Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd oma rännusaadete sarja 20. hooajal jõudnud maailma põlisrahvaste otsingul sinna Aafrika mandrile ja eelmises saates sai tutvutud Puttidega, nemad elavad seal ekvaatori lähedal Kongo troopilises vihmametsas ja on tõesti erakordne rahvas, kas või selle poolest. Nad on hästi pisikesed kasvult, et umbes pooleteise meetri kandis. Ja eelmises saates sai siis ka räägitud, mida me seal nende juures kogesime ja kuidas me nendega koos jahil käisime. Aga nüüd tänases saates läheme sellise rahva juurde nagu sanid ehk Buschmanid sanid, ehk siis vanema nimega Buschmanid elavad Aafrikas seal ekvaatorist lõuna pool Kalahari kõrbes ning ajaloolased peavad seda rahvast inimkonna üheks kõige iidsemaks haruks üldse. Ehk siis teiste sõnadega liikusid need sanide esivanemad seal Aafrikas ringi juba kusagil vähemalt 150000 aastat tagasi ammu enne seda, kui seal kujunesid välja need teised Aafrika rahvad. Nii et võiks öelda, et neisse sanidesse tuleks aupaklikult suhtuda juba ainuüksi sellepärast, et nad esindavad seda meie kõige iidsemat ja auväärsemat esivanemate liini. Need helid salvestasin ma ükskord Botswanasse Kalahari kõrbes õhtusel ajal, kui olime sanidega lõkke ümber ja naised ja lapsed istusid seal siis maas ja plaksutasid rütmiliselt, käsi laulsid ja mehed liikusid hanereas ümber lõkke ja tantsisid jahitantsu. No see oli selline rituaalne tants, küttik tantsivad enne jahile minekut, et oleks kindlustatud jahiõnn. Ja need hõiked, mida te kuulsite, aitäh. Need olid siis just küttide hõiked. Ja õieti oli see omamoodi täiesti etendus, kus siis mehed kandsid traditsioonilisi niudevöösid, hoidsid käes jahiodasid ja kõige ees liikuv mees, kehastas, anti. P eks ta jahilooma, keda nad jälitasid ja see antiloopi jäljendav mees siis põiklas küttide eest kõrvale siia-sinna. Viimaks saadik. Ta kukkus kõrbeliiva sisse pikali ja torgati sümboolset odadega surnuks. Ja üldse võib öelda seda, et nendel sonidel need traditsioonid on veel päris hästi meeles praegusel ajal. Kuid ma kardan, et lähema paari põlvkonna jooksul võivad nad vägagi ununeda. Sest praeguseks ajaks on tsivilisatsioon neile nii jõuliselt peale surunud, et sundinud nad elama paikselt täiesti teistsugusel moel kui varem. Ja see tähendab ka minu meelest seda, et nende traditsioonid tasapisi tuhmuvad. Aga nüüd siin saate algul, siis võib-olla kõigepealt sellest, et mis on see Kalahari kõrb ja kes on need sani ehk Buschmanid seal kõrbes? Kalahari kõrb, seal ma olen käinud üsna mitmel korral mõnikord Botswana poolel, mõnikord Namiibia poolel ja see on tõesti väga suur kõrb läbimõõdult oma 1000 kilomeetrit ja pindala poolest jäät Aafrikas alla vaid sellele sahara kõrbele. Aga Sahara kõrbest on ta teistsuguse ilmega. Nii palju kui mina nüüd seda Sahharat natukene mõnest otsast näinud olen, koosneb see ikka põhiliselt seal niisugustest täiesti elututest, kiviklibu ja liivaväljadest. Aga Kalahari on noh, minu jaoks kõige tüüpilisem sellisena, et seal on liivatünnid ja liivatünnid on kaetud siiski mingisuguste kõrbetaimedega ja sageli ka põõsastega ja mõnikord lausa üksikut puudega. Alahari on siis nagu taimede poolest rikka ja see tähendab ka kohe seda, et ta rikkam ka lindude ja