Teadust kõigile inimene on uudishimulik ja muudkui uurib maailmaruumi, võttes kasutusele üha moodsamaid tehnikaseadmeid. Näiteks stardib jõululaupäeval James Webb'i kosmoseteleskoop. Kosmosesond Parker sõulard. Proub läbis riivamisi Päikese atmosfääri ja eesti teadlaste seade hakkab Veenuse atmosfääris hapet mõõtma. Neist asjust räägivadki täna Tõnis Eelmäe ja Mihkel Pajusalu Tartu observatooriumist. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Inimesi huvitab igapäevase elu rõõmude ja murede kõrval tihtipeale ka see, mis toimub meist kaugemal kosmoses. Täna ongi põhjust sellest pikemalt ja põhjalikumalt rääkida mõne päeva pärast, kui kõik läheb hästi, siis saavad teadlased enda käsutusse täiesti uue ja senistest veelgi võimsama ja tublima kosmoseteleskoobi nimega James Webb'i kosmoseteleskoop. Teine teema, mis ka praegu võiks meeli köita. NASA kosmosesond jõudis päikeseni ja sõitis lausa päikese atmosfäärist läbi. Ja et neid teemasid veelgi lähemalt, et avada on laboristuudios Tõnis Eelmäe, kes on Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi tähefüüsika teadur ja infotehnoloogia peaspetsialist. Niisiis jõululaupäev kui nüüd plaanipäraselt läheb, saab selleks päevaks, mil palju oodatud ja kaua ettevalmistatud NASA kosmoseteleskoop James webi teleskoop peaks startima orbiidile. Seda starti on päris palju edasi lükatud. Loodame, et nüüd see jõululaupäev, kui sümboolne päev jääb kehtima. Räägitud on sellest, et, et veebiteleskoop justkui vahetab välja kuigi mõnda aega on ju ka Hubble'i teleskoop edasi Hubble'i kosmoseteleskoobi, mis on teatud mõttes nii-öelda kosmoseteleskoopide kosmoseteleskoop. Mis teleskoop on James Webb'i kosmoseteleskoop? Miks me peaksime tema väljalennu pärast nii elevil olema? James Webb'i kosmoseteleskoop on kõige suurem kosmoseteleskoop senimaani. Hubble'i kosmoseteleskoop ei ole ka mitte pisikene. Maapealsete teleskoopidega võrreldes, küll on ainult 2,4 meetrise peapeegliga. Seest asub see teleskoop kosmoses, kus maa atmosfäär vaatlusi ei sega. James Webbi teleskoobi peegli läbimõõt on seevastu kuus ja pool meetrit, mis on läbimõõdust kah suurem, aga veel olulisem palju suurema pindalaga võrreldes Hubble'i kosmoseteleskoobiga. Mille poolest veel seimis veebikosmoseteleskoop Hubble'i kosmoseteleskoobist erineb suurus? Ja suurus on see noh, kõige silmatorkavam osa sellest veel hästi oluline tööpõhimõte mõttes väga oluline need kui Hubble'i kosmoseteleskoop põhiliselt vaatleb nähtavas valguses, aga ka ultraviolettvalguses ja lähedases infrapunakiirguses siis Jens webi teleskoop on mõeldudki tööks eeskätt just infrapunakiirguses ja nii-öelda nähtavat valgust näebki ainult kõige kõige punasemat nähtavat valgust põhimõtteliselt. Et mida meie oma silmaga veel näeme kõige punasemaks valgustavad seda veel Seimpsi Webbi teleskoop ka näeb, aga põhilised uuringud on kõik infrapunaLainalas. Mida võimaldab infrapuna laineala paremini jälgida, kui nähtav valgus? Infrapunakiirgus valdavalt siis on soojuskiirgus ja seal on kaks põhimõttelist sellist põhjust, miks tahta infrapunakiirgus üleüldse midagi vaadelda. Külmad objektid kiirgavad seal, mida nähtavas valguses võib-olla üleüldse nähagi ei ole. Ja nende külmade objektidega noh, osaliselt võib-olla ka seotud on kosmiline tolm ja infrapunakiirgus tuleb kosmilisest tolmust küllalt hästi läbi. Et kosmiline tolm nähtavas valguses väga edukalt varjab seda, mis selle taga on. Aga infrapunakiirguses ei ole tolm, suurem asi varje. Ja seetõttu me näeme näiteks neid taevakehasid, mis on kas mingi lihtsalt tolmupilve taga või võib-olla isegi veel huvitavam astronoomide jaoks neid taevakehasid, mis on mingisugused tolmuümbrise sees, no näiteks tekivad tähed või tähtede ümber tekivad planeedid. Need on märksa paremini nähtavad. James Webb'i teleskoobi Hubble'i teleskoobiga. Tseemsfebi teleskoobi abil loodetakse näha ka kõige esimeste tähtede ja galaktikate valgust loodetavasti. Et kui meie universum oli väga noor, mõned sajad miljonid aastad, võib-olla vana siis tekkisid seal esimesed tähed väga massiivsed, mis oma põhjas oma valgusest kiirgust ultraviolettkiirguses. Aga kuna universum paisub, siis sellest tingitud punanihke tõttu on see kunagine ultraviolettvalgus nihkunud tänapäevaks infrapunakiirguses. Nii et nähtavas valguses nendest objektidest noh, me ei näe mitte midagi. Aga, aga kui midagi on näha, siis on see just infrapunakiirguses nähtav. Siis selles mõttes näeb Seimzuebi teleskoop kaugemale selgemini kui Hubble'i teleskoop. Iga Hubble'i teleskoobist on tulnud palju pilte väga kaugetest galaktikast. Just James Webb'i teleskoop näeb tunduvalt