Teadust kõigile ja tõepoolest kõigile sest teadus ongi mõeldud kõigile. Sestap teadust võib teha ka harrastusteadlasena, mitte ainult elukutselisena. Sellest täna saates juttu teemegi. Olen saatejuht Priit Tenet vestluskaaslasteks Monika Šuškevitš Eesti maaülikoolist ja Veljo Runnel Tartu ülikoolist, kes on koos kolleegidega valmis saanud uuringu harrastusteaduse seisust ja harrastusteadvusse suhtumisest Eestis. Kui palju on harrastusteadusest kasu päris teadusele ja ühiskonnale, kas harrastusteadust tasuks ikkagi usaldada? Millised on suhtumised Eestis võrreldes muude maadega? Kuulame ja saame teadust. Teeme täna juttu kodanikuteadusest või harrastusteadusest inglisekeelse nimetusega sihtis Science sest et kaks selle alaga tegelejad on laboristuudios täna ja mõlemad neist on osalenud ühes suuremas kodaniku või harrastusteaduse alases uuringus mille tulemused on nüüd ka ajakirjas Journal of neitsche Konsavation avaldatud. Ja see uuring puudutas just Eestis toimuvat selles valdkonnas. Saatekülalised on siis Monika Šuškevitš, Eesti Maaülikooli Keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetooli noorem professor ja Veljo Runnel, Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia peaekspert. No kõigepealt teeme siis mõiste selgeks, nagu sissejuhatusest võis märgata väikesi mitmeti mõistmisi, sellega on ja võib ette tulla. Inglise keeles on lihtne, aga artikkel on ka inglise keeles citys Science otsetõlge siis kodanikuteadvus, kasutatud mõistet harrastusteadvus, mis valdkond see täpsemini siis õieti on? Kodanikud harrastavad teadust? Ja kumb soovib vastata, ise ise valita? No ma võin alustada siis, et Tartu ülikooli loodusmuuseum tegelikult juba pea 10 aastat tagasi esimest korda puutus kokku, selle võiks selle probleemiga, et et meil ühe projekti raames paluti partneriks, kus oligi üks üks valdkond, oli siis loodusvaatluste või üldse lootust andmete ühtse harrastusteaduse poole, et kuidas harrastusteadlased saavad panustada. Ja noh, meil oligi see esimene küsimus, et kuidas me eesti keelde tõlgime, sest sel hetkel polnud keegi niimoodi läbivalt ühte terminit kasutanud või üldse oli seda terminit citys on sans ka vähekasutatud. Ja me tegelikult päris pikalt analüüsisime ja mõtlesime erinevaid variante ja ja oli oli meil ka kodanikuteaduslaua peal, oli seal huvi, teadus oli ka rahvateadus ja tegelikult ma võin öelda, et et paralleelterminid on siiamaani usalt kasutuses ja, ja ma arvan, et seni, kuni kuni ongi eri osapooltele võib-olla erinevad nägemused, et siis jätkub. Aga noh, ütleme meie asutuse mõttes on see praegu pigem järjepidevuse küsimus, et kui alguses võtsime selle harrastusteaduse kasutusele, et meil on päris palju dokumente juba noh, nagu selle sõnakasutusega ja nagu siit korra muuta või teise peale üle minna, tundub nagu endale keeruline, aga aga noh, sisu on, sisu on võib-olla tõesti see sõdisenson ainult inglise keeles annab annab paremini edasi, et on kodanikkond või inimesed, kes kes kuidagi üldisemalt liigituvad, kes ei ole professionaalsed teadlased aga panustavad vabatahtlikult teadvusesse ega siis koguvad andmeid või ka ise algatavad mingeid teaduses sarnaseid projekte või või algatusi. Nii et see kodanik sealjuures on selles mõttes hea hea sõna, aga, aga sealt tõesti keeleliselt nagu näiteks kodanikuteadlane tegija nime moodustamine on, tekitab mingeid veidraid assotsiatsioone ja võib-olla keeleliselt, et jah, et teadlane, kes uurib kodaniku, et võib tekkida rahvateadusega, oli sama lugu, et on ta siis teadusrahva uurimisest. Ja noh, tõesti tegelikult ei olegi päris head eestikeelset tõlget ja natukene olemegi kohati kimbatuses. Aga Monika Šuškevitš, mis terminina me siis tänases jutuajamises kasutusele võtame? Ja mina olen seda terminina kasutanud siis peamiselt harrastusteaduse terminit ja olen siis minu jaoks, tähendab see ka