Tere, head kuulajad. Detsembrikuus on traditsioonilised, nüüd muusikaõhtut pühendatud elektroonilisele muusikale. Alustab uus saatesari vooluring. Selles sarjas tutvustavad Eesti elektroonilise muusikaseltsi liikmed erinevaid nähtusi elektronmuusika ajaloos. Esimeses saates tuleb juttu too elektroonilise muusika varajastest sammudest. 19. 20. sajandi murrangulised sündmused ja muutused ühiskonnakorralduses, Essteetikates ja tehnoloogia arengus lõid soodsa pinna täiesti uue pillirühma sünniks. Kohe algav saade, proovibki ta seda maailma ja neid tehnilisi võimalusi, milles elektrooniline muusika sündis. Loomulikult kõlavad jutu kõrvale näited ka elektroonilisest vanamuusikast. Teejuhtideks elektronmuusikamaailma on Ekke Västrik ja Taavi Kerikmäe. Head kuulamist. Vooluring tere õhtust kõigile. Minu nimi on Taavi Kerikmäe ja kõige västrik ja meil on hea meel teile esitleda saatesarja, mille pealkiri on vooluring ja see on saatesari, mida me korraldame siis ühiselt Eesti Elektrum, millise muusika seltsiga? See saatesari on meil mõeldud avamaks taustu ja ehk pakkumaks selliseid kurioosumeid elektroonilise süvamuusika vallast. See on valdkond, mis köidab meid selles Eesti elektroonilise muusika seltsis ja me leiame, et, et siin on väga palju muusikat, et mida me tahaksime jagada laiema publikuga, sellest rääkida, arutleda pisut selle üle ja ehk siis annab sega tõuke siis selliseks laiemaks nagu taustaks platvormiks veel meil Eestiski sellise muusika arenguks. Eesti elektroonilise muusikaselts on selline väike selts huvilistest, kes tegeleb elektroonilise süvamuusikaga Eestis korraldame kontserte, loenguid, erinevaid ettevõtmisi ja nüüd tõesti, me üritame siis järgnevalt pakkuda teile nendes saadetes ka siis sellist kuulamist ja kaasa mõtlemist. Olete teretulnud ka meiega ühendama siis üle internetiküsimuste või ettepanekutega. Nüüd järgneval kolmel teisipäeval tulebki meie esimesed kolm saadet. Tänane saade keskendub siis elektroonilisele vanamuusikale. Teine saade on meil esimestest suurematest olulisematest keskustest ja kolmanda saate teema on siis naised elektroonilises muusikas. No me tahame kohe ära öelda, et see sari on absoluutselt subjektiivselt kokku pandud ja, ja kindlasti ei anna see ammendavat ülevaadet nii rikkalikust valdkonnast nagu elektrooniline muusika seda on nagu Eke juba avas esimene saade, elektrooniline vanamuusika. Noh, see iseenesest on juba omal moel provokatiivne või selline kummaline termin, et kas me saame üldse rääkida vanamuusikast elektroonilises mõistes. Võib-olla saame Eva, sest et elekter kui selline tavakäibes on juba olnud meil ikkagi päris ammusest ajast ja elektroonilise muusikakatseid on tehtud ikkagi juba tänaseks 100 aasta tagasi. Nii et selles mõttes on see periood juba üllatavalt, kui me tegeleme sellise elektroonilise meedia või nagu elektrooniliste muusikainstrumentidega loodud muusikaga. Jah, ja kuna elektrooniline muusika on läbi aegade arenenud käsikäes tehnoloogia arenguga, siis kui me mõtleme, et millise arenguhüppe on teinud tehnoloogia elektroonika 20. sajandi algusest tänapäevani, kus meil olid tõesti väga suured kohmakad seadmed, millega ei olnud võimalik suurt midagi teha. Ja nüüd tänapäeval, kus kõigil on meil taskus telefonid, millega on võimalik juba ulmelisi asju korda saata Jah, see on võib-olla kummaline meil tagasi mõelda siis sellise elektroonilise muusika algusaegadesse, kus isegi raadio oli paljudes kodudes haruldus ja, ja ime riistapuu, et me tegelikult on võib-olla isegi keeruline ennast kujutleda ajajärku, kus muusikat tegelikkuses inimesed kuulsid väga, valdavas osas ainult elusas ettekandes. Ja kui ennast püüda tagasi kujutada sellesse aega, kus elektrooniline muusika alles nii-öelda tekkis, olekski siis 20. sajandi alguses ütleks niimoodi väga jämedalt siis ka tegelikult selleks tahaks üleüldine nii-öelda helipilt kogu selles keskkonnas, milles toonased inimesed elasid, oli ju tegelikult oluliselt muutunud, võrreldes, mis oli sellest veel 100 aastat varem. Et kuidas tööstusrevolutsioon, vabrikud, masinad tulid igapäevaellu, tuues kaasa täiesti uusi, mehaanilisi mürasid, täiesti teisid ämbreid, kui seal seni kogu maailma ajaloos. Jah, noh, kui me tahame olla. Et siis loomulikult on märkeid mingitest, eriti varajastest katsetustest, elektri ja muusikainstrumentide ühendamisel, me räägime siin mingitest staatilise elektri, sellistest särtsakat kasutamisel, alusest klaasiini puhul. Loneid märked on väga üldised seal 18.