kaugemale võrreldes Habliga. Siis ei saagi võib-olla ette küsida, et mida James Webb'i teleskoobiga loodame näha sellepärast et alati võib sellest piirkonnast, mida veel nii selgelt vaadeldav, ei ole, tulla midagi päris ootamatut. Täpselt nii niimoodi teadus töötab, et see täitsa täitsa uus uurimata ala, valged alad kaardil on, on need, kus võib igasuguseid põnevaid uusi teadmisi leida. Ja kuna kosmoloogia siis kaugused on seotud ajaga, eks ole tänu sellele valguse levimise kiirusele, siis me jõuame ka nii-öelda suurele paugule palju lähemale. Täpselt, et senimaani on enam-vähem kõige lähemale jõutudki suurele paugule just raadiokiirguses või millimeeterlainealas. Et nende kosmilise taustkiirguse vaatlustega ja noh, sealt edasi on juba läheb keeruliseks, et James Webb'i teleskoop päris selle ajani ei jõua, mis oli mõnisada 1000 aastat peale suurt pauku, aga, aga siiski Üsna lähedale, kas webi teleskoobi tehnilised lahendused pakuvad ka midagi uudset, enneolematut? Me teame, tehnika ju areneb ja, ja hapli missioon on ju kestnud üle 30 aasta. Nii et kas jampsi läbi teleskoobi pardainstrumentide seas on ka midagi tehniliselt enneolematut või läbi murdelist või nii-öelda riiulitoodang. Riiulitoodangut ei olegi kindel, kas seal on, et teleskoopi on väga pikalt ja põhjalikult ehitatud ja seal on ikka päris sellised noh, uudsed ja mitmes mõttes läbimurdelised tehnoloogiat kasutusel. Nimelt infrapunateleskoobid. Et nad ise ei segaks vaatlusi. Noh, sest infrapunakiirgus on soojuskiirgus põhimõtteliselt. Ja kui teleskoop on soe, siis see teleskoop ise ka kiirgab infrapunakiirgust, segab tema enda instrumente ja seetõttu tuleb jahutada nii teleskoopi kui ka instrumente. Ja James Webb'i ongi niisugune tenniseväljaku suurune viiekihiline päikese nii-öelda vari. Et see teleskoop on alati päikese ja maa suunaste ära varjatud. See vari on alati päikese ja maa suunal ees, nii et ei päike otse ega maa ja kuu pealt peegeldunud valgus ei jõua teleskoobini. Ja seal Chamsweebi pardal siis olid teleskoobi küljes olevad instrumendid on veel ekstra rohkem jahutatud. Inglise keelest nii-öelda võib mitut moodi tõlkida, et et kõige lahedam või kõige jahedam instrumente eales universumis on justnimelt James Webb'i pardal. Ja see kaamera jahutatakse seitsme Kelvini kraadi peale maha. See on ikka tõsine külm, seal on ikka väga külm jah, seitse kraadi üle absoluutse nulli. Et üks erinevus on tegelikult veel Hubble'i kosmoseteleskoobiga mis ei ole tänapäeval, võib olla väga revolutsiooniline, võib-olla, aga kui Hubble'i kosmoseteleskoop tiirleb ümber maa ja seda olnud võimalik ka hooldamas käia siis James Webb'i teleskoop läheb umbes pooleteise miljoni kilomeetri kaugusele maast nii-öelda maa ja päikese lagranži teise punkti. Et see on siis selline punkt, kus maa ja päikese külgetõmbejõud on võrdsed. Aga see punkt asub siis päikesest, poolteist miljonit kilomeetrit kaugemal kui maa. Ja miks ta just seal punktis peaks olema? No see on selline osaliselt stabiilne või metastabiilne punkt. Tegelikult egas kosmoseaparaadil punktis endas ei ole, aga ta tiirleb ümber selle lagransi teise punkti niisugune suhteliselt pika perioodiga orbiidil. Ja noh, see ongi just sellepärast see oluline koht, et, et see punkt võimaldab hoida teleskoopi varjatuna päikese ja maa eest. Et otse otsese valguse eest Maa varjab siis päikesevalguse ära. Ei seal on seesama suur päikesevari, mis on teleskoobi küljes, see varjab mõlemad ära. Aa selge, nii et jah, et ka maalt ja tuleb tõepoolest soojuskiirgust. Jah, ja see instrument on nii tundlik, et, et tõesti see, see noh, üsna väikene maa maa pealt peegeldunud valgus on probleem No Hubble'i teleskoop on vaadanud peale kaugete galaktikate ja tähtedega meie oma päikesesüsteemi taevakehi, kas Chamzuebil ka selline suund, Kawason? Ja kindlasti erinevad Päikesesüsteemi planeedid ja väikekehad kindlasti saavad uuritud, et neid suuri selliseid teemasid James Webb'i teleskoop peaks ongi põhimõtteliselt meie päikesesüsteemi ja siis teiste planeedisüsteemide uurimine ja siis needsamad esimesed tähed ja galaktikad. Et, et noh, need on sellised, need suured teemad ja no loomulikult siit oma lähiümbrusest on meil võimalik tunduvalt detailsemaid uuringuid teha, aga seda on siis võimalik panna sellesse samasse suurde pilti, millesse kuuluvad ka need planeedid teiste tähtede ümber. Nii planeeditekke, ketastes kui ka võib-olla tõesti õnnestub elukõlblikkuse tsoonides pildistada mõnda teist planeeti. Jah, nii-öelda otse saada infrapunapildile jah, hapl, tuues jälle võrdluse selle nii-öelda standardiga on tegutsenud üle 30 aasta. Kui pikka iga