26. veebruaril toimub Tallinna Peeteli kirikus kontsert öömaastikud kus astuvad noore dirigendi leiu Tõnissaar käe all lavale projektikoor ja Harjumaa keelpilliorkester. Eesti vabariigi iseseisvuspäeva auks kas kõlab kontserdil vaid eesti muusika praegustel noortelt heliloojatelt kui ka tuntud klassikutelt? Kõigest lähemalt on tulnud meile stuudiosse rääkima kaks väga andekat noort. Pille-Riin langeb droon-helilooja ja selle projektijuht ning Karl Tipp, helilooja, saksofonist ning samuti korraldaja. Tere. Tere. Kontsert kannab nime öömaastikud. Mida see pealkiri teie jaoks tähendab ja millisele rännakule viitade kuulajad? No öömaastikud minu jaoks on selline hetk või rännak, kuhu me tegelikult igal ööl läheme ja kogema erinev vaid tundeid ja emotsioone. Ja selle kontserdi pealkiri tegelikult on tulnud ka minu kooritsüklist kus ma siis kõiki neid tundeid ja emotsioone üritan edasi tuua, mis öö jooksul kogeme? Minu jaoks võib-olla isegi teos unenägude aed, võib-olla viitab siis rohkem sellisele teabele materiaalselt unele, et siis, kui me võib-olla hundi tule, Lähme kuskile kondama, mingisugustesse mägedesse ja, või sellistesse aasadele ja metsa näiteks, et tunda sellist ühtsust, et kuidas siis ka valguse puudumisel võivad need kohad, mis meile väga-väga tuttavad tunduvad võivad ka väga algselt hirmutavad olla, aga samas väga kiiresti saab ka kohaneda sellise teistmoodi tunnetega. Enne veel, kui hakkame rääkima teostest, mis siis esmakordselt ettekandele tulevad, siis räägid paari lausega ka juba meile südamesse pugenud eesti heliloojate muusikast, mis siis on koha selle kontserdi kavas leidnud. Pärt Uusberg kirjutas mõned aastad tagasi sellise ilusa kooritsükli Eestimaa atmosfäärid kus siis oli teoseid nii segakoorile, naiskoorile kui ka lastekoorile ja ka puhkpilliorkestrile. Ja kuna mina ei ole kuulnud, et hiljem oleks seda segakooritsüklit veel esitatud, võib-olla ma eksin. Aga siis tunduski selline väga sobilik, kuna ta on seal ka talvena esitatud, siis tundus väga sobilik siia kavasse tuua, kuna ta on ka selline natukene nagu unenäoline minu jaoks. Ja kuna leiu Tõnissaar sel hetkel, kui Eestimaa atmosfäärid välja tulid, ise laulis ka seal kooris siis sealt tuli ka see idee, et tegelikult me mõlemad olime juba laulnud seda ja see oli juba siis väga südamesse läinud. Aga räägimegi siis nüüd nendest teostest, mis esmaettekandele tulevad Ja tegelikult teos, millega me lõpetame õhtupalve, mis on kirjutatud segakoorile ja keelpilliorkestrile see on tegelikult üldsegi selle kontserdi sünnilugu, ma ütleks, sest leiu kuskil aastake tagasi vist tuli minuni palvega, et ta tahaks väga oma õpingute jooksul juhatada siis keldri kestrite, et tal oleks vaja praktikat, et kas ma kirjutaksin ühe loo keelpilliorkestrile. Aga kuna ma olen ise laulnud kooris eluaeg, siis kuidagi põhimõttelist sinna sisse. Ja siis ta ongi selline vist ainus teos sellel kontserdil, mis on selline nagu rahvaviisidel põhinev. Ja mis on siis keelpillidele, segakoorile ja kahele solistile loodud, selline mõnus tunne, suikumise teos, ütleksime, et kui keegi jääb magama kontserdi ajal, siis sa isegi on, ma arvan, pigem kompliment, et järelikult on lugu hästi välja tulnud. Ja selle kontserdi üldsegi seda alustab ka esmaettekanne. Ehk siis kaks esmaettekannet justkui nagu hoiavad embuses kõiki neid teisi teoseid, mis seal vahel on. Ja sellega on üldse selline huvitav lugu, et see teos sündis inspireerituna ühest kontserdist, kus me Karliga käisime. Kas ta oli 100 süntesaatori kontserdist, kus siis üks muusik pani järjest ükshaaval süntesaatorid käima, ehk siis jättis krahvid alla, kuni lõpuks oli ühes ruumis 100 süntesaatorid, mis kõik mängisite erinevaid Graf. Ja siis sealt tekkis idee, et miks