loomade ja muu elu poolest. Ja olekski võib-olla õigem seda kala harit nimetada mitte kõrbeks, vaid poolkõrbeks. Ja ühes niisuguses Kalahari üsna rohelises nurgas on üks väga põnev ja legendaarne paik mille nimeks on sodiilo. Ja sellest ma räägiksin natukene pikemalt, saad Ilo asub seal Kalahari põhjapiiril ja on hästi tuntud lausa rahvusvaheliselt sest sealsetelt kaljudelt on leitud meeletul hulgal kaljujooniseid ühtekokku siis rohkem kui 4500 kaljujoonist, kusjuures ajaloolased ütlevad, et vähemalt pooled nendest joonistest on tuhandeaastased ja vanemad. Ja kuna see sodillo on maailma mastaabis kultuurilooliselt nii hinnaline, siis on ta võetud ka Unesco maailmapärandi nimistusse. Ja kui meie nüüd sellele kohale sead tööle nende lagedate safariautoga lähenesime, siis hakkas paik silma sellega, et juba väga kaugelt passid hirmkõrget, neli graniitmäge kõrgusid seal laud tasasel maal, just nagu mingid ilmutised. Ja meie giid tema nimeks oli, soli seletas, et see paik on olnud mäletamatutest aegadest kohalikele inimestele püha. Ja ta ütles ka seda, et neid nelja graniit monoliiti nimetavad kohalikud lausa oma nimedega, et kõige suuremat nimetatakse isaks siis peaaegu sama suurt nimetavad emaks siis selgelt väiksemat monoliit, seda kolmandat nimetavad nad lapseks ja kõige väiksemad nimetavad lapselapseks need kokku nagu üks suur graniitkaljude pere. Ja ühele neist mäe mustrumitest sõitsime me täitsa külje alla ja see oli ütles, et siit võib ka natukene ülespoole turnida, sest nõlv on suhteliselt lauge ja ohutu ja esimesed kaljujoonised tulevad õige varsti seal nähtavale ja nii me läksimegi siis neljakäpukil ikkagi, sest tõus oli ikka suhteliselt järsk aga täiesti ohutu ja sealt leidsimegi varsti päris palju kaljujooniseid. Ja need olid need siis sellised, mis olid taastatud, see tähendab, et sellesama loodusliku punase ookri värviga, millega nad kunagi olid tehtud, olid nad nüüd üle joonistatud ja seal oli siis näha elevante, anti Lope ja veel paljusid muid aafrika suuri elukaid. Ja Need joonised olid kindlasti algselt tehtud siin aastasadu tagasi ja kindlasti tehtud just sani hõimude poolt, sest sel ajal siinkandis veel teisi Aafrika rahvaid ei olnudki. Ja sealsamas seletas, siis oli ka seda, et selle, et nüüd need sonid on tõesti selle inimkonna kõige vanema liini järglased. Selle on välja selgitanud peamiselt geneetikud ja selle geneetiliste andmete järgi on see välja tulnud. Ja nende sonidel, nagu ta ütles, on ju ka välimus teistsugune kui teistel Aafrika rahvastel. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et tõesti nii see on, et nad on hästi pisikesed ja haprad. Ja nende nahavärv on heledam. Aafrika rahvastel ja ka nende näojooned on tegelikult teistsugused, ma ütleksin, et kuidagi niisugused peened ja harmoonilised. Mulle meenutasid need tihti nagu sellist lapse nägu ja selles mõttes olid need näojooned niisugused armsad. Aga nüüd siis nende nimede juurde, et miks siis nimetatakse neid vahel sanideks, vahel push maniteks. Ja siin on siis nüüd niimoodi, et see nimetus Buschmanid, ool vanem ja selle panilt neile kunagi puurid, ehk siis Hollandist tulnud kolonistid ja nende kolonistide jaoks oli põhjus lihtne, miks nad niukse nime panid, nad nägid lihtsalt, et