Teadust kõigile uus aasta on käes, vana-aasta on möödas. Nii, nagu heaks tavaks on. Vaatame korraks tagasi. Mida tõime eile teadusaasta 2021, nii nagu see kajastus vikerraadio teadussaates, labor. Kuulame mõned tähendusrikkad saatelõigud uuesti üle. Olen saatejuht Priit Ennet. Paljud meist on kindlasti tähele pannud, et ka äsja möödunud aasta möödus paljuski uue koroonaviiruse ja sellele reageerimise tähe all. Kuid kui paljud meist on teadvel tänaselgi päeval, et koroonaviiruse kurikuulsa oga valgu vastu oli eestlaste kehades antikehi olemas juba enne pandeemia algust? Möödunud aasta 28. veebruaril rääkis laboris Tallinna tehnikaülikooli dotsent Kaia Palm kuidas asjakohane avastus sündis ja kui keeruline oli tulemusi avaldada. Me samuti nagu kõik meie kolleegid Eestimaal eelmise aasta veebruaris-märtsis olime mõjutatud sellest teadmatusest ja soovisime panustada võimalikult kiiresti et ühiskonnale nii-öelda anda tagasi seda teadmist, mida me võiksime ja oskaksime tuvastada. Ja meil tol hetkel Eestis vist ei olnud isegi veel püsti diagnoosimisvõimalused, rääkimata diagnostiliste testidest ja, ja tõenäoliselt ei olnud meil haigeid või vähemalt me ei osanud neid haigeid tuvastada. Kuna aga ettevõttes protovias on aastate jooksul kogunenud päris selline märkimisväärne immuuntroofilide antikehade profiilide andmebaas, siis me võtsime välja sellest andmebaasist erinevalt Eesti inimeste profiilide andmed ja hakkasime otsima lihtsalt, et järsku Covid 19-ga seotud sars kov kaks viiruse Kogavalgul ehk siis spaik Valgul on olemas juba ennetavalt, inimestele on olemasoga valgu vastu vastus, sellepärast et viirused on evolutsiooniliselt kujunenud kujunenud välja ju ikkagi mingisugustest, ürgsematest viirustest ja see selles mõttes see hüpotees oli loogiline ja ennäe imet tõepoolest oligi nii et suurel osal Eesti inimestest kuna me tegime seda uurimust Eesti populatsioonis, on see eelnev ogavalgu vastane vastus olemas. Saatsime kiiresti oma leiu väljapaistvatele teadusajakirjadele ja see toimus märtsikuus. Nad olid meie tulemustest vaimustunud, aga ütlesid, selleks ajaks olid juba esimesed teated ka antikehadest antikehade kest Hiina populatsioonile olemas, et väga tore, näidake nüüd tõesti, et need teie ennustused ka nii-öelda päris viiruse kontekstis midagi maksavad. Koost edukas koostöö Tartu ülikooli juures tegutsevate teadlastega ja ettevõttega Iqos agen. Professor Mart Ustav juhtimisel võimaldas siis seda, et nemad tootsid sellel hetkel diagnostiliste testide tegemiseks surfarmadele oga valke ogavalgu juppe ja meil õnnestus nende käest saada sars kahe ogavalgu valgulisi tooteid ja me tõepoolest kinnitasime seda leidu, et jah, need vered, mis ei ole kunagi näinud Need inimesed, mis ei ole kunagi näinud ega kokku puutunud, Covid 19-ga, nende Veredesenugavalgu spetsiifiline immuunreaktiivsus. Ja kuna sellel hetkel räägiti väga palju sellest oli maikuu eelmine aasta, et on asümptomaatilist viirust ja sümptomaatilisi ja keegi täpselt aru ei saa, kes on nii-öelda haige ja kes on siis nii-öelda sümptomitega haige siis üks selgitus sellele tol hetkel oligi, et arvatavalt kuna meil on olemas sellist eelnevat immuunvastuse näol justkui kaitsvat anti kehalist vastust, siis