-st sajandist, aga ja ilmselt see väga laiatarbekasutusse ei ole läinud selline staatilise elektriga kasutatava klavessiin, et ilmselgelt selleks, et elektrooniline muusika saaks juhtuda homme vaja elektrit, eks ole, et Ekkega sa võib-olla visandaksid meile sellise tehnoloogiliselt nagu ajatelje, et oleks, millest me saame üldse rääkida, millal sa üldse sai juhtuda, eks ole? Pakumegi välja siis ühe võimaliku sellise ajaloo perioodiseeringu, et ma olen kindel, et neid võimalusi, kuidas seda aega jagada, võib mõelda erinevalt, aga lihtsalt üks variant oleks selline, et aastast umbes 1900 kuni 1919 oli siis selline alalisvooluperiood. Et 1920.-te paiku leiutati siis lamp tehnoloogia. Et see oli siis selline suur läbimurre, lamp, tehnoloogia võimaldas senised seadmed palju kompaktsemaks teha nendega siis sai signaale võimendada, teha erinevaid lülitusi ja ta oli selline nagu noh, tõeline läbimurre. Sealt leksis veel nüüd umbes 40 aastat veel edasi tulid 1000 900 kuuekümnendatel transistorid, mis suuresti võtsid üle senise lamp, tehnoloogia. Nendel eelis oli see, et nad olid veel palju pisemad, oluliselt odavamad, ehk siis ka elektroonilise muusikainstrumendid muutusid soodsamaks, kättesaadavamaks ja kompaktsemaks ja neid oli võimalik stuudiost välja viia, liigutada ringi. Siis seitsmekümnendatel tulid siis nii-öelda ingliskeelsete nimedega integroidid, söökids eestikeelse vastena, siin pakutakse integraallülitused ja kaheksakümnendatel SAISis digitaalne tehnoloogia suure hoo sisse. Ehk siis mikroprotsessoreid. Aga oluline on siin märkida, et kaheksakümnendatel oli selle nagu digitaalse arengu nii-öelda rõhuasetus pigem riistvara teisel poolel, ehk siis tehtigi digitaalseid süntesaatorid, mis sisaldasid mikroprotsessoreid. Ütleme siis, 90.-test tänapäevani on see nii-öelda tarkvarapõhine areng, et meil on juba arvuti olemas, ei ole loodud ühe mingisuguse stiili, muusika või, või tämbrite tekitamiseks nagu siis selline raudvaraline instrument, vaid meil on selles võimalik väga palju erinevaid tarkvarasid. Jah, ja muidugi on oluline lisada, et tegelikult see areng ei ole olnud ka nii lineaarne, et kasutusalad on olnud ka paralleelselt, eks ole, et ja jällegi tänapäeval jällegi banaani ja vanamoodne tehnika on jällegi au sees ja sellised lampvõimendid kas või kitarrimuusikas vägagi hinnatud või mikrofoni teel võimule. Ja teisipidi võib ju ka öelda, et mingisugused tehnoloogilised lahendused näiteks, mis meil tänapäeval on iseenesestmõistetavad ja nende tehnoloogiliste võimaluste juures kättesaadavad, siis tegelikult juba insenerid mõtlesid nende peale üpris selle valdkonna algusaastatest alates. Jah, et siin me võime ilmselt näha selliseid paralleelseid arenguid, et ühest küljest tehnoloogia areng, eks ole, teisest küljest erinevad protsessis ühiskondlikus plaanis ka ja loomulikult selline indus, reaalne areng, et mis on mõjutanud mitte ainult selliseid üldiseid mõtteviise, vaid ka teataval moel heliesteetika edeks oma mürade ja selliste uudsete müra foonidega, eks ole, ega kasvõi urbanistlikus keskkonnas ja selle juures oleks võib-olla hea näitena siis pakkuda Itaalia Fud turistide sellisest koolkonnast kõige tuntuma nime Louisi Russolo sulest, kui nii saab öelda pärit teost ehk siis nagu linnaärkamine mis on siis komponeeritud külmite elektroonilisele seadmetele, aga ehk annab sellist heli esteetilist tausta edasi hästi tolles kontekstis siis mehaanilistel müramasinatele, mida siis inimesed käsitsi ringi ajasid. Ja üks väike heligatke ehk sellest Est eetikast siin. Aga nüüd ehk päriselt elektrooniliste muusikainstrumentide ja elektroonilise meedia juurde, siis? Jah, et tänase saate jaoks sellest uurimustööd tehes proovisin ka leida esimesi varasemaid instrumente ja loomulikult ei tule see kohe nii-öelda otse muusikast, vaid siis kommunikatsiooni valdkonnast, et tolleaegne, siis selline telegraaf, mis see oli signaali edastamiseks pikkade vahemaade aastat, et siis leiutati ka selliseid variante, et sa saad mängida erinevaid helikõrgusi telegraafi ehk siis see on niisugune kaasaegne multiplex eri analoog ja seal oli kahe oktavi ulatuses võimalik esitada signaali, nii et iga signaal