see rahvas ei tegele kunagi koduloomade kasvatamisega ega põllupidamisega, vaid muudkui hulgub mööda kalaharipõõsastega kaetud poolkõrbed leiab sealt kätte kõikuma toidu ja nii panidki nad sellele rahvale nimeks Pušmonid ehk siis põõsa või võsa inimesed. Aga praegusel ajal on siis asi niimoodi, seda vana nimetust peetakse rassismi maiguliseks ja seepärast eelistatakse nüüdsel ajal seda nimetust saanid. Ja see nimetus sanid on siis pärit pantu keeltest ja otsetõlkes tähendab see teistsuguseid. No selles mõttes õige nimed pantodega võrreldes on sanitari poolest välimuselt üsna mitmes mõttes teistsugused. Ja nüüd siis rahvusvaheliselt, et on see sanide nimi igal pool maailmas kõige rohkem levinud võrreldes Buschmanni nimetustega. Aga meil siin Eestis ei taha see uus nimi mitte kuidagi juurduda, nii palju, kui ma olen märganud ja meil kasutatakse ikka seda vanamoodsat Buschmanite nimetust edasi. Aga noh, võib-olla siis aeg annab siin arutust. Aga kui nüüd kõnelda nende sonide käekäigust ja saatuses hästi laias joones ajaloo jooksul siis nad on alati seal kala Harris elanud hästi suurel alal laiali, hajuda tatuna mitme erirahvana, kellel on erinev keel ja pärimuskultuur. Aga siis juba kusagil 1000 aastat tagasi jõudsid siia põhja poolt need pantu rahvad, kes on kasvult suuremad ja nemad siis tõrjusid Buschmanid kalasaalist välja kõikidest piirkondadest, kus vähegi sai kasvatada karja või pidada põldu. Ja siis järgmine aste sonide jaoks oli see, kui saabusid valged kolonistid ja nemad siiski jõudsid need sanid veelgi viljatumatesse Kalahari osadesse. Ja siis kuskil seal, ütleme pool sajandit tagasi või seitsmekümnendatel aastatel läks veel niimoodi buss manitel ehk saanidel ei lubatud enam rännu ta isegi nendes kõige viljatumates Kalahari osades. Sest sina hakkadki rajama suuri looduskaitsealasid rahvuspark ja saatma sinna rahvusparkidesse Euroopast ja Ameerikast turiste. Ja sanid jäid lihtsalt turistidele jalgu ja siis seal kusagil 70.-test alates küüditati nad ka sealt minema ja neid hakati sunniviisiliselt paikseteks muutma. Ja praegune seis on siis selline, et tervelt kaks kolmandikku sanidest on läinud hoopiski maapiirkondadest minema, katsuvad kuidagi ära elada asulates ja linnades ja siis võib-olla ainult üks kolmandik elavatel Kalahharis ja selle ümbruses aga nad on sunnitud paikseteks ja katsuvad siis väikest viisi kariloomi pidades ja põllulapikese harides endale kuidagi seal hinge sees hoida. Kuid kõigi nende elu viis ei ole enam endine. Siis neil on väga palju meeles seda vana pärimuskultuuri praegusel ajal ja kui keegi huvi tunneb, siis ka näitavad nad seda huvilistele hea meelega. Ja selliste soni rahvakildude juures ma seal Aafrikas siis olen käinud ja järgmiseks tahaksingi rääkida mõnedest nendest isiklikest muljetest sedasorti kokku puudetel Aga siin kuuldus nüüd kahe sani naise laulu ja selle laulu nimeks on kaelkirjakut tants. Igatahes minu meelest väga huvitav ja omapärane laulustiil kajava häälega ja julgelt lauldes. Aga sanide juures olen ma siis käinud õigupoolest kahel reisil, üks kord siis seal Kalahharis, Botswana poolel ja teinekord Namiibia pooles. Ja tänases saates ma räägiksin just sellest Namiibia reisist ja see oli siis tookord niimoodi, et