Teadust kõigile kui tugev püsib koroonaviirusevastane immuunsus pärast süste. Seda on uurinud Eesti teadlased ja Paul Naaber tutvustab tulemusi. Kuidas väljendavad inimesed sotsiaalmeedias oma seksuaalsust. On uurinud Katrin Tiidenberg. Jagab saadud teadmisi meiegagi. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Koor. Pandeemia paraku ei ole veel üle läinud. Ja jutt on mõistagi siis koroonaviiruse SARS Kongaks põhjustatud Covid 19 nimelise haiguse pandeemiast, mis tõepoolest, kas need on kolmas laine või ei ole või on juba midagi muud, see lugemine läheb sassi, aga õnneks teadlased uurivad ja mitte ainult ei loenda laineid, vaid uurivad ka, kuidas kuidas meie immuunsüsteem toimib nüüd vaktsiini süstida järel ja ilma vaktsiini süstitaja läbipõdemise järel. Ja hiljuti on Eesti teadlased saanud valmis ühe väga põhjapaneva uuringu ses vallas, mis avaldatud on ajakirjas Lancet Friedenthal Helf jorep ja ajan juttu Paul naabriga. Paul Naaber on esiteks, meditsiiniasutuses sünleb infektsioonhaiguste valdkonna juht ja teiseks ka Tartu Ülikoolis meditsiinilise mikrobioloogia kaasprofessor. Mis uuring see täpsemalt oli ja mispärast see tehtud sai? Ma saan aru, et põhiküsimus oli see, et kui hästi nüüd Faizeri see konkreetne vaktsiin vastu peab, inimese kehas jaab kaitset, annab. See uuring ise hakkas väga praktilisest huvist, kuna meie oleme Synlab, on diagnostikaga tegelev labor, siis me, me peame teadma, kuidas meie testid töötavad ja kuna selleks ajaks ei olnud nagu mingisugust infot, et kui palju antikehi tekkinud näiteks vaktsineerimise järgselt mis antikehad seal tekivad, siis oli meil loomulikult vajalik teada, et kui inimesed hakkavad ennast testima, et tegelikult, mis antikehade vastus on, sest publikatsioone selle kohta veel hetkel ei olnud. Et noh, vahepõikena ma võin öelda aasta tagasi me tegime ühe teise sama samalaadse uuringu, kui antikehade testid üldse tulid, tudule hakati antikehi määrama, et vaadata, et kuidas siis nüüd erinevatel patsientidel, mis antikehade testid, mis antikehade tüübid midagi näitavad, et saaksid tulemusi interpreteerida ja nii ka seekord, et ühelt poolt huvitas meid see, et kuidas meie testid näitavad siis immuunvastust ja teiselt poolt oli meil enda töötajate suur huvi, et teada, et noh, oli nüüd jaanuari lõpus oli tulemasse vaktsineerimine, et kuidas siis inimestel immuunsus tekib. Ja noh, siis me mõtlesime, et kui me juba seda uuringut teeme, siis tuleks ikkagi teha niisugune korralikult taotleda eetikakomitee luba, selleks et oleks ka nagu vähemalt publitseerita siis kuskil korralikumas rahvusvahelises ajakirjas. Et see oli see nagu uuringuse algimpulss ja siis edasi tulid juba mõtted, et noh, uurima siis ka kõrvalnähte, võtame sinna, võtame koostööpartnerid Tartu Ülikoolis valt õhtursoni gruppe, kellega me olime ka varem koostööd teinud kõigis ainult Tuudiska kakulist immuunsust siis oli meil koosa geen, tuli välja uue testiga, mis nüid vaatas kuidas läbi põdenud või siis Simuniseeritud inimeste seerum siis blokeeri päeva otse kahe ja viiruseoga valguvahelist interaktsiooni. Et ja siis tuli juba selline, ütleme laiem uuring. Mis ajajärgust me räägime, millal see need proovid võeti ja see uuring käis? No me alustasime, minu meelest oli see jaanuari lõpp, kui hakati esimesi, ütleme, meditsiinitöötajaid vaktsineerima ja ka meie olime nende nende grupis ja siis me sellega alustasime ja siis me tegime iga teatud ajaperioodi tagant, oli seal kuus nädalat, et kolm kuud ja nüüd kuus kuud peale, siis vaktsineerimist ja ka enne vaktsineerimist tegin Is antikehade testid ja vahepeal ka T-rakulise immuunsuse määramise. No tänapäeval on paljud inimesed võivad ennast pidada harrastus viroloogideks harrastus imonoloogideks ja, ja harrastusepidemioloogideks, võib-olla ka harrastusmikrobioloogidega, mõned, aga ikkagi võib-olla seletame need mõned mõisted, mis siin juba läbi käisid, korra veel üle, et sina käisid läbi antikehad, T-rakud. Noh, oraval ka ja, ja Atseegaks. Kui me nüüd alustame sellest immuunsusest, et kui inimene puutub kukas, siis viiruse või, või siis ka vaktsiiniga siis ta hakkab organism produtseerima nii antikehi kui ka tekivad spetsiifilised T-rakud, mis vastutavad siis pikemaajalise immuunsuse eest. Ja noh, kui me