võiks ennustada Chavez veebile. Kuna teleskoopi tuleb jahutada, siis tegelikult see jahutamine tihtipeale on seotud või noh, väga madalale jahutamine on seotud vedela heeliumiga, see ühel hetkel saab lihtsalt otsa, see aurab ära ja siis ei ole võimalik enam nii külmasid temperatuure saavutada. Aga kuna see Seim sööbi teleskoop on juba passiivsete vahenditega noh, see päikesevari ja, ja veel seal erinevaid muid tehnoloogiaid on väga külma noh, nii-öelda väga külm niisamagi siis tegelikult küllalt paljud instrumendid saavad veel edasi töötada. Et võib-olla need kõige tundlikumad ja kõige kaugema infrapunakiirguse mõõtmise instrumendid ei tööta noh, rohkem kui võib-olla mõned aastad. Aga ülejäänud instrumendid töötavad niikaua, kui teleskoop töökorras on. Heakene küll, kui seisveebi teleskoop on siis Maalt vaadates päikesele vastassuunas, siis meie tänane teine päevakangelane Parker soola, prog, mis on samuti siis NASA USA kosmoseagentuuri kätetöö on nüüd aprillis juba külastanud päikest ja läbinud isegi päikese atmosfääri ja see tehti nüüd mõne päeva eest teatavaks ka laiemale avalikkusele. No see tundub olevat päris suur läbimurre või noh, vähemalt jällegi sümboolne sümboolne sündmus. Et Päikese atmosfääri ei ole ju ükski kosmoseaparaat seni puudutanud. Kui suur teaduslik tähtsus sellel kokkupuutel on? Jah, see sonar park prob, oli tõesti selle aasta aprilli lõpus jõudis päikesele tsirka 11 miljoni kilomeetri kaugusele. See on päris lähedal, päikeseraadios on umbes 700000 kilomeetrit, nii et see on seal veidi veidi enam kui ütleme veidi vähem kui 20 päikeseraadiuse kaugusel. Ja noh, võib ju mõelda, et, et see on noh, tegelikult, et see on nagu väga-väga kaugel. Aga siiski on see nii piisavalt päikesele lähedal, et varem ei ole mitte ükski aparaat kosmoseaparaat jõudnud päikese atmosfäärini. Ja no see, kuhu siis jõudis Solar Parker Brow välja, oli esimest korda jõuti välja päikse kroonini. Ja päikese kroon on ongi siis põhimõtteliselt see atmosfääri kõige välisem kiht. Jah, seda niimoodi võib ütelda ja raadiokuulajale nii-öelda võrdluseks, et kes on vast paljud on näinud pilte päikese varietusest, päikesevarjutuse ajal on päikese ümber selline noh, hõbedane nagu kuma või, või siuke ongi sihuke nagu krooneks. Ja täpselt seesama ongi sisse, mille sisse jõudis Solar parkeproub. Kui me pildi pealt näeme, sekroon ulatub seal võib-olla mõne päikese läbimõõdukaugusele, siis tegelikult tõesti selle päiksevarjutuse ajal nähtava kroonia mõttes jõudis ta alles üsna üsna sinna välisosadesse. Aga, aga asi seegi, et nüüd tegelikult on teada, et kui kaugelt, siis tegelikult see päikese, kui kaugele päikseatmosfäär lõpeb. Ja selle kevadise päikesele lähenemise ajal leiti, et see välimine piir on pisut vähem kui 19 päikeseraadiuse kaugusel. Ja seda ei olnudki enne teada. Seda ei olnud täpselt teada, et see oli võrdlemisi sihukene lai vahemik, kus arvati, et see võiks olla aga kuna seda ei olnud, seda ei ole võimalik mõõta ilma kohale minemata siis siis lihtsalt ei teatud. Ja, ja see on noh, võib ju mõelda, et mida ma nüüd sellega peale hakkame selle teadmisega aga päikese atmosfääris toimuvad protsessid mõjutavad tegelikult maad võrdlemisi otse. Et nende protsessidega on seotud päikesetuul, mis noh, paremal juhul tekitab meil virmalisi ja ka mõnes mõttes päikesepursked. Et, et need on siis nii-öelda aine väljapursked päikesest, aga need liiguvad läbi seal krooni, see nii-öelda ikka kiirendamine toimub seal Väikse krooni piirkonnas või päikese atmosfääris aine kiirendamine ja kui see siis maaga kokku põrkab siis see võib häirida meie kommunikatsiooni satelliite, neid isegi suisa rivist välja lüüa. Või tee tõsistel juhtudel ka segada elektriliinitööd näiteks põhja või väga lõunapiirkondades, aga noh, pigem põhjapiirkondades Kanadas on näiteks täiesti tavapärane risk. No kui päike juba maa peal nii palju pahandust suudab teha, no mitte küll pidevalt, aga, aga sellistel oma nii-öelda tippaegadel siis kui ohtlik on tegelikult niivõrd lähedal päikesest mööda sõita, ühel ühel suhteliselt kaitseta väikesel aparaadil. No seda ei saa küll öelda Probolex kaitseta, et ta on väga-väga tõsiselt kaitstud, et seal on väga kõrge sulamistemperatuuriga kuumuskaitsekilp ja see on siis pööratud alati päikese poole. Et tegelikult seda Solar Parker probia on nimetatud ka kõige autonoomse maks kosmose aparaadiks. Sest sellel ajal, kui see kosmoseaparaat läheb päikesele väga lähedale, see on siis nii-öelda perifeeliks nimetatakse seda punkti, mis on kõige lähemal päikesele. Et kuidas sinna perifeeria läheneb siis umbes nädala aja jooksul temaga praktiliselt