Raigo tere head kuulajad, algab ökoskoobi saade ja tänases saates räägime me taimedest ja seentest ning Kuimetsa karsti heaks. Ja alguseks kohe nii palju, et räägime sellest, kui palju tänapäeval inimesed tunnevad söögiks sobilikke taimi ning ka seeni ja kuidas neid osatakse kasutada. Stuudios on meil Euroopa teadusuuringute nõukogult uurimistoetust oleme saanud Eesti Kirjandusmuuseumi teadur etnoloog Renata sõukand, kes siis taimede osast ja seejärel teeme juttu loodusmuuseumist, mis kutsub seeneriiki seenenäituse kuraator Loore ERR-is ja räägib, mida korjata ja mida mitte. Ja Kristo Elias liigub ringi Raplamaal Kuimetsa karstialal, kus asuvad risti võimsamad karstikoopad looduse vinger, pussidest, legendidest ja elust karstialal, räägib Kristo kohalik elanik Eelmededel. Sellised on tänase ökoskoobi teemad, minu nimi, Krista taim, head kuulamist. Saadet toetab keskkonnainvesteeringute keskus. Tasa sosistab. Tasa kiiva puupuudel on rohevad. Leebe looduse, tasa astu ja lähen, vaatan, kas veel mõni teeb siin endale rada. Võib vaikides põõsa alla, ma, ma kuid mainis, on headuse tasandil tarkus. See kõik mu põue ei mahu maha müts ja vaaliastu madonna männison raal. Jaagu tarkus. Looja on loodusega metsa, kes kuris juurde loo. Samblane säng kavalus ja homsesse päeva Niilähe aega on vähe. Kasuta iga hetke rutaka. Luulek. Ma tunnen pois männi ja kuusetaasaegne tarkus see köik mu põue luu maha müts ja Vahlias. Madu. Näen-is on raha ja kuuse-san ta saadet, kus kõik mu põu ei mahu maha ja varjatu. Henry Laks laulis siis loo männis on rahu, ma ei tea, kui palju on neid inimesi veel jäänud, kes sedasi tunnevad ja mõistavad loodust, saavad aru, mis kuskil toimub teavad, taimenimesid, teavad, kuidas neid kasutada. Üks on kindel, et Eestis selle kohta uurimust hakatakse tegema. Loomisel on etnobotaanikakeskus, on suur toetus tulnud Euroopa teadusnõukogult ja neil Tartu stuudios on Renata sõukand, kes on Eesti Kirjandusmuuseumi teadur ja etnobotaanik. Tere. Tere minugi poolt. Meile oli tore saade labor juhinga kõigi meie kuulajate tähelepanu sellele, et olite labori saates koos Raivo kallega ja seal sai lahti räägitud või rääkisite lahti selle, et millega etnobotaanika tegeleb, millega keskus tegelema hakkab? Ma tänan, pakuksin välja teema hoopis sellised, kui palju tänapäeval inimesed siiski tunnevad söögiks sobilikke taimi ja oskavad neid kasutada, olgu siis hapendamiseks, kuivatamiseks ja nii edasi ja nii edasi. Te olete uurinud seda teemat üle 10 aasta ja koos Raivo Kalle kanga välja antud raamatut olete kokku pannud raamatu Eesti looduslikud toidutaimed. Öelge, palun, Renata, mis teid ennast taimede teema juurde kunagi tõlkinud. Mu ema tundis nende vastu suurt huvi, ta isegi üritas nendega ravida küll. Raamatute põhjal oli hariduselt keemik ja mina siis tema kõrvalt vaatasin, õppisin ja niimoodi ma siis taimedega tegelema sattusingi. Kas raamatute kaudu on üldse võimalik õppida? No nii ja naa, tõenäoliselt ikka väga sügavaid teadmisi raamatute põhjal ei omanda. Sellepärast et taimede kasutus ei ole laul, seda ei ole võimalik pähe õppida, seda on vaja läbi kogeda, seda on vaja. Ja kõige parem on ikka õppida inimeselt, kes kes seda on teinud on, on muidugi võimalik jah, katsetades ja eksides. Aga see katsetamise hind võib olla päris kõrge. Aga kui te olete Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivides töötanud aastaid ja uurinud infot selle kohta, et mida inimesed on kunagi arvanud kasutanud, kuidas kasutanud, siis mida sealt on välja tulnud, kas on ka tulnud midagi täiesti pöörast, mida praegune kas teaduskirjandus või ümber lükkab, et ei, nii, küll ei tohi. No ikka on, aga see kõik tuleks asetada sellesse aja konteksti sellepärast et eriti just ravimtaimede osas, kus ei olnud meditsiini kättesaadavus inimestele ja noh, nad lihtsalt kasutasid seda, mis oli näiteks hammaste ravi on hämmastav, lihtsalt, mida inimesed kõik kasutasid. Selleks, et valust lahti saada. Et näsiniine ka hamba torkimine on, on tegelikult väga-väga palju kurja täpsele, hambale aga aga teist võimalust lihtsalt ei olnud. Aga toidutaimede suhtes see on nagu sihuke ühtlasem teema olnud siiamaani, et kui neid on söödud, siis neid söödud ja eks need maitse järgi ja sööduse järgi valiti omal ajal ja igas peres olid omad traditsioonid. Kas selles piirkonnas? Kolmas teie raamatus ma vaatasin, see on nüüd 2013. välja antud, aga täiesti loetav ja, ja kõik on nagu adekvaatne, et, et siin on juttu nii jänesekapsast-lise lehest, nurmenukust, odraorasheinast kui kõigist teistest, mismoodi te need tookord, kas need olid kõige sihuksed populaarsemad, mida ka veel tänapäeval kasutatakse? No tegelikult, ega me ei ole sellist lauspopulatsiooni küsitlust Eestis teinud, et tookord, kui me küsitlesime looduslikke toidutaimi, siis vastasid meile põhiliselt need inimesed, kes asja vastu huvi tundsid ja, ja kelle hulgas kasutus oli väga kõrge. Et Euroopa üks kõrgemaid tulemusi, mis siiani on saadud, aga