vaatame läbipõdemise järgselt, siis tegelikult viirusele on palju erinevaid neid antigeene ehk valke, mille vastu antikehad tekivad, diagnostilised kasutada, võtakse siin oga valguvastaseid antikehi ja teine on siis oluline, on juba Nuclo kabsiidi vastased antikehad. Et teid kahte tüüpi antikehi enamasti määrata. Seisan nukleosiid, oga, palk on laialt teada, et seal viiruse ümber. Jaa, nukleosiid on ka üks õiguse struktuuri Valka, selge, kui nüüd väga täpseks minna, jätame selle nii jah, et nende vastu ta siis antikehad tekivad ja kui mõned vaatasime läbipõdemise järgselt jah, siis me nägime tõesti erinevatel inimestel tekib erinevas koguses nüüd nende valkude vastu antikehi, et see võib olla ka haiguses seotud haiguse raskusest ja ka mingisse individuaalsest ja need ei pruugi olla väga hästi korrelatsioonis. Aga kui me nüüd räägime vaktsineerimisest, sest aegsed vaktsiinid on kõik suunatud nägu selle oga, valguvastaste antikehade, ütleme oga valku vastasele immuunsusele, et kas siis tulevad nüüd valgulised vaktsiinid, kus ongi sogawalk või on siis emerena vaktsiinide, kus on siis oga valgujärjestus, antakse organismi või siis on need vektoriga, kus on Kasogavalgu järjestus, et organism toodaks seda ogavalku, mille vastu tekivad siis antikehad. Ma saan aru, et tulemused näitasid siis, et võib öelda nii ja naa, et antikehi tekib kas suuremas või väiksemas koguses, aga aja jooksul kipub siis antikeha arv veres langema. Jah, et kui ma nüüd vaatan seda Faizeli vaktsiini, siis tegelikult vaktsineeritud del tekkisid kõigile anti kehadesse Logavalgu vastu, nagu oligi oodata ja aga kui me võrdleme nüüd läbi põdenud, kas läbi põdenutel Santiga hajuvus, varieeruvus, individuaalne varieeruvus on väga lai, et mõnel seal ei teki, mõnel tekib vähe, mõnel tekib hästi palju. Aga jah, kui vaadata vaktsineerimise järgselt, siis kupoli pigem sihuke õhkem, ühtne muidugi seal olid varieeruvused individuaalselt. Mille juurdevõimega tulla, et noh, näiteks me nägime, et on ju väga hea korrelatsioon, oli negatiivne Föderatsioon vanusega, et noh, see on ka nagu natuke arvatav, et vanad, vanematel inimestel on võib-olla nõrgem immuunsüsteem ei reageeri nii hästi pantigisi vähem tekib antikehi vähem just. Aga üks huvitav seos oli veel vaktsiini kõrvalmõjuga, nagu ma artiklist lugesin. Et mida tugevam kõrvalmõju, et seda tugevam on ka seda rohkem on ka antikehi tekkinud. Jah, et see iseenesest oli nagu võib-olla niisugune loogiline, loogiline asi, mida oleks võinud ka arvata, aga ega seda siin koroonaviiruse puhul keegi nagu näidanud ei ole. Ja oligi mõte, et inimesed nagu teadsid, et võivad tekkida väga siuksed, nüüd rasked, aga siuksed häirivad kõrvalnähud nagu palavik, kui on seal peavalu süstekoha, valulikkus, väsimus ja mis iganes ja siis inimestel küsimus, et kas see on nüüd kuidagi selle immuunvastusega seoses, noh, ega me ei osanud öelda. Ja siis me ka saatsin inimestele ankeedi peale teist doosi, millised sümptomid neil tekkisid, kui kaua nad püsisid, kas need, kui tõsised nad olid, kased häirisid inimest ja kui me jah, kokkuvõte tegime, siis me saime sealt väga hea korrelatsiooni, et kellel oli rohkem nagu ütleme, me tegime selle selle kõrvalnähtude skoori, kellel oli rohkem ja ütleme, tõsisemad või häirivad kõrvalnähud, siis nendel oli ka tõeliselt rohkemaid. Aga muidugi see on, ütleme, statistiline seos, et me kindlasti ei saa ühe indiviidi peale seda nüüd alati viia, et kui inimestel, vot mul oli nii palju kõrvalnähte, ma olin kolm päeva haige, et me ei saa kohe automaatselt öelda, temal on väga hea immuunvastus. Aga statistiliselt saab siis öelda, et kõrvalnähtude väljakannatamine tasub ennast ära. Jah, statistiliselt võib niimoodi öelda, mis on ka nagu loogiline, et kui on tugevam immuunvastus nagu haiguse puhul, et siis on sümptomid tugevamad ja siis on ka immuunreaktsioon tugevam. Aga kuidas te seda vaatasite, et mõnel on näiteks müokardi tekib, eks ole siin eriti noortel ja meestel, kas, kas selliseid näiteid ka oli, selles valimis ei olnud? Ei, meil ütleme, meil olid ikkagi. Meil olid kõik Synlabi töötajad, kes on siuksed kuni 70 aastased, seal 20-st 70-ni ja enam-vähem siuksed, ikkagi terved inimesed, mitte vaskuvate kaasay kaasnevate haigustega, mitte imu immuunpuudulikkusega. Et