Me rändasime seal ringi kolmekesi, mul olid kaasas kaks poega, eks nendest oli selleks ajaks juba täiesti täiskasvanud, teine ütleme, peaaegu täiskasvanud, rentisime seal Namiibias siis auto, sõitsime laialt ringi ja jõudsime ka siis sellisele alale, mille nimeks ongi Buschman länud. Ehk siis selgesti tunda, et selline vana koloniaalaegne nimi. Aga see on siis nüüd see alana Miibest, kus on juba alanud Kalahari kõrb ja kus põhiliselt võibki neid sanisid leida. Ja et see on niisugune eriti tagumine Namiibia nurk, kuhu turistid eriti ei satu. Ja kui me sinna sõitsime, siis sinna sõit oli üsna tüütu ja vaevaline sest oli päev otsa sõita mööda katteta teed, üksluine, igav, nöörsirge, tee mõlemal pool tee ääres, ainult niuksed, purukuivad, põsastikud ja suurt muud ei midagi. Aga siis me jõudsime õhtuks sellesse nii-öelda, kus man ländi pealinna ja selle linna nimeks oli sump vä? Ütleme, Kalahari sanide jaoks, kes tulevad mitu päeva jala, sellesse džuupesse on sump kahtlemata. Ta on väga suur ja tähtis linn. Sest seal on ikkagi ka mitu poodi ja seal liigub autosid. Ja muidki imeasju, mida nende kodukülas kunagi ei ole. Aga noh, meile jättis ta nii-öelda sinna nihukese viletsa mulje, ta mõjus nagu mingi laialivalgunud küla. Elektrit jagati seal generaatoriga ainult mõned tunnid päevas. Väikeste poekeste letid olid pooltühjad ja kõige suurem hoone kogu selles küla moodi asulas oli kahekordne kivimaja ja see oli siis politseijaam. Ja enamik maju olid pigem nagu hütid, kui majad ja tänavad nii-öelda linnas olid auklikud ja tolmused. Ja eks võib-olla kõige tähtsamaks meelelahutust paigaks sellest Sunkles oli kohalik kõrts ja seal algas elu õhtupimeduses meie läksime ka, seda muidugi esimesel õhtul kohe uudistama. Väga kentsakas kõrts ausalt öeldes juba väljanägemiselt seal oli siis suur majalobudikud ega piiratud õu. Aga õue peale mitte kedagi ei lubatud, vaid õlut sai niisuguse võreaia seest luugil. Nii et andsid sealt luugist siis oma raha ja said vastu tubli liitrise topsitäie niisugust ebamäärast pruuni ollust, no me ikka rüüpasime seda ja katsusime kohalikega suhelda. Aga pean ütlema, et kaua selles vabaõhukõrtsis vastu ei pidanud. Sest asi selles, et me olime ainsad valged inimesed, seal jämeratasime lihtsalt liiga suurt tähelepanu ja peale selle olid need külamehed seal üpriski nokastunud ja olid võrdlemisi pealetükkivad ja ümberringi oli veel pime. Nii et natukene hakkas niisugune isegi kõhe tunne. Ja siis pidasime targemaks juba tagasi minna oma telkide juurde seal küla serval, aga nii palju oli sellest sukes olekust siiski kasu, et saime sealt endale palgata Ta järgmiseks päevaks teejuhi ja tõlgi. Ja see mees siis lubas meid viia sellistesse kõrvalistesse sani küladesse. Ja järgmisel päeval siis oligi nii, et asusime teele. Sihtmärgiks oli üks niisugune küla, mille nimi oli Markuuri. Ja algul sõitsime mööda sellist väga viletsat teed. Niikaua kui autoga sõita sai, jagu enam sõita ei saanud, siis läksime jala edasi, tee muutus lihtsalt jalgrajaks ja seal me kõmpisime ka päikese lõõsas ja kuivuses mitu tundi. Aga siis hakkasime eemal nägema selliseid madalaid ümara kujuga hütte. Ja need seisid seal katsepuude vilus laiali niisuguste nagu hittide kobaratena õieti. Ja