aga jällegi meile vastasid ainult huvilised, nii et ma ei oska tegelikult öelda, kui suur see protsent on inimesi, kes reaalselt kasutavad looduslikke toidutaimi Eestis kogu populatsiooni suht aga huvilisi kindlasti on ja, ja kui on huvi, siis on ka kasutusse. Aga oskate te öelda, millistes riikides on olukord, kas siis sama hea või tuntakse ka huvi just looduslike taimede vastu, on see kuidagi ka seotud elatustasemele? See on ja ei ole ka see on nagu selline üsna keeruline protsess, sellepärast et siis, kui süüa on väga vähe siis püütakse leida võimalik võimalused süüa saada võimalikult väikese kuluga aja ja, ja energia ja ressursikuluga ja looduslike toidutaimede söömine. Kui, kui niimoodi piltlikult öelda, siis ega ta tegelikult ta toidab ära küll, aga ta ei jäta muud aega muude tegevuste jaoks. Et pead kogu aeg korjama ja kogu aeg korjama peab varuma, peab teadma, kuidas seda teha. Kuidas need taimed säilivad, üle talvesitega meil talvel väga palju korjata ei ole tegelikult. Et mul loomulikult seal, kus on soojem, seal on ka rohkem liike. Ja näiteks Itaalias, Hispaanias seal kasutatakse palju just sellist rohelist salatitesse ja hautistestesse mida meil on jällegi väga vähe kasutatud ja mida on nüüd tänapäeval hakatud kasutama, sellepärast et sellest on räägitud, seda on lihtne teha, sest see on lihtne järel proovida. Aga noh, tavaliselt katsetamisest kaugemale ei jõutud uute liikidega ootega asutustega, nii et selles mõttes rikastes riikides on rohkem võimalusi toitu mujalt saada, aga seal on ka rohkem võimalusi katsetada ja rohkem vaba aega, et minna loodus korjata teadlikult. Kui, kui on huvi asja vastu jällegi. Aga siin vahel ei või olla ka mängus natukene farmaatsiatööstus, kes samas kõik need alates jõhvika ekstraktidest lõpetades ravimtaimedega pakub meile juba valmis kujul meedia ise neid enam kuskilt minema otsima. Just et sellel on väga suur roll mängida. Kuigi see jällegi puudutab rohkem ravimit toidutaimi, et need kaks kasutas riiki, tegelikult käituvad väga erinevalt. Või siis nagu ütleme, toidulisandite enam neid võib-olla isegi pakutakse tihtipeale kõik muud preparaadid, mis on Nad ei olegi enam väga-väga viimane trend, nii et seda ei ole tegelikult väga palju uuritud, et selle koha pealt ma väga kindlalt midagi väita ei saa külge. Millel ununenud ka teadmised näiteks säilitamise, nippide kohta või siis oskuste kohta, võtame näiteks hapendamine või, või ma ei tea, kui palju on neid inimesi veel, kes õunu kuivatavad kodus päris vanamoodsal moel kuskil ahju juures. No vot seda jällegi ei ole niimoodi uuritud. Aga kui palju kodus kapsast, kapsast hapendavad või teevad viseenigi ja, aga, aga noh, selle meie Saaremaa uuringu põhjal ma võin küll öelda, et väga paljud vanemad inimesed ütlesid, et me enam õlut ei tee. Ropendamine tegelikult me enam kapsast ei hapenda, sellepärast et palju lihtsam on osta kaks pudelit õlut poest ja kaks kilo kapsast kaheks nädalaks, et sa ei pea enam väga suurt tööd ette võtma, ise enam kapsast ka ei kasvata. Siis noh siis see pole enam see. Seda küll, aga öelge, kas saab võrrelda näiteks praegust olukorda teie raamatus on küll nagu toodud ka 18. sajandi 18-st sajandist, tänapäevane, mida on tehtud, aga kui me võtaks lühema perioodi, ütleme näiteks nõukogude aega, praegune aeg, et kui suur see vahe on, kas see kuidagi on teie varasematest uuringutest välja tulnud? Nõukogude aeg oli mõnes mõttes kõige rikkalikum taimekasutuse osas, sellepärast just nagu tervet Eestit ilmselt vaadates, sest näiteks Lääne-Eestis väga taimi eriti just maarjaseeni korjatud, et seal puudus selline traditsioon tuli tegelikult nõukogude ajaga siin-seal ei, ei olnud ka muidugi selliseid metsamassiive, nagu on põhja Eestis. Ja, ja ka Lõuna-Eestis. Aga. Siis inimesed hakkasid metsas käimast, polnud midagi. Ja sestpoodidest pakutu oli tegelikult väga valikuvaene. Et ja lihtsam oli ise korjata ja muidugi siin aitasid kaasa väga palju need keeluajad, mis, mis tekitasid inimese tunde, et ahaa, nüüd on lubatud, nüüd ma ka lähen, sest kõik teised lähevad. Et päris mitmed inimesed on meile öelnud, et noh, muidu ma ei käinud, aga kuna kõik läksid, kõik, kogu töökoht läks ühiselt rappa jõhvikaid korjama, siis, siis mina läksin ka. Ja no muidugi võisteldi sellest on kirjutanud päris palju Ester Võsu koos kaasautoritega just sellest, kuidas marjade kasutuses olid sellised võistlused perekonniti ja töökohtades, kes rohkem sisse tegi, kelle muuseum paremini ja nii edasi. Kuni selleni välja, et lapsed pidid korjama veel ravimtaimepulk, põrkasin jälle sinna teema. Ja seda ka see õpetas muidu päris hästi taimi tundma. Just selle. Taimede õigete nimede järgi sest rahval olid omad nimedega, aga. Hea botaanika võttis need nimed ära. Hea botaanikatundmine, aga kuidas? Teie nüüd olete arhiivides vaadanud ja uurinud, et seal on samamoodi, et ühe taime kohta kasutatakse mitu erinevat nimed, kes on keeruline ära või aru saada, et millest siis ikkagi jutt