siis on omaette sõnum. Aga leiti ka kohe selliseid muusikalisi võimalusi ja et põhimõtteliselt oli siis võimalik ühel pool seda krahvidel mängida, teisel pool seda muusikat siis kuulata. Siin ongi siis üks helinäide, et see muusikaline telegraaf on siis aastast 1874 ja ta oli siis Ameerika leiutaja Elisa Grey poolt leiutatud. Ja üks selline helinäide siin, kuidas see võis kõlada, sest et tegelikult seda muusikalist telegraafi ütleme, nimi oligi muusikal delegaat ehk muusikaline telegraaf. Et sellist enam ei eksisteeri, aga nagu kirjelduste ja Tehnoloogiavõtete järgi on siis nii-öelda taasehitatud selliseid masinaid, mis võisid siis enam-vähem sellist kõla tekitada. Jah, päris armas, kas pole, et ma arvan, selle praeguse jõulumeeleoluga sobitub hästi noh, väga lihtsakoeline heli, lihtsakoeline muusika, aga nüüd sellise rohkem tõesti nagu pillimoodi pilli juurde. Del harmoonium on selline legendaarne instrument. See ei ole isegi mitte pillimoodi pill, vaid see väikse elektri alajaama moodi pill isegi mitte elektri alajaama moodi pilved elektrijaama mõõtu pill. Jah, instrument oli tõesti massiivne ja selle arendas välja siis selline leidur nagu Tadevus, Keil ja me räägime 19. sajandi lõpust, siis 1896 97 siis patenteeritud. Ja see on nüüd siis selline instrument, mis kasutab tõmmil tehnoloogiat, mis on siis sarnane sellega, mida kasutatakse näiteks meile tuntud Hammond orelihelitekitajana ja aga tegemist oli siis tõesti. Me räägime 19. sajandi lõpuinstrumendiga ja lihtsalt, et anda neid mõõtmeid edasi, sest seda me näeme ainult fotodelt ja kirjeldustest. Esimene versioon kaalus seitse tonni, seitse tonni masinat, teine versioon vähe sellest kaalus 210 tonni. Nii et kujutame ette neid mõõtmeid, seda ulatust, eks ole, see instrument siis asus, eks ole, Ameerikas ja, ja keset siis New York Cityt eraldi selline maja oli sinna vaja ümber heida del harmoonik hool Broadwayl. Selle nii-öelda sinna transportimiseks kulus 30 vagunitäit. Jah, et müstiline suurus, et seal on nagu raske ette kujutada, et nagu igal juhul oli tegemist täiesti eraldi majaga, terve selle instrumendi jaoks tuurile ei lähe ja ei tuurile ei lähe sellega kindlasti. Ja siis, kui me kirjeldame, kuidas see nagu välja nägi nende fotode järgi, siis põhimõtteliselt oli selles saalis, kus see instrument siis või selle juhtimispult tasus ja siis ka toolid kuulamiseks selle muusika kuulamiseks, mida seal mängiti ja esitati ja siis mängis seda sellisel nagu tänapäeva mõistes sellise kiriku orelilaadse juhtimispuldiga siis seda kogu seda instrumenti. Aga mis on nüüd, teeb huvitavaks, ehkki selle kontseptsiooni on just väga-väga palju ettevaatav mõte. Tegelikult seda muusikat oli mõeldud enamasti edasi anda tama üle telefoni ja siis nagu ühendus traatide. Nii et tegelikult me räägime sellistest tellimust abskrüptionist, et kus siis potentsiaalne kuulaja sai ennast siis registreerida raha eest, siis kuulama mingit muusikat üle oma telefoniliini teatud kellaajal. Sest et, et taoline tehnoloogia aga oli ennem raadiot ja see oli ainuke võimalus kuidas siis levitada muusikat inimestele kodudesse? Jah, et. Omalaadne selline striimi, mis tehnoloogia, et tõesti uus Linestriel jah, live striimi uskumatu mõelda, et me räägime ajast, mis on siis 130 aastat tagasi suures plaanis, eks, 20. Tamine kahjuks seal siis tekkisid suured probleemid sellega seoses, et ta nagu telefoniliinid tegelikult ju selleks hetkeks olid napilt 10, paarkümmend aastat vanad ja, ja sellise muusika telefoniliini pidi ülekandmiseks kulus tohutult palju energiat ja nagu inimesed teavad isegi hilisematest aegadest mida suurem, see nii-öelda elektrienergia selles traadis, seda suurem oht on see, et need hakkavad läbi kostma. Ehk siis tekkisid suured probleemid sellega, et kui tähtsad ninad seal üritasid oma äriasju telefonikõnedega ajada, siis aeg-ajalt niimoodi hiilis sisse mingisugune müstiline kaugelt õõnsalt kõlav midagi ebamaist, sest et elektrooniline muusika ei olnud miski, millega tolle aja inimene oleks olnud nagu tuttav kõlaliselt, et siis tekitas palju sellist pahandust selline stream'i minema. Jah, arusaadavalt see projekt ei saanud olla väga edukas. Kas Janiisadel harmoonium nagu unustuste hõlma vajus ja kahjuks ei ole sellest ajast olemas ka mingeid salvestusi sellest muusikast. Aga niipaljukest me