seetõttu paljud inimesed ei näitagi sümptomeid ja põevad selle haiguse läbi, mitte sümptomaatiliselt. Avaldasime need tööd uuesti väljapaistvatele teadusajakirjadele ja tagasi tuli sealt kriitika. Aga nüüd näidake ära, missugused nendest teie ennustatud anti kehalistest vastustest on neutraliseerivad ja missugused on nii-öelda siduvad ja missugused on neutraalsed, ühesõnaga et see küsimustele viinselt. Kuna see covidi uurimised on olnud ju väga akuutsed ja mastaapsed globaalselt, siis nende küsimuste raskusaste meie jaoks läks kogu aeg keerulisemaks ja keerulisemaks. Vahepeal tuli väga palju töid juurde avaldatud töid. Ja kurioosne selle asja juures on see viirus ajab ülesse täpselt need samad anti kehalised vastused, mida meie detekteerisime inimestel juba märtsis siis kui nad ei olnud üldse veel seda viirust näinud. Maailma majandus on liigestest lahti. Muudki hinnad koguvad kardetavasti kõrgust. Kaubad annetes esineb tõrkeid. Juba mullu kevadel oli selge, et globaalne pandeemia on mõjunud rahvusvahelise kaubanduse logistikale. Osaliselt oli asi ka selles, et ettevõtted ei osanud täpselt, et arvata, mis toimuma hakkab. 18. aprilli laboris, rääkis sel teemal Tallinna tehnikaülikooli logistika vanemteadur Kati kõrbe. Meie jaoks nagu ja üldsuse jaoks tekkis uuesti vestlus ja kõrgendatud tähelepanu selles osas, et mis toimub merevedudega ja mis toimub logistikas. Kui Evergivanni laev kinni Suessi kanalisse. Seda juhtumit me kõik mäletame. Ja tihti tekkisid küsimused, et mida see tähendab kaubavedude jaoks, sest et 10 kuni 12 protsenti merevedudest läbib igapäevaselt või iga-aastaselt Suessi kanalit. Ja rohkem hakkas signaale tulema aja möödudes, mis viisid tähelepanu sellele, et mereveonduses on olnud ülikõrge nõudlus ja konteinerite puudus juba eelmise aasta sügisest eelmise aasta lõpust. Ja see olukord Mizzuessis toimus, ainult võimendas seda, aga võib-olla see oli mingil määral isegi jäämäe tipp. Ja kui pandeemia algas märtsikuus veebruarikuus 2020 siis paljud ettevõtted arvasid, et sellega kaasneb majanduslangus. Sellega kaasneb oluline seisak. Ja tegid oma plaanid vastavalt ja korrigeerisin oma oma tegevusmudeleid. Laevandusettevõtted saatsid osad konteinerlaevad kas remonti või jätsid ära mingisugused väljumised. Loobusid oma tavapärastest tellimustest mereveokonteinerite-le ja tekkis mingil määral ootus seisaku järele. Aga päriselu osutus hoopis teistsuguseks. Et sügisest alates oli näha väga suurt konteinerite puudust ja samamoodi ei olnud ka ladudes ega tootjatel nii-öelda seda tavapärast tellimust toimuvad, nad ei tootnud pärases mahus. Ja, ja kui hakkasid uuesti tulema tellimused konteinerite kuute konteinerite järgi, siis tootmist käivitada ei olnud enam nii kerge. Sest et kui me räägime globaalsetest tarneahelatest, siis mõned kaevandused olid pandeemia tõttu kas suletud või töötasid vähendatud, vähenenud mahus, ehk et isegi toorainete hanked olid raskendatud või olid viibinud. Aga septembriks suudeti viia tootmine suuremat, Hiina tood konteineri tootjatel 300000 konteineri ühiku peale novembriks juba 440000 peale. Ja sisuliselt eelmise aasta kevadel oli, olid need kordades väiksemad need mahud, mida toodeti Nii et ootused olid merekonteinerite järele, et