käib, et millise taimega on tegu? Hoia see kehtib eriti sellist üldlevinud nimede kohta, mõnikord ei olegi võimalik öelda, et mis taimega on tegemist mõnikord, et on võimalik piirkonna järgi öelda mingi teatud tõenäosusega, et see võiks olla see taim, juhul kui on taimekirjeldus juures või või kasutuse järgi on ka mõnikord muidugi võimalik aru saada, millega on tegemist. Aga jällegi eksimisvõimalus on päris suured, et kui inimene ilma ettevalmistuseta läheb arhiivitekste vaatama, ta võib väga eksida. Kindlasti on ka eksitud, ma kujutan ette? Jah, on küll. Öelge, aga, kas on teada, kuidas on inimestel? Taimede kohta teadmised tekkinud, see siin peab vist minema väga kaugele kuhugile hallide aegade hämarusse. No tegelikult seda on maailmas väga palju uuritud, see on selline pikemaid teemasid, etnobotaanika, seal on olnud läbi aegade ja see põhjus, miks praegu kuni viimase ajani on vihmametsad olnud üks kõige populaarsemaid uurimiskohti, et on püütud aru saada, mis on siis see loogika, mille alusel inimesed valivad ja tegelikult seal on niivõrd palju erinevaid tegureid. Kuidas ja juhusele on ka muidugi oma osa, et valitud on, on taime välimuse tema mingisuguste maitseomaduste järgi või on lihtsalt katseid eksitusmeetodil kindlaks tehtud, et taimel on teatud mõju, aga võib olla ka põhimõtteliselt niimoodi lihtsalt usk taimes tagab talle selle mõju, kui on tegemist lihtsamate haigustega. Ühesõnaga, kas praegu meil inimesed usuvad veel taimedesse ei usu enam, või hakkab see usk taas? Tekkima kuidas tundub? Vaat see on jällegi selles mõttes raske küsimus, et me ei ole siukest üldist populatsiooni läbilõiget ju näinud veel. Ta on, kui palju raamatuid ilmub ja kuidas inimesed hoolega neid ostavad ja kui raadio Sky on juttu ravimtaimedest või, või, või, või üldse taimedest, siis see inimesi väga huvitab, et justkui huvi, nagu oleks. No tegelikult eestlane on või vähemalt peab ennast loodususku ja ka taimeusku. Et noh, ütleme siis selle põhjal, mida on siis huvilised rääkinud, sellepärast et on ka väga palju inimesi, keda taimed üldse ei huvita ja kes krõbistavadki, ent tablette ja neid aitab. Et ja mõni on ka selline, kes üldse haige ei ole, temal ei ole nagu ravimtaimi vajagi. Akadeesid joovad vist enam-vähem kõik eestlased taimeteesid lihtsalt niisama, maitse pärast. Ja marju söövad ka ilmselt kõik eestlased metsast toodud maarjakui, nad just ise ei korja neid, siis nad ostavad tuult. Nii et selles mõttes võib jah öelda, et eestlased usuvad taimedest ja sellest on nii palju ka räägitud, et taimed on kasulikud ja tänapäeva keel keeles rääkides, et nendel on palju vitamiine, mineraale ja nii edasi, et tähendab on tervisele kasulikud. Ehk siis nagu julgustama ka omal lapsi, lapselapsi, et proovi seda marja ära ütleme, toomingamarja puhul kohe teda välja sülita ja nii edasi, et ka tutvustama selliseid vähemtuntud marja. Ja taimed ja kindlasti, kui teil on endal see teadmine olemas, siis tasuks kindlasti lastele edasi anda kasvõi selleks, et neil oleks mingi kokkupuude sellega. Et sellega on niimoodi, et kui, kui sa midagi ei tunne, siis ega ei hooli sellest. Aga kui sa tead, et seesama pihlakas olgu ta mari, mõru, aga kui te näiteks külmkappi panna ja ihade sealt sügavkülmast läbi käib, siis välja võttes on ta juba päris magus ja tee sellest eriti hea. Et siis tal nagu tekib võib-olla rohkem tahtmist seda loodust hoida, mis tema endal on, sest tegelikult me sõltume taimedest ja ilma nendeta ei oleks inimeluga maa peal. Vahel jääb selline petlik mulje, et nagu me ei sõltuks, et kõik tuleb kuskilt mujalt ja meil ei ole seda vaja. Jah, see mulje on olemas, kõik nagu toimib iseenesest, aga kui üks lüli vahelt ära kaob, siis oleme loodusega silmitsi ja me peame teadma, kuidas sellega hakkama saada. Teate, ma paluks teilt veel Renata sõukand, lõpetuseks mõned soovitused, et milliseid taimi, milliseid marju te soovitaksite praegu minna, näiteks kas rabast metsast otsima, proovima korjama. Pihlakas käis juba läbi? Jah, see oleks nagu esimene soovitus ja seal väga lihtsalt kättesaadav ka praegu on hea pihlakast. Aga kindlasti pohlad jõhvikad, aga selleks on vaja kohti teada. Seente valiku muidugi praegu mõtteliselt metsades üsna su, et neid must nimetama ka agano toominga tasuks ka muidugi maitsta, samas ta, ega ta ei ole selline söögimari, teda väga palju süüa nagu ka ei tohiks. Ega ta väga ei maitse, aga, aga tal on niisugune mõnus on ikka võtta sedasi ja siis tunned kuidas suu läheb paksuks. Ja siis sülitad selle kivi vahel välja, sealt mingi sihuke seeme, mis seal sees on. Jah, no ta paneb kõhuga ilusti kinni, aga selge seda ma ei ole nii palju, seenel pole midagi lahvitavad peale, mõtlen siis siis tasuks mõned pakkumused peale ta siis tasakaalustub ära. Aga kas on veel mingeid taimi või samblikke, mida või samblaid? Pida korjata? Ka tundma? Ja seda ma niimoodi raadio teel küll ei soovitaks, sellepärast seal eksimisvõimalust natuke liiga suur aru saada. Aga nendele, kes