Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, head raadiokuulajad, alanud on teadusuudisteminutit puust ja punaseks, mina olen Sandra Saar ja sel nädalal räägime tehnoloogiaga Dude teadusuudistest ja selleks puhuks on stuudiosse külla tulnud robootika spetsialist Heilo. Vältin, tere, Heilo. Tervist. Täna ja see saate teema on meil tegelikult väga põnev. Räägime populaarsest arvutimängust Maimik räpp, mida ilmselt paljud raadiokuulajad ka teavad. Aga räägime sellest selles võtmes, et teadlased on selgitanud välja, et see mäng sobib väga hästi õpetamiseks ja õppimiseks. Heilo, mida saab siis mainud Krafti abil õppida? No need teadlased väidavad, et ei ole asju, mida Maingrafti abil nad õppida õpetada ei suudaks. Aga võib-olla võtaks korra selle hetki selle jaoks, Maingraft ei ole tuttav mäng. Kuigi võiks olla sellepärast et artiklis väideti, et see on läbi aegade kõige müüdum videomänge. Aga see on põhimõtteliselt sokkide asetamine üksteise külge ja, ja seeläbi saab ehitusstruktuure ja maju ja seal on võimalik luua linnu ja ja kasvatada kultuure ja, ja siis nii-öelda ehitada sellist elu üles. Ja mida siis selle Concordia ülikooli teadlased tegid, oli see, et nad tahtsid edasi anda või andsid siis edasi kursust nimega modernsus, ajalugu ja kultuur. Mis on minu jaoks pigem siis seotud jah, sellise kultuurilise arhitektuuri ja poolega, et ta ei ole väga ju tehniline. Aga nad viisid selle kursuses ülemain Krafti serverisse kuhu siis liitusid ka, et kõik need tudengid ja, ja seal olid olemas siis juhendid, kuidas ehitada ja ainukene sisendinfo, mida need tudengid said, oligi selle professor, Versleri, siis pooletunnine podcast ja, ja väga väikesed. Selline taustmaterjal siis sellest samast modernsuse kultuurist ja ajaloost ja seejärel pidid siis tudengite gruppides valima endale siis projekti teema ja hakkame seda siis seal main Kraftis ehitama. Ja osad neist näiteks valisid sellise juba eksisteeriva arhitektuurilise lahenduse siis või hoone, kuidas nii-öelda, aga see on nimega, kes teavad mošees sähvlis futuristlik hävitajat 67 teel ja siis Montrealis ja kui seda googeldasin, siis tõesti sõna otseses mõttes nagu vaatakski ta muingrecti maja kellel võimalus, guugeldage sellist huvitavat lahendust ja teine näiteks grupp valis siis tookest sellise hoone nagu nokaaging täpselt, Tower, kuhu nad hakkasid siis töötlevad linna ehitama üles ja, ja kõik need siis projektid, mis nad tegid, pididki siis olema vastavuses siis modernsusega või kirjeldama sellist seda kultuurilist väärtust. Aga milline ikkagi see õpiprotsess oli või mida need tudengid õppisid sellest, kui nad ehitasid neid linnakesi? Mida nad õppisid, oli see, et nad ehitasid seda päris reaalsetes tingimustes sest et need mänguloojad paingraftis saab hästi palju selliseid seadistusi teha, et on võimalik osutada sellist hästi avatud reziimi, kus ongi võimalik ehitada ja midagi ei juhtu. Aga need õppejõud seda ei kasutanud, nad muutsid selle vaenulikuks keskkonnaks, sest main Kracht is on teadupoolest olemas ka zombid ja luukered kes saavad rünnata ja, ja need teadlased jätnud seda võimalust kasutamata. Seadistasin niimoodi, et ikkagi üsna tihti tõlkisid, tulid zombide zombide rünnak, vaenulikud jõud ründasid ja läbi selle rünnaku hävivad hävivad hooned, tapetakse seal neid kasutajaid või tegelasi ja ühesõnaga nad raskendavad ehitusprotsessi üsna märgatavalt. Ja need tudengid siis pididki, pididki aru saama, et Nende hoonete ehitamine peab olema hästi kiire, efektiivne ja nad peavad valmistama ka selleks, et ei tuleks siis neid vaenlasi, neid niipalju kui need kummalised tuledased suudavad ennast kaitsta. Ehk nad arvestasid, et võimalust läbi kukkuda oli reaalne, linnad pidid pingutama, et see ei olnud lihtsalt. Ma olen lihtsalt viskan blokiks teise peale, muud teen selle, muuseas startis futuristlik asja ära ja, ja ongi nii. Aga kas need teadlased leidsid, et nende asjade ehitamise käigus tudengid ikkagi saavutasid akadeemilisi väljundeid, mida nemad soovisid selle kursusega edasi anda? Ja ma toon nagu siia paralleeli, et ka Eestis on tehtud Maingrehti võistluseid kus noored on ehitanud siis vastavalt teemale Eesti hooneid, üks aasta oli teema näiteks Eesti kultuuripärandit, mis ongi siis noh, ma ei tea lauluväljakut ja sellised asjad. Ja kui üks noor ikkagi võtab ette ja uurib, missugune see lauluväljaku konstruktsioon on ehitise ajalugu või ma ei tea, ükskõik või vabadusesammas või mis iganes siis ta läbi selle ikkagi tal jäävad asju meelde, ta analüüsib neid ja, ja üks väga hea haridusteooria ütleb, et kui me ehitame midagi oma kätega, seda küll praegu virtuaalses maailmas, siis samal ajal me tegelikult