siis pigem sellist laiemat, et määratlust, et vabatahtlike või avalikkuse osalus teadusuuringutes, et et igaüks võib osa võtta sellest. Et võib-olla see terminivalik natukene sõltub ka sellest, et mida me tahame rõhutada, et kas me tahame rõhutada siis selle harrastusteaduse eesmärki otsuste mõjut täna, et et siin võib-olla on see inglisekeelne crowdsourcing ja, ja Kraud Science, et mis on siis rahvahange või siis tahame rõhuta seda vabatahtlikel on roll teaduse demokraatlikumaks muutmisel, et et siis võib-olla on siis see vabatahtlike nagu, mis on Komioriti Science eesti keeles, et kogukonnateadvus. Jah, see community sajandist tegelikult on ka nüüd siin ütleme, viimase poole aasta jooksul on meiega muuseumis paar korda tulnud üles. Et oot, aga mis me nüüd selle terminiga teeme, et just ingliskeelsest ütleme seltskonnast, kes selles teemas on hakanud osad kasutama ja pigem on jah nagu rõhutanud, et, et see võib olla teatud mõttes, on, on veel parem kui, kui Citysem saajas, aga noh, ma ei ole nagu eesti keeles, ei ole väga-väga kindel, et kas, kas me nüüd üritaks seda kommuunist Ants eestindada ja hakata kasutama, et see on jällegi, et mis, mis see tähendab siis kogukond, et kas kogukond tegeleb teadusega või? Et jah, küsimusi on. Aga teen siis ettepaneku, et jäme selles saates vähemalt siis harrastusteaduse termini juurde ja siis on endal meil lihtsam, võib olla ja ja jätame need vaidlused siis pidada kuskil väljaspool edasi, kui neid peaks vaja olema pidada. Aga no tegelikult me enam-vähem kujutame ju ette ka need, kes ei ole harrastusteaduses ise osalenud. Mida see mitme nimega hea laps siis endast õigupoolest kujutab, ka laborisaates on juttu olnud mõnedest ettevõtmistest sellel alal. Eriti tugevalt on siin meil esindatud olnud nurmenukuvaatlused, aga ma tean, et on olemas ka samblavaatlusi ja tean, et linnuvaatlused on väga traditsiooniline harrastusteaduse vorm. Ma arvan, et ka harrastus astronoome leidub. Milline see Eesti harrastusteaduse pilt praegu on? Kas nimetasin enam-vähem kõik need põhisuunad ära või kuidas see maastik välja paistab? Traditsiooniliselt ongi sellised loodusandmete kogumise aktsioonid või, või see teema on mis kohe silma paistab ja mis on tegelikult ju ka nõukogude ajal on see üks selline levinum harrastusteaduse vorme. Inimesed tahavad seda teha, et see pakub neile sellist sisemist rahuldust. Looduse mitmekesisuse märkamine ja kogumine ja süstematiseerimine jagamine ja võib-olla üks üks teema, mis siin, no tegelikult ka ingliskeelses maailmas on veidi kõrvale jäänud just selle elurikkuse andmete kogumisel on On kollektsioonid ja, ja tegelikult seal on väga rikkalik andmestik, inimesed koguvad putukaid, koguvad herbaariumi, molluskid karpe ja seal on ju ka tegelikult DNA peidus ja päris sageli on niimoodi, et see info kuigi noh, see on väga täpselt just see harrastusteadus, mida me millest me räägime, et vabatahtlikud kogutakse infot, talletatakse peaaegu, et tegeletakse päris teadusega aga see jääb kuskile oma nelja seina vahele ja teadlaste noh, ütleme siis, professionaalsete teadlaste juurde jõuab, jõuab harva või läbi keerulisi teid pidi. Et võib-olla see kollektsioonide pool, et masin siin märgiks rõhutaks. Aga laiemalt võttes jälle ma arvan, et me näeme siin viimaste aastate jooksul ka potentsiaalseid arenguid, millega harrastusteadvus veel tegeleda just selle kodaniku dimensioonis, et need ettevõtmised, kus inimesed avastavad oma kodukandis mingeid loodus väärtusi ja tahavad siis teada saada, et kes seal on ja mida ma saan teha, et neid kaitsta või kuidas metsa kaitsta Eestis ja kutsutakse tegelikult teadlasi appi infot koguma ja süstematiseerime ja analüüsima. Ja see on, see ongi võib-olla suund, mida Eestis praegu nagu näha on lapselapsekingades ja võib-olla me peame mingisuguseid meetmeid või võimalusi välja mõtlema, et