ikkagi tahavad teada, vaadata, siis kus on kõige parem koht õppida. Otsige mu vanavanemad üles. Nendel on veel see teadmine tegelikult olemas ja nii palju, kui ma Saaremaal välitöödel vaadates neid erinevaid põlvkondi aru saime, siis tegelikult see põlv on minu põlvkond, mingi umbes neljakümneaastase tõi, nii. Nendel on, oli puude vanavanematega, kes teadsid ja reaalselt kasutasid neid taimi. Et nendest vanemal põlvkonnal jäi kohati midagi vahele, nagu päris, palju jäi vahele. Sest nõukogude ajal oli väga vähe aega nende nende vanematel. Et võib-olla ka ka see neljakümneste põlvkond on mõnes mõttes isegi kõige teadlikum vanadest kasutusviisidest, iga minevikku ei saa tänapäeva sajaprotsendiliselt üle kanda, mõned asjad ei sobi lihtsalt siia keskkonda enam. Ja ka põhimõtteliselt need kasutused on nii-öelda aegunud või noh, on olemas paremaid lahendusi. Aga väga palju, mida Nendel inimestel, kes nägid veel Eesti vabariigi aegu, nendel on nagu ilmselt päris palju rääkida ja õpetada. Seda küll, sest nõukogude aeg tegi palju kurja tegelikult toime kasutusele. Ühelt poolt viis inimesed metsa, teiselt poolt pani unustama Jah, tähendab ta ühtlustas selle teadmisega ära, et see mitmekesisus kipub kaduma. Vot siis külge Renata sõukand veel teie uurimistöö ja nüüd etnobotaanikakeskus, millal võiks sind valmis saada, või esimesed tulemused või et millal me kuuleme sellest, mis nüüd, mis nüüd on, mida te olete avastanud? No eks me avaldame jooksvalt ka neid uurimusi, mis, mis me oleme siiani teinud ja ja mida me praegu analüüsime. Aga selle uue keskuse tööga, mis puudutab Eestit tegelikult ainult osaliselt, et see on selline laiem, mitme rahvuse võrdlemine. Et selle tulemused hakkavad tulema alles kolme viie aasta pärast. Selle põhjal me saame siis ka näiteks teada, et kas siin elavad marid, udmurdid kasutavad rohkem taimi kui meie siin. Marisid ja me paraku ei uuri. Aga? Pigem saame, me teades seda, kui palju erinevad sotsiaalsed poliitilised mõjud on, on tegelikult, mängin trollitaimega. Ja me saame teada seda, miks inimesed tänapäeva kirjakultuuriga ühiskonnas taimi kasutavad ja mille alusel nad taimi endale kasutusse valivad. Et see on nüüd teadmine, mis aitaks meid tulevikus ilmselt, et natuke aidata kaasa selle teadmise säilitamisele ja teadmised kestusele nii-öelda pärimusliini kestusele. Selge jõudu, jaksu teile, aitäh, aitäh, Renata sõukand ja me jätkame siit nüüd Ruja looga, mis kutsub meid metsa, et seejärel minna seenenäitusele. Võib-olla oleks mõistlikum käia enne seenenäitusele siis metsa minna, aga no teadmised on inimestel erinevad, kes tunneb rohkem seeni, kes vähem? Veel. Ei ole ja. Mina. Eveli. Kui siin ei vaata Meil oli Saime. Et. Ma. Lähen. Veel. On ennast väljapoole. Head kuulajad ja nüüd kutsume teid loodusemuuseumisse, kus on siis avatud kuni 25. septembrini 54. seenenäitus? Seeni metsast on siia kokku korjatud üksjagu palju ja palungi natukene seentest sellest rääkida selle näituse kuraatoril Loreerlichilt. Öelge, kui hea seeneaasta on sel aastal olnud üle keskmise, kindlasti oleneb natuke piirkonnast, et mõnes kandis siis lausa väga hüpersuper ja mõnes kohas siis siis üle keskmisega hea seeneaasta, just ma olen kuulnud, et öeldakse, et kukeseeni on paljaga, teiste seentega on nagu pisut kitsam. No julgen vastu vaielda, aga et eks see just täpselt oleneb, et kes kuhu metsa satub, mina ei ole nii head Tavariisikate aastat näiteks ennem näinud kui see aasta, aga muidugi jumalast õiget kukeseeni on tõesti ja, ja siis igasuguseid kukeseeni ja veel nendele neid lähemaid naabreid ka torbikseened ja toruseened ja kõik, kõik on väga uhkelt esindatud, see aasta. Aga see jutt, et nüüd on olnud pisut võitu, et seened ei taha nagu tulla rohkem? No need näitused, näituseseened on ju nüüd eile korjatud ja, ja vanuseinime ju korjata lihtsalt ei saaks, et nad ei püsi ja kuna lauad on lookas, siis siis järelikult ikka anga võtta noori seeni. Võib-olla tuleb veel mingisugune suurem laine lausa, et ei saa nüüd öelda, et praegu neid noori seeni nüüd lausa uputab, et neid on nende vanematega võrdselt enamvähem, aga kahtlemata noored seened metsas täiesti olemas. Kuskohast võiks seeni mitte väga hästi tundev inimene seeni üldse otsida? Metsast küll, aga metsa vene erinev, kui inimene on, kes seenetundja, siis ta tõenäoliselt suhteliselt selline tagasihoidlik metsas käia, mis juba seab omad piirid, et tasub piirduda ikkagi sellist suhteliselt valgusküllast ja mitte väga suurt tõhusastikega puhtalt juba sellepärast, et mitte ära eksida. Ja, ja selles mõttes asi on ka veel topelt head, et ega need seened ka seal võsas ei kasva, et seal, kus on ikka ikka rohi põlvini, sealt, aga seent ei tasu minna otsima. Et selliseid valgusküllaseid männikutes siis all on tublisti pohlaja müstikat ja valusamalt kõvasti. Et need on nagu väga head algaja seenemetsad kindlasti, aga millised seened võiksid olla algaja seened, kukeseen kõrvale jätta ja šampinjon samamoodi? Riisikad ma