Kuidas suhtub üks helilooja loodusesse, millist inspiratsiooni on võimalik loodusest ammutada ja kas looduses saab luua uut loomingut. Käisin koos aasta muusiku Kadri Voorandiga tema lemmikpaikades Lahemaa rahvuspargis ja esmalt vaatlesime majesteetlik kotkaid, kellega kadril on eriline side. Hetk tagasi nägime kotkaid ja need on kadrisu tuttavad kotkad. Ja siin oli näide suisa neli lõpuks kokku. Kahte nägime lähemalt. Ja ega ma ei saa 100 protsenti kindel olla, aga üks neist on mul käinud ikkagi seal õue peal külas. Eelmisel aastal oli ta isegi mitu korda ja ühte õnnestus mul isegi telefoniga filmida, see oli selline noorem. Ja Need on küll sellised kohtumised, nagu oleks sattunud audientsile mõnele tähtsale kuningale külla. Ja saanud suure au osaliseks, et mind on lubatud. Ja siin selles kohas on üks kindel kask mida ma juba eemalt kilomeeter eemalt. Võin silmaga rihtida, teatavat oksa, kus üks nendest kotkastest armastata passida. Mulle meeldib neid siis jällegi jälgida ja ja vahel ka võib-olla mõtelda, ma ei tea, kas sellel on mingi mõte üldse, aga mõtelda, et huvitav, mida ta seal mõtled, terve selle aja. Kas ta läheb ka nagu mõttelendu ja ütleks, et nad vassib seda saaki, aga siis läheb mõte rändama, mõtleb aga sündinud maha siin, sest nad passivad nii kaua. Mõnikord võid oodata tund aega, et ta tõuseks õhku või teeks midagi. Noh siis muidugi selle momendi magad ikka maha ta lõpuks. Lipeed näiteks sama oksa, jumal, kui kaua ma olen seda vahtinud, aga seda tabada venti minul sinna juba nii-öelda lahku. Selleks peab olema väga kannatlikku meelt. Mida sulle see looduse jälgimine on õpetanud, mida sina ellu saad kaasa tuua? No mind looduse filt, oma suursuguses, linnu demokraatias ja taeva vahelduva värvi gammaga inspireerib, nii nagu võib-olla mõni väga hea teos, olgu siis kujutlust kunstist või kindlasti minu jaoks muusikast. Kui midagi on lõpuni ilus ja aus, siis ta inspireerib ja mind paneb tegutsema. Ja annab selliseid klaarimaid mõtteid. Kindlasti ei saa ju väita, et lüliti ei ole aus ja siiras. Äge naat, nad tiirutavad siin, eks mõned surevad, mõned väiksemad. See vist ei ole merikotkas. Äkki ikka on? Põnev, põnev. Mul ei ole ka nii võimsat binoklit praegu igal juhul põnev on, ta loodus on lihtsalt iseenesest nagunii selgelt paigas. Ma mõtlen, kas kas inimene on looduse osa? See küsimus ju ikka tekib, et kui me defineerime loodust siis me saame mõelda ju nii kaugele, tegelikult linnad on ka inimeste pesalad keset seda looduse pilti oma kummalises, eks kujuga. Aga kui samas inimene tahab kasutada mõistet loodus, siis me ei saa sellist absurdi sisse tuua. Ja siis ma mõtlen, et mis hetkel ma siis olen loodus. Võib-olla sellised hetked, kus ma olen ekstaasi täis või see võib olla ülim rõõm või näiteks meeleheitemoment, kus sa oled endast väljumas ja võib-olla see siseilm, mis siis kuidagi mingisuguse üleloomuliku energiaga sellel raskel või rõõmsal või erilisel momendil kokku puutub. Siis ma mõtlen, et kas see siis ilm ongi äkki see osake loodusest, mis on loomulik ja iseeneslik kultprotsessi selline osa mis on igal juhul siiras ja aus, nii nagu looduse pilt. Et siis vot see osa Vistane osa loodusest. Ürgne veski, see miski, jah. Kunagi ma olen lugenud mingisugust artiklit, võib-olla mäletan täitsa poolikult seda tõde aga mingisugune kauge Lõuna-Euroopast siia rännanud maadeavastaja, kes seal ei annan täitsa põhja välja, oli täheldanud, et naised põhjamaa naised lähevad metsikuks aeg-ajalt. Täiesti justkui noh, endast välja. Ja miks nad pidid seda tegema, sest naised erinevalt meestest piiri läbi sellise metsikuse saama ühendust jumalatega. Ja võib-olla see ongi see moment, vaat näed nüüd ta püüdis kala vist, ma ei tea, mis asjad seal tööliskotkas, sama kotkas. Et võib-olla sellel samal mätsikuse momendil ongi see siseilm kokkupuutes nende üleloomulike energiatega, mis on hästi selgelt osake loodusest, me võime minna hästi suureks osake universumist, mingist sellisest isenestikust protsessist, mida meie inimestena ei saa lõpuni defineerida või käpp peale panna. Et mulle tundub, et äkki see maadeavastaja sealt mingist ammusest ajast mitusada aastat tagasi ei pannudki väga mööda. See võib olla klapib enam võtta ja sellest siseilmast Raadusest, koka. Nüüd on meie taustana metsalinnud ja muusika on hoopis teine. Jah, see metsalendude Foon läks intensiivsemalt käima minu jaoks nagu hiljem, kuna mina mere ääres passijana ja lindude vaatajana panen neid nagu rohkem helipildis tähele. Aga seal põrkub ja sealsamas kohas meri, mets. Ja siis nüüd alles mõned päevad tagasi. See metsalindude foon läks ka lärnakaks lahti. See register on teises kohas, seal on palju rohkem kõrgeid helisid ja laulud on pikemad ja põnevamad kui kuuleb sellest möllust välja mõnda eraldi. Kas sa vahel oled looduses olles loonud midagi? Ja looduses ma olengi kõige rohkem loonud. Selle koha pealt on minu jaoks matk või jooksutiir või jalgrattaga sõit looduses väga määrava tähtsusega. Et kui see mõte jookseb ummikusse või lihtsalt ei olegi selliseid häid ideid siis liikudes ja eriti just loodusest tulevad sellised puhtamad ideed ja need tavaliselt on need kandvad ideed, millega ma näen siis tagasi pilli taha või noote kirjutama. Et need nii-öelda need tulgatused tulevad ikkagi kusagil keset seda rada. Ja teine asi, et looduses liikudes või üldse liikudes Positiivsed mõtted lihtsamad ligi tulema. Noh, näiteks kui, kui ma lähen jooksma, siis joostes on igal juhul nagu lahenduskäigud tulevad kiiresti kätte. Ja siis, kui mõnikord mõni muremõte siis jätka, tegin isegi võib-olla seisma. Et ma nagu ei, ei ole teine kui see, mis ma tegin sporti. Ma lähen lihtsalt loodusesse või see võib juhtuda ka linnaruumis. Mulle lihtsalt meeldib nagu saada seda pilti enda sisse liikuda, selle sees olla nagu osa sellest liikus. See nagu toob mulle ikkagi kõige paremad ideed. Lihtsalt niimoodi oodates seda püha õnnist, vaimu, pealetulekut. Toas on ka variant diaeks, rasketel aegadel peab sellega hakkama saama, aga kui on loodud võtta, sealt tulevad. Mättad lihtsasti kätte.
