Teadust kõigile kas põhjamaa karmides tingimustes lähevad must-kärbsenäpi telomeerid kiiremini lühemaks kui Lõuna-Euroopa liigikaaslastel. Mille poolest on tähtis suures Tuumaosakeste põrgutis tekkinud neutriinod ülesleidmine neile ja nendega seonduvatele küsimustele püüamegi täna saates vastuseid leida. Abiks asjatundjad, Tartu Ülikooli linnuökoloog Vallo Till kar ja KBFI osakestefüüsik Andi Hektor. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Must-kärbsenäpp on üks tore väike linnuke, keda me kohtame, no peaaegu üle terve Euroopa, et on päris tavaline, väga tore linnuke. Tema juures on tavaline ja võib-olla veelgi tavalisem see asjaolu, et nagu teisedki linnud ja loomad ja taimed ja seened koosnevad rakkudest rakkude sees, on tuumad tuumades kromosoomide kromosoomi otstes telomeerid. Ja nüüd täna tahakski rääkida ühest niisugusest uuringust, mis vaatles just Euroopa must-kärbsenäpp-ide telomeere ja võrdles neid omavahel. Uuringu tulemused on avaldatud ajakirjas molekila ikolosi. Üks uuringu autoreid Vallo Till, kar Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia kaasprofessor on täna ka laboris. Mu vestluskaaslane. Alustaks võib-olla sellest, et tuletaks meelde inimestele igaks juhuks, mis need telomeerid õigupoolest on. Ja milleks neid vaja? Ja telo merid on nukleotiidi järjestused kromosoomide otstes mis seigudeeri ühtegi valku. Vaid nende ülesandeks on DNAd kaitsta. Ja kui rakk paljuneb, siis kilomeetrid jäävad järjest lühemaks. Nii et teatud arvu raku pooldumiste järel on kilomeetreid jäänud juba nii lühikeseks, et rohkem enam ei jagune. Ja sellisel juhul rakk sureb. Nii et Tilomerid innustavad meile nende pikkus, ennustab, mille vananemist ja mida kiiremini Tilomerid lühenevad, seda kiiremini toimub vananemine. Ja üks hiljutine uurimistöö ka näitas, et just telo müüride lühenemine võib ennustada oodatavat eluiga. Nii et telomeere ja nende nende pikkust ja selle pikkuse muutumist uurida on, on täiesti mõttekas tegevus. Aga miks just must-kärbsenäpi peale seda tegema peab? Maailmas on loomaliike linnuliike ju väga palju. Ja must-kärbsenäpi rasvatihane on metsalindude puhul tavaliseks mudelliigiks. Neid on selles mõttes väga hea uurida, et nad pesitsevad pesakastides ja me saame koguda siis üsna lihtsalt suuri vanimaid, kas või vereproove või siis käitumisnäitajaid. Ja, ja seetõttu on väga mugav teadlastel need proovid lihtsalt kätte saada ja samas teha sisesuuri üldistusi ka teiste metsalindude kohta. Ka Eestis on siis meie töögrupp ainus kes uurib metsalindude käitumist ja elukäigu tunnuseid. Ja ka meie uurimisobjektiks on must-kärbsenäpp ja rasvatihane. Seekord siis must-kärbsenäpp ja mitte ainult Eestis, vaid nagu ka alguses viitasin ikkagi ka mujal Euroopas, Soomes, Inglismaal ja Hispaanias. Et huvitav on see, et mis pärast nüüd selline laiem geograafiline mõõde siia sisse on vaja tuua. Jaam. Lindudel metsalindudel on telo mere uuritud tegelikult üsna üsna palju aga enamik neist uuringutest põhinevad ainult ühe populatsiooni isendite uurimisel. Aga on ju teada, et iga populatsioon asustab yhesugust keskkonda. Need isendid on geneetiliselt sarnased ja need seosed, mis me sealt leiame ei ole väga hea üldistusvõimega, kui me tahame rääkida liigist. Ja kui me nüüd võtame uuringus ja samaaegselt erinevad geograafilised populatsioonid. Ja kui me leiame nüüd mingisuguseid üldisi seoseid üle erinevate keskkondade, samuti isenditel, kes erineva geneetilise taustaga siis need seosed on palju parem üldistatavad ja me saame teha siis järeldusi liigi kohta. Ja meie uuring ongi üks esimesi must-kärbsenäpid ja üldse metsalindudel, mis siis uurib telomeeride ühenemise dünaamikat üle erinevate populatsioonide. Aitäh, aga jõuakski siis nüüd uuringu tulemuste ja järelduste juurde. Kas selgus ka, et erinevate maade populatsioonide son must-kärbsenäpp pilga telomeeride lühenemises erinevusi? Ja tõepoolest, nii see