Kuula rändajat 20. Lendame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Ma kõnelesin siin ühest kogemusest ühe sellise mongolite delikatessi nagu kaamelipiimajogurt sain seda maitsta Mongoolia-reisi ajal, kui olime ringi liikumas, kobi kõrbes. Noh, üldiselt on mongolid teadagi kanget karja kasvatada head ja nad saavad erinevatelt kariloomadelt siis ka piima. Aga kuna seal kobi kõrbesse ei saa olla mitte mingisuguseid külmikuid, siis peavad nad kiiresti tegutsema, et see piim ei rikneks ja tavaliselt nad siis hapendavad seda näiteks märapiima, hapendavad mõnikord Airaagiks. See on selline kääritatud jook, umbes nagu on kasahhide Elgu muss või siis türklastel Iraan. Aga see Airaaks on siis selline ehtne mongolite jook. Ja minu meelest maitsesse umbes nagu keefir, ainult et tal siis paar kraadi kangust ka sees. Aga araagist omakorda oskavad mongolid teha juba päris kanget napsu, selle nimi on siis akki ja nad teevad seda Arkita umbes niimoodi, et sedasama Iraagi aurutavad jahu tahavad ja teevad sellega muid vigureid, no umbes nagu meile aetakse puskarit ja siis saab valmis niisugune kärakas, mis on meie viinast natukene lahjem, aga näeb välja täpselt nagu viin. Ja maitsel pole tal häda midagi, kui ta on korralikult puhastatud. Väga huvitav mõelda lihtsalt, et sellisest valgest ja läbipaistmatust märapiimast on lõpuks võimalik saada täiesti läbipaistev ja värvitu vägijook. Ja minu meelest huvitav mõelda, mis võiks olla selle eestikeelne nimi, kas äkki näiteks märapiimaviin? No vähemalt kõlab ilusti. Aga mongolid lüpsavad ka kaameleid seal, kobi kõrbes ja kaamelipiimast teevad nad tavaliselt jogurtit, aga külalistele nad seda kaamelipiima jogurtit naljalt ei paku, sest esiteks on seda vähe ja teiseks nad teavad seda kõige paremini, kas jogurtiga üldse? Aga meiega oli nüüd seal, kobi kõrbes niimoodi, et selle pika retke jooksul olime saanud, maitsesta kõikvõimalikke jogurteid, aga seda kaamelipiima jogurtit veel ei olnud saanud ja hirmsasti tahtsime proovida ja siis palusime oma väga tublit teeb vaja naad et ta katsuks ikka kusagilt selle kaamelipiima jogurti välja võluda. Ühel päeval ta siis tuligi meie telkide juurde võiduka näoga, et käisin palju ümbruskonnas ringi ja ühe nomaadiperest, siis veidikene sain seda. Ja siis halasta meile niisugustesse väikestesse kausikestesse selle harulduse laiali. No ausalt öeldes, Ta just väga isuäratav välja ei näinud, oli umbes nagu liiga kaua seisnud keefir kobrutab tas ja lehkas päris tugevasti. Ja enamik mu reisikaaslasi natuke mekkisid, aga igaks juhuks juua ei julenud. Mina siis kõhklesin, et noh, et kas me ikka joon selle ära või mitte. Aga mõtlesin, et ma ei saa, nad solvatud on ju nii palju selle hankimiseks vaeva näinud. Rippasin siis kausi lihtsalt sõõm haaval tühjaks. Esimesed Sõmud ei olnud üldse meeldivad, aga viimased tundusid juba täiesti vastuvõetavad. Ja siis mõne aja pärast selgus, et minu kõht päris samamoodi ei arvanud. Ta hakkas varsti pärast seda joomist ähvardavaid hääli tegema mulises ja korrises ja kurises. Ja mul tekkis tõsine hirm oma seedimise pärast. Aga siis noh, mõne tunni pärast. Õnneks rahunes kõht maha ja polnud mul edaspidi häda midagi. Aga mida tekkinud see meie mongolist teejuht? Paja naa. Alguses ta paistis väheke solvunud, et eestlased üldse ei tahtnud seda suurepärast jooki juua, aga siis võttis järjest kätte need kausikesed ja jõin need kõik ükshaaval tühjaks. Ja endal oli sel ajal niisugune õnnis nägu peas, nagu saaks ta rüübata maailma kõige paremat delikatessi. Ja kui järele mõelda, siis tema jaoks see täpselt niimoodi oligi. Kuula rändajat 20. Rõndume koos Hendrik Relvega Kuula rändajat.
