Eile, 22. mail oli rahvusvaheline elurikkuse päev. Eesti loodus tähistas seda üsna jõuliselt,  kõik virgus ja võrsus õitses ja viljastus munes  ja poe, kes lokkas ja laulis kui meeletu. Täna tähtpäeva järgsel esmaspäeval ei paista aga kusagilt  ega millestki, et meie elurikkusel oleks kuidagi hõredam,  kehvem olemine. Pidu käib täiega edasi. Kevad ju. Elurikkuse all mõistame ja väärtustame bioloogilist mitmekesisust. Ma ei saa sinna midagi parata, aga minu jaoks seostub see  ikka jäi jälle kauni loosungiga. Las 100 lille õitseda, mille Hiina kommunistlik partei  püstitas aastal 1956. Silmas ei peetud siiski taimeliike, vaid arvamuste  ja seisukohtade paljusust ühiskonnas. Esimees maole see loosung ei meeldinud ja tema ütles,  et õitseda võivad ainult healõhnalised lilled,  umbrohi tuleb hävitada. Tulemuseks olid koonduslaagrid, kultuurirevolutsioon  ja suur hüpe. Kuristiku. Et kogu inimsugu kuristiku ei kargaks, tuleks meil looduse  asjus loobuda tavapärastest hinnangutest. Kasulik, kahjulik või ilus ja imetu. Värsivormis üteldes liigid ilmas lihtsalt on  ja las nad on ja las nad on nii võilill kui rabakonn. Talv on valdavalt ühevärviline aastaaeg,  kui välja arvatud veripunased, päikesetõusud  ja loojangud. Ja kevad on valdavalt värvide aastaaeg, inimesed lähevad  kevadel loodusesse, et värve otsida. Kui me räägime meie kodumaistest liikidest,  siis väga vähe leidub liike, mis on sinist värvi,  ehk siis meie kodumaises kevadises looduses on väga vähe  sinist värvi. Ilmselt enim tuntud liik, mis on sinine,  on sinilill. Kui aga satute kevadise veekogu ääres silmama,  et seal justkui midagi sinist on siis ei ole see mitte mitte lill,  vaid hoopis rabakonn. Peavad pulmi järjekorras teisena meie kahepaiksetest kui  nende suguvennad rohukonnad on kudemist lõpetamas  või lõpetanud hakkavad kudema rabakonnad. Kui rohukonnad krooksuvad urisedes, siis rabakonnad mulksuvad. Kevadisel ajal tekitavad suured rabakonnade koorid tunde,  et kogu loodus on mulksudes keema läinud. Kui tulla jällegi määraja juurde, siis sealt võime lugeda,  et rabagon kuulub pruunide konnade hulka  ja täiskasvanud isendid on kuni kaheksa sentimeetrit pikad. Seljamuster on laiguline värvus väga varieeruv,  kas hall, kollakas või pruunikas. Sigimisperioodil võivad isased olla mitte sinised. Eelnevast jutust oli minu jaoks kõige olulisem viimane lause. Mitte igal pool ei ole rabakonnad sinised,  nad võivad olla kas lihtsalt pruunikad või kahvatussinised. Ilmselt ei ole looduse jaoks pruunikonnad  vähemväärtuslikumad kui sinised. Aga minu jaoks kevadise värvide otsijana on sinised konnad  väga väärtuslikud. Ma arvan, et see on oluline ka teistele inimestele. Tihtipeale ma olen kuulnud inimesi imest,  samas et mis imelikud konnad mu maja taga on,  kas mingi eriline tõug või mingi võõrliik või. Aga oh ei, see on meie oma põhjamaise värvide ime. Rabakonna pulmad on sama erksad kui nende siniseks värunud kehad. Suur kamp isaseid muldsub katkematult ja hüppab ringi  ning tahab ennast teistest erksamana ja ilusamana näidata. Kuna konnad juba siniseks värvuvad, siis ilmselt on sellel  mõju vastassoole kes laseb ennast peigmehe sinisel pulmaril  pimestada ja teeb valiku. Kahjuks ei ole mul selliseid andmeid, et,  et mis tunded konnaemand südamesse valitsevad. Seega on see kõigest oletus. Samas ei ole loodus ühelegi liigile mitte midagi andnud niisama. Ja ju siis on ka