on, et meie uuringus oli sees siis neli või pigem kuus geograafilist populatsiooni, kaks populatsiooni Soomest, Lõuna-Soomest ja Põhja-Soomest üks Eestist need esindavad siis põhjapoolsemaid populatsioone ja Eesti oma oli siis sealt Kilingi-Nõmme kandist kinni KrMS täpselt meie selline pidev uurimisala, kus lindude uuringuid tehtud juba üle 20 aasta isegi veel rohkem ja lõunapoolsemad populatsioonid, üks oli siis Inglismaalt ja kaks populatsiooni Hispaaniast. Ja eelnevate uuringute põhjal on teada, et liigisiseselt, põhjapoolsemates, populatsioonides Tilomiride lühenemine on kiirem ja selle põhjuseks on oletatud siis nii-öelda elukäigu, tempo, sündroomi, ehk siis need isendid, kes pesitsevad kaugemal põhjas, nad teevad rohkem siis vaeva nägema, et endale toidupoolist hankida. Nende energeetilised kulutused on kõrgemad, ainevahetus kiirem ja samuti ka nende oodatav eluiga on seetõttu lühem, hakkas see tähendab, et neil rakud k poolduvad kiiremini sagedamini. Päris seda nüüd ei saaks öelda, sest me võrdlesime selles uuringus ka poegade kasvukiirust ja siin üldiselt need pojad kasvasid sama sama kiiresti. Lihtsalt Deloneeride lühenemine, kui veel üldisemalt öelda, sõltub väga paljudest keskkonna faktoritest, eriti stressist ja on näidatud, et siis elemendid lühenevad koos vanusega. Aga kui Lyndon stressis või on toidupuudus või on kiskjate rohkus või mingisugused parasiidid, siis telomeeride lühenemine muutub kiiremaks ja, ja ka põhja pool elavatel lindudel on siis need keskkonnapiiranguid rohkem ja seetõttu siis arvatakse, et see siis kiirendab lamellide lõhenemist ja, ja siis kiirendab vananemist põhja pool on raskem elu üha rohkem stressi ka lindudel. Ja, ja me leidsime, et kõige pikemad kilomeetrid on Inglismaa populatsioonis ja Hispaania populatsioonis ja, ja tõepoolest, Soome ja Eesti lindudel Undi lomerid lühemad. Ja siis üheks teiseks seletuseks lisaks nüüd sellele elukäigu tempole nii-öelda hüpoteesile on ka see, et keskkonnatingimused, toidu kättesaadavus on paremad lõunapoolsetes populatsioonides, et siis Inglismaal ja Hispaanias kärbsenäpid põhiliselt elutsevad lehtmetsades, kus on toitu rohkem ja on rohkem ka karutiin huntide, rikast toitu. Et on siis need karutinoidid on siis looduslikud antioksüdandid, mis kaitsevad oksüdatiivse stressi vastu ja põhja pool Eestis ja Soomes kärbsenäpid põhiliselt pesitsevad okasmetsades, kus toit on vähem ja ka karotenoide on vähem, et seal on siis näidatud munade põhjaleta, uuritud karotenoide sisaldust munades ja, ja siis lõuna pool on neid rohkem ja siit võib kaudselt siis välja pakkuda. Et üheks seletuseks võiks olla siis võib-olla suurem oksutatiivne stress põhjapoolsetes populatsioonides, mis samuti siis aitab kaasa Tilomeeride lühenemisele. Oksüdatiivse stressi seondub siis jälle peaks meelde tuletama, inimestele seondub siis vabade radikaalidega rakkudes, mis, mis ainevahetuse käigus tekivad ja mis natukene kahjustavad. Täpselt ja siis need antioksüdandid siis nii-öelda vähendavad neid radikaalide arvu. Ja, ja põhimõtteliselt siis nad siis aegustavate lomeeride lühenemist. Kas seda on ka varasematest uuringutest välja tulnud, et kas tõepoolest lõunapoolsed kärbsenäpid elavadki kauem kui põhjapoolsed? Kärbsenäpid näidatud, et tõepoolest ta nende ellujäämus on kõrgem ja noh, muidugi me ei tea täpselt, et kas on nii-öelda sine bioloogine, kõrgem oodatav eluiga või lihtsalt on kihkeid näiteks põhja pool rohkem. Et seda me nüüd täpselt ei oska öelda, et kas need mööda lindudel loomulik surm või tingituna siis mingisugustest muudest piirangutest. Aga, aga seal on näidatud tõesti ette taaspüükide järgi, et lõunapoolsetes populatsioonides on siis see oodatav eluiga kõrgem. Praegu me oleme rääkinud küllaltki lihtsalt Ja arusaadavalt ja loodame, et arusaadavus jätkub telomeeride lühenemise kiirusest erinevates kärbsenäpi populatsioonides aga. Võib-olla saaks ka natuke rohkem