meil tõsiseid jah, üle 90 protsendi loid mingeid kõrval näha, et kui inimesed hakkavad mõtlema ja oli süstekoha valulikkus, mul oli käsi seal haige ja kuskil 20-l protsendil olid, tõstis ka siuksed ütleme tõesti häirivad kõrvalnähud. Et inimene ei saanud nagu järgmine päev tööle minna, et oligi kas palavik või tugev niisugune valu pidi valuvaigistit võtma. Aga midagi niisugust eluohtlikku või tõsist ei olnud. Nii antikehade arvu me saime siis teada ja saime teada seda, et et pärast vaktsiini võime olla kindlad, et antikehi verre tuleb, kellel rohkem, kellel vähem, aga, aga nii enam-vähem enam-vähem siiski laias laastus ühtemoodi. Väikse varieeruvusega. Aga teine küsimus on see, et, et kui head kaitset nüüd see antikehad meile annavad, sest ma olen kuulnud ka niisuguseid väiteid, et ega see antikehade arv otseselt ei näitagi, seda kaitse tugevust. Jah, antikehi tekkis meil kõigil kõige kõrgem, nagu oligi oodata, oli see kuskil nädal peale teise vaktsiinidoosi saamist ja mis me nägime, siis hakkas antikehade arv või hulk tasapisi langema ja kuus kuud peale siis teist doosi oli see kuskil mediaan seitse protsenti sellest typetkest. Et mis on ka tegelikult natuke oodatav, kui oluline see antikehade arv neid on, noh, siin on spekuleeritud, et jah, see on oluline, teised ütlevad, see ei näita mitte midagi. Siiski mida loetakse oluliseks, on kui nüüd uus mõiste, siis on need nii-öelda need neutraliseerivad antikehad, et mis need, mis katavad viirust ära, et viirus ei saaks infektsiooni tekitada või siis viiruse lisaks rakusis rakku siseneda, ütleme, neutraliseerivad anti, keelsis määrad määratakse kõige õigem meetod on siis koekultuuril, vaadatakse, et kas ta, kas ta neutraliseerib viirust ära, kas viirus nakatab koekultuuri, noh, seal modifikatsioone sel testil. Aga kui vaadata need ogavalgu retseptorid siduva domeenivastased antikehad, mida konkreetselt see meie test määrab siis need on väga heas korrelatsioonis neutraliseerivad antikehadega, et selle kohta on ka väga palju uuringuid juba tehtud. Tegelikult see antikehade hulk, mida meie määrame, peegeldab hästi, siis neutraliseerivad antikehade hulk ja nüüd on ka juba mitmeid uuringuid tehtud ka selle kohta, et tegelikult nende neutraliseerivad antikehade hulk on ikkagi korrelatsioonis sellega, kui hästi inimene on kaitstud nakatumise vastu. Et päris nii öelda ei saa, et antikehade hulk ei näita mitte midagi. Kuid kui hea see nüüd see seos on, et noh, me ei saa kindlasti öelda, et kui inimesel on 100 korda rohkem antikehi või 10000 korda rohkem kui teisele, et tal on 10000 korda parem kaitse, aga kindlasti seos seal on olemas. No peale antikehad on immuunsüsteemis veel komponente, näiteks T-rakud, Teirakkidega vaatasite, mis nendega juhtub? Jah, me vaatasime ka teevake, seda küll kolmandal kuul peale peale teist doosi ütleme, T-rakkude kohta on võib-olla siin peale vaktsiini peale põdemist on nagu vähem teada, sest neid on neetult keerulisem uurida, et seda me tegime koostöös Tartu Ülikooliga kes siis määrasid neid teie rakke, kui nüüd vaadata, et mida nüüd arvatakse, et jah, siin on seisukohti erinevaid, et T-rakud on palju olulisemad, Ühed ütlevad, antikehad on olulised. No ilmselt on mõlemad väga olulised ja võib-olla sihuke domineeriv seisukoht on see, et antikehad on ikka võib-olla selleks esmaseks kaitseks just nakatumise vastu. Ja teised akud võiks siis olla pigem kaitsta selle raske haigestumise vastu. Et kui me, kui me vaatame ka jah, et peale vaktsineerimist aja kanti kehade hulk langeb, tee takud, võiks olla pigem stabiilsemad, kui vaadata teisi uuringuid, siis võib-olla see läheb ka kokku hästi sellega, et mis nüüd hiljuti just on uuringute Iisraelist ja mujalt avaldatud, et kuidas siis peale vaktsineerimisse tegelikult see kaitse nakatumise vastu väheneb. Et kaitse väheneb nakatumise vastu, aga võib-olla niisugune kaitse siukse raske haiguse, hospitaliseerimise ja surma vastu nii kiiresti ei lange, et see on pigem selline stabiilne ja see ongi B-rakkude ja saan aru ja, ja tõenäoliselt e rakkude, et noh, eks siin ole väga palju spekulatsioon, hetkel veel ja väga paljusid asju, ma ei tea. Mida need teie rakud täpsemalt teevad, tuletaks sellega meelde. T-rakud peaks ära tundma siis nakatunud