kuidas leida otsetee siis nende huviliste keskkonnaaktivistide vahel ja teadlaste vahel, et teadlased saaks appi tulla ja see tõene pilt luua, et mis siis, mis siis reaalselt toimub, et kas, kas on teatud kooslused ohustatud ja mismoodi need inimesed seal saavad, isesed andmestikku täpsemalt koguda, nii et et see on võib-olla siin üks joon. Nii et mitte ainult et harrastajad aitavad teadlasi, vaid ka teadlased aitavad, ütleme siis kogukondi ja aga üldiselt tundub, et harrastusteaduse valdkond tegeleb siis peamiselt jah, andmete kogumisega ei olnud järgmised etapid, mis siis teaduses ka vajalikud on andmete analüüs ja ja järelduste tegemine, et need jäävad siis ikkagi professionaalsete teadlaste õlgadele ja noh, see on ka vist päris loomulik, et nii on. Ma ei tea, kui ma võin siin korra tegelikult laiendada, et, et see, see on tegelikult ka siin inimeste vabatahtlike käest päris palju see analüüsi pool on loodud sellised ütleme, tikitud reaalsed võimalused, et kus inimesed teatud, kas siis näiteks veebikaamerate andmeid süstematiseerivad leiavad seal mingeid mustreid, liike on tehtud, on projekte, kus on merepõhjast tehtud kümneid sadu tuhandeid pilte ja inimesed süstematiseerivad tegelikult teevad teadlaste jaoks selle analüüsi ära. Teadlastele tuleb selline puhastatud andmestik, et see crowdsourcing pool just rahva rahvahange. Aga seal on see trikk, et kuidas inimesi vabatahtlikult panna seda tegema, et need oleks tõesti see huvitav ja põnev. Ma täpsustaks ka siin ühte asja veel, et et nagu välja mainis, et siis üks suund on siis selline, et on, on siis Vabatahtlike osalus andmete kogumisel, aga sealt võib ka edasi minna, et et nagu mainitud andmete analüüsis või töötluses saab osaleda. Aga sealt on ka võimalik veel edasi minna, et tegelikult maailmast on näiteid ka, kus inimesed on osalenud siis ka näiteks uurimisküsimuste sõnastamisel või noh, selle uurimisfookuse seadmisel ja ka võib-olla siis nende andmete tõlgendamisel ja, ja tulemuste sellisel perspektiivi seadmisel, et see on ka täiesti võimalikud näited olemas. No need on need siis maailma näited muudest maadest. Nüüd see uuring, mis, mille tulemused on avaldatud Journal of conversation nimelises ajakirjas keskendus Eestile ja võib siit välja lugeda, et et pigem Eestil kui näitel Ida-Euroopa maast, nagu siin ka mainitakse, on, on veel arenguruumi. Jah, et harrastusteadlasena on tegelikult erinevaid eesmärke, et üks näiteks on hariduslike eesmärk, mis on võib-olla selline kõrvaleesmärk, aga et selle kohta on hästi palju uuringuid kuidas siis harrastusteadus aitab kaasa näiteks vabatahtlike keskkonnateadlikkuse kujundamisele. Aga aina enam on siis ka uuringuid, tõendusmaterjali sellest, et harrastusteadus võiks olla kasulik ka siis keskkonnaotsuste langetamisel ja siis keskkonnakaitsepraktikas, et et kui me kujutame keskkonnapoliitikat ette sellise otsustustsükli, kus on alustame siis probleemi märkamisest kuni sellele vastava poliitika kujundamisest, kuni siis selle poliitika rakendamiseni siis harrastusteadus tegelikult saab aidata kaasa kõikides nendes etappides, et toon näite ka, et 2018. aastal tegi euroop teadusuuringute ühiskeskus siis üleeuroopalise uuringu, kus analüüsis viitesadat kolme arvestus seaduse projekti keskkonnahoiu valdkonnas ja selgus, et harrastusteadus võib siis olla abiks alates probleemi märkamisest kuni lahenduste kujundamisel. Et praegu on võib-olla kõige rohkem uuringuid, et pigem siis selle otsustustsükli alguse kohta, et noh, tuues probleeme siis poliitikakujundajate tähelepanu alla, et eriti hea on siis näide selles suunas siis neis valdkondades, mis alles kujunevad, et kus uuringuid on veel vähe, et näiteks merekeskkonna kaitse, merealade ruumiline planeerimine on siis kaks valdkonda, kus praeguseks võib-olla kõige rohkem on seda uuritud. Ja siin on näited