detailidesse minna? Jaa, mareiksistelomeride lühenemisest kärbsenäpi näitel veidi detailsemalt, sest uuringu teine aspekte puudutas linnupoegi mitte nimelt vanalinde. Ja meie üheks hüpoteesiks oli ka testida, kuidas siis seoses poegade kasvukiirusega telomerid lühenevad. Ja üldiselt võib siis öelda, et Tilomeride lühenemine ongi kõige kiirem kasvu eas lindudel ja ka ilmselt siis inimesel et näiteks pesapoegadel küll, Me mõõtsime systelomere vahemikus viies päev kuni 12. päev, mil nad siis hakkavad pesast lahkuma, saavad täiskasvanuks, Tilomeerit lühenesid keskmiselt umbes 12 protsenti siis ühe nädala jooksul. Ja lindude jaoks on see noh, muidugi see nädala dimensioon teistsugune, et tema saab siis täiskasvanuks. See oleks siis inimesel võib olla võrrelda siis aastatega äkki midagi taolist. Ja aga samas siis nüüd vanuses vanuses 12 päeva, kuni siis vihaseks saamine vähenevat üle on meil ainult 10 protsenti. Nii et vanalindudel on seal ühenemine palju, palju väiksem. Ja keskendusime poegadele siis selgus, et need pojad, kes on kopsaka maad ja kasvavad kiiremini siis nelga, Tilomeerid lühenevad kiiremini. Ja mis selle põhjuseks võib olla, et mida kiirem on kasv, seda rohkem poeg vajab toitu ja seda kõrgem on ainevahetuse kiirus. Ja sellega seoses siis ka telomerid lühenevad kiiremini. Nii et siin tuleb siis selline tasakaal mängu, et, et kiire kasv on siis hea hea keskkonna tunnus, aga samas seal kadelameerid vähemalt linnupojal lühenevad kiiremini. Ja hetkel me siiski ei tea, kas nüüdse kasvamise ajal tila müüride lühenemine seostub kuidagi ka näiteks oodatava elueaga, et selleks peaksime me neid linnupoegi jälgima siis järgnevate aastate jooksul ja, ja siis mõõtma siis nende taaspüükide sagedust. Kui vanaks nad elavad, kui suur on nende sigimispingutus ja siis saaks nagu teha täpsemaid järeldusi, kas see tõepoolest mõjutab ka siis elukäigu tunnuseid? Aga ma räägin ühest aspektist veel, mis oli huvitav hüpotees meil aga, aga kahjuks ütleme hüpotees ei leidnud kinnitust. Nimelt siis me algselt tahtsime seostada Tilomeeride lühenemise kiiruste, lindude rändeteekonna pikkusega. Ehk siis üksi potis oli see, et põhjapoolsemates populatsioonides on elutempo kiirem ja tõepoolest siis Tilomerit olid seal lühemad kui lõunapoolsetes populatsioonides. Aga nüüd siis on teada, et need must-kärbsenäpid enam-vähem talvituvad samas piirkonnas lendavad üle Sahara kõrbe ja talvituvad troopilises Aafrikas Ghanas, Keenias ja Nigeerias sealkandis. Ja, ja samas siis need linnud, kes hakkavad lendama Eestist ja Soomest, läbivad palju pikema teekonna, kui need, kes alustavad Inglismaalt või Hispaaniast. Ja meie idee oli siis selles, et mida pikem on rännu teekond edasi ja tagasi siis vastavalt kevadel ja sügisel siis ka see on palju suurem energeetiline pingutus. Linnud on kurnatud ja see peaks kiirendama Tilomeeride ühendamist, aga kahjuks me sellist seost ei leidnud. Eksis rändeteekonna pikkus, Lomiride ühenemist ei mõjutanud. See on päris huvitav, see vajab võib-olla ka natukene selgitamist ja nuputamist, et miks see, miks see nii võiks olla? Jah, et oleks veel võimalus võtta uuringusse lisaks kärbsenäpi populatsioon, kes pesitseb siis Lääne-Siberis ehk siis seal Uuralites kandis siis pikeneks rändeteekond veel umbes 1000 kilomeetri võrra ja võib-olla siis selliste pikkuste erinevuse taustal me suudaksime seda erinevuste tuvastada. Kas enam-vähem on vist praegu kõik põhilised teemad üle käidud linnupojad, ränne? Jah, ega seal uuringus rohkem teemasid ei käsitletud, ma ütleks jah niimoodi, et mis selle uuringu nagu see tähtsus on tõepoolest, et et me suutsime või näitasime erinevate populatsioonide võrdluses, et mitmed, siis sellised eelnevalt tõestatud seosed etel Ameeride lühenemine sõltub siis vananemisest. Need leidsid kinnitust siis ka erinevates populatsioonides ja, ja samuti me näitasime, et populatsioonide vahel on üsna sellised