viirusega nakatunud vakkija sedasi Sävitama samamoodi. Ka teie rakud aitavad kantiga tootmisele kaasa. Kui nüüd mitte minna väga Imunoloogiasse sisse. Nii et siin on nüüd ongi nüüd kahesuguseid järeldusi võime teha, antikehade põhjal saame öelda, et kaitse nõrgeneb ajapikku. Aga teie rakkude põhjal võime öelda, et ta püsib päris kaua. Nüüd räägitakse juba kolmandast, mõni isegi neljandast doosist Puustrist. Mida ma nüüd selle uuringu alusel saame öelda, et kas tulebki nüüd nüüd siis antikehi vaadates näiteks hakata kord kaks korda aastas aastas neid virgutussüste tegema? Esimene järeldus on kindlasti see, et me peaks neid uuringuid jätkama, sest meil on, meil on tõesti ainult kuue kuu uuringud ja neid publikatsioone, mis kuue kuu peale on tehtud, on suhteliselt vähe. Kui vaadata, massvaktsineerimine algas ikkagi maailmas selle aasta alguses. Ja neid uuringuid tuleb jätkata niisiis antikehade kui ka T-rakkude osas ja mida, mida siis nüüd arvatakse, et millal see, ütleme seal kolmanda doosiga on ka väga palju sihuksed tervishoiukorralduslike eetilisi küsimusi, poliitilisi küsimusi, kas me peaks enne neid arengumaid vaktsineerima siis hakkama siin heaoluühiskonnas ennast vaktsineerima, et noh, need on võib-olla ka vaadata teaduskirjanduses, on need küsimused omavahel läbipõimunud. Aga kui me võtame nüüd ainult meditsiinilisest aspektist, siis hetke nägu aru saama, et võib olla poole aasta peale. Et ütleme, normaalse immuunsusega ja mitte varga vanadel inimestel see kaitse, ütleme raske haiguse vastu võiks olla suhteliselt hea. Muidugi immuunpuudulikkusega inimesed ja pigem vanemad inimesed on natuke teine, nendel langeb see kaitse kiiremini. Aga kui me vaatame nüüd nakatumist, siis jah, et mis on võib-olla otsesemalt antikehadest-ga seotud siis kaitse nakatumise vastu tõesti väheneb. Ja kui ma nüüd tahaks vähendada ühiskonnas nakkuse ülekanne, et siis kindlasti see kolmas doos aitaks sellele kaasa. Ja nüüd see uuring käsitles siis ainult ühte tegelikult päris mitmest vaktsiinist, mis ka Eestist saada on, maailmas on neid veel rohkem saada. Kas me saame seda kuidagi laiendada ka? Mõned on läinud nagu teist rada pidi oma selle vaktsiini vaktsiini loos räägitakse ka vahetamise võimalusest, varieerimise võimalusest. Aga mida näitavad nüüd need muu maailmatulemused? Kindlasti on natuke samasuunalisi uurimusi tehtud ka teiste vaktsiinidega. Jah, võib-olla Faizeri on võib-olla kõige rohkem uuringuid, teine on AstraZeneca, millega on tehtud uuringuid. Noh, need tulemus on natuke erinevad, sõltub nüüd metoodikate, sõltub patsiente, gruppidest, keda me uurime, mis vanusegrupid nad on. Et ega siin lõplikku järeldust hetkel nagu teha ei saa, on tehtud uuringuid, näiteks, et kui me anname enne AstraZeneca vaktsiini ja siis teeme pärast haisev siis antikehade vastus on natuke kõrgem, kui me teeks mõlemat, doosid ühe vaktsiiniga õõnestav vaktsiinide vahelist vahet, natuke pikendame, on võib-olla tulemused paremad. Me rääkisime nüüd tegelikult kui nüüd tagasi vaadata, siis suhteliselt ilma numbriteta ilma arvudeta, mis raadio jutu jaoks ongi väga sobib. Aga kui nüüd natukene pilti silme ette maalida, et kui palju siis neid antikehi Faizeri teise süsti järel tekib ja kui kiiresti nad langevad keskmiselt. Numbritega on alati nii, et kui vaadata neid kasvõi antikehade teste, et need erinevad tootjad, testid tegelikult annavad erinevaid numbreid, et põhimõtteliselt me ei saa neid numbreid omavahel võrrelda. Me peame ikkagi, me räägime mingist numbrist, noh näiteks meie häboti Kogavalgu vastase ideegee puhul siis me peame seda võrrelda sellesama testiga, mis on siis kas mujal tehtud või meil tehtud. Aga nii-öelda graafiku kuju me ikkagi. Graafiku kuju me saame ja ütleme nüüd maailma terviseorganisatsioon püüab neid teste võib-olla kuidagi standardiseerida noh, on andnud ka oma ühiku, näiteks, et mida võiks kasutada ja on ka suuremat testitootjad, on teinud ka oma koefitsiendid, millega peaks meie oma oma numbrit kustutama oma, et saada seda võrreldava tühikut, et noh, ilmselt see asi liigub nagu ka paljude teiste testide puhul liigub selle poole, et saaks neid asju võrrelda. See on üks oluline aspekt. Kindlasti kui me räägime neid numbritest, siis meie selle ägoti testi puhul maksimaalne