mitte teha kooriga midagi sarnast ja midagi ka natukene vabamat koorile, et saaks improviseerida seal vahel. See lugu, millest me siis räägime, siis improvisatsioon taeva. Senistele ja selle taevasinisega on ka see, et kuna ma näen kõik muusikat värvidena, siis tegelikult on see esimene teos, mille ma olen kirjutanud, nii et need noodid vastavad täpselt selle värvikoodile. Ehk siis ma otsisin üles selle täpse värvi meie siin füüsilises maailmas, millist ma näen enda peas, kui ma kujutan ette seda teost, mis kõlama hakkab ja ma otsisin välja, et mis need värvikoodid, mida a'la valgustajad ja sellised inimesed kasutavad ja siis sellest värvikoodist ma võtsin välja noodid, millest siis sai kogu selle teose laad. Ehk siis teos ongi tegelikult ainult viit nooti kasutatud. Ja siis käib üks-ühele selle taevasinise värvitooniga kokku. Pille-Riin ja Karl, kuidas jõudis teie ellu helilooming? Sellepärast et Karl Tipp siin me teame saatest Klassikatähed, kus sa mängisid saksofoni väga edukalt ja pile, ärin sinuga, me oleme siin klassikaraadio toimetuses palju ka koos töötanud ja juba mõnda aega kolleegid olnud, et et see on hästi tore, et noortel on nagu see, et üks ei välista teist ja, ja kõike jõuab ka, miks just helilooming? Naljatledes ikkagi ütlen endale ka, et see kõik sai selliseid muusikateooriatunnist alguse, et kui viisigi täpsemalt harmoonia tunnist, et tulid, hakkasid igavaks muutuma ja võib-olla tahtsin natukene enda moodi mingid armoon järgnemise kirjutada. Eks ta sealt tuleb ka ikkagi, et ma tunnen, et kui mingisuguse teise helilooja teost mängides ma vahel tunnen ka saksofoni peal näiteks ka, et siis ma tunnen, et tahaks mingit oma sellist vimkat sisse visata standa mingis oma panus sellele teosele ja ma tunnengi, et võib-olla sealt heliloomingu selline pisik tulnud ka, et ma tahakski omamoodi teha asju ja miks mitte siis juba siis ka selline algimpulss selline loome, võtta siis millestki teisest, näiteks loodusest või, või see saabki näiteks mingisugust luulest, millest ma alati sõnad mind alati väga väga siis nagu inspireerivad ka. Minule tuli tegelikult helilooming veidi tänu mu emale hoopis mitte selles võtmes, et ta oleks öelnud, et ma võiksin seda teha, vaid ta millalgi gümnaasiumis käisin, viskas üles lause, kuna ma olin mingeid seadeid teinud, kui ülikooli ala mingile vokaalansamblile vaja teha või nii et ta viskas lihtsalt õhku lauset jah, et, et sa oskad seadeid teha, aga et noh, et sa ise midagi nullist luua ei oska siis sealt justkui tülised, näitan sulle nüüd ma ei ütle, et ma tahan ise midagi teha ja sealt sa tegelikult pihta hakkas GSM-i kõne katsetada ja eluaeg kooris laulnud, siis tegelikult ise laulad kõiki näitleja partiisid asju läbi ja siis niimoodi seal tasapisi sünnibki katsetad, mida näiteks mõnus laulda või. Miks peab ikka oma kõrvaga kuulma, aga kuidas kirjeldaksite seda helikeelt, milles loote ja ja kas on ka midagi, mis sellist loomingulist protsessi kuidagi mõjutab? No seda on küll raske keelduda, kuigi ma tunnen, et minu muusika näiteks ka meie kavas siis kaheteosena, nii värve kui unenägude aed on meie jaoks hästi sellised dramaturgiliselt või kuidagi kulgevad. Et ma ütleks, et ta päriselt oleks selline seisundimuusika, et mulle tundub, et seal juhtub nii palju. Ja kui ikkagi kavas ikkagi lugeda teksti ka, et siis tegelikult saab hästi nagu kaasa sellega minna. Et nagu, nagu filmi vaataks nagu mingi film jooksma. Et mul on olnud, ma olen nagu sellest lähtunud, et võib olla ka see toonane, seal oli paari aasta tagune elu, oli selline hästi värvikirev ja hästi palju juhtus elus. Et seda kuidagi nagu selles loos on nüüd juba läinud, kas unenägude aedu nüüd ongi kaks-kolm aastat vana ja siis seda nagu ka juba nagu tagasi