suured erinevused Tilomeridele, lühenemise kiiruses ja, ja ilmselt tingitud siis erinevatest keskkonnatingimustest ja lindude kohastumustest lokaalsetele, elupaikadele. Ja, ja kui nüüd võrrelda paralleelselt erinevaid elupaikasid, et siis me saame täieliku ülevaate, kuidas need seosed on liigi iseloomustavad liiki et ainult ühte populatsiooni uurides need seosed ei ole päris täpsed. Siit. Ma arvan, et ei saa väga otsest ja jämedat joont tõmmata nüüd inimese telomeeride peale. Aga selles mõttes, et eluslooduses need need asjad küllaltki analoogselt toimivad, et kui palju siin nüüd sellist seost võib-olla linuuringutel ja inimese uuringute vahel. Põgusalt kursis ka inimese uuringutega ja nüüd see viimane ülevaate uuring, millest me alguses rääkisin kus siis omavahel seostati Tilomeeride pikkust, Tilomeridel ühenemist ja eeldatavat eluiga siis see kehtis ka inimese kohta. Etilomeeride pikkus ainuüksi ei ole väga hea oodatava elu ja, ja vananemise näitaja. Aga kui me nüüd vaatleme Tilomeeride lühenemist mingisuguse ajaperioodi jooksul kasvõi näiteks pori see vahe tagant siis Tilomeeride lühenemine küll võib ennustada inimese oodatavat eluiga. Ja eriti kehtib see vanemate inimeste puhul, kes näiteks saavad kuuekümneaastaseks ja kui siis Mõtta telo merepaariaastase vahega, et siis see peegeldab üsna täpselt juba tema oodatavat eluiga saab mõõta siis vereproovist. Jah, siin on erinevus ka, et lindudel saame mõõta vererakkudest, sest vererakkudes On puna libedes on siis rakutuum olemas, aga inimesele puna libedesse rakutuuma ei ole. Ja inimesele mõõdetakse sisenäiteks verest limpotsüütidest või siis mingid teised immuunrakud, mis on kättesaadavad. Ja ongi näidatud, et just immuunrakkudest mõõdetavat tenorit inimesel sisepeegeldavad siis näiteks vananemise kiirust. Et niisugused lood on siis telomeeridega eeskätt linnuriigis ja, ja eeskätt must-kärbse näppil, sest just must-kärbsenäpi nelja või täpsemalt kuue Euroopa populatsiooni võrdlevast telo Mary uuringust täna jutt oligi vestluskaaslaseks Vallo tilga. Kui must-kärbsenäpid on väikesed linnukesed ja linnukeste telo meerid veel väiksemad ja järjest väiksemaks lähevad siis nüüd hakkame rääkima veelgi väiksematest asjadest, nimelt elementaarosakestest nimega neutriino. Need on nii väikesed osakesed, et ei olegi palju väiksemaid asju, millest üldse rääkida võiks nii-öelda mõistuse piires. Aga põhjus on see, et CERN-is Euroopa tuumaosakeste uuringukeskuses on nüüd esimest korda nähtud neutrinosid. Kuigi see ei ole teaduse ajaloos esimest korda, kui neid on nähtud, aga, aga seal küll. Mille poolest see saavutus tähtis ja eriline on? Sellest on tänases saates valmis rääkima Andi Hektor füüsik keemilise ja bioloogilise füüsika instituudist, kes ka CERN-is palju töötanud on. Jah võib-olla korra hüppan natuke ajaloos tagasi, et miks see, miks see neutriino üldse võib-olla nii huvitav osake on. Et neutriino oli selline võib-olla esimene kord, kui mõelda välja osake, mida praktiliselt ei olnud näha ja mõeldi välja, mõeldi välja, jah, mõeldi välja, noh, oli, on selline osake nagu, mida me tuumafüüsikast tunneme, mis on hästi oluline looduses nagu neutron. Oot, kui neutro laguneb, siis oli vaja seletada seda sellist veider tähtsust, et midagi nagu läheks kaduma selles lagunemisest ja vot siis siis mõeldi, noh nii, nii karmiks ei tahtnud tahetud minna, et nüüd öelda, et energia jäävuse seadus või, või momendi jäävus on rikutud ja mõelda välja ju siis on mingi osake, mida me ei näe, mis tekib seal sellele neutrollin lagunemisel. Ja, ja tollal, kui see osake nii-öelda välja mõeldi, siis noh, see oli niivõrd nagu hüpoteetiline. Umbes osati hinnata ka, milline see mõjustumine selle osakese aine vahel võiks olla, see oli nii nõrk, et saadi aru, et seda lootusetu on seda kuidagi avastada. Aga nagu teadus ikka, ei ole lootusetud asju. Juba juba viiekümnendatel mõeldi välja tegelikult selline kaudne