neid ettide kobaraid oli seal suurel alal kokku kuus. See tähendas siis seda, et praegu elas seal mõrkuri külas kokku kuus sanide peret ja kõigepealt nagu kord ja kohus läksime siis selle külavanema juurde. Tema nimi oli katse. Välja nägi ta selline üsna elatunud ja krimpsus. Mees ja liigutused olid samal ajal üsna paindlikud ja sellised vilkad. Ja seljas oli tal väga tavalised riided, mingi punane särk ja jalas lotendavad püksid. Aga ta suhtles meiega hea meelega, sest ta teadis, et pärast meie külaskäiku anname talle ka väikest taskuraha. Ja algatuseks näitas katse meile siis sealt seda, nende elamist. Ütlesite, tonnid on niisugused uuemaaegsed. Need ümarad onnid, seinad on tehtud savi ja veise sõnniku segust ja katus on siis punutud kuivanud kõrberohust. Et varasemal ajal olid nende traditsioonilised onnid üleni punutud kõrberoost. Ja siis nägime tonnide lähedal oli ka väikseid aialapp. Seal oli siis kasvamas peamiselt maisi ja uba. Ja siis olid ka nihukesed imeväikesed aedikud. Kas igas ühes oli sees kolm pisikest veist, tõesti siukest väga väikest kasvu, väga kõhna veist ja noh, need kombed olid need siis sonid võtnud üle pantodelt pärast seda, kui neid sunniti paikseteks jääma. Aga nüüd hakkas see Katzymele näitama juba midagi väga tähtsat sanide pärimuskultuuri jaoks ja see on siis sanide. Vibu tõi jonnist oma nooled ja vibu välja ja esimene asi, kui ma seda vibu vaatasin, oli üllatav, et kui väikese vibu Holl paistis nagu mingi laste vibu ja nooled olid ka üsna lühikesed ja noolte juures kohe hakkas silma huvitav asi, et katse näitas ka, et et selle noolepea oli tehtud luust ja oli võrdlemisi niisugune pikk ja noolevars rikka puust nagu ikka noortel. Aga seda noole pead sealt varre otsast sai väga kergesti lahti võtta, nii et see nool koosnes õieti nagu kahest osast ja siis hakkas see meile nagu ette näitama, mismoodi üks tõeline soni jahimeest looma otsib ja talle läheneb. Võttis oma vibu ja nooled ja siis tegin niisugust näitlikku roomamist seal põõsaste vahel liikus hästi vilkalt kiiresti, vahepeal käpuli, vahepeal roomates ja siis ühe koha peal tõusis nagu põlvedele ja tõmbas vibu vinna ja lasi siis noole lendu. See oli siis nii, et praegu lasen antiloki. Tegelikult ta sihtis ühte, üsna peenikest puud puu asustamast, seal tubli 30 meetri kaugusel. Sellele peenele tüvele sai ta vägagi hästi pihta ja siis pakkus ta meile seda vibu proovida ja kui Vibu esimest korda kätte võtsin, siis esimene asi oli see, et see vibu oli väga raske vinna tõmmata. Paistis küll nagu laste vibu aga selle vinna tõmbamiseks pidi olema ikka täitsa täismehe jõud. Ja siis järgmine, mis oli ka kohe selge, et kui nüüd sealt noole lendu laseks, nool lendab hirmsa hooga väga kaugele, nii et 100 meetri kaugusele noot lennutada polnud mingi küsimus. Aga kui nüüd katsusin selle soni vibuga kuskile pihta saada, siis see oli juba üpriski keeruline. Võtsin sealt mingi mõnekümne meetri kaugusel asuva üsna jämeda puutüve, sihtisin seda. Täiesti mööda. Ja siis üks sai ikka sinna tüve sisse ka ja kui ta juba tüve sisse kinni jäi, siis oli minu jaoks üllatav, kui tugevasti ta sinna sisse läks, niipidi täitsa taskunoaga urgitsema noolepead, et seda kätte saada, nii et ta tõesti lendas väga tugeva