nende järele vajadus väheneb. Aga tegelikult hoopis kasvas. Ja sellepärast, et läbi aku läbi nende ühiskondade kinni olemise läbi riikide sulgemiste toimus. Oluline muutus inimeste tarbimisharjumustes. Et kui inimene oli harjunud, et oma ülejäänud rahast või vabaks jäänud rahast oma püsikulutuste Alt tarbima nii tooteid kui ka teenuseid siis pandeemia ajal teenuseid enam ei olnud võimalik väga paljudes riikides väga suures mahus tarbida. Sul ei olnud võimalik minna restorani, sul ei olnud võimalik minna juuksuri juurde, kinno, teatrisse, hotellidesse, spaades, jõusaali trenni tegema kuni selleni välja, et suures osas jäi raha üle reisimise arvelt. Ja Ühest küljest nendel inimestel, kes elasid range eelarve järgi, tähendas see seda, et jäi tarbimiseks muude toodete tarbimiseks raha üle. Ja teine osa inimesi pidi leidma nagu ära jäänud teenustele alternatiive. Et Eestis ka oli näha ja Euroopas oli näha, et eelmisel kevadel olid kõik nii hulgilaod, kauplused, e-poed tühjaks ostetud kõikidest sportimisvahenditest, et et olgu need kummilindid või hantlid või joogamatid. Väga suur nõudlus oli nende järele, et inimesed saaksid ennast liigutada. Kuidagi alternatiiv sel moel. Samamoodi päris palju tarbiti Euroopas kokku kohvimasinaid pastamasinaid, inimesed ei saanud enam restorani minna, tarbiti rohkem maitseaineid, kallimaid toiduaineid toimus mingil määral tarbimisharjumuste muutmine ja see muutmine tähendas suuremat hulka kaupade ostmist. Sellist suurt kauba nõudluse kasvu ei osanud siis keegi ette näha, kuigi tagantjärele mõnes mõttes tagantjärele tarkus on alati selline täppisteadus ja tundub hästi loogiline. Kindlasti majandusanalüütikud oskasid seda prognoosida ka andud pandeemia on käitunud meie kõigi jaoks väga ootamatult. Et mingil määral on olnud seda, et keegi ei ole uskunud, et see toimub nii laiaulatuslikult. Keegi ei oleks uskunud või ei tahetud uskuda, et tuleb teine laine tuleb kolmas laine, kuigi, nagu teadlased seda ette ennustasid. Ja pandeemia alguses ju loodeti, et suvega see haigus kaob ära, loodeti, et, et äkki mõni haigus lihtsalt iseenesest aastat teeb oma ringi peale ja siis läheb. Aga Covid 19 on osutunud väga targaks ja väga muteeruvaks haiguseks ja kindlasti. Mina võin öelda, et mina eelmise aasta kevadel ei uskunud seda, et ka selle aasta või 2021 kevadel on meil koolid kinni ja terviseameti teatel on distantsõppel. Aga lootus on, et see peaks aasta teises pooles normaliseeruma, kui tänu vaktsineerimisele oleme me suutnud nagu parema kontrolli saavutada selle olukorra vastu saame riike jälle uuesti avada. Inimesed peale riikide avamist asuvat palju ohtramalt jälle pendel läheb vastupidisesse suunda, et kõik need tarbima. Ta jäänud teenuseid neil nagu mesimagusalt tahetakse tarbida ja see tähendab ka kaupade nõudluse normaliseerumist ja teatud kaubagruppides selle vähenemist. Sellised olid siis lootused möödunud kevadel. Mis puutub aga inimkonna saavutustesse maailmaruumi hõlvamise vallas, siis üheks tähelepanuväärsemaks nende seas olid möödunud aastal ajaloo esimesed helikopterilennud või tänapäeva terminites droonilennud Marsile. 