meetod, kuidas neutriinod avastada, et jällegi teatud osakeste lagunemisel ja siis kaheksakümnendatel. No tegelikult juba seitsmekümnendatel läks tööle üks eksperiment, mis küll tulemused avaldas alles kaheksakümnendatel, mis siis esimest korda nii-öelda nägi sellist neutriinod, mis tuli kusagilt ja põrkas millegagi kokku ja siis me nägime, et jah, kui sa kusagilt tuli sinna üks neutriino Ja siis saadi teada, et see väljamõeldud osake on tegelikult ikkagi ka olemas. Juste ta lagunemisest me teadsime, et olemas, aga ta saab ka midagi tekitada, et noh, nii-öelda teine ots, sellel osakese leiti ka üles. Aga noh, ta on selles mõttes tõesti väga põnev osake ta. Igas igas sekundis läheb igast inimesest läbi triljoneid neutriinosid enamik neist tuleb, tekib päikse keskel tuuma erinevatest tuumareaktsioonidest, mis päikse keskel toimuvad nende uhavad meist läbi ja me ei tunne seda, me ei näe seda. Me ei tea neist selles mõttes mitte midagi. Aga neid päikse need teenused on võimalik tegelikult näha, aga selleks tuleb noh, mida tehakse. Ehitatakse sellised hiigelsuured läbipaistvast materjalist detektorid, kõige lihtsam ja odavam on selline suur veetünn, mis tehakse tavalist maa sisse. Ülejäänud kiirgus, kosmiline kiirgus, mis ka veel ümberringi on, ei segaks teda. Selleks tehakse taast kuskil umbes kilomeetri sügavusele, et kaitsta neid ühe teise osakese eest, mida atmosfääris tekib, selle nimi on müü. Ja nüüd tehakse sinna maa alla, tehakse veetünn, mis on tõesti selline suure saali suurune, täidetakse veega ja siis see tünni ümbritsetakse valgusdirektoritega. Ja kui niuks niuks päikseneutriino näiteks tuleb sealt põrkab ühe elektroni seal vees siis tekitavad väikse valgussähvatuse ja tõesti, me saame ära mõõta selle ühe neutriino. Aga nüüd on siis nähtud mitte ainult päikesest tekkinud neutriinasid või üldse mingeid looduslikku päritolu, neutrinosid vaid inimese enda tehtud neutriinasid. Tehisneutriinasid, kui natuke liialdades öelda. Ja need on, need on ütleme nii, et nad on esimest korda, me näeme selliseid neutriinused, msn kiirendist tekitatud huvitavaks või eriliseks teeb neid see, et kuna kiirendis on väga suured energiat, siis me näeme väga energeetilisi neutriinosid, noh sellise kiirendamis CERN-is asub sele, selle nimi on LHC ja noh, võib-olla mõned kuulajad teavad ka, et tema suudab osakesi kiirendada. Energiate siis umbes kümmekond triljonit elektronvolti, väga suur energia. Ja sellise energiamäe tõesti, neutrinosed ei ole kunagi. Füüsikud ei ole tekitanud ja mõõtnud kunstlikku neutriinod, me tegelikult olen mõõtnud, et näiteks tuumareaktorites tekib ka väga palju neutriinod ja sellised neutriinod mõõdetud aga nende energia on palju maganud, madalam nende energia on seal kusagil jällegi miljon korda madalam ehk kuskil megaelektronfondi kandis mis on, mis on ka suure energiaga siiski palju väiksem. Ja tegelikult on ka spetsiaalsetes eraldi eksperimente tekitatud neutriino, Sid, nende energia on, on siis kuskilt gigaelektronvolt ehk 1000 korda väiksem ja nüüd meil on siis 1000 korda suurem 1000 korda kõrgem energia ja, ja Me oleme neid tekitanud siis kiirendis ja nüüd see eksperiment konkreetne eksperiment on esimest korda tõesti nägi selliseid neutrinosid. Kuidas see siis õnnestus ja mispärast on neid raskem näha kui päikese neutriinosid, kuigi nad on väga suure energiaga seal kiirends. Ja need on väga suure energiaga ja noh, iseenesest neid tegelikult mõnes mõttes võib öelda, et neid on lihtsam näha, aga neid tekib nii palju tohutut, palju kordi vähem kui päikesest tulevaid neutrinosid. Seega meil on vaja väga erilisi kompaktseid seadmeid seal, et videost mõõta. Ja noh, teine häda, mis seal on, on see, et need neutriinod tekivad nendes kohtades, kus need Need osakesed, mida sa kiirendi kiirendatakse, prootonid põrutatakse kokku seal nii-öelda põrkepunktis ja siis need neutriinod lendavat, enamus neist lendab