konstrueerime mõtteid ka oma peas. Ehk see talletub meile paremini ja, ja see on just see, mida need Concordia siis ülikooli teadlased tahtsid ja saavutasid. Sa enne mainisid, et õppejõud saatsid zombid ka tudengite teele, aga noh, päriselus, kui me maja ehitama, siis meil ei, suure tõenäosusega ei tule midagi või kedagi, kes selle maja ära lõhub, et mis eesmärki see endast kujutas? Eks ikka majanduslikke raskuseid, et noh, kes praegu tahavad näiteks ehitama hakata midagi siis peab ju arvestama kallinenud ehitusmaterjalide hinnaga, kallinenud ju hinnaga ja, ja kuna hetkel on sellised väga muutlikud olud, siis zombid meile just ei tule, aga, aga ütleme ei ole ju nii lihtne ehitada kui võib-olla siin mõned aastad tagasi ja kui ka main draft is on ju see, et sa tegelikult ressursse pead kaevandama ja ja eseme nüüd üritati kysis teha realistlikuks, et ei ole lihtsalt nii, et sa võtad ühest kohast ja jante laut ploki üksteise otsa vaid et sul on ikkagi piiratud see olukord või see maailm selle läbi, sa pead ikkagi mõtlema, et muidu me võiksimegi tegelikult ju ehitada, ma ei tea igasuguseid ka pärismaailmas arhitektuurilisi asju, mis mis vahepeal ei ole isegi ju füüsiliselt või füüsikaliselt võimalik, sest et asjad ei püsi lihtsalt üksteise otsas. Aga, aga reaalses maailmas ja me peame neid järgima veidike, võib-olla seda ka siis sisestati läbi nende zombide rünnakut, et et, et sul ei ole lihtsalt nii palju aega, et ehitada ja sa pead arvestama mingisuguste piirangutega. Kuidas tudeng. Kittel sellise uudse õpikeskkonnaga kohanemine läks. No see oli nende jaoks üsna huvitav. Nad kasutasid diskoordi, mis on niisugune siis suhtluskanal, et omavahel siis suhelda. Töötasid gruppides, nagu me eelnevalt juba mainisime ja, ja üks asi, mis sealt välja tõid, oli see, et võib-olla need, et tudengid, kes olid nagu enne ütleme, sellele Maingrafti mängu kursis nägid ennast uues olukorras nagu liidritena. Ehk nemad aitasid teisi, kes ei olnud main Krachtiga, nii tuttavad nad aitasid neid järje peale, nõustasid, jagasid nõuandeid, kuidas tulla toime mingites olukordades, kuidas ennast kaitsta. Ehk nad muutusid sellise virtuaalmaailma bossideks bossiks juhtideks öelda siis jah, et ja, ja võib-olla nad, teadlased leidsid, et tavaolukorras võib-olla nendest nagu sellist juhi nagu omadusi, ei aga seal nad kerkisid esile jah. Ehk siis põhimõtteliselt tegelikult see õpetas ka koostööd väga palju kindlasti, ja, ja kui üks arhitektuuriline ja, ja ehitusmeeskond omavahel ju koostööd ei tee, siis kas me tahaksime sellises majas elada? Sina ju õpetad ka, kas sina ei ole mõelnud selliseid loovaid lahendusi kasutada? Eks ikka oleme üritanud mingitel hetkedel sinnapoole jõuda, aga siin tulebki nüüd aru saada, et kas sul on selleks aega ja võimalusi. Et üks hetk, võib-olla see võib olla ka veidikene libede, sest et on Kimificationit ehk siis eesti keeles kuidagi mänguliseks loomist on õppeõppes päris palju kasutatud. Aga see võib ka nagu teistpidi minna, et see, see muutubki nagu mängimiseks ja, ja seal unustatakse sealjuures ära need Õpiväljundid, mida ma saavutada. Et mulle meeldib pigem selle õpetamise käigus panna näiteks robootika ka õpilased siis olukorda, kus nad näevad seda tulemit, mida nad peavad saavutama ja see tulema mänguline. Aga nad ei taju samas, et nad kasutavad ikkagi selleks programmeerimiskeelt. Peavad arvutama roboti füüsikast lähtuvalt maid, pöördenurkasid teepikkusi, peab robot sõitma. Ja, ja see on see hetk, kus ma näen, et nad tõesti õpivad. Aga nad ei taju seda. Kuidas sulle tundub, kas robotikat annaks kamainud Krafti abil õpetada ja õppida? Kindlasti annaks, et tegelikult iga roboti ehitamine peaks algama selle modelleerimisest mingis mõttes. Ja, ja võib-olla meil vahepeal tundubki, nagu, et meil on neid ressursse, mida neljast robotit ehitada, väga palju ka ei ole. Kui sa oled küsinud siin küsimusi, et aga kuidas robot juuakse massi tarbesse siis jah, labori tasemele mingid keerulised robotid võimalik teha, sest et seal olemas eelarve ja, ja ja ained etet, seda roboti teha massitarbe, siis sa pead juba mõtlema, piiritletud, sul ei ole võimalik enam lihtsalt ma ei tea mingit konkreetset, et materjali lihtsalt nii suures koguses tarnida, c robot valmis ehitada, et kuigi Maingraphisse ametnike piirangud suruma, Essenile asi valmis teha, aga sul ei ole nii palju neid võimalusi, siis see peegeldub ka tegelikult päris maailma. Sellised teadusuudised selleks nädalaks, aitäh sulle, Heilo stuudiosse tulemast ja tehnoloogiauudistest lähemalt rääkimast. Meie teiega, head raadiokuulajad, kohtume juba järgmisel nädalal. Seniks aga mõnusat päeva jätku. Puust ja punaseks, puust ja punaseks.
