Kuula rändajat 20. Lendame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. See lugu, mille ma nüüd räägin, juht Lõuna-Ameerikas ja see oli juhtum Jaaguariga. Jaaguar on teadagi Lõuna-Ameerika kõige kuulsam kiskja. Ja nendele eelmiste Lõuna-Ameerika loodusreisidel oli meil alati öeldud, et siin metsades seda jaaguari mõnikord on nähtud. Kui teil veab, siis äkki juhtute nägema, aga jutt jutuks, mitte jaaguari sabaotsagi me ei näinud. Ja tegelikult oligi ülimalt vähetõenäoline Lõuna-Ameerikas vabas looduses kohtad jaaguari, ta on väga haruldane teda looduses vähe järel. Ja ta tegutseb peamiselt ainult öösiti, nii et tõesti peaaegu võimatu näha. Aga siis ükskord sain ma nagu internetti uurides järje peale et on olemas Lõuna-Ameerikas üks selline koht nagu pantanaal. Ja et pantonaal olevat kogu Lõuna-Ameerika kõige parem koht Jaagaariga kohtumiseks. Ja miks, sest seal on just sellise elupaigad, mis jaakkoorile kõige ideaalsemad sobivad. Fantanaal on niisugune hiigelsuur, väga hõredalt asustatud piirkond, kus on palju jõgesid, soid ja metsi. Ja Jaagorile meeldib just jõgede kallastel jahtida ja mõnikord püüab ta isegi seal vette hüpates veeloomi. Nii et see tõesti tundus päris usutav, et seal seda jaaguari kergemini trehvata. Ja nii me siis lastal võtsimegi kätte ja läksimegi sinna pantonaali. Ja kui me sinna metsade keskele kohale saime, siis ööbisime seal niisuguses lihtsas metsamajas. Ja siis tegutsemine käis nii paadiga, sõitsime mööda jõgesid ja siis kogu aeg jälgisime, kas kallastel satume jälle peale. Ja ütlen juba etteruttavalt, et jaaguari me nägime mitte üks kord, vaid lausa kuus korda. Aga nagu elus ikka, see kõige esimene, see jäi kõige rohkem meelde ja nii oli ka selle Jaaguariga, nii et ma räägin selle esimese kohtumise Jaagooriga. Seal oli siis just kohe järgmine hommik pärast meie kohalejõudmist läksime teele juba enne koitu. No see on ju metsloomade nägemiseks kõige parem aeg, mitte ainult Lõuna-Ameerikas, vaid ka Eestis. Ja meil oli looduse giidikseks kohaliku indiaani rahvamees, kes väga hästi oskas ümbruses linde ja loomi märgata. Ja vot siis ühe koha peal ta järsku viipas meile vaikselt niimoodi paremale poole kaldale, seal kõrge kallas. Ja tõepoolest, seal ta oligi puude vahel, see Lõuna-Ameerika kõige legendaarse kiskja, ta liikus täiesti hääletult ja väga sujuvalt, teda oli raske märgata, sest tal on niisugune laiguline kasukas, mis sulab täiuslikult ühte metsaaluste päikeselaikudega. Aga see jaaguar kindlasti praegu jahti pidanud, sest ta liikus väga rahulikult. Ja siis ühe koha peal, kui ta oli paar minutit liikunud, jäi seisma, seal oli niukene maha kukkunud suur puutüvi ja viskas selle kõrvale ränsti pikali. Ja meie siis jätsime ka paadi seisma ja siis hakkasime vaatama, mis edasi juhtub. Väga põnev oli ja natukene oli ka kõhe, sest meie positsioon oli ju selline, et see kallas oli kõrge, jaaguar asus tegelikult meist kõrgemal ja me olime nii 30 sammu kaugusel jaanuarist. Nii et kui sellel hiigelkassil oleks millegipärast tulnud tuju tahab meid rünnata, siis me oleksime talle olnud väga kerge saak, ta läks sealt hüpanud ja jõudnud juba mõne silmapilguga meie paadi juurde. Ja muide, püssi meie paadimehel ei olnud, seal on looduskaitseala, põhimõtteliselt mitte keegi relva ei kanna põhjendusega, et siiamaani pole mitte ükski jaaguar kunagi ühtegi inimest rünnanud. Ja teistpidi muidugi, kui jaaguar tajub, et inimene teda ei ohusta, siis ta ka inimeste eriti ei karda. Ja nii oli ka selle Jaagoriga ta seal pikutas vahepeal, kui üritas niimoodi väga ükskõikselt meie poole ja siis läks tal silm looja ja ta lihtsalt tukkuma. Ja meie muidugi pingsalt, et ootasime, et järsku tõuseb mingil hetkel püsti, läheb liikvele, hakkab midagi tegema. Aga ta ei teinud mitte kui midagi. Ja niimoodi me passisime pingsalt, no terve tunni. Ja võtke terve tunni olla, niimoodi üksisilmi vaadanud. Siis hakkab natukene igav ja ümberringi oli niisugune väga mõnus ilm, olime puude varjus, nii et kuumust liigselt ei olnud. Troopikalinnud, laulsid hästi mitmekesiselt ja vahetevahel leid väiksed kalad seal jões kenasti sulpsu niukene, täiuslik idüll. Ja nii mõnus oli olla ja lühidalt. Ma jäin mõneks ajaks tukkuma. No ma ei tea, kui kaua ma seal niimoodi tukastasin. Aga igatahes, kui ma lõpuks silmad lahti tegin sisaagorma, kas täpselt sama koha peal ja ümberringi jätkusse sama Ilus Tropica idüll mis siin kogu aeg oli. Ja siis olime veel natuke aega, siis laadse giid ütles, et no aitab küll, et olete vaadanud küll ta võib siin õhtuni põõnata, läheme nüüd laagrisse tagasi. Läksime siis tagasi, aga ma olen ikkagi selle hommikupoolikuga väga rahul, sest siitpeale sain ma öelda, et olen tõesti oma silmaga näinud Lõuna-Ameerika looduses jaaguari. Ja kui nii naljaga pooleks öelda, siis olen ma isegi Jaaguariga koos maganud. Kuula rändajat 20. Ründame koos Hendrik Relvega. Uula randa.