teame, et, et nii nagu sega on varajaste elektrooniliste muusikainstrumentidega, püüdsid nad siiski aimata järele olemasolevaid akustilisi instrumente ja samuti siis kasutati siis olemasolevat muusikalist repertuaari, et nendel mängida. Mul on kuskil siin mõned dolla ajased välja võtta, siis nii-öelda muusikakriitikast ja see on päris huvitav lugeda, näiteks et üks reporter on kirjutanud siis umbes niimoodi ma proovin siit inglise keelest otsetõlke teha. Sellel helikvaliteedil ei olnud justkui mitte mingisuguseid piire. Et selle heli, volüüm ja tämber olid lihtsalt võrratud kuulajatele uskumatu. Ja et ka dünaamiline ulatus sellel pillil oli täiesti muljet avaldama anda, et selline tohutu Kressendo ja siis kõige väiksemad helide, et see oleks nagu oleks olnud terve sümfooniaorkester selles saalis, kus harmoonia, muusikat siis esitati ja helid meenutasid väga paljusid erinevaid pille, et küll viiuliheli ja nii edasi, et siis ühesõnaga selline tagasiside instrumendina oli väga muljetavaldav. Jah, aga ma hüppaksid kohe järgneva instrumendi juurde, mis on ehk rohkem tuntud tänapäeval ja ka tegelikult füüsilisel kujul olemas. Mis on siis tere min või termin box, mis on siis leiutatud. No siin on erinevad andmed, aga 20.-te aastate paiku siis leedus Leod theremini poolt vene leiduri poolt, kes muu hulgas leiutas ka muid väga huvitavaid ville, aga kõigepealt sellest tere minist rääkides, mina soovitaks eesti keeles tõesti kasutada theremini nagu inglise keele sära mind. Ja tegemist on siis täiesti unikaalse pilliga ka tänapäeval mängitav, aga üpris harva küll. Ja me, ehk oleme kõik näinud seda selliseid kahe antenniga juhitava pilliga siis põhimõttelist on siis tegemist siis kahe Ossilaatori siis nagu erisus tooniga, mis seda heli tekitab, aga unikaalseks teeb selle pilli just mänguviis. Mängija mängib seda theremini siis seda instrumenti teda ennast puudutamata liigutades, käsi õhus, üks antenn helikõrguse kontrollimiseks ja teine helitugevuse kontrollimiseks, mis tõesti oli väga muljetavaldav, aga siiamaani võib-olla väikse kurioosumina või väikese nagu sellise lõbusa põikena kui theremini seda instrumenti populariseeriv tegelikult käis ta ka siis nii-öelda esimeses Eesti vabariigis tuuril oma, nagu siis Eesti ajalehed nimetasid õhu viiuldajad ansambliga ja tahaksime mängida teile ühte näidet, siis ärevil muusikast. Kõige tuntum theremini mängija ilmselt eriti sellest sellest ajast on Klara Rockmor siis tema repertuaar, põhiliselt olid seaded siis tolleks hetkeks nii-öelda klassikalise muusika repertuaarist, et seadet terminile enamasti siis võetud viiulipartii või tšellopartii siis esitatud Hereminil. Aga meie kuulame hoopis teost, mis ongi komponeeritud theremini võimalusi arvestades et Ameerikas oli veel teine virtuaalne theremini mängija lusi Rosen ja tema oli siis selline metseen, kes toetaski elektroonilist muusikat, toetas theremini isiklikult ja tellis kaasaegsetelt heliloojatelt teoseid elemendile. Järgmiseks kuulame teost, mis on komponeeritud aastal 1944. Ja teose nimi on fantaasia for theremini opo piano ants, things. Theremini oli Ameerikas veel teisigi koostöid erinevate heliloojatega. Näiteks Hendrik Havel tellis temalt instrumendi, mida võiks pidada, ma arvaks, et üheks esimeseks rütmimasinaks et see tehnoloogia oli siis selline, et oli üks metallist plaat, mille sisse löödud augud, mis pandi pöörlema ja kui see valgused läbi paistis, siis tekitas seda heli lisaks seal ka väikene klaviatuur, millega siis oli võimalik neid helikõrgusi avada ja muuta, nii et ta oli niisugune rütmimasin 30.-test aastatest jah, see on aastast 1931 ja kolmekümnendatel Hendrik Havel kasutas seda aparaati, mille nimi oli rütmicon mitmes oma teoses, aga kahjuks ei ole olnud õnnestunud leida ja ilmselt ei eksisteerigi neid salvestisi, sest et tegelikult salvestusajalugu on omaette teema ja millal see jõudis järele elektroonilise muusikainstrumentide arengule on võib-olla mõne muu saate. Teema kuulame ühe väikese lõigu siiski demonstreerimaks seda rütmikoni, mille siis on taastanud selle instrumendi algse versiooni siis Andrei Smirnov Sis theremini keskusest Moskvast. Selline diskomuusika siis 30.-test ja päris põnev, eks ole, võib-olla esimene tõesti elektrooniline tantsumuusika, kui nii saaks olema? Väga tahaks näha muidugi ainult. Selle endale täiesti omaette vaatepilt 30.