hooga. Ja siis proovisid ka mu pojad selle sanide vibuga märki tabada. Aga pärast seda läksime siis sinna onni juurde tagasi ja siis katse jutustas meile, kuidas sanide anti lobi jaht ikkagi käib, et et see, mida ta nüüd näitas, oli umbes see osa, et ahilis nüüd loomale ligi ja lasi noole tema suunas lendu. Aga sellega ei ole jaht kaugeltki lõppenud. Ja vot sealt tuligi siis välja see tähtis asi, miks sanid nool koosneb kahest osast. Sest tema jutu järgi pidi olema siis niimoodi, et kui nüüd see kütt on selle noole lendu lasknud ja oma meelest ka loomale pihta saanud, siis loom muidugi läheb kiiresti selle koha pealt minema aga läheb sinna, kust oma meelest siis sellele loomale pihta sai ja hakkab siis sealt rohusest otsima. Ja kui ta leiab nüüd siis selle puust noolevarre, millel pead enam ei ole, vaat siis ta kindel, et ta sai tõesti loomale pihta. Ah jaa, see noolepea on mürgitatud, mürk on päris kange. Ja varem või hiljem hakkab siis mürk seda loomaga mõjutama. Aga kuna loom on suur, siis võtab see päris palju aega, enne kui loom aeglaseks jääb. Ja sellepärast hakkab nüüd siis väga vaikselt ja vargsi seda looma jälitama. Mõnikord ma olen näinud filmides niisugust efektset asja, nagu et push man jookseb päevade kaupa jooksva anti lobi järel, kaitse ütles, et niisugust asja kunagi ei ole. Ei ole mõtet joosta, tuleb võtta aeglaselt ja rahulikult, las mürk teeb oma töö. Ja niimoodi pidi ta siis vargsi hiilides. Aga kogu aeg niimoodi, et ikka loom päris vaateväljast ei kahu jälitama seda looma tõesti kas või terve päeva või ka siis järgmise päeva, kui on vaja. Aga lõpuks pidi siis hakkamise mürk mõjuma nii palju, et loom jääb üsna vagaseks ja siis saab juba kütale nii ligidale, et suudab ta odaga surmata. Võib-olla praegusaegsele inimesele, kes elab keset tsivilisatsiooni mugavusi, tundub selline jaht kuidagi lubamatult julmana. Aga soni rahva jaoks on see siiski olnud läbi aegade ainus võimalus kuidas sellest ülimalt karmis Kalahari kõrbes üldse elus püsida. Aga siin kuulsite nüüd kõnelemas ühte sani meest ja samal ajal kui ta rääkis, näitas ta ka parajasti maha kummardades, kuidas kasutada seda Kalahari kõrberohtu, mis seal tema ees oli. Aga selle helilõigu panin ma siia tegelikult kuulamiseks just sellepärast, et saaksid kuulda sani keele kõla. Seal on päris huvitavaid iseärasusi. Võib-olla panite tähele, et seal oli nisukesi kõlksuvaid häälikuid, no umbes nagu keegi lööks kogemata sõrmega vastu mikrofoni või midagi sellist. Tegelikult on need siis soni, keele häälikud, eesti keeles neid ei ole. Ja keeleteadlased nimetavad neid häälikuid imihäälikuteks. Ja kui ma neid sanisid seal omavahel kõnelemas kuulsin, siis nende keel tundus just nende imihäälikute pärast vägagi eksootiline ja teistpidi ka kuidagi selline natuke lõbus ja naljakas. Ja õieti neid imihäälikuid seal keeles päris palju. Kuulame veel kord ühte väikest Gadget sellest sani mehe jutust. Siin siis sonide jaoks oli väga palju erinevaid imihäälikuid selles lühikeses jutus meie neid ise oma kõrvaga väga kergesti eristada ei suuda, eesti keeles neid ei ole. Aga nende jaoks on see just nende emakeel. Ja need häälikud on see õige saani, emakeele kõla. Aga nüüd, mis edasi sain, kui me sealt Marcury külast