Kuula rändajat 20. Lendame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Täna ma räägin loo Antarktika tormist. See on üldteada tõsiasi, et Antarktika mered on maailma kõige tormisemad sest Antarktika manner on ümbritsetud laiade veteväljadega ja mitte miski seal tuult kinni ei pea. Ja seal mõõdetud suurimat tuulekiirused on olnud isegi üle 300 kilomeetri tunnis. Tuletan meelde, et maailmas loetakse orkaaniks tuule kiirust kui see on 120 kilomeetrit toonis, nii et Antarktikas mörgavad siis vahel sellised tormid, mis on kaks korda vihasemad kui orkaanid ja lainete kõrgust on siin mõõdetud kusagil 12 meetrit, see on siis nii neljakordse maja kõrguseni. No ütlen juba ette, et nii vägevaid tornane seal õnneks ise kogeda ei saanud. Aga Antarktika tuulte vägevust saime oma nahal tunda, küll me sõitsime sellise endise uurimislaevaga nimeks oli sellel akadeemik Johve ja ta oli ümber ehitatud turistide tarbeks suur laev ligi 120 meetrit pikk ja kuuekorruselise maja kõrgune ja ehitatud just Antarktika karme mereolusid arvestades. Ja kui ma siis merele läksime, siis juba esimestel päevadel oli kerge laine laeva õõtsus nii päeval kui öösel. Ja siis hakkas kohe selguma, kui kergesti keegi reisijatest merehaigeks jääb. Sest selle merehaigusega niisugune lugu, et ega sa enne ei tea, kui ei ole, ise järele proovinud ja siis selguski, et umbes kolmandik reisijatest ei saanud enam üldse koikust välja ka selle väikese lainega. Ja teine kolmandik suutis küll oma jalal ringi tatsata, aga nende söögiisu oli läinud. Mis tähendas seda, et see kolmas kolmandik, kellel mitte midagi viga ei olnud, nendel oli sööklas valida tohutu hulk eriliste hõrgutiste vahel. No mina õnneks kuulasin selle viimase kolmandiku hulka ka süda vahel läikis, veidikene küll, aga see oli ka kõik. Aga siis, kui me olime juba nädal aega merel olnud ja keerasime need juba laevanina otse Antarktise mandri suunas, vaat siis saime me tunda juba neid õigeid Antarktikas Tuuli. Ja kui need lained seal nii uhkelt käisid, siis mul tekkis niisugune kinnismõte, et ma tahaks hirmsasti nende vägevust pildile saada. Aga kuidas pildistada Antarktika, ütleme niimoodi, et ise kuivaks ja peaasi, et kaamera märjaks ei saaks, sest juba varasematel maailmareisidel moli kogenud, et soolane vesi on optikale täielik surm, see kooliraha oli makstud ja siis mõtlesin välja niisuguse triki, et ronin sealt laeva, sest viiendale tekile, seal asus siis kaptenisild ja selle kõrval oli niisugune väike avatud ala, mis oli igast küljest Rällinguga piiratud ja vot seal reelingu ääres seistes. Ja niimoodi toetudes Reilingule hakkasin ma siis neid laineid seal pildistama. Tuul oli muidugi vihane ja sajameetrine laev otseses nagu pähklikoor. Aga kui Rällingust hästi kinni hoidsid, siis tasakaal püsis. Ja ma passisin just ühte hetke. Seal oli see, kui laevanina sööstab parajasti lainetesse ja siis lendas vesi laeva nina ees tohutult kõrgele, kahte lehte ja selle järel järgmisel sekundil pihustus määratu uhkeks, pritsmete pilveks. Vaat seda hetke ma püüdsin siis pildile saada. Aga pärast seda hetke tuli silmapilk pöörata seljaga laeva nina suunas ja kükitada maha ja tõmmata ennast kägarasse, et oma kallist kaamerat kaitsta. Sest see pritsmete pilv, mis sealt alguse sai, see lendas üle terve laeva ja jõudis ka sinna sellele noh, tegelikult siis neljanda korruse kõrgusele merest viiendale tekile. Ja kui ma olin seljaga, siis lõid need pritsmed lihtsalt mulle nagu hooga vastu selga. Mul oli seljas korralik veekindel kuup ja noh, kaamera jäi terveks. No see oli tegelikult tore mäng ja ma sattusin sellest isegi vaimustusse ja olin täitsa selle õutsumise rütmiga niimoodi harjunud, tundsin, et ma olen nagu hiigelsuures kiiges laia kaarega niimoodi käib üles ja alla. Väga tore oli olla. Aga mingid pildid sain, mõtlesin, et noh viimaks, et aitab küll ja siis läksin sealt ära kaptenisillale. Noh, see on selline klaasidega kaitstud ruum, see kaptenisild, kus ka kapten kohal oli. Ja siis ma küsisin ta käest, et kui tõsiseks ta seda tänast tormituult hindab. Ja tema vaatas mulle otsa ja ütles, et see tänane ei olegi torm. See on Antarktika mõõtmetes tugev tuul. Sest tuule kiirus on täna kõigest 90 kilomeetrit tunnis. No vaat sulle siis tuule kiirus, mida Eestis oleks loetud kohutavaks tormiks, Antarktikas tormiks ei loetunudki. Kuula rändajat 20. Rõndume koos Hendrik Relvega Kuula rändajat.
