile ehk siis õnnetundest ja heaolutundest ja vaata üht aspekti, mis siis seda, seda mõjutab jällegi üks võib-olla selline ühiskonnas levinud arusaam on, on selline, et ta üksi olemine teeb inimesi õnnetuks ja teiste inimestega koos olemine mõjutab siis positiivselt tema heaolu, ehk siis teeb õnnelikumaks see uuring siin nii-öelda avab neid nüansse selle taga ja ütleb, et ka teistega koosolemine. Ta võib teha õnnetuks, et kuidas siis mida siis nad tegid, kirjeldan lühidalt, et 85 inimest 10 päeva jooksul, siis pidid nii-öelda kirjeldama oma tegemisi, oma käike kus nad käisid, kellega nad koosviibimistel, kuidas nad ennast tundsid täitma siis selliseid väikesi teste oma oma tunnetatud heaolu kohta. Ja ja sealt siis tulebki välja, et, et nii-öelda ainuüksi see, kas sa oled üksi või kellegagi koos, ei, ei mõjuta seda. Oluline on see, et kuidas see olukord on tekkinud verre. Just et, et seesama mõte, et kas me oleme õnnelikumad koos teistega või eraldi, et igaüks, kes mõtleb hästi täis trammi peale kus ta tihedalt teistega koos, aga võib-olla see ei tee teda nagu Killivalt õnnelikuks. Et saab aru, et tegelikult natukene olulisem on meie tunne, kas me saime seda olukorda valida ja kas see on, kas see koosolemine teistega mõtestatud ja kes on meie kontrolli all. Et ehk siis need sotsiaalsed olukorrad, kus me saame ise valida, et me oleme nüüd teistega koos ja võib-olla nagu milliste teistegi koos et kas sama kontserdifännidega või oma sõpradega versus inimestega võib olla näiteks mõnes õppeasutuses või, või ka näiteks ajateenistuses. Et see sunnitud koosolemine teiste inimestega tegelikult pigem võtab alla sellist hetkelist, subjektiivset heaolutunnet. Mitte tingimata jah, see üksi või koosolemine nii väga, kuivõrd see, et kas sina oled selle ise valinud tegelikult seda näidanud ka varasemalt sellised suured uuringute, mida teiste seitsmekümnendatel USA visikates vaadati, et et kuna oli vaja hästi palju ära mahutada, siis tudengid elama ja siis leiti, et tõeliselt, nagu mitmeti halvasti mõjuvad, need ühikud suurendavad tudengite omavahelist pidevat sotsiaalset, selliste tahtmatult kokku põrkamist, pikad koridorid. Hästi palju selliseid ühisruume ja see muutis tegelikult inimesed tunduvalt nagu ebakindlamaks. Nad ei olnud mitmes mõttes nii sotsiaalsetes olukordades enam enam tegelikult nii pädevad. Ja see uuring tegelikult kordab seda tegelikult ei taha, meis tekitab stressi kokkupuude teisega ka liigikaaslasega kui me ei ole seda ise valinud. Ja kuigi see uuring isegi nii-öelda isegi vaatab rohkemal konsta õnne tunnetada, ta viitab ka sellele See see kontrollitunne ja nagunii-öelda, see osalus mingisuguses ning suguses protsessis ja, ja ongi, et kui nagunii-öelda inimene vabal tahtel viibib seltskonnas, siis kõik need näitajad on tegelikult nii palju kõrgemad kui mis tahes teises olukorras. Ja kui ta jällegi ei tee seda omal vaba tahtel, siis, siis kõik on seal all ja punases. Tegelikult see see valiku koht Mõjutab seda lõpptulemust ikka nagu väga võimsalt võime rääkida erinevatest geoloogilistest nähtustest, aga me teame, et sellise heaolu ja motivatsiooni üks alustalasid on autonoomia tunne. Ehk siis see tunne, et mina ise valisin ennast sinna olukorda ja, ja võib-olla isegi see autonoomia on parem sõna kui kontroll, et ma ei taha nagu kontrollida, teisime ennast, ega ma tahan tunda seda Polish