laiali väga lähedal sellele samale kiirendi nii-öelda prootonite kiirele ehk on seal on jällegi keeruline mõõta, sest seal on kõik need seadmed, millega neid prootoneid kiirendatakse ja hoitakse seal ringi peal. Nii et see pidi olema üsna kaval eksperiment. Ja noh, kui nüüd päris aus olla, siis mõnes mõttes see neutriinod avastamine selles eksperimendis oli mõnes mõttes natuke nagu tööõnnetus. Sest seitsmelint, mis nad sellisele suure eksperimendi alameksperiment, mis oli mõeldudki tegelikult selleks, et, et aru saada, milline nii-öelda segav kiirgus sellesse selle suure suurema seadme ümber on suur seade ise oli, siis oli mõeldud hoopis teist tüüpi osakeste otsimiseks, mida kutsutakse siis tumeaineosakesteks või veel veel veel üks osakese tüüp pidanud väga hoolsalt otsivad, seal on, nimetatakse tumedaks footoniks. Teoreetilised osakesed, mida me ei tea, kas need on olemas, on olemas või ei ole olemas, aga neid otsitakse, aga see neutriino siit leidnud seade on siis üks väike alamseade selles. Selles suures. Paraadis kas sellel tööõnnetuse tulemusel ka tegelikult mingit teaduslikku tähtsust on? Ja tal on selles mõttes suur väärtus, et nagu ma ütlesin, me oleme neutriino Sid, mõõtnud erinevatele energiatel sellisel energial, nagu nad tulevad päikse seest, see on energiaühik, on siis megaelektronvolt. Me oleme mõõtnud, neutrinosid energiatel gigaelektronvolti ja nüüd me mõõdame neutriino, neutriino, seid enegiatel teraelektronvolti, ehk tegelikult me saame vaadata, kas see, kuidas selline hästi suur teooria, mis osakestefüüsikas kehtib osakestefüüsika standardmudel. Et kas see kehtib neutriinod puhul sel konkreetsel energial ka, sest noh, ütleme ausalt, neutriinod on natuke veider osa standardmudelis nad ei, nad ei ole seal nii-öelda kui teised osakesed, mida me tunneme nagu elektron näiteks või, või positron või kvargid. Need on üsna hästi kirjeldatud standardmudeli poolt, sest neutriino on seal natukene nagu veidras rollis. Kuna ta, noh tema näiteks standardmudel ei ennusta, tegelikult neutriino oleks mass, aga jällegi me teame, et neutriinod on üliväike väike elektronpalju väiksem, aga siiski mass. Nii et neutriinod tasub uurida ja silmas pidada ja vaadata, kuidas nad käituvad ja mida nad teevad. Igasugustel energiatel. Ja kindlasti, et siin minust palju targemad osakestefüüsikud on öelnud, et et on kaks kohta, kus me teame, et meil on vaja nagu uusi osakesi. Et üks on selleks, et seletada neutriino temasse. Et selleks peab olema mingisugune nii-öelda uut tüüpi füüsika, mis on väljaspool standardmudelit. Ja teine koht on siis korraks läbi lipsanud sõna tumeaine. Et seda me ka näeme, seda universumisse oleks nagu mingi ainesarnane ollus. Tõenäosus koosneb mingitest osakestest, seesama mainitud standardmudel, siis jällegi sellised osakesed ei sisalda, millega me saaks seda tumeainet seletada? Kui ajada nüüd juuksekarv natuke veel rohkem lõhki siis tegelikult me teame, et neutriinod ja ei ole ka mitte ainult ühesuguseid, vaid neid on mitut sorti elektron, Dow ja müüneutriino, neil kõigil veel ka omanti osake olemas, nii et vähemalt kuutüüpineutrinosid on olemas. Kui nüüd seal põrgutis põrkuvad kokku prootonid, et kas seal tekib neid kõiki või tekib ainult mõnesid ja mida nüüd seekord lahti niipalju tean, et, et nähti ka täpselt kuut neutriinod või vähemalt sellist neutriino kandidaati, nagu nad tagasihoidlikult kirjutavad oma artiklis. Et huvitav, kas seal nähti äkki kõiki kuut võimalust või siiski vähem tüüpe. Seal kirjeldati tegelikult tekkivat kõik tüübid, et aga neid tekib erineval määral, sest need protsessid kaks prootonid kokku põrkavad, siis protsess on väga keeruline, seal tekib väga palju erinevaid osakesi. Seal tekib kõiki tüüpi neutriino seal aga, aga kui ma nüüd õieti välja lugesin sellest teadusartiklisse, siis nemad rääkisid seal põhiliselt Auneutriinodest, ehk see on üks, üks konkreetne eutriinode tüüp, et