ei saa sidet pidada ja, ja noh, seal on siis väga, väga kuum on vist eeskätt eeskätt võib öelda, et on väga kuum, sest aine on küll seal väga-väga hõre see otseselt nii-öelda, et isegi kui seal on miljon kraadi kuuma, siis see tingimata ei tähenda veel seda, et, et noh, see on selline miljon kraadi, mida me võib-olla kujutaks ette, võtame mingi miljoni kraadise asja pihku. Et see miljon kraadi peegeldab tegelikult osakeste liikumise kiirust. Et aga osakesi on väga vähe Nii et nii-öelda paberil kui nii-öelda, et siis on seal tõeline kuumus, aga, aga see ei kahjusta, kuna kui naine on lihtsalt seal kroonis niivõrd hõre Ta kahjustab aga aeglaselt ja, ja seesama kuumuskaitsekilp tihtipeale sellised kuumakaitsekilbid ka kosmoseaparaatide maale tagasi tulemisel näiteks inimestega koos, et kaitsekilbid, mille tööpõhimõte põhineb sellel, et nad hävinevad põlevad ära vaikselt ja, ja sellega siis tegelikult kaitsevad seda sisemust. Sisemus ei lähe väga kuumaks, aga väljast kogu aeg seda kilpi nii-öelda süüakse ära. Ja jah, et see kuumakaitsekilp on üks asi, aga teine asi on siis veel see, et need instrumendid, millega mõõdetakse siis magnetvälja ja osakeste tihedust seal Päikese atmosfääris, need on tegelikult otseselt päikesest varjus. Sest kui nad varest välja tuleksid, siis nad tõenäoliselt saaks kahjustada, võib-olla isegi sulaksid üles ja mine tea, et need seal on umbes 500 korda rohkem. Energiat saab päikeselt üks ruutmeeter kui maa kaugusel. Et see on päris tõsine, meil on, ütleme jämedalt üks kilovatt, et siis seal on umbes 500 kilovatti ruutmeetri kohta. Aga see, et päikese kroon üldse nii kuum on, sest seal on ju miljonid kraadid, päikese pind ise on on mõni 1000 kraadi, mis on ju ka päris palav, see on tegelikult päikesefüüsikas minu teada üks suur mõistatus. Loodetavasti parkerzola pruup toob siia ka võib-olla mingit selgust, miks, miks see küll nii võiks olla? See on üks põhieesmärkidest. Et saada selgust, millised magnetilised protsessid seal päikese atmosfääris toimuvad, seda on arvatud siiski juba noh, nii-öelda mõnikümmend aastat isegi rohkem. Sest päikest on väga-väga hoolikalt vaadeldud 90.-te aastate teisest poolest saati kosmoseaparaatidega Soho ja, ja sulada enamik saab söövatari. Põhimõtteliselt kogu aeg jälgivad päikest ja sealt on noh, nii-öelda saadud väga-väga palju teada, kuidas päike kaugelt vaadates, eks, et kuidas ta töötab. Ja see on siis põhjustanud piltlikult öeldes päikesefüüsika kuldajastu. Aga on veel terve ports küsimusi tõesti, millele ei saa vastust ilma päris lähedale minemata ja need päris magnetilised protsessid, noh on, selleks on vaja mõõta, magnetväljasid teistmoodi ei saa. Ja, ja seesama Solor parkerboub, seda teeb tegelikult on praegult päikest uurimas ka Euroopa kosmoseagentuuri kosmoseaparaat Solar orbiter ehk siis päikesearbiiter ja Need kaks aparaati koos tegelikult annavad nii-öelda veel täielikum pildi sellest päikese lähiümbruse no keskkonnast ja mis protsessid seal toimuvad. Et seesama päikese krooni kuumutamine magnetväljade abil on kahtlemata üks nendest lahendamata küsimustest. Aga Euroopas on, teab siis natuke au paklikumasse kaugusesse, päikesepark sulab, rõhub, tiirutab ümber päikese järjest madalamale orbiidile. Nii et igal igal möödalennul, ta läheb nüüd edaspidi siis järjest sügavamalt päikese atmosfäärist läbi ja me kujutame ette, et ega ega see protsess lõputult kesta ei saa, et lõpuks ikkagi sulab ka see kaitsekilp tal üles. Ja seal on jah niimoodi, et see neid mööda lendusid on täitsa palju plaanis on 26 tükki ja, ja see aprillikuine oli kaheksas alles. Noh, see ei olnud ainus tegelikult üheksandal augustil oli veel üks ja, ja nüüd oli 21. novembril oli mööda läinud päris tihedalt täpselt umbes suurusjärgus kolm-neli kuud on need olnud ja need muutuvad natuke lühemaks. Et kui kevadel oli 102 päeva orbitaalperiood ja see kõige lähem kaugus oli 11,1 miljonit kilomeetrit, et siis nüüd sügisel see nüüd just äsja toimunud perihheili läbimine oli 9,2 miljoni kilomeetri kaugusel ehk paar miljonit kilomeetrit lähemalt veel. Ja selliseid lend on siis kuus tükki. Aga mis põhjustab selle perihheili kauguse muutumise ja see ajas täiesti järjest väheneb, on möödalennud veenusest. Et see Afeel ehk päikesest kõige kaugem punkt on probil Veenuse orbiidi kaugusel. Ja kui see kosmoseaparaat kohtub Veenusega, siis Veenuse juurest möödalendu on võimalik sättida niimoodi, et see veenus muudaks kosmoseaparaadi orbiiti niimoodi, et see perifeeria päikese kõige lähem punkt nihkus veel päikesele lähemale. Ja päris lõpuks seal 2025. aasta detsembris nelja aasta pärast, siis oleks need möödalennud. Kõige lähedasem on mööda läinud umbes viis tükki kui kõik hästi läheb. 