number mediaan, mis me saime peale teist doosi oli kuskil umbes 25000 ühikut, siis milliliitris ja kuue kuu peale see langes kuskil neljal 1400 peale, mis on siis kuskil mediaan seitse protsenti, aga jällegi individuaalne varieeruvus oli seal väga suur kuni seal ütleme 80000 peale, mis on meil siis selle testi määramise piir? 80000 oli ka, tuli ka ära, tulid ära, vot niisugused lood siis praegu meie covidi rindel võiks nii öelda ja vaktsineerimise vaktsineerimise tagajärjel kujuneb antikeha vastuse muutumisest ajas oli siis see uuring, millest me täna rääkisime vestluskaaslaseks Paul Naaber. Ja sotsiaalmeedia, need on kaks tähtsat nähtust tänapäeva maailmas. Üks on kindlasti juba no vähemalt 500 miljonit aastat maa peal aset leidnud teine võib-olla 15 aastat, eks ole. Aga nüüd tänapäeval nad puutuvad tihtipeale kokku. Nüüd on kirjutatud ka üks, üks raamat täpselt sellise pealkirjaga seks ja sotsiaalmeedia. Üks autor, Katrin Tiidenberg, Tallinna Ülikooli osaluskultuuri professor, ongi täna labori stuudios, et et siis vaadata, mis siin täpselt kirjas on ja, ja, ja mis on siin teaduslik aluspõhiasjadele. Teine raamat, autor Emily Wonder, Nagel täna siin ei ole, tema elab Austraalias. Nüüd Katrin, kui ma ütlesin, et oled osaluskultuuri professor kas osaluskultuur uurib rohkem seksi või rohkem sotsiaalmeediat? See on hea küsimus, ma arvan, et rohkem sotsiaalmeediat, kui me räägime rohkem ja vähem kui kvantitatiivne mõõde, ehk siis kõne. Me tahaksime kõik tööd, mis tegelevad osalus skulptuuriga, et osaluskultuur ei pea olema internetipõhine või internetist lahendatud, aga, aga täna ta väga sageli on. Et ütleme, kui me osalus kultuuridefineerime, siis enamasti defineeritakse seda võrdluses, siis ütleme, sellise professionaalsete institutsioonide ja professionaalsete kultuuritöötajate loodud kultuuriga. Ja see sai alguse üks osa sellest, ütleme, mõtestamisest sai alguse sellest. Teadlased panid tähele ja kultuuritöötajad ise ka, et et ei ole mõistlik rääkida enam sellisest passiivsust, auditooriumist, kes tarbib kultuuri sisu, vaid on aina enam nii-öelda siis aktiivsed kultuuri sisu mõtestamises, muutmises loomises. Edasiarendamises osalevad inimesed. Selge osaluskultuur on siis selline kultuur, milles kõik saavad osaleda jest. Aga nüüd lähme siis täpsemalt selle oma teema juurde. Mõlemad on väga laiad mõisted, aga võib-olla seks ja seksuaalsus on niisugune mõista, mis, mis võib-olla vajab siin natukene selgitamist, et mis lähtepunktist tõstsin oma oma raamatus sellele lähenesite identiteedi test ja, ja. Kas me seal raamatu alguses määratleme mõlemad ära ka ja mitte nagu sellepärast, et üritada pakkuda mingit põhjapanevat definitsiooni, vaid just selleks, et piiritleda või kitsendada, millest see raamat räägib, sest et need mõlemad mõisted võivad minna hästi laiaks ja selgelt, nagu kogu see laius meie ühte raamatusse ei mahtunud. Et selles raamatus konkreetselt me räägime siis seksuaalse naudingu eesmärgil sooritatavatest tegevustest, tähendusloomest, suhtlusest, uskumustest ja harrastustest. Ja see ei tähenda, et me ei saaks aru, et näiteks lapsetegemise nimel sooritata fakt on sammutiseks, aga lihtsalt selleks, et mitte minna nii sügavuti. Sest see oleks teine vestlus nendesse ütleme teemadesse, kus seks on võib-olla, või vähemalt võib muutuda selliseks äärmiselt eesmärgipõhiseks, et kui me räägime seksist kui tööst või seksist, et noh, näiteks kui on raske saada last ja seda tuleb teha kaua ja, ja meditsiiniinstitutsioonide kaasabil, et siis on selgelt täiesti teistsugune tegevusi nähtus, kui ütleme siis selline naudingu eesmärgil sooritatav tegevuste komplekt, aga me oleme selles mõttes seal nagu lähenemiseksile laiemalt, et et me ei räägi ainult ütleme siis sellest seksiaktist, ükskõik kui palju neid erinevaid on, vaid me räägime ka seksiteemalisest info otsimisest, seksi teemal, mõtlemisest, tähendusloomes suhtlemisest. Ja me räägime ka, ütleme siis sedalaadi seksuaalse naudingu nimel sooritatavastest tegevustest, milleks ei pea olema osalevad inimesed teineteisega füüsilises kontaktis. No kui raske või kerge on uurida sotsiaalmeedias toimuvat seksuaalse naudingu eesmärgiga tegevust tihtilugu see ei ole ju avatud kõigile, kas peab tegema siis osaluseksperimente