25. aprilli laboris oligi neist juttu. Esimest korda kosmoseuuringute ajaloos. Lennutasid ameeriklased Marsi peal helikopterit või trooni, oleneb, kuidas seda nimetada. Tänapäeval sellist väiksemat õhuseadet on kombeks trooniks ka nimetada. Siis Pessoveerensi missiooni osana tõusis Marsi taevasse mitte küll eriti kõrgele lennuseade insenjuity ehk leidlikkus. Toimuvat on jälginud teiste seas ka Tallinna tehnikaülikooli kosmosevaldkonna juht Rauno Gordon, kes on valmis teada saadud ka meie kõigiga jagama. No kõigepealt võib-olla alustaks sellest, et kui nimi lennuvahendil on insenjuviti ehk leidlikkus siis kui palju tehnilist leidlikkust või innovatsiooni oli vaja nüüd selleks et meile maha peal täiesti tuntud tehnika nüüd Marsi peal käima panna? Jah, leidlikkust oli seal vaja päris palju, iseenesest need need tingimused on teada, eks ole, et seal seal marsi peal on ümber Marsi tiirutamas sonde, kes, kes mõõdavad kõike seda ilmastikku ja Marsi peale on ka siis neid Neid kulgurid liikunud, et andmed on teada, et mis, mis situatsioonis see masin peab meil seal lendama. Ja, ja on teada, et nad siit need olukorrad on, on keerulised, et, et kõige halvem on see, et õhk on hästi vähe seda, seda, seda keskkonda seal, mille abil saab nagu õhku tõusta, propellerid tööle panna, siis peavad olema propellerid, peavad suured olema ja peavad olnud väga kiiresti ringi käima. See õhk nii-öelda, kui seda õhuks nimetada võime nimetada, on seal väga hõre. Et selles mõttes võib-olla vastab, vastab sellistele Everesti otsas otsastartimisena. Kusjuures Everesti otsas on veel inimesel peaaegu võimalik hingata, aga Marsi peal ei ole, et Marsil on see õhutihedus, üks protsent sellest, mis maa peal on Everesti otsas, on seal sealpool kolmandik, ütleme ja sellega on veel inimene suuteline, kui ta väga-väga palju ronima ei pea, siis suudab veel, aga Everesti otsa võetakse ka juba hapnikuballoonid kaasa. Et aga Marsi peale see tõesti üks protsent ja sellega inimene kuidagi ellu jääks ja sellest hästi hõredast väga õhukeses atmosfääris on, siis on siis vaja lennata, selleks oli siis sellele troonile missise kaalus, kindlasti oli selle selle kaaluga vaja võimalikult alla viia, et, et oleks nii kerge kui vähegi võimalik. Ja, ja natukene sealtpoolt aitas kaasa see, et Marsil on väiksem gravitatsioon 38 protsenti, marsson väiksem, palju väiksem maast. Aga just atmosfäär on niivõrd hõre. Nii et see tegi jällegi mitu korda raskemaks kogu selle ülesande, nii et see troon siis valmistati selline, et on 1,8 kilo kaaluv ja on tema kohal kaks propellerit, mille läbimõõt on 1,2 meetrit ja kaks propellerid, siis hakkavad teineteisega vastassuunas pöörlema, niimoodi suudab õhku tõusta, et, et see noh, meil siin kõige tavalisem mänguasi, droon on neli, propeller tal ja ja mis on teineteise kõrval, aga siis 2000 üksteise kohale, et, et noh, niimoodi vaadati, et aerodünaamiliselt on see kõige parem, aga tehniliselt on ta natukene keerulisem. Propellerid olid suhteliselt suured sellise kaalu kohta või massi kohta ja, ja käisid siis võimalikult kiiresti. Nii kiiresti kui võimalik, jah, siin tavalises maapealsetes troonidest mõned mõned korrad kiireni peavad need asjad liikuma ja väga suured, sellised propellerite labad vastassuunas siis? Jah, siin on mitu varianti, kuidas seda õhusõidukit õigesti kontrollida, kui