-te aastate kostüümides, eks ole, taustaks veel siis kaugel on ju tegelikult onu John Keithi õpetaja ja kaugel olnud siis avangard muusikas eksperimentaalmuusikas vägagi suur nimi ja noh, näiteks kas või klaveri sees mängitavate tehnikate osas võib reparatsioonid, see on täiesti teedrajav töö on, mis ta on teinud ja muidugi mõju reisile siis edasi. Väga huvitav figuur, cation kaebarajases, elektroonilises muusikas üpris oluline, jah, nii et, et siin on huvitavad seosed näha. Aga hüpates nüüd siis selliste heli kõrguslike pillide peale veel kord tagasi siis tere, Minil, kui instrumendid on tihe seos teise väga populaarse instrumendiga samast perioodist, mille nimi on und Martennoo Martennoo lainet, siis noh, jällegi on leidur pannud siis instrumendid oma nime leiutaja on olnud siis härra morism Ortinu ja siis väidetavalt on siis siin ka olnud inspiratsioon siis otseselt nagu tere minist selle pilliloom, eks arusaadavalt theremini mängida internatsiooniliselt puhtalt helikõrguslikud täpselt on väga keeruline, liigutame käsi või kui soovite jalgu, siis õhus. Aga seda täpsust on väga keeruline tagada. Erinevalt riiulist, kus me saame nagu sõrm lauale ikkagi toetada oma sõrme ja seal orienteeruda siis theremini puhul käibe, kogu liigutamine õhus ja väga raske seda ülimat, sellist intonatsioonist täpsust tabada, kui meil ei ole mingit referentspunkti, vaid ainult Lehvitab neid käsi ja vist on ju ka nii, et ega see nii-öelda distants ei ole lineaarne, ehk et ma ei saa ju liigutada kogu aeg sama vahemaad, kui ma tahan teha näiteks poole tooniste õpetajad. Mida kõrgemale see heli läheb, seda tihedamat ja just nimelt. Tere, Meil on ju samamoodi konstrueeritud nagu viiul selles mõttes, eks ole, et, et allpool on vahed sõrmlaual suuremad ja mida ülespoole, selle järjest kitsamaks, noh, niisamuti siis theremini ilmselt mõeldes viiuli peale, et siis nüüd see pill und Martin O võimaldab võib-olla mõnevõrra täpsemat heli kõrguslikumentoneerimist, sest see mängu printsiip on erinev. Kui me kujutame ette, kuidas seda pilli mängitakse, siis see konstruktsioon on mängija seisukohalt midagi sellist, et ta paneb siis oma sõrme ühte sellisesse sõrmusekujulisse. Ta nagu ringjasse objekti, mis on omakorda ühendatud sellise pika traadi peale ja nüüd liigutades sõrmega siis seda sõrmust nii-öelda vasakule ja paremale, saab ta muuta seda helikõrgust, aga eelis on tõesti siin ikkagi, et meil on nagu mingi füüsiline objekt, mille küljes nagu käega oleme ja nii on see intoneeriminega lihtsam, sest et seal aluseks esimeste loonud Martennoo versioonidel oli siis ka olemas selline tung klaviatuur, et lihtsalt orienteeruda helikõrguslikud, kus me siis asume omadega. Jah, ja Martin oli selles mõttes ka nagu ikkagi ärimees, et tema Ta oli küll vaimustunud theremini helist, aga ta nagu aimas kohe. Esiteks mängimine on liiga keeruline, teiseks, ta näeb välja pigem nagu mingi raadio või miski, et ta nagu ei sobitu pilti nii-öelda, et tema nagu selline läheneb. Meil oli ka kohe luua selline ilus klaviatuuriga instrumente, et kui panna Sümfooniaorkestriga lavale, et siis ta on justkui midagi, mis sinna oleks võinud alati kuuluda, et ta nagu lähenes selles mõttes mitmet pidi kasutajamugavuse kui ka sellega, et kuidas publik seda instrumenti Jah, ja see on Martin O instrument on olnud tegelikult prantsuse kultuuriruumis vägagi edukas, et siin hinnatakse sadades neid kompositsioone, mida siiamaani kirjutatakse, taustaks lihtsalt nii-öelda, et kui theremini noh, on muidugi olemas eraõpetajaid ja kursusi, siis noh, ametlikult õpetatakse seda vaid Moskva konservatooriumi juures siis on Martin O klass on avatud prantsuse tippkonservatooriumis Pariisis ja noh, siin on võib-olla huvitavad seosed jällegi siis üks tuntumaid loonud Martin mängijaid virtuoos on olnud, siis oli v Mess jääni naise õde Loryu lihtsalt veel taustaks siis tema naine siis ion Lorio, siin on ka väike seos Eestiga, et tegelikult minu enda õpetaja Aleksandra ees majosponaitaja õppis tegelikult Lorjoojas klaverit ja käis Games Jaani juures kodus ja nii edasi, et siin on nagu väike selline huvitav niidike meilegi. Aga nüüd elektroonilises muusika seisukohalt siis on Martin O, mis jää on just nimelt on kasutanud seda instrumenti päris hulgas oma teostas seda nii sümfooniaorkestri