ka? Jah, põhimõtteliselt küll, et seksuaalsuse uuringud on selles mõttes hästi huvitav valdkond, et siin on mitu paralleelselt kulgevat ütleme siis sellist distsipliini või, või teadlaste kogukonda, kes seda uurivad ja kelle vahel võivad olla isegi täitsa sellised paradigmaatilised lahkarvamused selles osas, kuidas seda on mõistlik teha. Et ütleme, sellised klassikalised seksuaalsuse uuringud, mis on, ütleme selliste meditsiiniteaduslike sugemetega soosivad sageli ka selliseid positiivistlike meetodeid eksperimente laboris, kus kellelgil on küljes mingisugused andurid ja siis vaadatakse, mis juhtub, kui talle mingeid pilte näidata ja nii edasi. Ja selle kõrval on siis rohkem, ütleme sellised ütleme, sotsiaalteaduslikud või kultuuriteaduslikud, püüded mõista inimeste seksuaalsust ja seda, miks nad teevad, mis nad teevad ja kuidas nad sellele tähendusi omanda omistavad ja muidugi on selle kõrval siis veel ka ütleme selline humanitaarteaduslik, mis tegeleb seksiga, kirjanduses, ajaloos, kunstis ja nii edasi. Ja, ja mõneti võiks väita, et need distsipliinid või need, ütleme siis alldistsipliinid võiks omavahel nagu rohkem suhelda. Aga meie puhul jah, on tegemist siis ütleme sellise sotsiaalteadusliku jaoks kommunikatsiooni või meedet meedia teadusliku lähenemisega, et me uurime seksitehnoloogiast rikastanud maailmas. See tähendab, et me, Meie uurimisküsimuse asub ikkagi selle tehnoloogia ja seksi ristumiskohas ja selleks meie oleme lähenenud sellele nii nagu tänapäeval, ütleme eriti in Interneti uurimuses soovitatakse pragmaatiliselt ehk et kasutades kõiki võimalik kättesaadavaid andmeid ja meetodeid. Et meil on seal etnograafiline pikaajaline uurimus, seitse aastat kestev etnograafia, kus samu inimesi on intervjueeritud seitsme aasta jooksul näiteks viis korda. Et sul tekib selline väga sügav, väga tihe kirjeldusajalise muutuse ja inimeste enda muutuse taju mõõde juurde, siis meil on klassikaliselt kvalitatiivsed, intervjuud, kus inimesi intervjueeritakse üks kord siis meil on seal küsimustik, aga mitte esindusliku valimiga. Siis meil on nii-öelda see sisuanalüüs ehk sotsiaalmeediast nii automatiseeritud kujul kui ka käsitsi korjatud sisu, jupikese analüüsi ja nii edasi ja nii edasi ja selle, kui me oleme siis nagu pununud selleks meie meelest üsna hea tõlgendusliku väärtusega narratiivis. Et uuringumeetodeid on, on mitmesuguseid, nüüd on mitmekesised. Ma küsingi siis sellise laia kõikehaarava küsimusele, et mis pilt siis avaneb seksist sotsiaalmeedias. Anno Domini 2021. Jää avaneb selline pilt, et ühest küljest on iseenda seksuaalne eneseväljendus ja muud sellised seksuaalse alatooniga praktikad just nagu muutunud laiemalt aktsepteeritavamaks. Me näeme seda ka mingites popkultuurikäsitlustes, noh, seesama see motiiv sellest näiteks seksikas delfist või mingist paljast pildist, et me näeme seda küll poolt meediaskandaalide jätkuvalt ja me kuuleme seda läbi hirmulugude, kui kellelegi pildid on lekitanud või või midagi on selles osas nässu läinud. Ehk et osa sellest narratiivist on jätkuvalt selline hästi ärev ja hästi negatiivsele keskenduv. Ja sealt tekib hästi kergesti selline moraalipaanika iseloomujoontega nähtus, kus langevad kokku erinevad erineva tõsidusega erineva faktilise alusega sotsiaalsed probleemid, et hakatakse just nagu rääkima ühest asjast, ma ei tea, näiteks noorte sotsiaalmeediakasutusest või nutisõltuvusest väga kiiresti tehakse läbi näiteks nende selfie või paljaste piltide, mingisuguse laste seksuaalse ärakasutamiseni, siis järsku kuidagi jõutakse juba pedofiilia, nii et sellest tekib selline räpakas ärevuse kuhil, millega ei ole midagi hakata peale peale selle, et see pälvib väga hästi inimeste tähelepanu, et sellega saab klike küll kõvasti. Aga. Sotsiaalmeedias põhjustab segadust ja moraalipaanikat absoluutne. Täpselt, aga teiselt poolt, kui vaadata seda, mida inimesed teevad siis seal on olukord hästi mitmekesine, aga valdavalt üsna selline rahulik paanikavaba ja pigem võiks öelda, et need inimesed, keda meie uurisime, neil küll oli ka negatiivseid kogemusi, et ma absoluutselt ei tahaks väita, et et see on kõik puhas lust ja lillepidu, aga positiivseid kogemusi oli kindlasti rohkem. Ja kusjuures need positiivsed kogemused võivad olla