lihtsalt on üks propeller, siis, siis propeller pöörleb ühtepidi õhusõiduk seal all hakkab teistpidi ringi käima, siis helikopterile pannakse väike sabatüür, aga teine variant on siis see, et tõesti, et pannakse kaks propellerid, mis teineteise kohal, nii et, et see on siis ilmselt jah, aerodünaamilised. Ta on üks üks paremaid asju, mis opti optimaalse maid, aga tehniliselt jällegi natukene keerulisem, et need veovõllid peavad olema teineteise sees iseenesest ja kaks mootorit tellitakse kohale. Et seda natukene keerukas teha ja samamoodi kas selle juhtimine, et kuidas see nüüd seda täpselt teostada? No selliste suurte propellerite kiireks ringi pööritamiseks peab ka omajagu energiat olevat millelt peab ka insenjootil olema suhteliselt hea aku või lend lihtsalt nii lühike. Ja, ja kõik need asjad aku väga täpselt optimeeritud ja kui pikalt seda lendu saab, saab teha, et neid, neid kõiki asju sai hästi hoolega läbi kaalutud seal NASA inseneride poolt ja, ja siis leitud selline selline peen tasakaal. Et tõesti need lennud ei tehta väga pikad, et ei ole, seal, ei olnud plaan väga pikki lendu teha, ütleme ka kilomeetrite kaugusele ja niimoodi, et pigem kõige olulisem oli lihtsalt, et kas see kontseptsioon töötab, et katsetada demonstreerivad tõesti, et me saame hakkama sellega, et ehitame drooni, mis seal lendab? Just selline peen tasakaal leida, eks ole, et kogu see asi oleks liiga suure raske, nii et selle saaks üldse sinna Marsile kohale toimetada. Ta on, ta on suhteliselt väike, võrreldes selle ülejäänud Ruberiga selle kulguri ka seal, et, et see on selline suure suure auto või selline maastikumaasturi suurune Rover. Ja, ja tema siis paiguta paigutas jah kõvalt. Ta lasi siis pinnale selle, selle drooni sõitis sealt kohalt ära ja siis kaameraga eemalt jälgisid, kuidas seal n nagu kulgeb ja oli näha, et lend kulges, kulges päris hästi, tegelikult. Ja esimene lend, mis nad tegid, oli siis esmaspäeval ja see oli kuskil 30 sekundit, oli 39 sekundit ja tõusid kolme meetri kõrgusele. Hõljusid seal. Õnneks on selle kohta ka videost näha, kuidas ta tõuseb. Hõljub, laskub, et need põhi põhietapid said tehtud ja oli ka isegi videost näha, kuidas ta natukene pöörab, pöörab ühte külge teist külge. Praeguseks ajaks on teine lend. Ja nüüd on isegi teine lend tehtud, et, et tõesti, et tuli just uudis, et nad tegid teise lennu, mis olid natukene pikem, oli seal 50 sekundit, kaks sekundit. Ja sellega tõusid natukene kõrgemale ja isegi liikusid ka külgsuunas. Et niimoodi väikeste sammudena ettevaatlikult katsetades, et kuidas need asjad lähevad. Tänaseks päevaks on Marsi trooninud ei teinud juba 18 lendu ja olnud õhus kokku 32 minutit ja 51 sekundit. Võib ehk juba ettevaatlikult öelda, et mida aeg edasi, seda enam maa sarnaseks Marsi elu saab. Kunagi, kui Marsil asuvad elama inimesed ja seal arenevad võib-olla ka juba uued keeled ja kihelkonnad, siis küllap mine tea, võib nendegi kohta juba üht-teist ette aimata. Võib vabalt olla, et tulevased marslased teevad olenemata emakeelest selget vahet sellistel vahvatel kujunditel nagu Buba ja kiki. Ja nii jõuamegi nüüd ühe maapealse suure rahvusvahelise keeleteadusliku uuringu juurde, mille tulemusi on möödunud aastal avaldatud kevade