6,9 miljoni kilomeetri kaugusel, mis siis on tegelikult vähem kui 10 päikeseraadiust päikese pinnast? Seega siis tasub jälgida uudiseid päikeselt. Nii nagu ka tasub jälgida seda, mida hakkab meile teatama Seimzuebi kosmoseteleskoop. Aga kui siin juba veenusest juttu oli, siis meie saate järgmises vestluses lähemegi rohkem Veenuse uurimise juurde. Aga seda juttu ajasin, Tõnis Eelma. Teadus areneb ja areneb ka elu otsimise teadus. Lisaks sellele, et Marsilt otsitakse elu, on nüüd peagi suundumas uued sondid meie teise naaberplaneedi Veenuse poole et sealtki hakata elumärke otsima. Ja see tundub küllaltki suur samm edasi võrreldes alles mõne aja taguste arusaamadega selle kohta, kas veenusel üldse tasub elu otsida. Aga tuleb välja, et tasub ja selles missioonis meenusele, mis peagi lahti läheb. Ühes sellistest visioonidest on osalemas ka Eesti teadlased eesotsas Mihkel Pajusaluga Ülikooli Tartu observatooriumi kosmosetehnoloogia kaasprofessoriga kelle juhtimisel on ühele sondile kavandatud ka üks väike seade peale panna. Aga kui palju neid ikkagi lootust on? Veenuselt, mis on ju väga kuum planeet elu leida, see tundub nagu elu ja elu jaoks ikkagi liiga kuum olema. Pinnatemperatuur 400 kraadi ja rohkem. Kust niisugune mõte siis äkki pähe tuli? Jah, lootust ei tahaks mingisugustes protsentides väljendada, aga Veenuse peal tõesti pind on liiga kuum elu jaoks teadaolevat. Aga kui minna Veenuse pilvedesse kuhugile umbes 60 kilomeetri kõrgusele ja siis on seal rõhke temperatuuril isegi maa-sarnased lihtsalt keemia on teistsugune Veenuse pilvedes. Ja siis jutusi ongi põhiliselt siis Veenuse pilvedest kus siis võiks teoorias olla? Pilvedes võiksid, no kas seal on siis linnud või mis elu seal võiks olla? Praegu jah, kui, kui seal midagi oleks, siis eeldatavasti oleks mingisugune selt ainuraksed mis elaksid, mis piisavalt väiksed, et ära mahtuda ka siis üksikute väikeste kolooniatena veenduse, pilve kirkadesse pilvetilgast seal on jah, sellised mõne mikromeetri suurused, mis sinna mahuks, võib olla mitu tükki neid sisse. Ja sellist suurt elu nagu mingisuguseid ja milliseid loomasid või taimesid sellist asja. Gei sealt ei oota praegust, pigem sellised minusugused ainuraksed bakteri sarnaseks. No kui me nüüd mõne sammu edasi veel mõtleme, oletame, et leiamegi elumärke siis muidugi tekib järgmine küsimus, et kuidas see elu sinna on saanud ja, ja see võib avardada meie maailmapilti päris palju. Jah, täpselt, et see ongi tegelikult üks küsin küsimusi ongi, et kui elu leida, et siis tegelikult kuidas on võrreldes maapealse eluga, sest see ütles ka seda midagi selle kohta, et kus te olete maal pärit elu võib olla pärit. Ja sest üks teooria ongi ju see, et, et elu on levinud päikesesüsteemis vähemalt ühelt planeedilt teisele ja mine tea, võib-olla mõne huosuguse kivikilluga kuskilt mujalt saabunud näiteks. Jah, täpselt, et, et jah, et praegu on teada, et kivid liiguvad, kivitükid, meteoriidid tähendab, liiguvad preetor lobalt, et et maalt on leitud Marsilt päritud meteoriit kuu peal on palju maalt pärit kraami ja aeg-ajalt tõesti liigub päikesesüsteemist läbi ka isegi teistest planeedisüsteemides pärit kivitükke. Seega levimine pole võimalik ja, ja eriti eriti efektiivne jätta selle levimine siis Veenuse ja Maa vahel. Ahaa, et me oleme lihtsalt niivõrd lähedal ja orbiidid on kuidagi niimoodi saetud. Jah, põhimõtteliselt küll jah, et tõenäosused on üsnagi suured, kui midagi liigub maja reaalsuse vahel. No nüüd on teada, varsti hakkab Maa ja Veenuse vahel liikuma vähemalt kolm sellist väikest kosmoseaparaati. Tegelikult on neid veel kavas, aga me ei räägi siis praegu ühest niisugusest missioonide seeriast, mille nimi on viinas Lifainder ehk inglise keeles päris optimistlikult ka pealkirjastatud, et Veenuse eluleidja mitte otsida, vaid leida nii et see seab juba päris kõrge eesmärgi. Jah, aga mis ettevõtmine see siis õigupoolest on, on see Euroopa kosmoseagentuur Ameerika kosmoseagentuur või hoopis midagi muud? See on jah, selline omapärane ettevõtmine selle poolest, et see on nii-öelda esimene kord teadaolevat inimkonna ajaloos plaanitakse teha planetaar missiooni ilma suurte kosmoseagentuuridega, ehk siin antud juhul siis on missioonis seltskond koosneb just ülikoolidest, erafirmadest ja rahastus peaks tulema erafondidest põhiliselt ja samuti erafirmadest, kes tegutsevad ise ja, ja võib-olla mõni mõni riiklik valitsus kvant sisse sinna raha. Aga ta on just sellepärast erinevaid, et proovitakse teha nii-öelda sellist kuidas kodanikuteadvust mingis