pakun siiski välja sellepärast et üldiselt me ju alati peaaegu et alati alustame juttu sellega, et mitte ühtegi rusikareeglit ei ole olemas, mille järgi siis neil vahet teha, et kas seen on, on söödav või mittesöödad. Agariisikate, minul siis, nüüd on peaaegu see rusikareegel olemas siis ehk et kui ikkagi lõikad seenenoaga ära, et siis, kui sealt ikka mingisugust värvi vedeliku välja tuleb, et siis on riisikas ja järelikult söödav. Et nüüd suhteliselt värske teadmine on see Triisikad, te hulgas üks nimelt sooriisikas on nüüd ikkagi jäävalt mürgine ja seda siis mitte korjata. Aga õnneks sele suuriisikase vedelik, mis sealt välja tuleb, ongi täiesti värvused nagu vetajaks välja. Et selle järgi nüüd tunneb temaga ikkagi ära, nii et veel siis kordan igaks juhuks üle. Kui te lõikates suure kopsaka Kaseenemikust lõikepinnalt tuleb piimmahla välja, see piimmahl on nii nagu piimvalge või veel uhkem, oranž või punane. Et siis on tegemist riisikaga, mis on söögiseen nii, aga lähme vaatame, mis seeni te olete siia välja pannud? Neid on siin üksjagu, härrad on kuidagi ka grupeeritud, teaks nagu mille järgi vaadata. No eks nad on ikka nii-öelda sugulased samal laual, et pilvikud omaette koos kärbseseened omaette koos uhke riisikate laudja ja, ja siis Heinikute laud ja, ja selle süsteemi järgi, nii et seda nüüd ei maksa arvata, et mõnikord küsitakse ka, et mind mittesöödavad ei huvita, et näidake, kus, kus otsas siis need, need söögiseened on, need ei ole niimoodi pandud ja täiesti väga konkreetsel põhjusel, et läbisegamini ongi söödav ja mittesöödav, aga nad on oma omavahel sarnased. Ehk siis õppimise moment, et ikkagi sarnased seened on kõrvuti ja siis on lihtne hakata vaatama neid erinevaid tunnuseid, et ahah, see on söödav, mittesöödav, mis neil siis vahet. Nii, aga lähme ühe laua juurde, kus ma vaatan, et on koos seened, mille ma jätaksin tõenäoliselt kõik metsa. Ja, aga see on täitsa mõistlik valik, et, et ega siin selle laua peal suuresti ongi ikkagi just sellised. No ütleme siis niimoodi, et pisut-pisut, veidra väljanägemisega seened et mõni võib-olla nagu hästi ei tunne siinse interaagi, et see nüüd see Silvell siuke suisa pusa, et et see ka nüüd tõepoolest siin on, et no vajab võib-olla natuke silma nüüd kõige tuttavamat selle laua peal kindlasti on murumunad, ehk siis rahvas armastab kutsuda neid ämma tossudeks. Ja tegelikult on murumuna on nüüd siit laua pealt vaat et ainukene söödav seen, et nii kaua kui ta on ikkagi ilus, tugev ja, ja valge seest, et siis võib tema küll kohe minna pannile teda ei, peenem kupatki ei kindlasti mitte. Et siiski enamus nüüd nendest liikidest, mida ei pea kupatama, on siiski just nimelt mõistlik seda ka mitte teha. Et tihtipeale see ikkagi täiesti rikub nende maitset, kahtlemata võtab nende toiteväärtust maha. Nii et kui ikkagi vajadust ei ole, siis parem just nimelt mitte kupatada. Niimoodi, aga vaatame veel natukene edasi, kus võiks olla kõige maitsvamad söögiseened, millise laua peal mida või siis ikka nende kukeseente laua juurde, sest see on meil tõesti esinduslik see aasta siia kõik kõige esimene, kõige uhkem. Kui väravast meie näitusele tulete, siis on no peaaegu et põlvepikkused suured sirmikut ootamas. Sirmikute laua peal on siis tõepoolest selle aasta uhke, uhke valik, kukeseeni ja nende lähemaid naabreid ja maitse üle ei vaielda. Ühesõnaga et mina näiteks seda harilikuga okkaseent nüüd ülearu maitsvaks seeneks ei pea. Aga küll, aga need, need pisut õrnemad, ehk siis need lehterkukeseen ja kollakas kukeseen ja nüüd siin laua peal. Võib-olla tuleb tõesti üllatusena üldse selline must torbikseen, et ta üleüldse olemas on ja takkapihta veel, et aga veel hea söögiseen on, et see võib tõesti paljusid üllatada. See must torbikseen küll selline, et mida ma arvan, inimesed ei tunne, kui palju tullakse küsima, olete ikka kindel, et seda võib süüa, ikka tullakse küsima, muidugi tullakse küsima ja mida siit võib-olla veel välja tuua on, üks on, mis meenutab nagu pigem sammal pruun karusel kahtlemata pruuni toru seene langenud lehtede vahelt nii-öelda, et see silmilt fikseerima hakkab, et, et see ei olegi nüüd maha kukkunud ja krimpsu läinud ehk et see nõuab pisut harjumist, aga siis, kui see silm esimest korda ta nagu ära fikseerinud, siis tihtipeale on seda tõepoolest ikkagi nii massiliselt koos, et ei ole võimalik kõndida nii, et talle peale ei astuks. Vaatame veel üle ka mürgiseened. Nii igaks juhuks, sest igal aastal tuleb ette seda, kus keegi ka millegiga patustame, sööb mõne liig mürgise seene ära ei anna. Aga vaatame siis, praegu on meil näitusel väljas ainult üks surmavalt mürgine seen ja seal roheline kärbseseen. Et see aasta oli küll ka väga rikkalik valge kärbseseeneaasta, aga tundub, et valge kärbseseen hakkab küll juba juba pisut otsa saama, ehk siis ühtegi ühtegi valget kärbseseent meile metsast ei leidnud. Aga rohelise kärbseseenega sisust et palju siis teda sööma peab, et, et see siis lõpeks küll küll täitsa