valikutunnet, mina ise valisin, mina ise saan ka selle lõpetada. Ja seda tõesti näitavad ju ka loom uuringud, et kui, kui tähtis on see tunne, isegi kui seal ainult tunne, isegi kui see pole päris siis siis see on tähtis ja noh, me ju teame ka kosmoselaevadesse tunne, et näiteks vahepeal saan kontrollida seda, kas ma olen koos teistega saan minna eraldi eralduda on tegelikult heaoluga seotud ja siis väga selline märksõna, mis Cami varasematest teemadest väga palju läbikümbluses tähendus, eks ole. Et kas minu tegudellil on tähendusi jällegi siin nüüd võrreldes, kui sa teed midagi üksi ja sa teed midagi seltskonnaga siis nii-öelda, kui sa teed midagi koos, siis inimesed tunnetavad, et nagu see tähendus on sellel nagu paljud suurem ja võimsam ja tugevam. Ja mis ka ilmselt tõstab jällegi seda heaolu endale. Jah, sest seal astute endiselt mängu seesama, see ikkagi seotuse aspekt tegevuse tähenduslikkus, natuke võib tuge saada ka sellest, et me ise tunneme, et meie oleme ka teiste jaoks tähenduslikud ja vajalikud või selles mingisuguses suuremas protsessis seda tunnet päris üksi. Noh, igalühel meil peale tulla võib-olla ei saagi, nii et jah, siin on tegelikult mitu sellist olulist aspekti. Aga, aga tundub pahas ideed on samad, et tegevus peaks olema meie valitud ja meie jaoks mõtestatud. Ja, ja tegelikult me näeme natukene selle peegeldust ka ühiskonnas, kui me mõtleme, et, et tegelikult on suur osa meie tegevustest noh, natuke just needsamad sunnitud olukorrad, eks ole, koolis meil siin nii-öelda klass ümber ei ole see seltskond, kelle me oleme valinud ülikoolis töökohad nad tihti nagu samamoodi ja nagu näemegi, et kui palju rohkem inimesi on hakanud tegema sellist nii-öelda seda Diginomaadlust vähendage Nad võtavad kontrolli omalt töö ja töökoha üle ja töökaaslaste üle nagu. No üsna enda peale, et natukene peegeldab just neid samu tulemusi ja me näeme ka seda, et inimesed teevad näiteks väga paljusid asju täiesti tasuta kui nad saavad seda teha nende inimestega, kellega nad tahavad, ehk siis kogu vabatahtlik tegevus, vabatahtlik töö. Kui sa ise valid ennast sinna, seal on sarnased inimesed siis me teeme sageli asju täiesti ilma palgata ja tänu sellele, et seal on toredad inimesed kuidas need teised kohad, koolid ja töökohad siis saada kuidagi natukene selles osas sõbralikumaks. No me ei saa ju lasta Igalühel nagu valida seda oma klassi enda ümber või tööga sisimas ma lootsin, et seda küsid, et tegelikult siis on meie asi, eriti kui me räägime näiteks ikkagi lastest meie asi on ehitada seda gruppi, teine asi on luua selles grupis nendel osalejatel tegelikult sellised suhted, sellised koostööoskused või suhtlemisoskused, üksteise märkamisoskused, neil tegelikult on omavahel hea ja tegelikult seda peaks tegema ka täiskasvanud omavahel, et me saame igas grupis käituda üksteisega nii, nagu torust tuleb, aga saame käituda nii, et grupp tegelikult tundub selline, et et nende inimestega ei ole mul ebameeldiv olla ja kas see tegevus ei tundu mulle täielikult mõttetu, mida me koos teeme? Vot sellised nõuanded siia nädala lõpetuseks, et siin oli siis see tänane ja selle nädala puust ja punaseks täname kuulamast, stuudios olid Arko Oleski, Grete Arro ning puust ja punaseks jätkab järgmisel nädalal juba uute teemade ja uute uudistega. Suur tänu kuulamast kõike head puust ja punaseks, puust ja punaseks.