mõtlesite, et test teha, selline muidugi kõik, kõik inimesed, kes sinna seotud on, on nagu tuntud teadlased maailmas. Seega siin ei ole selline midagi väga, väga sellist nurgatagust tagalism, et see on selline proov, et kas õnnestub teha midagi sellisel ootamatul moel, et nagu näha, oli praegust, et näiteks rahvusvahelise kosmosejaamaga suutsid erafirmad tunduvalt kiiremini lahenduse kuidas siin inimesi transportida. Samuti rakettidega teema, et võib-olla sama või teadus, mis andis. Aga mis võiks olla erafirmade huvi sellise asjaga tegeleda, erafirmad peavad ju kuidagi vee peal püsima ja ja omadega toime tulema. Aga on siit ka siis mingit tulu näha neile või, või lihtsalt nad teevad sellepärast et saavad, et, et see on lihtsalt põnev või panevad mingi logo näiteks kuskile sinna sondi peale. Ja siin on mitmeid aspekte, et üks aspekt on lihtsalt, et nad tahavad oma tehnoloogiat kasutada ja selleks on vaja mingisugust eesmärki või mingisuguseid asju, kus ta kasutada. Et siin antud juhul emissiooni esimene Selemissiooniseeria esimene missioon ongi, ongi enamuses siis ühe Ameerika raketifirma siis uue raketitüvi katsetamine. Ja siis sellest anda siis mõistlik põhjus kasutada. Ja, aga muidu üldine teema on see, et, et maailmas on palju inimesi, kellel on palju raha ja nad tahavad kremli huvitavat teha. Ja isegi inimesi on päris palju on maailmas, kes suudaksid oma raha eest ära finantseerida suuri kosmosemissioone. Ilon maski peame näiteks enam aspegis jah, aga neil on rohkem, et ja sellepärast selline kosmosefirma tingimata ei peagi olema kasumlikkus, et mõnikord on lihtsalt selline ta hea on, kui see raha juurde tuleb. Elan maski puhul. Jah, see tõesti on kasumlik, sealdame oma rahadega vähesest. Tegelikult alustas seda firmat enne, kui ta rikkaks sai või võte rikkaks saada, aga, aga praegusega võrreldes. Et aga näiteks Amazoni juht Jeff Bezos tema lihtsalt kaalustas kosmoseturismi jaoks enda firmat. Et minu teada ei ole seal eesmärk olnud raha teinud sellega võib-olla jah, võib-olla paber kusagil on, aga kas see nagu põhja põhiteema tahtsin kohtlus käia? Aga kes siis seekord on need põhilised tegijad, võib-olla neid on nii palju, et kõik ei jõuagi ära nimetada, aga nimetaks mõned põhilised ja jõuaks siis ka selle juurde, et kuidas siis Tõraveres asuv Tartu observatoorium sinna seltskonda sattus? Ja siin siis finantseerimise poolt põhitegija, seni on olnud Ameerika erafond nimega Priixtru Foundation. Mis siis on juhitud Juri Milleri poolt, kes siin üks jah, üks miljardär peaks olema. Et vene päritolu algselt, aga jah, seesama, siis finantseeris selle missiooni eeluuringuteks dokument, mis meil nüüd eelmisel reedel avalikuks läks. Selles dokumendis siis on siis selle esimese uuringu esimese uuringu tulemused, mis valmisid põhiliselt raha eest miseni, pärist, Preikli, Fonationilt ja tõesti sealt ka siis ka meie raha, mille me ehitasime, oli pärit sealt, aga läbimaiti. Et siis on Ameerika siis auditijuht, kes logistud. Ja ma saan aru, et Massachusettsi tehnoloogiainstituut on siis teaduse poole pealt siis juhtiv jõud. Jah, seda siis kuu-missioonikomplekti juhib siis professor Sarasiiger Ameerikas siis ematist ja siis selle ümber kogunenud suurem töörühm, kus on üle 50 siis teadmisi inseneridele maailma kes siis jah, seda on siis arendan nüüd kusagil poolteist aastat. Nii aga suur maailm ja väike Tõravere, et kuidas need kokku said? Siin tegelikult seos selle kaudu, et ma ise olin samas sääres sigari töörühmas tööl neli aastat vahepeal et ma tõin jälle järeldoktorantuuris ja samas ja siis ta kontakteerus infoga, et neil oleks vaja mõõta Veenuse atmosfääris happelisust ja siis põhimõtteliselt uurisid, kas me suudaksime nii välja mõeldud selleks. Ja siis me pakkusime välja instrumendi ja praegust on selles raportis seest välja pakkusime. Lisaks sellele on ka teine instrument välja pakutud. Mis hapnikusensor aga hapnikusensor osas veel on vähem selgus selles mõttes, et see missioon toimub siis apelsin lendaks hapnikusensori puhul on elektritihti küsimus. Aga happesensor on siis praegu juba valmis või vähemalt selle prototüüp on valmis. Kui meil on selline, ütleks, et tööpõhimõtet kirjeldav prototüüp on valmis ehk siis seda eesti keeles ja sellist puh, kontsert, selleni head tõlget ei ole nii-öelda, et ta on, põhimõtteliselt nimetati prototüübiks. Et ühendus on selline minimaalne seade, mis näitab ära, et see metoodika töötab enam-vähem selliste meetoditega, mis, nagu rääkisid pärisfondi peale. Mille poolest peab see sondile minev sensor siis olema erilisem teistest olemasolevatest happelisuse määramise sensoritest et miks mitte