vaadates on väga huvitav näha, et kuhu ma ise nüüd olen liikunud ja, ja siis seda nagu peegeldada, et, et kas ma olen umbes samas kohas veel või isegi kaob taas laulda. Aga põnev. Mul on tunnet Malon maastikke tegelikult iga oma teosega, mis kirjutan, mitte ainult söö maastikud ja üldhõlma inspiratsiooni saangi kõigepealt loodusest ja siis me justkui helidega üritan seda taasluua siis, mis mul enda peas on olnud. Ja lisaks on selline huvitav fakt, et minul käivad muusika, noodid ja kõik teosed koos värvidega. Ehk siis ma üritan justkui neid taasluua. Et kui ongi miski looduses kõlab, mis hakkab minu peas kõlama kollasena, siis ma üritan kanootidena seda taaselustada, siis nii-öelda Keda olete te siis kutsunud oma teoseid, aga siis ka armastatud siin Ester Mägi ja Veljo Tormis ja Pärt Uusbergi teoseid ette kandma? No tegelikult meil on suhteliselt sõpradest pandud kokku kapp väga-väga andekad noored, head inimesed, kellega on tore iga reede kokku saada ja teha prooviprojektkoori näol ja leiuon ka Pillerinu üks väga ja väga hea tuttav. Ja on tegelikult tore leiu käel olla, kui nüüd tegelikult ka isegi ta Sibeliuse akadeemia alt tuleb Soomest, vahepeal tuleb nüüd meile proove tegema ja siis seda on nii tore näha, kui ikkagi ei ole Eestiga kontakti kaotanud ja ja mul on isegi täitsa meeldib ka see, et kui on koori kontsert, et siis on hästi pühendatud koorile. Aga mulle tundub ka, et see jaotus, kuidas me oleme Harjumaa keelpilliorkestriga sellise nagu lõimimise loonud, et mulle nii meeldib see, kuidas ta on põimitud kokku, et ei ole lihtsalt, et oleks koorimuusika ja on siis orkestrimuusikaained kuidagi põimuvad nii hästi. Mulle tundubki Peeteli kiriku akustika näiteks saamegi, et kui üks, noh, me meil on tegelikult teoseid, kus me koos mängime, et üks mängib ühes otsas, teine mehed eesotsas siis tegelikult nagu sellises nagu piltlikult kirjeldades tundub, et me saame kuskil võlvi all seal kokku niimoodi et see nagu ideeliselt mulle näiteks nagu resoneerib just niimoodi Kuidas aasta üldiselt teie jaoks alanud on ja mis ootab teid veel ees? Ma arvan, et see aasta on juba praegu olnud väga, väga kirev. Ja esiteks on see kontsert, millega me pidevalt oleme proovi teinud iganädalaselt ja lisaks sellele koosseisule, et me iga kord, kui proovis olev, mõtlen selle peale, et et kui tänulik olla lihtsalt lauljatele, kes iga reede tulevad omast vabast tahtest kohale, ilma et me oleks mingisugune nii-öelda juba valmiskoor. Et see on tõesti kõik, on nii hingega juures lihtsalt tahavad tulla ja laulda ja kogeda midagi uut. Aga kui sellest aastast rääkida, siis Ta on omamoodi selline mänguline, ma ütleks, et järjest tuleb mingisuguseid projekte ja mõtteid. Õpilane seal keskel Draamateatris töötanud ka, ühesõnaga et kuidas seal ka seal oli, selline helikujundamine käib sinu igapäevaelu juurde ka? Mõni mingil määral, see on ka nagu kõigi sinu muusikueluga on hästi seotud ka. Ja, aga mulle tundub ka, et et see näolases aastal on juba alanud väga nagu tegelikult mulle tundub ka, et sinna ei ole enam nagu tagasi minemiseks ruumi, et ma arvan, et see on pigem vist, aga et me saamegi pigem edasi minna, et teeme selliseid üritusi veel, võib-olla tõesti ei jää see projektikoorikontserti viimaseks, mine sa tea. Aga jaa, noh, minul on meil ka see, et õpilased paralleelselt siis praegu ka muusikaproduktsiooni otsa koolis, mis on ka väga äge maailm ja kuidas siis tegelikult on võimalus ka muusikat luua vitantsis nootides või kuidagi on ka võimalik siis elektrooniliselt näiteks luua või näiteks siis salvestada. Et jah, see on väga nagu tore, astuleb. Maastikud, 26. veebruaril, homme algusega kell seitse Peeteli kirikus aitäh, Pille-Riin langetroon ja Karl Tipp. Aitäh teile. Aitäh.