sellel sinisel värvus l kindel eesmärk olemas. Rabakonnad on pulmamängu ajal enamasti väga pelglikud. Kui keegi satub mängule liiga lähedale kaob mäng nagu vits  vette või siis nagu konnvee alla. Vahest võib mööduda isegi tunde, et mäng taastuks endise intensiivsusega. Aastast aastasse on mul kombeks iga kevad mõne veekogu ääres  kükitada ja rabakonnade mängu jälgida ning võimalusel jäädvustada. Selleks, et mitte kutsumata külaline konnapulmas olla,  tuleb juba varakult valmis minna, enne, kui konnad välja on tulnud. Ja kui loomad tulevad veepinnale ja hakkavad oma mängu  ehk siis konnapulma pidama. Siis ei tee nad väljagi, et mingisugune kogu kõrgum nende  maailma kohal ja vahepeal natuke liigutab ennast. Ehk siis sellise teguviisi ga ei ole me kontvõõraks konnapulmas. Sageli asuvad sellised imelised maailma meie kodumajast  või kodudest loetud meetrite kaugusel. Kuid inimesel ei ole tihtipeale terve elu jooksul kas aega  või tahtmist. Seda märgata. Sellega seoses tekib mõte, et mis kõik võib meiega samal  ajahetkel ja ja samas ilmaruumis toimuda ilma et me seda märkaksime. Erinevad maailmad ja erinevad dimensioonid on samas  nii lähedal üksteisele kuid samas nii kaugel. 60.-te alguses olin mina poisike, aga televiisor Eestis veel imeasi. Küsisin naabrimehelt, et miks sinul televiisorit ei ole. Tema vastas, et mis ma sest mustvalgest ostan,  et ootame ära, kuni tulevad värviteleviisorid. Nutitelefoniga, mida minul ei ole, saab nüüd määrata puid  ja põõsaid, suuri samblikke ja ka Eesti kahepaikseid. Siiski ei kiirusta ma oma telefoni välja vahetama,  vaid tahan ära oodata, kuni sellega saab määrata  ka seeni, putukaid, taevatähti, vihmapilvi  ja miks mitte ka omaenese saatust. Et ootamine kiiremini läheks, vaatame aga vahepeal värviteleviisorist,  seni veel telefoniga mittemääratavat ulukit. Kui kopra näritud puutüükaid on vast igaüks jõe kaldal  näinud siis kobrast ennast niisama looduses jalutades  naljalt ei trehva. Seepärast lähenetaksegi vaatlusretkel loomadele hoopis vett mööda. Maismaad mööda liikudes kobras juba kaugelt kuuleb inimest  ja maismaad mööda liikudes sa pead ikka väga kaua kuskil  valitsuses olema, et et kobrast näha, aga just niimoodi  liikudes sa näedki kobrast ikkagi vee pealt,  seepärast, et vee peal kobras ei karda inimest,  kuna kopral ei ole vees vaenlasi, tal vaenlased kõik on maa  peal ja, ja seetõttu, kui sa lähed mööda vett tema juurde,  siis, siis ta ei karda sind isegi on uudishimulik ja,  ja tuleb uudistama. Kui lähedale talle niimoodi pääseda on võimalik? No sõltub olukorrast, aga on tulnud täitsa kolgsti vastu  süste löönud siis on noh, käe ulatuses, aga muidugi kui sa  kätt vaatama hakkad, siis ta läheb ikka minema,  et aga, aga tuleb ikka väga lähedale, vahest. Kopraretk algab õhtul ning kestab suvekuudel pea südaööni. Näidissõidule võtab Mart Reimann lisaks osooni kaamerale  kaasa loodushuvilise pisitütre. Süst liugleb hääletult mööda vett ning sõitjad jälgivad  pingsalt kaldaääri. Ei lähe kuigi kaua, kui juba ongi veepinnal esimene peanupp näha. Mida pimedamaks läheb, seda aktiivsemaks koprad muutuvad,  aga siis lihtsalt ei näe, kuuled korast,  aga ei näe, et seetõttu just see aeg, kui hakkab hämarduma vaikselt,  et päike vajub madalale, siis nad juba tulevad välja ja,  ja, ja mingi tund poolteist on nagu see kõige magusam  kopraaeg kus sa ilusti näed kobrast ja, ja kobras on juba  julge ja