panna näiteks väike lakmuspaber sinna peale, mida me koolis oleme kõik kasutanud, mis seal siis erilistel? Erinevus tuleb sellest, et meil on vaja mõõta statistikat Veenuse pilve Tiltades ehk siis see, see sond, mille peale me instrument läheb, on siis teine sundselles missiooni seerias ja selle sondi. Niisiis, mis on siis koosneb õhupallist sellistest Nakondlist, mis selle all ripub. Ja siis põhimõtteliselt meie see hape happesuse sensor lihtsalt mõõdab üksikute pilvetilkade, mis seda sensorid tabavad happelisust ehk siis, kui palju sa pead väävelhapet ja palju seal on vett kokkuvõttes, kas ta teeb vahet ka erinevate lapataleta või, või on eeldus, et seal on just väävelhappe olemas eelsusele väävelhape, üsnagi kindel, et seal põhiline happe, vähemalt. Aga küsimus, et kui palju sa seal on. Ja lootust on, et võimalikult vähe? Jah, täpselt, et loodustavat seal on võimalikult vähe väävelhapet, ehk siis et aprillis on väiksem kui seni arvatud praegu liialt juhtivteooriat. Et tegelikult on võimelise pilvet konsenteeriks väävelhappest ja selles on ikkagi elu päris raske ette kujutada. Aga nüüd, just sellesama uuringu käigus uuriti seda samuti Veenuse siis atmosfääri käitumist siis Paul võimalik poolt, kes on Cambridge'i ülikoolist ja modelleerimine, mis tegelikult näitab, et et Veenuse pilved ei tohiks olla nii happelised kui seni arvatud üheksa ei lähe kokku varasemate mõõtmistega tegelikult saappelises, mida praegu on arvatud. Ja kui nüüd saab valmis ka see hapnikusensor siis, kui suur lootus on praegu nii-öelda enne mõõtmist, et, et me võime seal märgata hapniku O kahte ja kuidas see võib-olla siis meil maal on see kindlasti eluga seotud. Jah, see teenusel on tegelikult varasematest missioonidest, teades seal on hapnikku. Aga kus ja kui palju on see küsimus, et kuna eesmärk ei olnud hapnikku otsida, teda peeti rohkem istumentatsiooni veaks, selle leidmist. See ka selle kohta on vähem infot, aga nüüd just et hapnik ongi see huvitav, et jah, seal samuti tehnilise kontekstis võib-olla biosignatuur, ehk siis see veense kontekstis sellises koguses nagu seal seal varasematest, mis andis teada, on hapnik oleks see on ikkagi väga vähemaaga võrreldes, aga ikkagi, et seda üldse seal on. See on natuke veider, ühesõnaga teatud olevat protsessid, nagu näiteks valguse tõttu Sisvee lõhustumine, selliseid toodaks siis kogusse hapnikku, seal tuleks veidikene, aga mitte nii palju on rikkeid, on vähesel jääkidena. Aga kui me saaksime teadustemaatilisemat mõõtmist või vähemalt teaks täpselt nagu seda on näiteks instrumendid, mis oleks mõeldud ekstraheerimise kontekstis hapniku mõõtmiseks siis me saaksime täpsemaid andmeid selle kohta, mis seal on näiteks piirataksemat ja eriti seda muuta mõõtmistega samas kohas tehtav. No maal on ka anaeroobsed organismi olemas, nii et see hapnik ei ei tähenda veel ühte ega teistpidi tegelikult ise midagi. Tegelikult hapnik on üldkontekst eluks kahjulik. Et ta on mürgi väga mürgine gaas ja kui hapnik hakkas maa atmosfääris laiemalt levima, siis tappis enamuse elust ära kohe. Ja nii siis hilisemad organismid nagu näiteks jah, meie lihtsalt suhteliselt aja jooksul välja arendussüsteemid, millega siis hapnikku siis toksilisust vähendada. See on väga keeruline inimkehas, kuidas tehakse, et kuidas blokeerida hapniku sisenemist mittevajalikesse kohtadesse, kuidas hapniku poolt tekitatud kahjusid korvata? Et see on tõesti maapealse elu, on igapäevane probleem. Eriti hull on taimedele hapnik. Sellist kuus on maa peal, on. Aga jah, tõesti, et hapnik ei ole eluks vajalik, ta pigem kahjulik tegelikult suures plaanis. Ahaa, nii et see hapniku leidmine võib seal olla hoopis nii-öelda negatiivne signaal. Sellest kogusest, mis seal on, tegelikult ei ole, seal seal ta ei häiriks, sest seal on ikkagi väga väiksed seal jäätmeräägime osadest miljonist et seal ei oleks suhteliselt mürgine ja ja, aga seal kontekstis jätab ta nii-öelda väga-väga optimistliku teooria järgi võiks olla mingisugune elusorganismide poolt toodetes, seal on näidatud, on põhimõtteliselt teatud reaktsiooni jadad mis siis kooseluga võimaldaksid hapnikku toota, toota siis Veenuse atmosfääris. Aga, aga jah, et ühesõnaga, see on selline nagu üsnagi selline ääre peal olevad öelda selline, kusjuures isegi nagu veider veider teooria praegu, et see on selline pigem, et et pigem see on nagu väga selline ebatõenäoline juhtum, aga aga jah, et see on asi, mis ka oleks, aga huvitav tõesti, hapnik ära karakteritel korralikult ja siis võib-olla teiste mõõtmistega koos suudaks välja mõelda, et kus tuleb. No eelmisel aastal tekitas väga palju furoori see, et mõnedel