ehk inimestele, kel endal kogemus puudub, üllatavad. Sellepärast, et, et noh, me eeldaks, et on loogiline, et inimene ütleb, et ma sain sellest naudingut. See oli minu jaoks erutav, see oli, lahutas mu meel. Ja need asjad on seal kõik olemas. Aga kui hakata vaatama eriti nende inimeste puhul ja me räägime, me jagame seal need seksuaalselt sotsiaalmeediapraktikat kolme kategooriasse, et on, tarbivad seksuaalselt sotsiaalmeediapraktikat, siis on loovad seksuaalmeedia prakti sotsiaalseksuaalsed sotsiaalmeediapraktikad ja siis on sellised suhtlevad Jakureerivad interaktiivsed, seksuaalsed sotsiaalmeediapraktikad. Ja selgelt võib leida sealt ka mustreid, et kui sa oled ainult tarbival positsioonil, siis need head ja vead sinu jaoks ja see kogemus sinu jaoks on teistsugune kui siis, kui sa oled sellel looval positsioonil. Et kui me rääkisime inimestega, kes ikkagi mingil määral on olnud looval positsioonil ja see võib tähendada seda, et sa lood erootilist kunsti või sa kirjutad erootilise alatooniga ilukirjanduslikke utte ja jagad neid või siis näiteks teed neid pilte, seksikaid, pilte endast ja jagad neid või siis lihtsalt kellelgi ka kahekesi te jagate edasi-tagasi seda, et ei pea avalik olema. Et nendel puhkudel tuliselt nende pindmist meelelahutuslike naudingu ja erutavat funktsioonide alt välja mingi selline sügavam sisekaemus liik iseenda mõistmist soosiv mingit sellist kriitilist eneseanalüüsi võimet suurendav funktsioon. Et inimesed ütlesid, et sellest noh, näiteks minu enda blogist saab minu ärevuste tunnete ja hoiakute arhiiv ja ma saan tagasi minna selles ja vaadata, kuidas minu suhtumine iseendasse näiteks läbi aja on muutunud. Kui ma saan teistelt tagasisidet, siis see aitab, jäävad võib-olla, toetab või toestab seda, kuidas ma mõtlen iseendast ja kas siis näiteks oma kehast või siis oma nendest seksuaalsetest eelistustest. Et noh, eriti inimesed, kes on alustanud positsioonilt, kus nad arvavad, et ma olen mingi veidrik või see, mis mulle meeldib, on väga kahtlane või neil on elus varem öeldud, et sa oled mingi täielik friik ja pervert, et kui nad siis nagu leiavad teisi inimesi, kellele ka sarnased asjad meeldivad, saavad nendest rääkida grupina, mis on ka hästi oluline, et mitte kahekesi sosistades kuskil, vaid grupina arutleda. Et sealt tulevad mingid sellised võib olla üllatavalt filosoofilised või identiteeti puudutavad mõõtme sisse, mida just nagu esmapilgul ei ootaks sisult, mida on hästi lihtne pidada labaseks või selliseks triviaalselt. Aga räägi, mis sulle endale on selline ootamatu või üllatav olnud selles valdkonnas asjaga tegeledes, uurides. Noh, ütleme neid, selliseid nagu situatsiooni spetsiifilisi üllatusi on kogu aeg, et noh selles mõttes, et ma olen ju ka kõigest inimene, et kui keegi räägib oma mingisugusest eelistusest või harrastusest, millest ma varem mitte kunagi kuulnud ei ole siis ma olen ikka üllatunud, et noh, näiteks meil oli seal üks inimene, kes covidi ajal avastas enda jaoks sellise asja nagu kookide peale istumine, mis on eraldi fetiš, millest ma ei olnud kunagi kuulnud. Aga siis ütleme selliseid nagu noh, ütleme teadlasena suuremad üllatused tulevad tavaliselt siis, kui sa mõtled selle peale süsteemsemalt juba kirjutada asju lahti ja eriti siis, kui sa käid rääkimas noh, kas konverentsil esinemas või, või näiteks nagu sinuga siin ja siis mida inimesed küsivad mis nende jaoks on üllatav, et mis minu jaoks on oluline praegu siin on see, et et just see istumiskoht, et tehnoloogia ja seks, et nendest on mõistlik ja vajalik, rääkida koos. Ma ei väida, et ei ole olemas nii-öelda tehnoloogia vaba seksi või seksivaba sotsiaalmeediat või seksivaba digitehnoloogiat muidugi on, aga need on palju sügavamalt läbipõimunud kui jällegi võib-olla esmapilgul paistab. Et siit tulevadki siis kokku ühel poolt seesama selliseks interneti anekdoodis muutunud väide, et porno ehitas internetti, ta muidugi ei ehitanud, aga mis selle väite taga on see et ütleme, seksuaalse sisuga on kaasnenud tehnoloogiline innovatsioon nii toodet ja teenuste arendamises kui ka tehnoloogilistes lahendustes. Ja samal ajal on meil praegust väga aktiivsed sellised nagu tehnoloogia ja sotsiaalmeediaplatvormide reguleerimise küsimused. Et need digihiiud on läinud nii