tuleb, ujub ringi. Millega nad sel ajal tegelevad, kas nad otsivad süüa või,  või koguvad oma pesamaterjali või ajavad mingeid muid asju? No eks nad ikka otsivad süüa ja kevadine aeg,  et saanud pimedast turust välja ja möllavad ringi,  et nad on siis tunduvalt aktiivsemad ja agressiivsemad kui,  kui näiteks juunis või või juulis, kui neid juba pojad on,  et siis nad nii väga väga uudishimulik d enam ei ole,  et siis on igaüks oma koha leidnud ja maha rahunenud. Nad ujuvad sul siin päris päris akna alt mööda,  et enamasti inimesed kurdavad siis, et kipuvad aiast puid murdma. Kas sul sellega ka muret on? Jah, minu põhikopra vaatus käib sealt ülevalt aknast,  et seal on mu töölaud ja vahest niisuguse pildisema ilmaga  ujuvad ja suurveega on, on ka neid päris palju näha,  et ujuvad ilusti akna all, et saab siis arvuti taga istumise  vahelduseks vaadata, kuidas kobras hulbib jões. Muidugi, mis siin jagaleja lõigu peal on,  huvitav, et tõenäoliselt nad on kõigepealt  siis tulnud siis majades kaugele seal enamus söödavat kraami  juba nahka pistnud ja praegu nagu see, et  kus meil ongi koprapered nii-öelda talude järgi on nende nimed,  et just majade juures ja ja ka minul endal on kohe siin aia  taga koprad elavad, ma olen isegi nimed pannud,  nad on juuli ja august ja see juuli ja august ongi meil  kõige rohkem siis nii-öelda showd teinud  ja ühe korra oli niimoodi, et süst oli siis tee peal ees oli  päris kalda ääre, siis kaks kobrast tegid järjest suured  hüpped üle süsta ja riivasid süsta ja pritsisid inimesed  süstas märjaks ja inimesed olid väga ehmatanud  ja märjad, aga aga väga õnnelikud, kui nüüd keegi tahab. Pravaatus retkele tulla, mis see kõige tähtsam nõuanne oleks,  kas peab kuidagi eriliselt? Kõige paremini, kuidas neid ikka näha on,  tuleb neid võimalikult vähe häirida, see tähendab,  tuleb vaikselt olla. Ja kui sa vaikselt mööda vett kulged siis,  siis sa võid seda päris lähedale. See vaikne olemine vist on linnainimese jaoks  ka kaunis. Jah, sellega on vahest probleeme, et on olnud huvitav  tööpäev või inimesed on üle hulga aja kokku saanud  ja siis on nagu väga tähtsad jutud ajada,  et sa ütled, palud küll vait olla, aga ei suudeta väga kaua  tuleb jälle üks huvitav asi meelde ja kindlasti on vaja  sõbraga või sõbrannaga see läbi arutada ja,  ja siis need koprad kaugelt näeb, kuuleb saba plakse,  aga lähedale siis ikka ei tule, kui inimesed häälitsevad  ja teine asi on veel see, et kui, kui kobras ujub,  vahest oled vaikselt, ujub lausa süsta poole  ja siis keegi keegi tagumistest hüüatab,  näe, näe, ongi kobras. Et siis ka kobras kohe kaob, et et noh, vaikselt sosistada võib,  et siis ta siis ta nagu ei tee veel midagi. Aga aga nii kui sa, nii kui on mingi häälekõla,  võiks hüüata, et on kobras kohe läinud ja teine asi ka,  et kui noh, aerutamine on ka, et kui ikka plärtsuga aeru  vette paned, siis ta siis siis ta ka kaob minema. Koprad on päris kõvad närijad, et mõne mõne jõe peal teevad  paisu päris kähku ette, kas siin on päris veevoolu kinni  ka pannud, vahel? Ei, ei ole sellepärast et noh, kopral on kaks asja,  tal on vaja see, et tema urg Urusuue oleks vee all ja tema pesa oleks kuival. Kobras vahest paisutab jõge tammiga ja teeb  siis kuhilpesa, et pesakuiv oleks. Siin Jägala jõe ääres on vesi väga sügav. Seega ei ole vaja tal tammi teha ja on ka kardad? Noh, piisavalt kõrged, et ei ole vaja ka kuhilpesa