juures ehk tuntumana. Me teame Duran kaliila sümfooniat aga ka täiesti eraldiseisvana sooloinstrumendi või, või siis ka ansambli instrumendina, sest et olgugi siis nii theremini kui ground, Martonoon, ühehäälselt pillid, siis neist on abi moodustada selliseid kvartett näiteks ekstra ette, et see kõlab suurepäraselt imeline muusikana. Ja kui me nüüd räägime veel korraks, mis on need võimalused on Martono puhul, siis tegelikult erinevalt eremees, täiustus on siin see, et võimalus on valida erinevate lainekujude vahel, mis annab tämbriliselt suuremat varieeruvust, helitugevust saab kontrollida siis vasaku käega vajutades sellist erilist klahvi ja parema käega, siis juhitakse seda heli kõrgusliku poolt, et Mardonuga erinevate järgnevate versioonide puhul ka täienes ja siin tekkis ka lisavõimalusi. Ja üks väga huvitav võimalus on muidugi need erilised kõlarid, spetsiaalsed kõlarid, mis sinna juurde ehitati näiteks metallist kõlar või eriline kõlar, kus on siis nagu sellised resoneerivad keeled ees, nii et, et seda oli ka võimalik siis suunata siis seda und Martono heli vastavalt siis erinevatesse kõlaritesse, saavutades väga erinevaid tämbrilisi tulemusi. Mis minu meelest tehnoloogiliselt oli üks üllatavamaid asju, mida ma eales olen näinud, et selleks, et teha vibratot, on siis võimalik kaks tehnikat, et üks on siis panna näpp sinna sõrmuses liigutada, sõrmust kõrgus paremale, vasakule, aga teine on nii, et hilisemal Marta nool siis on olemas ka päris mustvalge klassikaline klaviatuur, millega sa saad mängida astmeliselt. Aga see klaviatuur ei ole nii-öelda tuugalt selle pilli küljes kinni, vaid on nii-öelda amortide peal ja seda klaviatuuri ennast on võimalik ka loksutada paremale ja vasakule ja sellega tekitada siis vibraator. Ja väga suurte mänguvõimalustega instrumenti siiamaani heliloojad komponeerivad, seal kuulaksime ühte sellist klassikalist teost. Mis on siis oli v mees sai kirjutatud teos orizo aastast 1937, kuuele Marte noole, jah, Martin O ansamblile ja siin mängib Monriaali on Martin ansambel, kuulake nimeline muusika. Lühidalt rääkisime juba siin veneleiduri theremini loomingust ja nüüd siis und, Martin O kui selline prantsuse varajase elektroonilise leidulluse seda tippega siis sakslased ka kehvemad ei olnud ja Saksamaalt on meil pärit vägagi huvitav pill ja mille nimi on raudtee Estonia. Ja nüüd me räägime siis 30.-test aastatest ja Trautonium on siis selline pill, mis pisut võib-olla oma juhtimispuldilt sarnaneb, on Martin hooga. Sest et taas kord on vaja neil lühendada või nagu õigemini kinni vajutada mingisugust sellist traati. Ja võimalus jällegi on meil mängida üpriski Microdonaalselt või intoneerida nagu helikõrguslikud vägagi täpselt tänu sellele, et kus siis see sõõrm seal sellel traadil asetub, et üks väga huvitav võimalus selle juures on ka see, et hilisemates versioonides me saame juba kasutatud kahehäälselt pilli, eks ole, või mitmehäälset hiljon selles elektroonilises maailmas see on juba päris suur samm, sest theremini Martena tegelikult monohoolisid ühehäälse pilliga. Kuigi huvitaval kombel tegelikult, kui mõtlema hakata, siis nii see kõige esimene elektroonilise muusika muusikaline näide, mis oli siis muusikaline telegraaf oli mitmehäälne. Tema kogu eesmärk oligi see, et mitut häält korraga mängida ja samas ka del harmoonium oli ju polüfoniline instrument. Tratoonil siis, mis arendati välja siis kõigepealt alustuseks Friedrich raud Twaini poolt, aga seal üks väga oluline nimi kohe juurde Oskarsala, et keda me hiljem just seostamegi Veelgi olulisem nimi on siin üllataval kombel hoopiski hindemit. Jah, tool, hindamit, tuntud klassikalise muusika, helilooja ja järjekordne näide helilooja koostöös inseneriga. Et hindamisteri siis see helilooja, kes põhimõtteliselt nii-öelda tellis või koostöös arendas seda Trautonium, instrumenti ja internet on kirjutanud tõesti mitmeid teoseid, kus trotoonia kasutusel ja kohati ka täiesti solist võib olla, oluline on siin ära märkida see, et kui theremini on Martin mõlemad töötasid siis sihuke hetero düün põhimõttel, mis tähendab siis seda, et sul on üks Ossilaator, töötab ülikõrgel sagedusel fikseeritud sagedusel ja siis teine, mille sagedust saab muuta ja mida meie kuuleme siis tegelikult nende ostsilaatori vahe, ehk siis, kui me mängime 20000 hertsi ja 21000 hertsi, siis