Suurbritanniast, Uus-Meremaalt, Austraaliast ja teine näide siis maismaa keskkonnakaitsest, et võõrliikide tõrjel. Et samamoodi probleem, mis nõuab sellist kiiremat reageerimist ja tegutsemist, et siin võivad samamoodi harrastusteaduse tulemused paljuski abiks olla. Aga mis siis just eesti harrastusteadvuses suuremaks mureks on? Et nüüd just jõuaks selle artikli juurde. Et meie oma uuringus siis lähtusime sellisest probleemi püstitusest, et tegelikult need maailmanäitude on siis tegelikult üsnagi katkendlikud ikkagi. Et harrastusteaduse andmeid ei kasutata paljudes valdkondades, et miks see nii on ja potentsiaali kindlasti on enam. Või siis, kui leiab kasutust andmestik, et siis ei ole piisavalt uuringuid selle kohta, et mis kasutust soodustes ja teine aspekt, mis on kindlasti oluline siis Ida-Euroopa riikide kontekstis, Eesti kontekstis on see just geograafiline aspekt, et ja sotsiaalpoliitiline aspekt, et mõned üksikud näited on siis nendest riikidest Ida-Euroopa mõttes, siis Tšehhist ja Poolast näiteks sarnastest uuringutest. Aga siis probleemi alus on siis selles, et et meie riikides on ajaloolispoliitiline kontekst erinev Lääne-Euroopast. Ja selle tõttu võib siis harrastusteaduse toimimine ja korraldus ka olla erinev võrreldes nende riikidega, et näiteks vabatahtlik töö ja valitsusväliste organisatsioonide roll, keskkonnahoius üldse avalikkusele pakutavad võimalused osaluseks ja kuidas neid kasutatakse. No ma tean, Monika, et sa tunned huvi niisuguse eluvaldkonna vastu nagu osalusdemokraatia ka, et kuidas, kuidas harrastusteaduse ja osalusdemokraatia omavahel kokku võiksid kõlada ja, ja siin on vist ka Eestis arenguruumi või kuidas? Ja et tegelikult see ongi üks selline puutepunkt mille kaudu ma ise jõudsin selle harrastusteaduse valdkonna uurimiseni, et ma ei ole ise ka väga pikalt seda teinud. Aga tõepoolest, minu üks põhilisi uurimishuvi valdkondi on siis osalusdemokraatia keskkonnakaitses ja täpsemalt siis see, kuidas kaasamine ja osalus toimivad selles kontekstis ja osalus teadusuuringutes on siis väga lähedane sellele teemale. Aga kuidas tundub, kas meie harrastusteadus on demokraatlik, vastab sellistele demokraatia põhimõtetele või kuidas nad üldse peaksid siin mängu tulema? Loengesime pole mõtet vahel öelda selle Valgatja kohta, et et noh, kui seda puht puhast andmekogumist võtta, et sest tegelikult noh, seda pole ilmselt õnge, et kui ma enne mõtlesin, et nõukogude ajal juba tegeleti loodusvaatlustega et seda kogumise poolt noh, väga raske hantel tõkestada ja et see, see ongi vaba ja igaüks saab seda teha. Pigem häbki, võib-olla see tõsisemaks küsimuse püstitamine, et kui, kui inimesed ise niimoodi algatavad andmete kogumist, et ongi mingi probleem, et et täheldatakse, no ma ei tea. Jõgi on reostunud, et me tahaks teada saada ja tulevad võib-olla oma potsikud on juba käes, näed, ma kogusin siin. Võtsin proovid jah, et kas ta analüüsiksite? Et noh, seal on ongi võib-olla mitu mitu varianti, kus me, kuidas me edasi mõtlema, et variant A et ametnik ütleb, et meie sellega ei tegele. Minge tagasi ja keegi ei suhtle. Variant B on võib-olla, et anname teile järgmise inimese numbri võetakse mingi suvaline number, kes inimene, kes ei ole võib-olla motiveeritud jälle lõpeb tupikus ja ja sealt edasi võib-olla ka järjest kaasa amet. Et on võib-olla konkreetne amet, on kes, kelle ülesanne see on, kes, kes tuleb vastu, ütleb, et ja ka see, see, kuidas te korjasite väga tore küll, aga, aga tegelikult, et me saaks seda kasutada, et palun koguge niimoodi, et need oleks võrreldavad teiste riikide andmetega või teiste kohtade andmetega või nii nagu agentuuris seda tehakse. Võib-olla antakse isegi juba mingi õige mõõdunõu kaasa või juhend on ette valmistatud, juhend. Et see valmisolek, ma arvan, see ongi, mis seda demokraatia poolt näitab, et kas, kas meie riik on valmis arvestama ja