selle teispoolsusega piisab poolest seenekübarast ja juba juba ongi kõik ja rõhutan veel üle. Elu oleks lihtne, kui väga mürgine asi annakski endast teada, siis kasvastiku maitseb vastiku lõhnaga, et ilu kahjuks ei ole nii lihtne, aga ilus. Et mitte mingit spetsiifilist lõhna ega mitte mingit vastikut maitset Tal ei ole ja see nüüd tõesti on seen siis millega on mindud perede kaupa haiglasse lugesin siin vanu ajaleheartikleid just üle ja ja taaskord siis sedapuhku siis siis see oli, kus teda oli segamini aetud suure servikuga ja eriti kui see seen on veel ikkagi korralikult munas ja jahus ja niimoodi läbi läbi pannil küpsetatud, et mitte mingit maitseerinevust ei tunnetatud, ühesõnaga, et oleks mingi kahtlus tekkinud, aga metsas, et teda mitte üldse koju tuua, järgimata võiks ära tunda. Ja see roheline ei ole ka selline roheline, et hakkaks kohe silma, on nüüd väga roheline, võiks teda pidada ikka pigem pilvid, pilisem segiajamine on ikkagi nende sarnast tooni pilvikutega, et et kui nüüd mitte sellest kübara pealispinnast kaugemale vaadata, et siis see oht segi minna, täitsa olemas, aga sellepärast tulebki alati seent korjates ikka vaadata natuke põhjalikumalt, mitte ainult peale. Ehk siis kui nüüd lähemalt vaadata, siis tõepoolest nagu kärbseseenel krae on ümber jala ja alusel on niisugune suur. Aga see tupp võib nüüd tõepoolest ikkagi olla seal mullases suhteliselt nii palju sügaval, et see võib jääda märkamata. Nii et siis ikka ikka hoolega vaadata, kas on rõngas ümber jala või ei ole. Ja veel ohtlikum lugu on siis, kui see rõngas kipub mõnikord vanematel seentel lagunema ära tulema. Et siis ei paista see rõngas ka hästi, et siis on ainult noh, nii-öelda mälestus sellest rõngast seal ümber jala olemas. Aga nii kui jääb mingi väiksemgi kahtlus, et ma ikka päris kindlalt ei tunne seda seent, mis mul nüüd korvi rändab, et siis lihtsalt jättagi ta metsa, mitte mingil juhul sellise ihku peale ei saa võtta kaasa. Ja siin on teil venes metsaseened, aga üpris palju on jaga seeni, mis kasvavad koduaias. Mis edasi, tulevad nii umbes kuskilt välja ja need tavaliselt dist söögiseene peale. Nii ja naa. Et üks variant on siis just nendega, kes lihtsalt ajavad ennast välja ka koduaias saab täitsa edukalt igasuguste nii-öelda nakatatud pakkude peal ju kasvatada täitsa teadlikult endale, kuivõrd söögiseeni. Et mina siia praegu nüüd võtsin oma koduaias tõesti kaasa soomusmampli, mis ei ole söögiseen küll, aga kummalisel kombel näiteks kasvavad kuuseriisikad aias täiesti Tallinna linnas, aga sööma ma ei ole neid til kunagi kippunud, sellepärast et linnaseent üldiselt ikkagi söögiks ei võta. Aga see kuuseriisikad ikkagi koduaias kasvavaid seeni väga tüüpiline, jah ei ole. Aga seal toretse seenenäituse on toonud väga palju rahvast, siia on kell 10 läbi natukene ja inimesi on näitus täis, lapsed on lasteaedadega jaganud vanemad inimesed, kes ei pea tööl olema kohal. See on populaarne, see on väga populaarne ja tõepoolest, et lust on teha näitust, mis, mis Eesti leiab ka nii usinad külastamist, et. D no ega just, et see võrdlus juba on tehtud, et seenenäitus nagu rokk-kontsert täpselt niimoodi me siin rokimegi siis inimesed armastavad seeni seal, nii tore, aitäh selle väikese intervjuu eest laureerlik ja ja, ja ikka kohtumiseni seenenäitusel, tulge vaatama. Nüüd aga sõna järgi edasi Kristo Eliaselt. Võiks arvata, et Eesti on ikka sellise vaese ja igava pinnamoega oleme praegu jõudnud kui metsa, kus asub üks Eesti võimsamaid karstialasid ja ilmselt ka kõige ulatuslikumad karstikoopad on siin, kuu võib tõesti julgelt sisse pugeda. Ajan juttu siin kohalikud elanikega, kõigepealt on minu kõrval Helme Teder, kes tõesti elabki täpselt karstiala kõrvale, et teil on siin siin neeldumiskoht peaaegu, et maja kõrval. Jah, praeguse seisuga enam ta nii pilkupüüdev ei ole, ta on oma võimsusest ja suurusest ja kõrgusest kõigest kaotanud millegipärast vajub järjest allapoole või on need muda setted, mis siis altpoolt täidavad, seda kõrguse vahetasin. Mäletan lapsena, kuidas, kui laps ma siis olin, aga majapidamises tuli ikka teha sellist tööd nagu seatapmine ja siis isaga alati tuli tuua enne seatapuküna siia kliku vett läbi ei jookseks, siis oli suur hirm, oli meil see, et vesi viib ta lihtsalt minema maa alla ja me ei saa kätte, tuli otsida kive, panna sinna sisse ja lihtsalt, et saaks veel tagasi selle tõmmata. Aga praegu sellist küna siia enam ei lükkaks. Sellist kohta näeb ju Eestis väga harva, kus tõesti üks Oja voolab uhkelt metsa vahel ja järsku läheb maa alla. Ja, ja siin maa all on ta väga pikalt. Vahepeal tuleb ta välja, näeme siin teda vana kaevu kohal, siis idakoopas jõuab välja lõpuks Kuimelisa jäävandisse mis on siit oma paari kilomeetri kaugusel, aga kahtlustan, et siin on ka muid huvitavaid asju maal, mida mitte keegi kunagi pole uurinud, sest et see maa-alune on täiesti tühi. Tean, kuidas isa ehitas lammastele aeda vana aida taga ja nagu kaval töömees ikka, siis lihtsalt