samamoodi me nagu meil on kolm generatsiooni osakesi, on elektronkõige, tuntum, võib olla esimese generatsiooni osake elektron siis on müü, mis on kõige tuntum, võib-olla teise generatsiooni osake siis tau lepton on siiski võib-olla kõige tuntum, kolmanda generatsiooni osake igas generatsioonis istub siis ka kaks neutriinod, siis neutriino ja antineutriino, et jah, nagu sa ütlesid, kuus tükki on siis kokku. Kas see tuleb sellest, et tauneutriino Sid on lihtsam avastada selle seadeldisega, mis seal on, või tekib leid lihtsalt prootonite põrgetel rohkem? Nii palju, kui ma aru sain neid on selle konkreetse seadmega lihtsalt lihtsam avastada. Et ma ei lugenud sealt kusagilt välja, palju neid täpselt tekib seal, kas üht, aga ma kusagilt ka mäletan seda, et Vistmist Launeutriinust tekib ka rohkem vähemalt selles konkreetses nii-öelda piirkonnas noh, nad, nad ei saa mõõta kõigi nende neutriinlastamis igaveses igas suunas laiali lendavad aga teatud ütleme nurga vahemikus seal võib-olla siis domineerivad näiteks Downetriinud Ja see seade ise tehniliselt vist minu teada erineb nendest seni kasutatud neutriinodetektorid tast. No tal on ikkagi sellist raskeid metalle on seal sees, mis, mis neutrinosid pidurdavad või millega neutriinod on tõenäolisem, kokku põrgata. Ja, ja siis seal nende raskemetallikihtide vahel on siis nii-öelda fotoplaadid piltlikult öeldes, kuhu nad siis neutriinod oma jälje jätavad? Ja et see seadus on see huvitav, et see on nagu selline näiteks kaks, kaks või kolm põlvkonda vana tehnoloogia, mida osakestefüüsikas kasutati, et on, on sellised pliistri mingist raskest hästi tihedast metallist kõrge tihedusega metalliliste plaadikesed kus siis neutriinod tõesti väga harva siis neelduvad ja mis seal, mis seal juhtub, kui ta neeldub? Ta tekitab noh, nii-öelda laetud osakeste siukseid väikseid kaskaadikese ja see seal on selline nagu võileiva moodi või hästi paljukihiline võileib siis või tort oleks ise kõige öelda, kus on siis küpsis, küpsis on siis nii-öelda küpsisetort, küpsis on siis metallplaati, seal vahel on see emulsioon, mis on siis, kui meil on küpsisetorti mingisugune kohupiim näiteks ja, ja selles emulsioonis nüüd, kui laetud osakesena tungib neutriinod tekkinud laetud osake, siis ta jätab sinna emulsiooni fotoemulsiooni sellise väikse musta täppi nagu valguski jätab. Kui ta satub fotoemulsiooni peale ja noh, neid kihte on seal palju, aga see seade oli ses mõttes oligi disainitud selline hästi odav ja väike, aga tundes osakestefüüsikadetektorite poolt üsna hästi, siis ma ütlen, see naljakal kombel see vana tehnoloogia, fotoemulsioon teooria tegelikult on tegemas osakestefüüsikas mõnes mõttes kambaki, kuna see on hästi odav ja seda noh, on mõeldud välja selline automatiseeritud tehnoloogia, kuidas see probleem on ju selles, et see küpsisetort tuleb nagu viiludeks lõigata uuesti küpsistesse, et seda seda Potremorsiooni ära ilmutada ja siis näha neid musti täpikesi neutriinod sinna või neutriinod tekkinud osakesed on tekitanud. Ja noh, selle jaoks on välja mõeldud sellised kavalad robotseadmed, mis nüüd lahti lõikavad ja siis skaneerivadka automaatselt ilusti ära need ja siis töötlevad ka automaatselt. Et seal ei ole enam noh, vanasti oli probleem selles, et see oli suur käsitöö. Kui tulid paremad aparaadid, siis on vaja käsitööd teha, nüüd saab sellesama töö ära teha robot ja samal ajal me saame teha üliodava sellisena seadme, mis on hästi passiivne, et sa võidki selle visata nii-öelda kuhugi sinna kiirendi kõrvale ja siis ta ei saa esitada, seisab sealpool aastat, ise võtate sealt välja ja ilmutad ära ja siis robot töötleb juba seda, neid andmeid. Aga lühidalt veel kord, millel põhineb see nii-öelda kaasaegsem või nii-öelda seni kasutatud neutriinodetektorid. See on tegelikult natuke sarnane efekt, aga mitte päriselt. Kui me räägime nendest suurtest neutriinod lektoritest, siis seal on hästi olulisel