me kuuleme sealt ainult seda tuhandet hertsi ja need on siuksed nagu siinuslikud helid või selliseid väheste ülemhelidega helide. Seevastu see Tratoorium kasutas lamp, tehnoloogiat neoonlamp Ossilaator ja tema selline põhilaine kuju oli saehammas. Et kuulaja ei tea, mida tähendab saehammaslaine kuju, siis see on lihtsalt öelda, et temal on väga palju ülemhelisid ja ta on väga rikkaliku spektriga heli oma olemuselt ja siis selleks, et seda nii-öelda väga rikkaliku spektriga heli natuke, kui ta seda kontrolli all hoida või nagu nii-öelda kõrvale meeldiva teha, siis kasutati erinevaid filtreid. Ehk siis tegelikult võiks öelda ka, et Travatooniumine üks esimesi instrumente mis tegeleb substraheeriva sünteesiga, mis tähendab seda, et meil on rikkaliku heliga spekter ja me hakkame sealt välja võtma mingit osa sellest spektrist, ehk me vähendame Softraheerime. Nojah, sest meil on see algmaterjal saehammas on selline rikkalik materjal, millest siis me saame nagu filtriga siis muundades nagu erinevaid tämbrilisi tulemusi, et see on tõesti tämbriliselt nagu vägagi põnev instrument nüüs juba. Ja siinkohal kuulamegi siis Pauli internetti teoste Langsa mees, tükk rondo flirt, ratoonium ja antud teos on komponeeritud 1935. aastal ja selle mängis siis hindemiti õpilane Oskar Sala, kes ongi kõige kuulsam territooriumi mängija. Jaa, väikeseks muusikaliseks kontrastiks oleks ka lühike näide Oskar Sala enda muusikast, mis on siis kontsert Tanto Rubaato sellisest elektrit troonilisest, tantsu süüdist 50.-test aastatest küll, aga kuna Oskar Sala nii oluline Trutoonimi arendaja, siis ka siit väike näide tema poolt. No selle loo kuulamise järele võib-olla mõnevõrra üllatav fakt, et Oscar salaliga tegelikult filmi helilooja ja üks tuntumaid teoseid on endiselt Alfred Hitchcocki linnud kus tema on kirjutanud nii muusika kui teinud ka need elektroonilised linnuhääletust sellel samal territooriumil. Jah, ja võib-olla teise huvitava faktina Eesti seoses siis Oskar saal aga on see, Sven Grünberg on temaga isiklikult kohtunud ja Sven on saanud proovida ka seda salaTraudoonil seda muusikat kuulates, ehkki keeruline isegi uskuda mõelusi Svenile, aga teisest küljest võib-olla see instrument, kui selline naine teatas käest küsima, kas see on teda mõjutanud. Kuigi meil on ka kaks väga erinevat heli näidetanud siin Paul hindemite hea Oskar, see osapooled, instrument võimaldab tegelikult väga laia ampluaad, erinevat sorti muusikat. Kindlasti me oleme nüüd rääkinud sellistest varajastest. Tavalise muusikainstrumentidest muidugi mitte kõigist, vaid sellistest ehk tuntumatest tegelikult elektrooniline muusika, kui me üritaks seda kuidagiviisi kib klassifitseerida kogu seda rikast paletti, peaksime me rääkima ju ka lindid muusikast nii-öelda või noh, nagu traditsiooniliselt nimetatakse teip Music ehk siis tegelikult siis nagu eelsalvestatud kompositsiooni. Võib-olla me peaksimegi helkeks selgitama mõningat nagu liigitust. Minule meeldib mõelda nii, et elektroonilise muusika puhul me võiksime nagu väga suures plaanis jagada sele kolmeks, et üks siis oleks just nimelt sellised nii-öelda lindikompositsioonid või kompositsioonid, mida tehakse stuudios ja kui seda ka taasesitatakse, keegi live esitaja kontserdil midagi ei mängi, vaid me istume ja kuulame seda teost kodus kontserdil kusiganes teine liik siis elektroonilist muusikat oleks elus esitaja koos selle lindiga sest selliseid teoseid tuleb viie-kuuekümnendatel edasi järjest rohkem ja rohkem. Ja kolmas versioon võiks siis olla live-elektroonika, kus siis on meil elus esitaja, kes esid, tab teoseid elektroonilisel instrumentaariumi kõikvõimalike efektide või lisanditega sealjuures, mida siis ka kontserdil reaalajas manipuleeritakse. Arusaadavalt, see on keeruline žanr ja, ja keeruline on kogu seda masinavärki kontrollida. Seal võiks olla ka siis neljas elav esitus elektroonikal ja elav esitus akustilistele instrumentidele. Jah, eks ole, aga kui me nüüd hüppaksime korraks selle juurde, mis puudutab seda nii-öelda täitnud muusikut või eelsalvestatud siis kompositsiooni veel komponeeritud stuudios tehtud kompositsioon siis noh, loomulikult me teame rohkem juba neid kompositsioone sealt 40.-te lõpust edasi 50.-st 60.-st ja nii edasi, me räägime elektroonika music saksa versioonis. Aga mis juhtus siis enne seda kolmekümnendatel näiteks või 40.