Kuula rändajat 20. Lendame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Ma räägin siin nüüd ühe seiga meie Madagaskari reisilt, see juhtus siis, kui olime seal saarel teist korda ja olime jõudnud kaskari saare kõige lõunapoolsemas tippu ja seal asus Berenti looduskaitseala. Ja seal siis esimesel päeval sain väga korraliku päikesepõletuse, temperatuur oli kõige kõrgem, mis meil üldse Madagaskaril olnud 38 kraadi. Ja päike säras ja me sõitsime paadiga mööda jõgesid. Ja ma olin küll väga hoolega päikesekaitsekreemiga enda sisse määrinud, aga ilmselt siis need lühikeste pükste alt, et väljapaistvad reieosad jäid liiga õhukese kreemi alla. Igatahes sain sellised põletused, pärast oli veel pool aastat hiljem ka selle jäljed jalgadel näha. Aga siis need järgmisel päeval seal Brentis pidime minema metsaretkele, sest seal elavad sellised üliharuldased elukad nagu katad need Katodont, loodusteaduslikud poolahvid, põhimõtteliselt meie tänapäeva ahvide eellased mujalt maailmast on nad kõik välja surnud, aga siin Madagaskaril neid veel natukene on. Ja need katad on siis mustade rõngastega silmadega väga armsad, igavesti pika triibulise sabaga ja väga põnevad loomad. Ja nüüd siis enne sinna metsaretkele minekut, kui me õnnist ära läksime, siis võtsime kaasa ainult kõige hädavajalikum varustuse ja jätsime kõik ülejäänud reisikraami sinna oma. Ja see oli selline turvaline kunn, ukse peal oli vägev tabalukk, selle keerasime ilusti korralikult kinni, nose lukk oli seal sellepärast, et meie majake asus üsna küla serval ja ei võinud kindel olla, et mõni kohalik pikanäpumees meie asjade vastu liigset huvi ei tunne. Noh, külarahva silmis olime me ikkagi ju valged, rikkad turistid, liikuvad rahakotid, nagu öeldakse. Ja seal metsas me siis kohaliku teejuhi saatel hulkusime, mitu tundi katadega läks kehvasti, peaaegu ei näinud neid vahet, mõned üksikud ainult üksatasid okste vahel. Ja kui me siis need oma onni tagasi keerasime ja ukse lukust lahti keerasime, siis jäime ehmatusest tuumaks, sest meie reisikotid olid lahti harutatud, kõik meie asjad olid põrandale laiali loobitud. No ikka täielik turisti õudusunenägu, paistis mingi kohalik Aakolik sisse pääsenud ja siin asjades ringi tuulanud, noh kõigepealt tormasime muidugi vaatama, et kas rahakoti ja pass on alles ja ime küll, olid alles ja isegi rahakotis oli raha kõik. Alles siis hakkasin vaatama, et kuskohast ta sisse sai, kui uks oli lukus ja siis selguski, et üks aken oli vähekene irvakil. No ta oli siis suutnud selle kuidagi väljastpoolt avada ja sisse tulnud. Ja kui me veel natuke ringi vaatasime, siis selgus, et kõik paberipakendid olid erilise hoolega laiali kistud ja osa nendest olid ka tühjad ja tühjaks olid tehtud just need kotid, kus sees olid olnud siis värsked puuviljad, mida me olime ostnud kohalikult turult. No ja siis kõige lõpuks leidsime sealt põrandalt seina ääres pisikese hunniku pabulaid ja nüüd oli meil siis kuriteopilt kokku pandud. Need olid siis olnud needsamad haruldased elukad, katad, keda me nii kangesti olime tahtnud näha. Ja nad liiguvad selliste kampadena umbes kümmekond liiget ühes kambas ja üks selline jõuk oli siis kuidagimoodi suutnud küüned aknaprao vahele ajada ja akna lahti kangutada ja kui need katad, siis juba seal sees haistis seda mõnusat puuvilja lõhna siis ei jätnud, enne kui olid kõik need mangod ja banaanid ja litsi nahka pannud. No minu meelest väga alatu temp, murdame tuppa sisse just samal ajal, kui meie nii lootusrikkalt neid metsa otsima olime läinud. Kuula rändajat 20. Rõndume koos Hendrik Relvega Uula randa.