kohal selline nähtus nagu Cheerekovi efekt, ehk seal samamoodi neutriino lendab, näiteks selleks on vaja läbipaistvat keskkonda. Et sireconi efekt tekib siis, kui laetud osake liigub keskkonnas kiiremini, kui valgus siis ta tekitab, mis siis juhtub, on see, et ladu liigub sellel läbipaistvas keskkonnas, tekib selline, nagu lööklaine öeldakse, aga see lööklaine koosneb siis noh, nii-öelda valgusest. Ehk ta tekitab footonid ehk väikse valguskoonuse. Nad on tavaliselt selline sinine valgused. Ma ei tea, kui kellelgi on õnnestunud käia kusagile teadusliku, näiteks tuumareaktori juures, siis mõnikord saab vaadata sealt selliseid aknast. Seal seal on ka selline sinine valgus, mida tekitavad kõik need osakesed, mis siis valgust valgusest kiiremini vees liiguvad. Ja seeläbipaistev keskkond ongi siis tihtipeale vesi ja mõnikord ka jää. Ja mõnikord ka hea, jah, just täpselt ma tahtsingi just jõuda selleni, et seal vesi, see on ja noh, kõige parem on see, kui see on hästi puhas vesi, nagu on näiteks jaapani suurest hektarist superkandes kus on ma nüüd peast ütlen kuskil 10000 võib-olla veel rohkem tonni ülipuhast vett, mis koguse suurt tünnikujuline kamber on siis valgus, ülitundlikke valgus koordistitega ümbritsetud siis ka üksikuid footonid suudavad registreerida, et nad näeksid neid üliväikseid sähvatusi seal sees. Samasuguse bee detektori saab liituda tehnoloodusliku vete looduslikus vees on teatavasti alati natuke radioaktiivset materjali segab ja, ja nagu siin tehti üks suur eksperiment Vahemeres, kus Vahemeri on üks selgema veega meresid siis avastati, et ka seal on üsna palju sellist elutegevust, mis tekitab sellist sinakat valgust. Nii et ka mõned bakterid segavad tegelikult sellist väga tundlikku eksperimenti. Noh, teisest küljest oli tore see, et nad Sartis, esimene artikkel, mida see, see oli antaarese nimeline, eks print seal oli, ma mäletan, seal olid tulemused nii-öelda ja üks, üks peatükk tulemustest oli ka nii-öelda bakterite kohta, nii et ootamatult muutus osakestefüüsikaeksperiment ka bakterite uurimiseks. Aga nagu sa mainisid, on ka jääeksperimendid väga puhas. Sügaval Maal olev jää asub teatavasti Antarktikas ja seal on selline tore eksperiment nagu AIS kiub. Ehk see on siis eesti keeles jääkuubik. Ja seal on puuritud või puuritavaid täpne oleks öelda auruga sulatatud, noh, sellised 50 sentimeetrised augud umbes kolme kilomeetri sügavusele jää sisse, seal on jää jääkiht, tüli, paks, täpselt täpselt lõunapoolusel asutuse eksperiment. Ja siis sinna aukudesse on lastud siis ülitundlikud valgustrossi otsas, sellised valgus alguses muutvad seadmed, neid auke on seal, noh, algselt oli seal paarkümmend, tehakse kogu aeg juurde, nüüd on neid juba võib-olla sadades, ma ei teagi täpselt. Ja valgussignaal kogutakse kokku arvuti peal siis nii-öelda rekonstrueeritakse täpselt selle, mis seal täpselt juhtus. Et mis tüüpi neutriino ja mis energiaga siis sinna sinna jää sisse jõudis. Aga CERNi suur põrguti praegu on välja lülitatud, varsti lülitatakse jälle sisse tagasi. Siis võib ju loota, et et see kihiline küpsis või või kohupiimatort hakkab, hakkab seal uue hooga neutriinasid avastama ja uurima siis plaan on. Ja selline plaan on, et see Faseri nimeline eksperiment noh, see oli nii-öelda alles, kui ma nüüd õieti aru sain, see oli alles nii-öelda esimene katsetus sellele eksperimendile, et sealjuures on üks suurem seade, mis, mis hakkab ka neutriinod mõõtma ja nad kavatsevad seda väikest nii-öelda küpsisetorti ka vist natuke suuremal kujul uuesti teha. Neutriino uudis, et ennast tuleb sealt veel tükk aega. Selge, aga nüüd me oleme ennast kurssi viinud praeguse seisuga eutriinode uurimisel ja eriti sellega, mis nüüd CERN-is on korda saadetud. Vestluskaaslaseks. Tänases saates oli juttu kärbse näppides, dianeutriino tast juttu ajasid Vallo Till, kar Andi Hektor ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni idas.