-te alguse poolel, me tahaks teile pakkuda paari näidet, mis ehk on laiemale publikule vähem tuntud ja ühe sellise minu jaoks täiesti avastusena tahaksime mängida treile teost selliselt heliloojad nagu Jack ellid, tegemist on siis austraalia varajase Eksperimentaalse muusikaga, mis on nagu peavoolust väga kaugel säcellit lihtsalt taustaks on sündinud Manchesteris sellisest ortodoksse juudi perekonnas leedu juurtega perekonnas ja liikusid nad siis Sydneysse Austraaliasse ja hellitada sellise klassikalise muusikahariduse Tagoti õppinud siis järjest rohkem liikus filmimuusika poole, sealtkaudu sil eksperimentaalse maa helikäsitluse puhul. Ja nüüd see teos, mida me tahaksime teile mängida, kannab pealkirja jööni number üks teekond number üks. Ja selle täpset daatumit teada ei ole, aga hinnatakse, et see peaks olema komponeeritud varajastel kolmekümnendatel aastatel, kus siis hellitan siis lindistanud helisid või salvestanud helisid, oleks õigem öelda siis tegelikult filmikaameraga, et me räägime makilindi või magnetilise lindieelsest perioodist ja nüüd siis neli salvestame, siin käib siis filmilindile optiline heli ja optiline helisalvestus ja kuulakem seda teost, mis on tegelikult ju, kui me mõtleme päris päris mitu aastat ees prantsuse aust ja uhkusest konkretist. Ja uskumatu mõelda, et kolmekümnendatel arvestades, kui noor selleks hetkeks oli elektrooniline muusika ja millised tehnilised võimalused olid tol ajal, et teadupärast selline nagu meie mõistes lintmakk, mis siis võttis üle ja mis oli siis esimene, selline tõesti arvestatav kvaliteediga kaasaskantav ja nii edasi tehnoloogiasse tuli alles siis laiemale kättesaadavus sääres pärast teist maailmasõda. Uskumatu ja mis näitab, et kui palju on sellist muusikavaramut, millest me ei ole midagi kuulnud ja on veel leida huvitavat materjali veel ja veel. Jah, ja mine tea, et kas kuskil keldrist, pööningult või muuseumidest võib tulla välja ka mõni põnev eesti teos, millest me veel ei tea midagi. Ma tahaks ühe viimase helinäitena pakkuda veel ühe, minu arvates suurepärase muusikapala ja nüüd kõik araabia keele asjatundjad. Ma loodan, andestavad mulle minu kohmaka häälduse, sest helilooja nimi on hallim Abdul messi Ell tab. Ja tegemist on siis egiptuse heliloojaga, kes elas aastatel 1921 kuni 2017 ja ta on siis selline helilooja, kes on elektroonilise muusika pioneer. Tema varajased salvestused pärinevad siis Kairost, kus ta oli siis esialgu üliõpilane ja siis neljakümnendatel aastatel nii vara kui neljakümnendatel aastatel. Seal tegi ta siis kompositsioone, mida ta salvestas siis nii-öelda sellisel vaier Recorderil või siis nii-öelda traadi salvestilt, kui nii eesti keelde tõlkida, see on selline salvestusseadmestik, mis on olnud päris laialdaselt ja pikalt kasutusel näiteks sõjanduses. Nii Nõukogude armee juures sakslaste juures, et selle helikvaliteet ei ole küll suurem asi, aga selle eest on see mõnes mõttes üpris odav, sest et tal on sisuliselt ainult üks selline terastraati, mille peale kogu see salvestus toimub. Ta oli ka oluline see, et sellega oli võimalik võrdlemisi pikki salvestisi teha, mine muude tehnoloogiliste võimaluste juures limi keerulisem jah, et seal vist kuni 30 minutit mõjub isegi noh, see on väga pikk aeg tol ajal. Aja mõistes ja teos, mida me tahaksime teile kuulamiseks pakkuda, kannab lakoonilise pealkirja. Rikoode piis siis traatsalvestaja Palace aastast 1944 ja autor oli siis hallinn, Eldab, kellest hiljem sai oluline elektroonilise muusika helilooja ka Kolumbia Princeton elektroonik piliseks Enter'i juures keskuse juures, mis on olnud päris mõju avaldav elektroonilises muusikas Nendest, elektroonilise muusikakeskustest, tahaksime teile juba rääkida järgmises saates. Täname teid kuulamast ja tere tulemast kuulama tagasi. Me järgmistavaledki sarjast vooluring, mina ja Taavi Kerikmäe, mina olen Eckerlast rikk. Kuulasite saadet sarjast vooluring, milles Eesti elektroonilise muusikaseltsi liikmed tutvustavad erinevaid nähtusi elektronmuusika ajaloos. Esimeses saates tuli juttu elektroonilise muusika varajastest sammudest, pillidest ja salvestistest. Stuudios olid Ekke Västrik ja Taavi Kerikmäe. Vooluring jätkab täpselt nädala pärast, siis on teemaks elektroonilise muusikakeskused. Mina olen Johanna Mängel, soovin kõigile ilusat õhtut.