ära läksime siis võtsime sihikule niisuguse teise saanide küla mille kohta me teadsime. Seal oli hakanud tegutsema, selline kohalik vabaühendus eksis, hakkajad saani inimesed olid teinud vabaühenduse, mille eesmärgiks oli siis oma kodupaiga pärimuse säilitamine. Ja me olime neile juba mitu päeva varem helistanud ja nendega kokku leppinud, et me sinna läheme, sest nad pakkusid muuhulgas ka välja niisuguse võimaluse, et saame minna siis kõrberetkele ühe kohaliku mehega tõlk on kaasas ja saame siis vaadata seda kõrbeelu sani mehe pilguga ja märgata seal midagi, mida me ise märgata ei oska. Ja õppida ka seda, kuidas seal näiliselt elutus kõrbes endale toitu leida. Ja selle küla nimi oli siis oma tako ja seal siis kokkulepitud päeval kokkulepitud kohas seal kuskil oma tako küla serval saimegi siis selle sani mehega kokku kokku ja nii kui ma teda nägin, siis ta hakkas mulle hirmsasti meeldima, sest ta oli niivõrd stiilne oma välimuse poolest ütles enda nimeks olevat Aflioosi. Ja afioosi oli just nagu välja astunud mingisugusest ajaloo raamatust, no tõepoolest tema ainsaks riideesemeks oli nahkne niudevöö ja ta ise oli selline hästi peene kondiga ja kõhn. Ja sellise eriliselt pronksikarva naha jumega. Ja kassas olid tal siis nooletupp, vibunooled, aga mis kõige tähtsam, tal oli käes kaevekepp seda sanide kaevekepi, seda silmitsi siin kohe erilise huviga. Sest ma mäletan juba lapsena kooliajast, kui ma vaatasin need ajalooraamatuid siis seal pilk alati sellisele põnevale joonisele, kus kujutati aafrika ürgaja inimest ja see ürgaja inimene andis tingimata kaevekepp, P ja otsis siis sellega sealt maa seest midagi söödavat. Ja ajaloolased ütlevad ju ka seda, et kaevekepp ongi seal Aafrikas kõige vanem puust töövahend üldse enne seda, kui hakkad teepõldu pidama ja karja kasvatama. Ja nüüd ma vaatasin, et milline see kaevekepp siis nüüd on iseenesest väga lihtsa ja primitiivse välimusega, umbes niisugune meetri pikkune, võib-olla ühest otsast teritatud ja seal siis ka mingisuguseid lihtsaid ornament peal. Ja muud ei midagi, aga elutähtis vahend ellujäämiseks kalafooris. No ja siis me hakkasime selle afioosi sabas seal küla serval minema sinna Kalahari kõrbesse kaugemale mitte mingit rada seal ei olnud, tema lihtsalt kõndis ees ja, ja ma vaatasin, et kui te niimoodi seal täiesti niimoodi intuitiivset liikus et siis ta kasutas seda oma 200 kepi päris mitmel otstarbel. No märkasin näiteks seda, et ta lõi nagu selle kepiga nende põõsaste pihta, millele ta lähemale hakkas minema ja ma ei saanud üldse aru, miks ta seda teeb. Aga siis varsti hakkasin taipama, näiteks ühe koha peal, kui ta lõi jälle kepiga kergelt selle põõsa pihta, siis jäi ta seisma naelutatult ja näitas meile siis niimoodi ettevaatlikult eemalt, vaadake seal põõsa kohal lendavad pisikesed mustad putukat ja need on vägagi mürgised herilased, kohalikud, kes kohe ründavad, kui sa neile lähemale lähed, nii et hoiame siit parem eemale. Selle peale ise küll ei oleks tulnud. Ja siis läksime edasi teise koha peal jällegi niimoodi, et jällegi jäi ta täiesti tardunud paigale ja näitas eemalt kepiga sinna põõsa peale, seal oli ämblikuvõrk. Jaanliku võrgu servas oli selline päris suur, ütleme peopesa suurune ämblik. Ja seose siis