tegi kangiga augud ettepostidele, aga nüüd käsi ära ei põrutaks, siis lõpus lasi alati kangil vabalt nagu kukkuda. Kang kukkus maa alla, kaduski. See ümbruskonna siig auklik ja tühi olnud. Minu meelest täiesti tühi ja ta kõmised, kui, kui mingit vaia maa sisse lüüa või midagi teha nihukest, aga sellest veest veel rääkides, siis kuidagi reetlikult tõuseb suveõhtutel udu tuleb takka rabast mingi keeruga täpselt üle vanade kop, mitte et siin võib vabalt ka mõni maa-alune jõgi olla. Mis vanal ajal arvati, sellest see niuke arsti nähtusin karstiala, et vanal ajal ju teaduslikult ei osatud sellele läheneda, mis sisaldas. Legende on siin väga huvitavaid, mis vihjavad ka mu kangi, looled oli kunagi suur idalinn, idalinn, siis vajus maa alla kunagi. Aga see on ka vihje sellest, et see maa-alune on tühi. No asume siin selle karstiala peal natuke ringi kõndima ja vaatame järgmisena siis seda kohalikku kaevu, ainult paarkümmend meetrit oleme kõndinud ja oleme ühe võimsa augu juures, mille juures on silt looduslik kaev. Te pole seda ise kaevanud, järelikult. Ei, seda ei ole keegi kaevanud, ei ole inimkätetöö, see kaev on siin teeninud palju inimpõlvi. Nii kaua kui mina mäletan, on ta siin alati olnud ja ka ema juttude järgi tean, kuidas siin ümber selle toimetati. Ta oli varem teistsugune Beljeest nagu laiem, praegu on ta nagu tahab poole kolinud ja ees on nagu kivid sisse langenud. Siin põhjas peab olema allikas. Sest siin ei lõpe vesi mitte kunagi. Mäletan, kuidas kolhoosi ajal 60.-te keskel veeti kogu karjale siit traktoriga vett ja Põvastel suvedel, kui mujal vette ei olnud, siis vahest kui traktor siit ära sai, läks, siis sai tuldud vaatama, et kas jäi veel või sai otsa. Aga, aga siis oli selline räige nagu silmapesukausitäis. Ja selle aja peale, kui traktor tagasi tuli, oli tal uuesti oma paak täis võtta. See on lõputu koer, jah, tundub küll ja ja siis siin ümber lüpsid kolhoosinaised lehmi, siin olid suured koplid ja, ja siis piimanõud pandi siia jahtuma, sest see oli hästi külm vesi, mina olen ka siin jahutanud piimatalupidamise algaastatel, ma panin siia piimanõusid, kui veel piima jahutajaid ei liikunud ega ei olnud. Ja äike sellistel ilmadel ja aga mulle ei meeldinud sellepärast et siia soojale piimanõule ronisid külge niuksed, pikad mustad khaani tallad. Aga see on ka siis selle maa-aluse ojaga, siis. Ja need on kõik ühtemoodi. Aga paar suve tagasi ei, see oli rohkem. Kolis siia kobras, ta kujutas ette, et see on ta lõputu mängumaa. Et siin saab nüüd ehitada ja ta hakkas siia tassima vaarikavarsi angervaksa, see oli igaõhtune töötne, käisime Anguga välja viskamas, seda siit ära toomas. Me kartsime, materdabki siin midagi suures ehitustöös kinni, hirme, uppuma. Nii et leidis endale sellise sobiva koha, aga nüüd ta vist on läinud site, et ikkagi ei sobinud. Läks kui võimekas ja eks ta siis läks katsudes minema, sest me nägime, et tal ei ole lõpuks rohkem ikka jalamees seal. Oja kandis selle mustoja kandis, kui siin. Aga kui me räägime kaevust, kust saab vett võtta, siis kaevus tavaliselt kalu ei ole, aga ma näen, et siin on galatses. Ja siin on kalad. Ja siin on ohalikud, on neid, ma tunnen ära, aga siis on mingisugused, ma ei tea, kas nad on mingi kalamaimud, nad siuksed kuni 10 senti pikad, tumedate selgadega. Ja kui suurvesi on, siis nad tulevad ka maa peale. Nad mööda kruusateed kõndides näed enda ees, kuidas kalaparv on, niimoodi läheb. Maa peal tee peal kruusatee peal. Mingeid eri sorti kaladest, siin kuivatisse. Jah, aga, aga tegelikult sain ma teada, kust nad tulid, kust nad tulevad mulle alati mõistatus olnud, et siin mingid aastad tagasi käisid ühed meesterahvad, suur koopas see, mis üle asfaldi ja leidsid, et mõõtsid siis sealt 80 meetrit välja, et see on läbitav 80 meetrit ja kui väga tahta, siis mõõdab ka juurde, aga seal taga pidid olema sellised sügavad lõhed, kus on vesi sees ja seal on kalad. Nüüd me oleme siis jõudnud Iida-nimelise koopa juurde, kus vesi tõesti hooga vuliseb ja see on siis andsin vesi, kui on märgperiood, kui on kuivaperiood, siis siin see on, kuid siin sees olen ma ka käinud ja see oli ka päris koobas saabki sisse minna ja kuskile edasi. Ma ei tea, nüüd ma julgeks minna, siin on näha ju kõik need, kuidas need vesi on nagu lõhkunud ülevalt laest need paetükid alla. Aga lapsepõlves käisime me siin seiklemas pidevalt, neil ei olnud lihtsalt igavusest muud teha ja siis siit, kui minna paremale siit suust sisse, siis mingi maa pealt argnesse kaheks. Üks läks väga kitsaks, aga teist mööda oleks saanud veel edasigi minna, aga ma ei mäleta, miks me tagasi tulime. Ju siis suurematel oli rohkem mõistust. Mina lihtsalt käisin Tolkmesin kaasas, neil. Põhimõtteliselt te oletegi lapsena kõik need maa-alused koopad ja nii-öelda läbi käinud ja uurinud. Kõik ei ole, aga siin olen käinud ja siis suures koopas olen käinud. Aga siin on veel neid terve rida, nagu ausalt öeldes ma enam sisse minna julgeks, sest see, mis sealt suust juba