Kuula rändajat 20. Lendame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Ma kõnelen nüüd ühe loo sellest, kuidas me tõusime ühele aafrika kõige ohtlikum omale ja võimsamale vulkaanile. Selle vulkaani nimi on nüüra Kongo ja ta asub Aafrika võrdlemisi vähetuntud nurgas, seal kusagil Kongo Rwanda piiril, aga siiski Kongo poolel. Ja sinna minek on riskantne mitmes mõttes, esiteks seepärast, et sealkandis hõivavad vahetevahel mässulised mäe ümbruse ja siis ei või sinna üldse nina toppida, kui sa kuuli ei taha saada. Aga riskantne on see müra Kongo ka ise looduslikus mõttes, sest ta hakkab vahetevahel purskama väga ootamatult ja purskab sageli. Viimati purskas muide tänavu aasta algul laava voolas siis sealt välja lähima linna kuumani, mis asub kraatrist paarikümne kilomeetri kaugusel ja laava matis siis osa linnast ja kõik elanikud evakueeriti, aga ometi mõnikümmend inimest said selles mässus surma. Aga kui meie sinna jõudsime, siis oli parajasti see seis, et mässulised olid minema löödud. Vulkaan püsis vagurana, nii et võisime püüda sinna üles küll. Ja me otsustasime tõusta hästi vara. Sest see matka nagu plaan oli üsna pingeline. Kongo asub merepinnast kolme ja poole kilomeetri kõrgusel ja me tahtsime sinna üles minna ühe hästi pika päeva teekonnaga ja siis seal päris tipus ööbida telkides ja järgmisel päeval alla tulla. Ja see esimese päeva matk oli nii, et pidime tõusma siis noh, ligi poole sellest mäe kogu kõrgusest. Ja me ei olnud mingisugused trendid, alpinisti, me olime lihtsalt Eesti loodusesõbrad ja miks me sinna nii väga tahtsime. Põhjus oli selles, et seal kraatris asub geoloogide andmetel kõige suurem laavajärv kogu maailmas. Aga nüüd, sellel päeval, kui me minema pidime hakkama, oli minuga juhtunud see jama, et ma olin saanud toidumürgituse, ma olin seal nüüd toidumürgituse juba paar päeva tagasi. Noh, kaks päeva olin siis olnud söömata öösiti magamata Ta, ja mõistlikum oleks olnud üldse mitte üles minema hakatagi. Aga kuidas sa saad, kui seekordne Aafrika reis oli just suurelt jaolt sellepärast, et ära nähase müra Kongo looduse ime ja nii ma siis otsustasin, et hakkan ikkagi hommikul koos teistega minema. Ja vaatan, kuidas jõudu on ja kui jõud täiesti otsa saab siis allamäge jaksan ikka tagasi minna. Ja kummaline oli seal tõusul siis see, et mida kõrgemale ma ronisin, seda paremaks enesetunne läks. No võib-olla luges ka see, et see ilma olustik muutus tõustes. Nii et alguses olime sellises niiskes lämbes džunglis ja kui pool päev olime tõusnud, olime saanud metsapiirist kõrgemale, siis olime korraga nagu eestima, mahedas suveilmas puhus mõnus tuuleke, hingata oli täitsa kerge. Ja siis läksime ikka edasi ja jõudsime siis täitsa õhtu eel sinna tippu välja. Ja ma tundsin, et olen veel paremas vormis kui seal keskpäeval. Ja samas me olime sattunud justkui imeväel Eestimaa suvest Eestimaa hilissügisesse sest seal tipus piserdas vihma ja lõõtsasid päris kõva tuul ja kraadiklaas näitas kõigest 10 kraadi. Aga me leidsime ühe nihukese varjulise karniisi, panime sinna kuidagi oma telgid püsti ja siis kiirustasime kohe paarkümmend meetrit ülespoole, sest seal oli siis kraatri serv, kust sai alla vaadata. Ja nii kui ma sealt ülaserva vaatasin, kohe ei tsink hoolima, sest see vaatepilt võttis südame alt täiesti tühjaks. Kõigepealt avanes siis vaade sellele kraatri suudmele, nisugune hambulise servaga, kraatri serv üle kilomeetri läbimõõdus ja siis sinna alla niisugune näiliselt lõputu tühjus, tegelikult siis mitusada meetrit seda vulkaani kraatri lõõri ja seal kõige all siis laavajärv. Vahepeal oli õhtu ka juba päris pimedaks läinud ja siis see laavajärv seal all heitis niisugust tontliku kuma ülespoole. Ja kui hoolega kuulasin, siis mitmesaja meetri sügavusel Alse laavajärv tegi isegi häält. Need olid niuksed täiesti ebamaiselt madalad mühinud ja see oli siis tõeline vulkaani laava hääl ilmaski midagi niisugust kuulnud. Ja kui ma seda lavajärve seal all vaatasin, siis ta pidevalt muutis oma värve. Mõned selle laavajärve osad olid tumepunased, mõned olid mustad ja mõned oli jällegi oranzid ja mõned väga erekollased ja kõik see värvide kaleidoskoop muud vahetpidamata. Ja siis olemine oli sõna otseses mõttes hingemattev, sest ajuti tuulehood tõid sealt alt sügavalt üles selliseid lämmatavaid väävliaure. Nii et hingata oli natuke raske, aga ma vahtisin seda pilti väga kaua nagu ära nõiutud ja tuli pähe niisugune mõte, et kui üldse kusagil siin maa peal on võimalik näha päriselt teispoolsuse põrgukatelt, et siis on see siin praegu. Ja mul oli pagana hea meel, et olin ikkagi hommikul julenud hakata minema sinna müra Kongavad tipu otsa sest just praegu tundsin, et olen päeva kõige paremas vormis. Päris veider. Aga nii see tõesti oli. Kuula rändajat 20. Rõndume koos Hendrik Relvega Kuula rändajat.