suureks, kuidas me ikkagi niimoodi elame, et nendel on oma reeglid selle kohta, mida võib postitada ja mida ei või postitada. Ja need sellised konfliktid või vastu käivused enamasti juhtuvad seksuaalse alatooniga sotsiaalmeedia keskkondades ja kogukondades palju varem, kui nad jõuavad selliste teemadeni, mida klassikaliselt arutletakse näiteks sõnavabaduse kontekstis, mingite poliitiliste teemadeni, et kas see on okei, et Donald Trump digipagendati, et needsamad vestlused ja needsamad, ütleme selle sellest mõtlemise olulised aspektid on kolm ja neli aastat tagasi käinud läbi siis kui mõni platvorm on otsustanud ära keelata näiteks kogu seksuaalse sisu või miks nad on seda teinud ja nii edasi samamoodi, kuna seks ühelt poolt on ikkagi endiselt häbiallikas. Aga häbi on äärmiselt intensiivne emotsioon. Ja sotsiaalmeedias, ütleme, ärimudeli all on tähelepanu püüdmise potentsiaal ehk et mida platvormid tahavad, nad tahavad, et me veedaks seal võimalikult kaua aega. Kuidas me seda teeme, on siis, kui Nad suudavad meid hoida seal scrollimast, mis hoiab meid scrollimas, on sisu, mis on nii-öelda kleepuv ja kleepuvaks muudab sisulise sama mingisugune aspekt või emotsioon ja see võib olla midagi muud, võib-olla rõõm, õnn, nali, huumor, aga ta on, võib-olla sageli on ka hirm ja tülgastus ja häbi. On äärmiselt kleepuv emotsioon ehk et meil on nii-öelda kas siis enda pärast häbi või teiste pärast häbi või selline nagu passiivne häbi või siis selline klatsilik, nagu ma arvan, et tal võiks sellepärast olla häbi. Et ühelt poolt seksuaalne sisu isegi öelda seksuaalselt ära kasutav sisu, kus on näiteks kellelegi kohta lekitatud pildid on platvormidele väga kasulik, sest ta toodab seda nii-öelda seda tähelepanu või seda Ing eitsmentimis hoiab meil platvormidel. Teiselt poolt on neil reklaamikliendid, kes sageli ei taha, et nende reklaam oleks näiteks kellegi tagumiku pildiga kõrvuti selles voos. Ehk et need platvormid siis Neil on just nagu äriliselt kasulik kuidagi piirata seda ja kolmandalt poolt on siis ütleme mingeid selliseid moraalsuse põhiseid väga kultuurispetsiifilised argumendid, kus sellel platvormil peab olema vähemalt näiline võimalus öelda, et ma tegin midagi, et kaitsta teie hapraid, tundeid ja teie süütuid See sotsiaalmeedia ja seksuaalsus jäävad, jäävad meiega ka edaspidi ja nende interaktsioon samuti võib arvata, nii et selles mõttes see, see tööpõld on lai nii uurijatele kui ka kui ka inimestele, kes oma igapäevaelu elavad. Kas on ka mingi selline soovitus, kuidas käituda? Kusjuures noh, üldiselt sellised ütleme ettemäärusi tegevad soovitused ei ole eriti minu forte, aga me Emilyga isegi teeme selle raamatu lõpus, ma ei mäleta, kas seitse või 10 soovitust edasiseks ja mõned neist puudutavad seda, kuidas siis mõelda sellest eksiste sotsiaalmeediast ja ütleme siis, kuidas mitte minna kaasa moraalipaanikat ega isegi kui see on väga võrgutav, sellepärast et see tekitab jälle tunde, tugevaid tundeid ja osa sellest puudutab seda, et kui inimene juhtumisi on selline inimene, kes harrastab mingisuguseid seksuaalseid tegevusi internetis, siis ikkagi esimene ja kõige olulisem osa sellest on vastastikune lugupidamine, lugupidamine endast kui teistest. Ja, ja seda saab siis operatsionaliseerida läbi selle nii-öelda teadva nõusoleku ehk et ei ole vaja teha midagi sellist mida, mille kohta, kui seal on teised inimesed kaasatud, siis ei ole nendelt küsinud või sa ei tea, kas nad oleks sellega nõus. Kui keegi on saatnud sulle mingisuguse pildi, siis ei ole sinu pilk, kui seal peal on, nende kehas on endiselt selle teise inimese pilt. Et selle eest on mõistlik seda mõistlik meeles pidada. Ahah teemal seksi ja sotsiaalmeedia ja sama pealkirjaga raamatust tõukuvalt rääkisin Katrin Tiidenberg iga Tallinna ülikoolist, kes on seda teemat uurinud ja kes ka nüüd Kadrioru kirjandusfestivalil septembrikuus just nimelt mõni nädal tagasi sellest sellest rääkis ja sellest oli ka vikerraadios ülekanne, aga see ülekanne vahepeal tehnilistel põhjustel katkes. Nii et nüüd natuke seda ka kompenseerime siin saates. Tänases saates oli juttu vaktsiini püsivusest ja sotsiaalmeedias, eksikusest juttu ajasid Paul Naaber, Katrin Tiidenberg ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni idas.