paistab, et seal võib iga hetk sulle see kivi kaela kukkuda, siis parem on vist mitte ronida nihukeste kohtade peale, kui, kui sa ei tea ja ei oska. Et see baas on ikkagi selles mõttes mured loodustada, uuristab ja ei ole inimese jaoks loodud. Ei loomulikult, sest suur veeperioodidel on need augud ju silmini vett täis ja, ja rohkem ka sellepärast, et tee ujub ja kõik ujub. Ja veel on siin üks huvitav asi, kevadeti ma tean täpselt, millal Tuhala nõiakaev hakkab üle ajama. Niipea kui üle meie meile tuleva tee hakkab vesi voolama, siis selle päeva õhtuks on kindlasti internetist teadet. Nõiakaev uputab. Nii et see on ikkagi kõik siin seotud Tuhala ei ole üldse tegelikult kaugele. Kindlasti on need asjad seotud, ei saa niimoodi olla. Ja siis ongi reaalselt siin, kus on praegu metsaalune kuiv, see kõik on märg, vesine. Ja meie heinaküünist saab paadikuur. Kummipaadiga käime ja käime peaaegu asfaldini, sealt jääb üks paarsada meetrit last ainult puudu, toeta nagu nii-öelda vete vallasin ja arstialal ja siis käivad siis ta ka siin mehed sõitmas lähevad vahest, et ei teagi, mida teile soovida, et kauem kestaks, kiiremini kaoks. Aga mina tean alati, et oota nüüd kaoks, sest vahest tuleb kolm nädalat v vangis ja vahest vähem ja on aastaid, kus üldse ei lähe, tegin nii, et igatpidi. Selline on see karstiala elu, kui siin kõnnime metsavahelises tõesti siin terve selle maa-ala peal on erinevad sellised languskohad ja, ja vahel on mingisugused kõlakojad seal nimetatud, mis asjad need siis on? Täpsemalt, igal objektil on siin oma kuju, mis on siis läbi aegade niimoodi vajunud või tõusnud või need koopasuud minu eluajal on kolinud oma asupaigaga veidi siia veidi sinna, kui mingisugune pool kasvab neist nagu kinni ja hoopis kuskilt siitpoolt variseb niimoodi lahti. Pidevalt muutumises ja on küll tervisemaalases, jah, on küll, sest on neid hetki olnud, kus mees teeb metsas puid ja saag teeb tööd ja äkki on rinnust saadik on maal lihtsalt maapinda ei ole, all hakkab, kes seda teab, kus teda on ja kus teda ei ole ju? Nii-öelda uus koopa avaus siis mingil määral, jah, no nüüd me oleme küll ühe väga pisikese augu juures mille kõrval on silt suur koobas, see on nüüd siis kas siin all on tõesti hästi suur koobastes? See on meie, ühesõnaga meie karstialal üle mõõdetud kõige suurem koobas, siin võib neid suuremaid olla, ega me ei tea ju, mõõtjateks olid mingid aastad tagasi ühed mehed, kes siis mõõtsid välja 80 meetrit ja ütlesid, et kui väga tahaks, siis võiks veel edasi minna. See, mis nad siis siin nägid, see oli nende jaoks kindlasti huvitav, sest seal taga pidid jooksma mingisugused lõhed, kus on vesi sees ja kalad ja needsamad, kellest ma seal tee peal rääkisin, et näeme neid alati, kui suurvesi on, ujuvad parvega ees. Aga see koobas läheb nagu suunaga sinna kui metsa poole maal ja mäletan, kuidas ema rääkis, et mingid mehed olid siin all olnud ja kuulnud, kuidas seal talus elas üks vanapoiss, kes siis oli kellegiga juttu ajanud ja kaevupumpamine ja kõik, kõik oli kostnud siia ära, kui nad siin maa all olid, et seda ei oska keegi öelda, mis siin maal on või ei ole? Kui suurmaalase Se karstiala teil see üldse on, mis, mis mõõtmeid siin tegelikult üldse võtab seal hektarit ikka ilmselt läheb kaugemale välja, kui tõesti ütlesite Tuhala nõia. Kala on ka sellega seotud, ta läheb siit võimelisani välja, sest seal on ju traktorid on põllu peal vajunud sisse niimoodi, et väga raske kätte saada, sest mitte midagi ei ole. Ja siinse maa eripära on teistsugune, näiteks kui kartulit võtta, siis sa ei pea kartma, mitte et sa mäe all kuskil lohus jääd sisse masinaga, vaid sa pead kartma mäe otsa sest seal on vesiliiv ja sealt sa enam ei pääse. Teil käib kindlasti siin palju ka siukseid loodusturiste, mis inimesed ütlevad nende kohtade kohta. Siin oli vanasti oli isegi vihik, kus registreeriti kõik need külalised ja siis neid käijaid oli väga mitmelt maalt ja mulle tundub, et Eesti inimene võtab teda väga nii igapäevasõna, et väljapoolt tulnutele on ta eksootilisem. No igatahes suur tänu, Helme Teder seda kohta tutvustamast, kes ei ole näinud tõesti, kuidas koopad ja lõhed avanevad niimoodi maa peale suvalistes kohtades metsas, siis tulge vaatama Kuimetsa karstiala ja, ja see on väga põnev, aga olge ettevaatlikud, siis koovastased kunagi ei tea, mis seal koopas on ja kui, kui ohtlik see tegelikult on. Ja, ja kui ma oleksin noorem, siis ma tõesti võtaksin suur koopas selle retke ette, sest mind väga huvitaks, mis seal tagapool on ja milline see kõik välja näeb, aga sellest, et parem varustus ka olema, päris tavaline taskulamp ja nöörlist ei aita suurida. Ja ongi ökoskoop tänaseks läbi saanud, minu nimi, Krista taim, tänan teid kuulamast ja tuletan meelde, et täna õhtul kell kaheksa on saade osoon ning seal näete te sipelgate pulmalendu ja lisaks saate tuttavaks ka ümarmudilaga, nii et sellised teemad siis Osoonis. Täna õhtul kell kaheksa, null viis järgmine ökoskoop, aga nädala pärast.