poole ajakirjas Scientific ripoots ja sügisel ajakirjandus filosoofikalt ränzaction ja milles osalesid ka Tartu Ülikooli foneetikud Eva Liina Asu Garcia ja Pärtel Lippus. Jutt oli nendega uuringust uuringu aluseks olnud katsetest 28. novembri saates ja saan aru, et katse seisneski siis selles, et katseisikutele näidati neid kujundeid, Buba on siis selline noh, võiks öelda sinna amöövias müübjas selline värvilaik või, või joonis ja, ja kiki siis selline. Võiks öelda, et selline täht või mõnikord ka plahvatust joonistatakse koomiksites niimoodi neid siis näidati inimestele ja püsite, et kumb siit on Buba ja kumb siit on kiki. Noh, tegelikult need katseisikud siis kuulsid läbi kõrvaklappide sõnu Puuba ja kiki, et nad tegelikult ei näinud neid sõnu kirjapildis. Et jah, et nad neil olid, klapid peas, nad kuulsid sõna pumba ja siis neil paluti valida, kumma kujundiga siis see sõna nende meelest paremini seostus. Ja need olid siis 25 erineva keele kõnelejad siis esindasid üheksat erinevat keelerühma, sealhulgas siis indoeuroopa keeled, soome-ugri keeled, eesti keel kausis ja sealhulgas siis eesti keele, soome keele, ungari keel ka, nii et. Ja siis siis sellised erinevad näiteks tiibeti keel oli seal Nalja, korea jaapani keele rühmad, nii et kõik need keeled kokku siis esindavad kümmet erinevat ortograafiat. Kas tuli siis ka välja, et ortograafia ehk siis kirjasüsteem ka mingit mõju avaldab sellele, kuigi inimesed ju kuulasid seda heliliselt, aga, aga siis võib-olla alateadlikult seondub, seondub sellega, kuidas nad oleksid neid sõnu kirjutanud. Või oli see tulemus sellest sõltumatu? Natuke mingi kirjapildi efekt oli paari sellise ühesõnaga vist oli kirillitsa ja ladina tähestikku ja, ja mingid Kreekat ja kreeka tähestikuga oli väike seos kirjaviisi ja, ja selle tähendusega aga, aga pigem selle meie uurimuse tulemus siis osutab sellele, et see efekt on keeleülene ja kirjaviisiülene. Läätse Puubakigi efekt tegelikult toimiski kõikides nendes keeltes, et see oli väga üllatav ja see on tegelikult esmakordne, et see on just see, millega see artikkel panustab. Et seal oli 25 erinevat keelt ja nii erinevatest keelerühmadest Kas keelerühmade vahel ka mingisugust suuremat vahet siis ei olnud, ma saan aru, et soome-ugri, indoeuroopa Tiibeti kõik enam-vähem ühtemoodi Jah, üldiselt enam-vähem kõik ühtemoodi, et see tegelikult viitabki sellele, et, et siis võib-olla siis selle mingisuguse objekti visuaalne kuju on nagu seotud meie hääle häälduselundite või huulte kujuga, kui me hääldame mingit konkreetset sõna, et siis näiteks hääldame sõna Puuba, et võime ka kuuleme seda, et siis meil tekivad juba ajus sellised seosed tsensuursete motoorsete väljade vahel näiteks avatud ja avatud vokaalid ja ümardatud huuled siis ühelt poolt ja siis teiselt poolt siis näiteks kiki puhul, siis on kinnisem suuasend kõrge vokaal i. Kas Buba ja kiki olid ainsad kujundit, mida selles katses näitasite inimestele või? Jah, seda võib pidada jah, natuke selle, selle katse puuduseks, et seda visuaalse kujundi ja kõla seost testiti küll ainult nende kahe sõna peal, et, et kindlasti vajaks see laiemat testimist. Selles katses olid, olid selle efekti uurimiseks ainult need kaks sõna, sellepärast et et lisaks