teha. Muidugi on näha, et koprarännakud lähevad järjest kaugemale  jõe äärest juba ikka siin sadu meetreid,  isegi et järjest näed, vahest ehmatavad isegi ära,  et näed, metsas kopranitavad puud ja mõtled,  et ahah, et siit on jõeni ikka päris palju maad,  et ikka piki rännakuid võtab ette, et, et süüa saada. Just siis, kui väljas läheb juba nii pimedaks,  et silm öise eluviisiga kopraid enam nagunii ei seletaks. Jõuamegi retke lõpp-punkti. No nii, vart me tegime nüüd pool tavapärasest retkest läbi,  kas see saak oli ka tavapärane? Nojah, me nägime kümmet kobrast, kellest mõni näitas end  lausa mitu korda, et üldjuhul jah, et kuskil 10 20 kobrast  on see maikuu õhtune saak. Et juunikuus neid näen neid juba mingi 50 vahel  ja juulis, juulis on, on isegi alla viie,  vahest kui sa neid retki siin korraldad ja inimestega tihti  vee peal käid, et kas vahel nagu enda lõbuks  ka veel on viitsimist minna või on need koprad juba  nii palju nähtud, et enam ei taha? Ütleme niimoodi, et päris hooaja algul, et siin,  aprillikuus kui näiteks lumi on maas, et  siis saab küll oma lõbuks käidud, et kui lumi maas on,  siis on seda kobrast hästi väga hästi näha,  kaugele kohe, et valge lumi ja näed, et mingisugune must  kogu toimetab seal. Selle mõttekäiguga pean ma nüüd kobraste juurest jõudma tuletornideni. Mis on neis ühist, justkui ei miskit, aga  mis neid eristab, eristab neid näiteks see,  et pimeduses pole kopraid peaaegu üldse näha. Tuletorne näeme aga suurepäraselt. Ja ühist on neis muidugi ka nii kopraid kui  ka tuletorne ei, näeme siis, kui me neid ei vaata. Näeme, aga siis, kui vaatame, meie vaatame. Meresõit on küll väga pikkade traditsioonidega valdkond ent  tänapäeval kasutatakse sealgi füüsiliste meremärkide asemel  üha rohkem elektroonilisi kaarte ning satelliitnavigatsiooni. Kuidas sellised arengud tuletornide tulevikku mõjutavad,  seda arutati möödunud nädalal tuletorni konverentsil. Maailma 100 silmapaistvama tuletorni sekka on valitud suisa  kuus Eesti tuletorni mis näitab, et meie tornid on  tähelepanu ning säilitamist väärt. Eestil on väga vanu tuuletorni, mille siin Põhja-Euroopas  teistel palju vastu pakkuda ei ole. Näiteks Kõpu on ju kuueteistkümnend sajandi algusest juba algus,  ta ei olnud küll tulen, ta oli meremärk. Aga üks kõige vanemaid meremärke üldse terves Põhja-Euroopas. Muidugi on meie, meie rannik on ju, nagu te ise kaardil vaatate,  on ju väga keeruline ja väga palju on madalaid alasid. Et laevasõit on meie ranniku lähedal äärmiselt ohtlik olnud  sajandeid tuletorniks võib meil lugeda ütleme umbes 60 meremärki,  mis võib olla annaksid selle kategooria välja. See on tuletornil ja, ja tulepaagil on meil juba palju. Neid võib nimetada nii tuletornideks kui tulepaakides,  aga hellitavalt nimetatakse neid Kõrgemaid võimsamaid tuletorne, mille tuli on,  paistab kaugemale, millel on oma väga pikaajalooline  traditsioon ja ja mille kapitaalsusaste on tunduvalt suurem kui,  kui tulepaakidel neid kutsutakse, siis tuletornideks. On olemas raha, rahvuslikud traditsioonid  ja paljud inimesed kutsuvad ju kõiki neid meremärke,  millel on tuli, kutsuvad tuletornideks ja  ega seegi vale ei ole. Kui paljud neist siin juba sajandeid ja sajandeid vanad on,  millises seisus need Eesti tuletornid üldiselt on? No peab ütlema, et viimase Nüüd 15 aasta jooksul on enamus, tuletorn on korda tehtud. Muidugi on juhtunud see, et seoses