astuma inimestele selle sammukese vastu. Et teha seda andmete kogumist võimalikult täpselt ja kasutada neid ära, aga reaalses reaalsetes otsustes andmete töötlemises, et võib-olla ma ei tea, kas me oleme sinnani jõudnud, kas meil selle selleteemalist noh, nagu harrastusteaduse probleemipüstitust veel on, nii palju, et juba nii palju, et et me saaks küsida, kas see protsess on teadusdemokraatlik või mitte? Aga valmisolek peaks olema siis ka mõlemapoolne ja ja teadlikkus mõlemapoolne. Kas Monica midagi lisada? Ja et tegelikult üks tegur, mis kindlasti soodustab seda andmete kasutamist, on seesama andmete kvaliteet, millele ka Veljo vihjas. Aga tulles tagasi selle osalusdemokraatia küsimuse juurde, et et Eestis ei ole seda uuritud nii-öelda laiapinnalised. Aga üks selline üliõpilastööna uuring on, et aasta eest valmis Eesti maaülikoolis ja Karmen Kilvitse oli siis autor ja tema uuris seda, et kui Eesti siis harrastusteaduse projektide näitel, et kui millisel tasandil see osalusdemokraatia siis korraldus on hetkel, et et ta jõudis ka sellisele järeldusele, et enamik projekte siiski on sellel andmekogumise tasandil. Ja analüüsi poole on võib-olla ka natuke sees, aga ei ole sellist väga palju näiteid selle kohta, et oleks kõrgematel tasanditel osalust veel vähemalt selles valimismillele, tema põhines. No keskkonnakaitse on üks niisugune valdkond, kus, mis tekitab paljudes inimestes tundeid, mõtteid ja emotsioone ja ja, ja ka poliitilist aktivismi teinekord. Nii et kas niisugune mõiste võiks ka kasutusel olla nagu aktivisti, teadus? No seal ma arvan, et see ongi selles Citysensaajans mõistes juba sees vähemasti nende praeguste kontseptsioonide järgi, et et on ka, ju on isegi sealt veel edasi hindad. Monika, äkki oskad, tuleb meelde, et kas Olixtriimsetis on 100., oli vist selline et, et mis, mis ongi, et nende aktivistide harrastusteadus, kellel on endal juba nägemus, kuhu nad tahavad välja jõuda ja kuidas teadlasi kaasata ja kes võib-olla poliitiline pool seal lööb, lööb välja või noh, seda on ka võib-olla ajakirjandus lihtsalt kerge üles noppida, et ikka konfliktid on need, mis, mis müüvad. Aga noh, seal taga võiks olla ikkagi, et kui me räägime harrastusteadusest, et siis lahendus ja probleemi probleemi lahtivõtmine peaks ikkagi olema teaduslikel alustel, et siis me saame rääkida harrastusteadusest. Ja, ja mitte, et teada, sai puhtaks ise aktivismiks, eks ole. Aga mitte, vaatasite selles uuringus ka harrastusteaduse info jõudmist siis nii-öelda tarbijani ja usaldusväärsuse küsimusi. Mis selles selgus? Selles plaanis? Et meie uuringus tegelikult oli fookus, siis jah, sellel, et milliseid tulemusi harrastusteadus annab ühiskonnale ja siis kitsamalt siis keskkonnahoiule. Ja täpsemalt me siis tegelikult vaatasime kolme uurimisküsimust, et esiteks see, et kas näiteid sellest, kuidas Eestis keskkonnaotsustes harrastusteaduse andmeid kasutatakse. Teiseks seda, et mis on siis nende andmete kasutamise juures probleem. Ja kolmandaks, kuidas soodustada nende andmete paremat kasutust ja täpsustan võib-olla sellega kohe ära, et, et meie oma uuringus siis ise ei korralda ühtegi harrastusteaduse ettevõtmist, et me ise ei värba vabatahtlike ega korralda ühtegi kampaaniat vaid me uurime seda, et kuidas see toimib ja mis tulemused sellel on? Aga räägiks siis, mis vastuse pead küsimused said, kuidas toimida, mis tulemused on? Jah, et võib-olla korra pead mainima seda ka, et mis, mismoodi me seda uuringut tegime jääda. Et meil oli siis, kuna teemas on kaks poolt, et on looduseinimene, et siis me kasutasimegi kahte meetodit meetodite ringi et oli siis looduslik teaduslik pool ja sotsiaalteaduslik pool ja esimesest Sis loodusteaduslikus pooles analüüsis Brenda vanem oma taaskord üliõpilastöös siis loodusvaatluste andmebaasi ja keskkonnaregistri põhjal siis kaitsealuste taimeliikide