andmetel on Veenuse atmosfäärist leitud niisugust küllaltki lihtsat keemilist ühendit nagu fosfaan. Ja, ja seda seostati ka kohe selle võimalusega, et seda võivad tekitada elusorganismid. See ei ole veel päris kindel ka, et kas, kas seda fosfani seal on või ei ole, et neid töid oli, oli vähemalt eelmisel aastal oli mitmes suunas, aga, aga kas nüüd selle missiooni sondide peal on siis ka mõni fosfani andur? Mõnes teadusasutuses loomisel? Sifooni kliima, tegelikult Stefan ise on pigem asi, mida, millele keskenduda väga vähesel ikkagi kokkuvõttes. Et jah, siinsamas selles missiooniraportit, mis välja tuli, et kui kedagi huvitab, saab otsida peenuslais, painder Google'isse tuleb, saab sinna, jõuab kiiresti raporti, nii et seal on ka nii-öelda uus analüüsiandmetest. Et me ikkagi emissiooni konsortsium tegelikult sama, kes selle fosfaani ei avasta taga oli. Ja see, mis on juba Solstsime, jääb selle juures hos vahelisegi taanlasel olemas. Et ja kui seal on ümberlükkamisest kõigile nendele vastuväidetele on seal olemas põhimõtteliselt seal raportis. Aga jah, Fospani otsese avastamine pole tegelikult eesmärk sellel lihtsalt selline nii-öelda kõrvalprodukt tegelikult põhiliselt happesuse vastu ja muud igasuguste pilvetilkade vastu, ehk siis üldise nagu keemia ja siis elu võimalikkuse vastu praegust. Aga annaks nüüd väikese lühikese tervikliku ülevaate ka sellest viina slaifainderi missioonist, et mitu sondi on kavas välja saata, mis on nende ülesanded ja töövõtted ja ajagraafik. Jah, esimees on seerias, siis peaks 2023 startima selle peal on suhteliselt lihtsad instrumendid on hästi kerge, odav ja selle eesmärgiks on tegelikult Veenuse pilvetilkade kuju ja suurust mõõta nühkima süstemaatiliselt ja võib-olla saab ka mingisugust orgaanika helendus sealt välja mõõta, aga see nii-öelda eluede eluks sobilikke tingimusi määra missioonis teine sond on siis mõeldud siis Veenuse atmosfääri eluks sobilikku hindamiseks. Ehk siis see on õhupall, kus siis ka meie sensor peal on, mis teeks atmosfääris hõljudes mõõtmisi. Ja siis prooviks aru saada, et jah, kui happeline seriaalist on, mis keemiast seal ümbruses on ja nii edasi seal just hinnata seda juhtutad. Kui sobiv eluks on äppimas Viljandi kaks ja kolmas missioon selles seerias siis mis on siis kaugemal, et jah, see teine, teine missioon seerias kusagil 2026 võiks startida kolmas siis oleks 2030.-te esimene pool ja selle sees meistri tagasi tuua proov veenuselt atmosfäärist ja nii-öelda jah, see kõige nägu ja kõige uhkem tulemuslikkusest proovis oleks ka mingisugune. Jah, see oleks veel eriti eriti täpiksiil nii-öelda, jah, põnevus üha kasvab, et peame siis nüüd need tulemused ära ootama ja, ja, ja siis lootma, et kõik läheb plaanipäraselt ja hästi. Aga nüüd lõpetuseks veel, kes on meil nüüd selle jutu ära kuulanud, siis on aru saanud, et meie helikvaliteet on päris hea, kõik on hästi kuulda, aga võib ikka aru saada, et tegemist on sellise kaugühendusega, mis, mis ka tõsi on ja tuleb välja mihkel, et sa oled tegelikult praegu Dubais, Ühendemiraatides oled sa seal seoses selle suure maailmanäitusega, mis seal käib või siiski on mingid muud tegemised ka? Tegelikult ma olen siin üldse seoses rahvusvahelise loodusteaduste olümpiaadil ehk siis seda siis jah, olen pead, kus siis see aasta ülivormis, et üks juhendas siia, et ma olen samuti siis Eesti loodusteaduste olümpiaadi žürii esimees ja samuti siis selle rahvusvahelise rootslasest olümpiaadi Eesti põhikontakt. Ja sellel aastal tõesti sellises vormis see üritus, et et meil võistlejad, kooli õpilased, võistlevad Tartus kemikumis täna just just päris hetk praegusel hetkel just peaks hakkama võistlema. Me ajame seda juttu neljapäeval? Jah, ma olen neljapäeval jah, et praegusel hetkel siis varsti on aga võistlema ja enamuses mail Tartus, aga mina olen siin, praegust tahtsid, et üks kindlasti kohale tuleks üks juhenditest ja siis nii-öelda see olen mina praegust selgelt, et teised ei saanud. Aha aha vot niisugused lood on siis ka maailmas, et olümpiaadil käivad, käivad nii-öelda ka rahvusvaheliselt ja üle võrgu, nii nagu meiegi praegu räägime. Aga suur tänu, Mihkel Pajusalu nii-öelda hoiame siis kätt pulsil ja, ja, ja loodame, et see Veenuse atmosfääris liiga happeline ei ole, nii et kolmanda missiooniga siis mõni mõni väike bakteripoiss ka Maale tagasi tuuakse. Tänases saates oli juttu uuest kosmoseteleskoobist läbi lennust päikese atmosfäärist ja happemõõtmisest Veenuse pilvedest. Juttu ajasid Tõnis Eelmäe, Mihkel Pajusalu ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast. Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni idas.