selle katse käigus testiti mõningaid muid selliseid ikoonilisuse efekte, mida kirjeldas siis kevadel ilmunud Kus testiti erinevaid häälitsusi, mis olid mõeldud tähistama erinevaid konkreetsemaid objekte ja abstraktsemaid objekte ja tegevusi. Ja selle katse osa eesmärk oli ka uurida seda, et kas kas inimesed erinevaid häälitsusi siis suudavad samade tähendustega seostada kultuuriüleselt. Need helistiimulid selles katses olid pärit ühelt selliselt keelevõistluselt, kus, kus osalevad meeskonnad said ülesandeks siis no põhimõtteliselt luua uus keel, mis ei ole seotud ühegi teise keelega, väljendada kuidagi oma häälega erinevaid tähendusi, näiteks olid seal siis sellised mõisted nagu mees, naine, laps. Oo. Mees naine, laps. Siis sellised asesõnad nagu üks ja palju. See ja too ja siis mõned sellised tegevused nagu sööma magama. Aga siis ka tikkima ja. Lööma. Ja seal nende mõistete hulgas oli, olid siis osad olid sellised nagu konkreetsemad asjad seal puuvili, sellised. Noh, mida võiks öelda, et meil on võrdlemisi lihtne kuidagi häälitsusega edasi anda, aga siis noh, selliseid abstraktsemaid mõisted nagu, nagu too Mis ei ole nii nagu häälitsusega selgesti edasi antav ja siis selle katseisiku ülesanne oligi kuulata neid häälitsusi ja otsustada, et mida see võiks tähendada. Et selles mõttes need tulemused olid muidugi ootuspärased, et et neid konkeetsemaid ja, ja häält tegevaid asju tuvastati selgemini ja, ja abstraktsemaid asju, mis mingi häälega ei seostu väga hästi tuvastati halvemini, aga kõiki neid tähendusi siiski kõikide emakeeltega katseisikud tuvastasid siis üle juhusliku määra. Aga üldkokkuvõttes tuleb siis välja, et sõnade kõlal ja üldse helidel siis ja sõnade tähendusel on seos üle üle juhuslikkuse olemas. Kosmoseuuringute vallas pani möödunud aastale märkimisväärselt tähelepanuväärse punkti James Webb'i kosmoseteleskoop mis startis pärast mitmeid edasi ka mesi lõpuks edukalt esimesel jõulupühal ja tõotab nüüd aluse panna uuele ajastule kosmosevaatluste ajaloos. Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi tähefüüsika teadur Tõnis Eelmäe rääkis veebiteleskoobist 19. detsembri saates ja tõi ka lähemalt esile, milles seisneb uue teleskoobi puhul edasiminek praeguse tippkosmoseteleskoobi Hubble'iga võrreldes. James Webb'i kosmoseteleskoop on kõige suurem kosmoseteleskoop senimaani. Hubble'i kosmoseteleskoop ei ole ka mitte pisikene. Maapealsete teleskoopidega võrreldes, küll on ainult 2,4 meetrise peapeegliga. Seest asub see teleskoop kosmoses, kus maa atmosfäär vaatlusi ei sega. James Webb'i teleskoobi peegli läbimõõt on seevastu kuus ja pool meetrit, mis on läbimõõdust kah suurem, aga veel olulisem palju suurema pindalaga võrreldes Hubble'i kosmoseteleskoobiga. Mille poolest veel seimis veebikosmoseteleskoop Hubble'i kosmoseteleskoobist erinev suurus? Ja suurus on see kõige silmatorkavam osa sellest veel hästi oluline tööpõhimõte mõttes väga oluline. Need kui Hubble'i kosmoseteleskoop põhiliselt vaatleb nähtavas valguses aga ka ultraviolettvalguses ja lähedases infrapunakiirguses siis Jens webi teleskoop on mõeldudki tööks eeskätt just infrapunakiirguses ja nii-öelda nähtavat valgust näebki ainult kõige kõige punasemat nähtavat valgust põhimõtteliselt. Et