invasiivsete võõrliikide põhjal. Et millised loodusvaatluste andmebaasi vaatluste kanded jõuavad keskkonnaregistrisse ja keskkonnaregister nüüdsest siis mõnda keskkonnaportaal on siis üks põhilisi ametnike andmebaase, millel keskkonnaotsused praktikas põhinevad. Ja teine poolmeetodist oli siis küsitlus, küsitlesime harrastusteaduse algatuste koordinaatorid ja keskkonnapraktikuid ja viimaste all siis mõtleme inimesi, kes oma igapäevatöös siis tegelevad keskkonnakaitsega seonduvate otsustega ja kes kasutavad või siis võiksid potentsiaalselt kasutada harrastusteaduse andmeid. Ja küsitlesime siis 14 kümmet inimest, et valim ei olnud kuigi suur, aga no see on esimene sellelaadne uuring Eestis, et siis oli see põhjendatud, et intervjuude vormis küsitlesime ja näited siis nendest inimestest asutuste põhiselt olid siis keskkonnaamet näiteks keskkonnaagentuur keskkonnamõjude hinnanguid läbi viivad ettevõtted ja nende intervjuud, eesmärk oli siis see, et kaardistada millised on siis kasutuse probleemid harrastusteaduse andmete puhul ja millised on edulood ja nende põhjused siis, et ühesõnaga siis mis toimib ja mis mitte. Aga räägikski sellest siis, et mida need inimesed rääkisid, millised on edulood ja, ja millised on siis ebaõnnestumised? Ja et kui tuleme esimese uurimisküsimuse juurde, et siis, et küsisime, kas on näiteid nende andmete kasutusest. Et siis vastus on, et jah, on küll, aga siis selles andmebaasi analüüsis vaatas Sprenda vanem läbi umbes 1600 liiki kiretsis loodusvaatluste andmebaasi ja keskkonnaregistri põhjal. Ja mis selgus, selgus see, et alla kolme protsendi jõuab nendest vaatlusannetest siis keskkonnaregistrisse ja seda ka siis nii-öelda lisakirjana olemasoleva kirja juures. Nii et registripidajale tunduvad need andmed kas kõrvalised või, või ebausaldusväärsed või kuidas nad põhjendasid seda. Jah, et siin olid võib-olla kolm sellist põhjendust, et miks, miks miks need andmed väga ei jõua sellesse ametlikku andmebaasi, et tegelikult selles küsitluses me küsisime laiemalt natukene, et mitte siis ainult loodusvaatluste andmebaasi kohta, vaid ka laiemalt, et mis teiste Eesti harrastusteaduse algatuste taustal, et näiteks saate alguses mainitud linnuvaatluspäevakut ja nurganukuvaatlused. Et küsisime laiemalt ja tegelikult esimene põhjendus oli ikkagi seesama andmete kvaliteet, et, et selle kohta siis inimesed, vastajad arvasid, et neil on ikkagi selline päike, umbusk ja umbusaldus, et et näiteks kohutada andmed ei pruugi olla ruumiliselt esinduslikud või siis liigi määrangud ei ole alati täpsed, mõnel korral ka korrektsed. Et, et need olid peamised probleemid, mis siis andmekvaliteedi osas esile toodi. Selge, aga räägime nüüd edulugudest ka, mis edulood ilmnesid? Et võib-olla kõige suurem või olulisem sõnum on see, et kindlasti nähakse potentsiaali nende andmete kasutamisel ja et, et see kindlasti ei ole nii, et ainult probleemid on, on valdavad. Et võib-olla üks olulisem siis suund, et kus nähakse seda potentsiaali, on siis see, et selline kuluefektiivsuse märksõnana, et et harrastusteaduse andmed aitavad siis seal, kus eksperdid hätta jäävad, et näiteks andmed piirkondadest, kuhu riiklik seire või siis teadusuuringut pole mingil põhjusel jõudnud. Et siin toodi näide näiteks Natura 2000 alade puhul keskkonnamõjude hindamisel. Et kuna mõjuvad hindama mitte ainult siis konkreetsele kaitsealale, vaid ka laiemale piirkonnale selle ümber, aga väljaspool kaitsealatihtipeale ei pruugi olla piisavalt või siis üldse teadusuuringuid ja siin on abiks siis kõik ka muud andmed ja kogu infot, mis on kättesaadav ja eduloo puhul kindlasti või selline tegur on kindlasti kasutusmugavus ja kättesaadavus, et seda toodi välja nii positiivse kui negatiivse poole pealt, et et see on, ühelt poolt on siis probleem, et need andmed, et on siis tajutavalt erinevates andmebaasides, erinevates