sellega,  et, Meresõit on üldse läinud satelliit navigatsiooni peale,  põhiliselt siis on tuletornid juba tagavara variant,  nagu see on, et oma silm on kuningas, et  ka näha, et kus sa asud. Ja teine lugu on see, et tuletornides ei ole enam meeskonda,  kõik nad töötavad automaatikaga. Ümber maailmarändur Jaan Tätte on majakavahi karmi,  kuid romantilise elulaadi paljude eestlaste südamesse laulnud. Eesti viimane majakavaht koondati selle aasta alguses. Ent vanasti oli tornivahi amet väga vastutusrikas,  sest mereteatmikesse kirja saanud tuletornis pidi tuli iga  ilmaga põlema. See on ikkagi küllalt prestiižne amet olnud  ja seda sageli anti edasi oma lastele, nii et meil on  küllalt teada teada, kus mitu põlvkonda järjest on olnud  tuletornides ja nii tuletorni, ülevaatajatena kui  ka ka ka teenijatena on läinud, et lapsed võtavad ameti üle,  see oli kindel amet ja, ja ilmselt ka need inimesed,  kes selle ameti valisid. See oli sageli küll. Teistest inimestest, linnadest küladest eemal,  aga samas oli tal ka kindlasti oma romantika  ja need inimesed ilmselt hindasid seda elu looduse keskel. Kas on teada ka mingeid õnnetusi, et kui see tuli seal  tornis tõesti kustuma, juhtus mingil põhjusel,  et siis sellel ka nagu karmid tagajärjed olid. Noh, näiteks üks olukord on teada, et Viirelaiul lähedal  laev sõitis karidele, see oli küll jääd riivimisega viis  karidele ja pärast seda kohe see mees, kes oli vahis seal  üleval tuletornis tema vahistati lausa ja ta istus nädalaid  kinni seal, enne kui uuriti neid asjaolusid ja. Et see oli ikka päris karm lugu, kui kui tuletorni süül  näiteks laev sõitis, sõitis karile. Nii mõnigi tuletorn on koos navigatsioonilise tähtsuse  minetamisega kaotanud ka senise hoolitsuse  ning lagunema hakanud. Riigieelarvest pole aga ajalooliste tuletornide  renoveerimiseks viimastel aastatel jagunud sentigi. Kõige suuremas ohus on praegu kerituletorn  kus on üks külg on alla varisenud ja seal väikse saarekese  peal on selle nende restaureerimist ööde läbiviimine  äärmiselt kulukas, et, et selleks peaks leidma raha. Teine avariiline tuletorn on meil Mohni saarel,  kus tellis müürid, lagunevad väga intensiivselt. Et seal tuleks suuremat tööd ette võtta. Veeteede amet ja muinsuskaitseamet peavad läbirääkimisi,  kuidas alustada uurimis projekteerimistöid,  et, et siis saada aru, mida seal annab teha  ja siis juba omakorda hakata otsima raha. Samuti on Pärnu lahe suudmes on sorgusaar,  kus on tuletorn, on väga hullus seisus praegu. Et isegi öeldakse, et laternaruume võib alla kukkuda sealt ülevalt,  juba objektide puhul. Teie hinnangul. Kultuuripärand niivõrd tähtis, et, et tasub seda raha sinna  sisse panna või võiks käega lüüa, et, et tal enam praktilist  rolli sellel määral ei ole. Kui vanasti. Noh, ma arvan, et ikkagi, kui me tahame olla olla mere  mereäärne riik ja merekultuuriga riik, siis me peame oma  tuletorne hoidma, neid ei ole nii palju ja  ja nad on ikka väga oluline osa sellest merekultuuripärandist. Veeteede amet ja Eesti tuletorni selts korraldavad aeg-ajalt  lahtiste uste päevi, mil huvilised tuletorne kaas eestpoolt  uudistama pääsevad. Kahes Tallinna tuletornis saab näha vana  ning uut tehnikat kõrvuti töötamas. Tuletornides lõkke tegemine ära lõppes, kas  siis liigute selliste lampide peale üle? Kui enam lõket ei tehtud, siis. Siis võeti kasutusele sellised optilised laternad. Mis koondasid