mida meie oma silmaga veel näeme, kõige punasemaks valgustavad seda veel simsi, Webbi teleskoop ka näeb. Aga põhilised uuringud on kõik infrapuna lainealas. Mida võimaldab infrapuna laineala paremini jälgida, kui nähtav valgus? Infrapunakiirgus valdavalt siis on soojuskiirgus ja seal on kaks põhimõttelist sellist põhjust, miks tahta infrapunakiirgus üleüldse midagi vaadelda. Külmad objektid kiirgavad seal, mida nähtavas valguses võib-olla üleüldse nähagi ei ole. Ja nende külmade objektidega noh, osaliselt võib-olla ka seotud on kosmiline tolm ja infrapunakiirgus tuleb kosmilisest tolmust küllalt hästi läbi. Et kosmiline tolm nähtavas valguses väga edukalt varjab seda, mis selle taga on. Aga infrapunakiirguses ei ole tolm, suurem asi varje. Ja seetõttu me näeme näiteks neid taevakehasid, mis on kas mingi lihtsalt tolm pilve taga või võib-olla mis isegi veel huvitavam astronoomide jaoks neid taevakehasid, mis on mingisugused tolmuümbrise sees, no näiteks tekivad tähed või tähtede ümber tekivad planeedid. Need on märksa paremini nähtavad. James Webb'i teleskoobi Hubble'i teleskoobiga. Tseemsfebi teleskoobi abil loodetakse näha aga kõige esimeste tähtede ja galaktikate valgust loodetavasti. Et kui meie universum oli väga noor, mõned sa oled neljandat aastat võib-olla vana siis tekkisid seal esimesed tähed väga massiivsed, mis oma põhjas oma valgusest kiirgust ultraviolettkiirguses. Aga kuna kos universum paisub, siis sellest tingitud punanihke too on see kunagine ultraviolettvalgus nihkunud tänapäevaks infrapunakiirguses. Nii et nähtavas valguses nendest objektidest noh, me ei näe mitte midagi. Aga kui midagi on näha, siis on see just infrapunakiirguses nähtav. Siis selles mõttes näeb James Webb'i teleskoop kaugemale selgemini kui Hubble'i teleskoop Kuigiga. Hubble'i teleskoobist on tulnud palju pilte väga kaugetest galaktikast. Just James Webb'i teleskoop näeb tunduvalt kaugemale võrreldes Habliga. Siis ei saagi võib-olla ette küsida, et mida James Webb'i teleskoobiga loodame näha sellepärast et alati võib sellest piirkonnast, mida veel nii selgelt vaadeldav, ei ole, tulla midagi päris ootamatut. Täpselt nii niimoodi teadus töötab, et see täitsa täitsa uus uurimata ala, valged alad kaardil on, on need, kust võib igasuguseid põnevaid uusi teadmisi leida. Ja kuna kosmoloogia siis kaugused on seotud ajaga, eks ole tänu sellele valguse levimise kiirusele, siis me jõuame ka nii-öelda suurele paugule palju lähemale. Täpselt, et senimaani on enam-vähem kõige lähemale jõutudki suurele paugule just raadiokiirguses või millimeeterlainealas. Et nende kosmilise taustkiirguse vaatlustega ja noh, sealt edasi on juba läheb keeruliseks, et James Webb'i teleskoop päris selle ajani ei jõua, mis oli mõnisada 1000 aastat peale suurt pauku aga, aga siiski üsna lähedale. Praegu on veeb juba poolel teel labraaži punkti päikese, Marii on tal juba avatud. Järgmisena seisab ees peeglite lahti võltimine ja selle kuu lõpus ta kohal ongi. Tänases saates kuulsime tähendusrikkalt tagasi vaatlikke saatelõike möödunud aasta laboritest olen saatejuht Priit Ennet. Usade uue seadusega on kavas nädala pärast elue veel uuema teadusega. Kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