infokogudes. Aga et selline kasutusmugavus kindlasti parandaks siis Nende andmete kasutuselevõtu otsustes. Ja noh, näitena siis võiks tuua selle, et et teda andmed võiksid olla siis ruumilises vormis lihtsalt kättesaadavad kaartide kujul, et see on üks selline soovitud viis andmeid kasutada. No kuidas praegu tundub selle põhjal, et et olukord ei ole päris roosiline, aga lootust on, et, et me saame selle ressursi ka oma oma ühiskonna arendamisel ikkagi kasutusele võtta nagu harrastusteadus. Potentsiaal on, ma arvan, selles mõttes ta on mõlemapoolne, et ilmselt ka andmete kasutajatel oleks võib-olla lisainfot vaja, et kuidas olemasolevaid andmeid kõige paremini kasutada. Ma usun, et praegu kogu see andmestik, mis, mis Eesti vabatahtlikud ikkagi nagu vaatluste mõttes teevad on päris hästi kättesaadav ja, ja tegelikult on ka üsna kogutud ühte kohta ka, et natukene võib-olla sest kriitilisemad pikk on sealjuures vaja või mida mul täpselt vaja on, kuidas me seda andmestikku tahan kätte saada ja siis valida sobiv võimalus tegelikult, et ma usun, et ma võin öelda, et rahvusvaheliselt on isegi kõige paremini hetkel Eesti elurikkuse andmestik kättesaadavamaks selline globaalne, andma kogukonnagu Global pajudega Information Fassility, see kogub nii Eesti andmed Eesti kohta, noh, kõik need Keskkonnaagentuuri vaatlused siis linnuvaatlejate Pluuto, eff andmed, andmebaasi kogutavad vaatused, rahvusvahelised aine, Churalisti portaali, andmevaatused, pluss ka kollektsioonid, nii meie Eesti kollektsioonide andmestik kui ka kasvõi mingeid Venemaa kollektsioonid, kus on Eestist pärit andmestikku, selle leiab sealt rahvusvahelisest andmeportaalist ja saab päris hästi erinevatel viisidel ka alla laadida, et kas mingi tabel tabeldus faili kujul või ka kaardiinfot loetaval kujul, nii et kättesaadavuse andmestik ja ma usun, ma julgeks öelda, et võib-olla isegi suuremal määral kui, kui selle uuringule vastanud seda võib-olla praegu teavadki, et seal võib-olla natukene tahab teavitamist võib-olla selle info info korrektsemalt süstematiseeritult esitamist, et kuidas see andmestik on kättesaadav. Tegelikult uurisite küsitlesite siis rohkem neid ametkondi ja andmebaaside pidajaid. Aga asja teine külg on ju ka kodanik ise ehk harrastusteadlane kui nii ilusa sõnaga öelda, mis võiks motiveerida inimesi harrastusteadusega tegelema. Ja, ja kui soovime seda motivatsiooni tõsta, siis kuidas me peaksime seda tegema? Et kindlasti see motivatsiooni küsimus on üks nagu kõige olulisemaid küsimusi, et selle pinnal ju seisab püsti kogu kogu ettevõtmine noh, meie selles uuringus seda ei uurinud konkreetselt, aga noh, rahvusvahelisest praktikast ja uuringutest on siis teada, et üks motivatsiooni, selline oluline tegur on kindlasti see, et inimesed näevad ka praktilist kasu oma oma siis osalusest uuringus, et, et see võiks olla ka selline laiem kasu, et kasu ühiskonnale, et see ilmselt sisse otsuste otsustes kajastamine võiks olla üks aspekt ja kindlasti selline tugi ja ja noh, koolituste näol ja tunnustamine on kindlasti hästi oluline ka vabatahtlikele Ma võiksin seda öelda, et sedasama vastutuse jagamine, tunnustuse andmine, et me oleme kasutanud harrastusteadlaste andmeid et seda võimalikult selgelt ja läbipaistvalt teha. Ja tegelikult need andmebaasi lahendused pakuvad praegu päris ilusti selle selle võimalusega kätte et kui ka teadustöödest tegelikult, et sama Džibja Jeff andmebaas võimaldab teadlasel, kui ta sealt võtab andmestikku, kus on näiteks Eesti linnuvaatleja ka panustanud oma vaatlustega. Et kui teadlane kasutab seda andmestikku, siis ta saab viidata tegelikult ka sellele andmekogumine, nii et paneb oma teadustöösse selle viite ja me võime öelda noh, seal on küll neid astmeid on päris mitu. Kuidas jõuda algallikani välja, et, et kodanik X või Y selle vaatluse tegi, aga teoreetiliselt