seletas, et see on ohtlik mürgiämblik. Läheme sealt suure ringiga mööda. Ja siis veel edasi käies ühe koha peal oli jällegi niimoodi, et ta lihtsalt näitas kepiga põõsa peale ja hakkas hoopiski vaikselt itsitama. Ja me ei saanud midagi aru, siis ta näitas, et vaata seal madu ja kui ta niimoodi näita, see osutus siis tõesti seal okste vahel oli paigale tardunud siukene, peenik, gene, looklev madu. No täpselt nagu mingi põõsaoks. Ja selle kohta ütles Isofioosi, et, et see on täiesti ohutu. Ta ei ole mürgine, aga kõlbab hamba alla panna. Kui teha lõkke üles ja ta ära küpsetada, siis on väga hea selline suupiste. No me nii näljasena ennast ei tundnud, et oleksime nüüd seda madu küpsetama hakanud. Ja läksime siis edasi. Ja Ta näitas meile igasuguseid asju, nii sihukesi näiteks paljusid taime, mõned kõlbasid siis söögiks, mõned raviks kolmandad olid millegi majapidamise asja jaoks head. Ja siis ühe koha peal oli selline põõsaste vahel päris suur, täiesti taimedeta liivalagendik, sinna keskele jäi siis seisma ja korraga laskus põlvili ja hakkas siis kaevekepiga hirmsa hooga kaevama. Kaevas ikka niimoodi, et liiv kahele poole tuiskas ja minutiga oli ta valmis saanud sellise ligi poolemeetrise augu. Ja siis laskus täiesti käpakile, torkas ühe käe sügavalt sinna augu sisse ja tõmbas sealt midagi välja ja tõusis püsti, näitas ka meile, mis saagida sai. Ja ise oli väga võiduka näoga ja esimese hooga ma ausalt öeldes arvasin, et ta oli kätte saanud sealt Priske hiire ja hoiab seda niimoodi sabapidi sõrmede vahelises, täitsa hiire kujuga ta oli, kellel on pikk saba taga. Tegelikult see ei olnud üldse mitte mingi loom, vaid selline väikene mugul, millel oli pikk juur küljes. Ja siis afioosi selgitas tõlgi abiga, et see on erakordselt maitsev suupiste ja ta soovitab meil seda kindlasti proovida. No siis valasime sellel törtsu vett peale, et sealt liiva maha saada ja lõikusime selle mugula taskunoaga viiludeks ja panimegi hamba alla. Ja Ma ütleksin, et tõesti üllatavalt meeldiv maitse. Kõige rohkem võiks ehk võrrelda hernekaunaga sihukene värske hernekaun, hästi mahlane. Ja tõesti niisugune tõelised mahlane maiuspala keset kuiva kõrbe. Ja see oli mulle küll täiesti arusaamatu, et mis imemoel ta suutis aru saada, et just selle koha peal keset täiesti lagedat platsi tuleb kaevata ja poole meetri sügavuselt välja tõmmata selline maitsev hõrgutis. No me olime seal kõrbes ikka päris mitu tundi ja õppisime seal tundma teisigi igasuguseid söödavaid, mugulaid, juurikaid ja põõsastelt marju ja vilju. Ja minu meelest oli see ikka tõeline ime, kuidas afioosi näiliselt täiesti elutust kõrbest suudab pidevalt leida midagi, mida suhu kõlbab panna. Ja tundus, et kui ikka sellise mehega siin Kalahari kõrbes ringi liigud, siis temaga ei jää juba hätta mitte kunagi. Siin saime nüüd siis veel kord kuulata seda toredat kahe sani naise laulu mille nimeks on kaelkirjakut, tants ja selle lauluga saab meie tänane saade siis ka otsa saade Kalahari kõrbe põlistest elanikest sanidest ehk buss manitest. Aga järgmises saates läheme juba järgmise Aafrika põlisrahva juurde. Ja selleks saab siis olema rahvas, kes elab Lõuna-Aafrikas ja kelle nimeks on suulud. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