siis? Tekkiva valguskiire. Siia ette ja suunasid selle siis ühes suunas välja. Siin hetkel on jah, päris tavaline õõglamp ja. Need alumised lambid põlevad ka millalgi  või mille jaoks need seal on. Alumised lambid on reservlambid, siin on näha praegu üleval. Töötav lamp, juhul kui selle lambiga peaks midagi juhtuma. Ta põleb läbi siis automaatselt keeratakse alt üles reservlamp,  mis rakendub tööle. Sellega siis tagatakse see, et tuletorni tuli ei kustu mitte  kunagi ära. Võglampa nüüd enam euroliit ei tohi müüa,  nii et kui need läbi põlevad, siis olete hädas. Seda küll jah. Ja selleks olemegi täna üle läinud, siis sellistele leedlaternatele,  mida näeb siin ka kõrval töötamas. Tulitornides ei vilgu juhuslikult, vaid igal tornil on oma  kindel muster ehk karakteristika. Selle järgi saab tuletorni üksnes valguse põhjal juba  kaugelt identifitseerida. Seadmed ise on aga äärmiselt töökindlad ning iga rikke  korral jõuab teade koheselt hooldusmeeskonna mobiiltelefonidesse. Tuletorni sellised süsteemid on meil igal pool dubleeritud,  et on põhisüsteem ja, ja reservsüsteem. Et juhul kui isegi peaks põhisüsteemiga midagi juhtuma,  siis on olemas alati reservsüsteem, mis tööle rakendada. Ja, ja siin puhul on näha siis jällegi sellist lambivahetaja süsteemi,  et et kui pirniga peaks midagi juhtuma, siis on olemas  ka reservpirnid, mis automaatselt ennast üles keeravad. Ja, ja tänapäeval oleme läinud siis leedlatenate peale,  kus sellist lambi õgniidi läbipõlemisprobleemi nagu ei esine. Ja samamoodi on meil kaetud ka siis voolukatkestuste korral,  kus tuletornides on oma akupark ja sellele on lisandunud  ka siis diiselgeneraator, mis vajadusel hakkab tööle  ja toodab siis selle tuletornitööks vajaliku energia. Ühtlasi tähendab seda, et kõik need abihooned,  kus vanasti inimesed elasid ja võib-olla  ka loomi peeti, seisavad tänapäeval tühjana. Kas neile on ka võimalik mingit rakendust leida? Navigatsiooniohutuse seisukohalt neid enam vaja ei ole,  tõepoolest, et nad on jäänud tühjaks ja ja niinimetatud siis. Ootavad oma sellist. Väljundit. Kas kuskil Eestis on juba positiivseid näiteid ka,  et need hooned on uued asukad leidnud? Absoluutselt näiteks suugrupi ülema tuled,  linnaku majad, kus on väga korda tehtud ja väga ilus on,  leia selle samamoodi suurupi alumine ja nii et on häid näiteid,  et reeglina need, kes saavad nende hoonete omanikuks,  need ka kannavad nende eest hästi hoolt. No te ilmselt te olete kõik Eesti tuled olid läbi käinud  ja teate neid une pealt, et sellist ei ole päris  nii et igal pool on, on kohti, kus ei ole käinud  ja aga nendest, mis on käidud, kas on mingid oma lemmikud  ka või millised need tõelised pärlid on,  mida ka ülejäänud maailmale näidata? No mulle endale meeldivad sellised ülbed tuletornid nagu  keri ja samamoodi surupi tuletornid on väga ilusad  ja pakri tuletornid, pakrituletan, sellepärast meeldib mulle eriti,  et on ehitatud just sinna pae kalda peale. Torni kõrgus on ise 50 meetrit ja kui sa liidad sellele  juurde selle pangakõrguse, mis on 25 meetrit  ja siis sa saad 75 meetrit kokku ja kui sa sealt ülevalt  vaatad nii silma, piiri, siis siis see tunne on võimas  ja seda tasub kogeda. Eesti tule, neid on ohus eelkõige seetõttu,  et me ei vaja neid enam meresõiduks. Aga kas me neid ka tõesti vaja, kas me ei vaja tuld,  mis meid juhataks? Iga? Oma tuli igal saatel on oma lõpp. O kolm, osoon.