on see võimalik minna teadustöö viitamise juurest välja selle konkreetse harrastusteadlase panusena. Kuidas jõuab üks inimene selleni, et ta hakkab harrastusteadusega tegelema? Võib-olla mõnel kuulajal on, on ka tekkinud siin kuulates selline mõte, et et kui õige sisustaks oma vaba aega harrastusteadusega. Ma võin kohe natukene reklaami teha ühele ühele hästi toredale üritusele, mida ma ise korraldan juba päris mitmendat aastat on Eesti üle-eestiline loodusvaatluste maraton, mis toimub 24 tunni jooksul. Seal järgmisel aastal on ta 11 12, juuni loodusfestivali raames ja see on selles mõttes ma arvan, et Eestis ainulaadne. Et pannakse nii palju jõudu ja ponnistus tõesti 24 tunni sisse. Et siis konkreetsetelt aladelt saada infot Elurikkuse kohta, noh sisuliselt inimesed valivad endale ala välja, mida nad tahavad kaardistada, elurikkuse mõttes tahavad teada, mis liigid seal elavad. Ja siis aitame korraldada seda andmeid koguda ja ka kaasame siis eriala eksperte, kes neid vaatlusi aitavad määrata. Ja seal on muidugi oluline, et oleks tõendatud vaatlused, kui on ikkagi foto olemas siis helihelisalvestus või video, siis saavad eksperdid liigid ära määrata ja, ja meil on. On uhke öelda, et eelmise aasta tulemuste pealt me leidsime ka Ühe uue uue liigi Eestile ühe ühe lesta riigi, nii et et noh, see ongi üks selline konkreetne tulem, milleni sellised suuremad jõu ponnistused viivad, et et leitakse kas piirkonnale uusi liike või teadvusele uusi liike või ka teatud, kui seda tehakse aasta-aastalt, siis ka läbi selle perioodilisusega võime me näha, kuidas mingite liikide levilat laienevad või tuleb mingeid liike ühel hetkel juurde või kaob ära. Ühe sellise võimalusena ma pakuks välja loodusvaatluste maraton Väga hea, väga hea ja seal avastatud lestaliik ei olnud seekord siis mitte kala, vaid oli ülijalgne. Ma kujutan ette. Jah, jah, et oli muulukal olev pahklest ja noh, tõenäoliselt ta ei ole ilmselt nii haruldane, aga, aga kuna oligi eesmärk kõikvõimalikke liike märgata ja raporteerida siis raporteeritiga liigist võib-olla mida muidu või ei viitsita tähele panna, aga et saada üks liik juurde, siis tuli välja, et oh, see üks liik on Eestile uus liik. Kas Monica midagi lõpetuseks veel soovid lisada? Ja et ma tahaksin seda siis ka üle rõhutada, et, et kindlasti see harrastusteaduse arendamise pool on kahepoolne suhe, et ei saa olla ainult nii, et et vaid otsusetegijad kirjutavad ette, et milliseid andmeid meil vaja on, aga kindlasti oleks tarvis siis ka, et harrastusteadus, et vabatahtlikud ja otsuse tegijat omavahel rohkem siis infot vahetasite suhtleksid. Et ja noh, vältida võib-olla sellist olukorda, kus arvatakse, et et harrastusteadus on ühiskonnale riigile selline tasuta lõuna. Et kindlasti selline tunnustamise pool on, on, on selline esimene samm, mis on harrastusteadlaste endale kindlasti hästi oluline ja hoiab alal motivatsiooni. Et võib-olla siis see andmekvaliteedi pool ka, et seda võib-olla ei tasu ka nii-öelda karta, et meie seda jällegi oma uuringus ei uurinud, aga rahvusvaheliselt on seda järjest enam käsitletud ja tegelikult on öeldud, et selline üldkriitika harrastusteaduse projekte suunal, et, et ainuüksi selle tõttu, et harrastusteaduse projekt, et see ei ole võib-olla väga põhjendatud alati et tuleks vaadata siis igat projekti eraldi. Et missugused probleemid seal on andmekvaliteedis ja, ja üldse selles usaldusväärsuse küsimustes. No selline on siis seis praegu harrastusteaduse alal Eestis eelkõige aga maailmas laiemalt ja vestluskaaslaseks. Täna olid Monika Šuškevitš ja Veljo Runnel. Tänases saates oli juttu harrastusteadusest, juttu ajasid Monika Šuškevitš, Veljo Runnel ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on tabas nädala pärast juba uuel aastal, veel uuem, kahe nädala pärast, samuti uuel aastal. Head vana aasta lõppu ja kuulmiseni taas.
