Mis on loodus? Mida sagedamini ma seda eneselt küsin, seda sagedamini jõuan  ka äratundmiseni, et loodus ei ole lihtsalt kogu omavahel  seotud elusaid või eluta objekte, kive, maad,  merd, puid ja põõsaid, loomi, linde, ökoloogilisi süsteeme,  taksoneid ja mida kõike veel vaid et loodus on inimkonna  jaoks ka võim ja vägi. Usk ja lootus, et loodus on paljudele meist ei enam  ega vähem kui religioon. Mida enam me oma aju natukese ga, seda looduse värki uurime,  seda selgemini tajume ära, et looduse vägi  ja võim käib inimsoomast kõrgelt üle. Ja kui me oleme selle ära tundnud täidab meid austus  ja imetlus selle või tolle ees, mis või kes on loonud siia  miljoneid miljardeid imelisi olendeid. Tänane lugu räägib naerukajakast. Kes on ka rahvakeeli kärgajakas või hoopis niru? Lind on umbes haki suurune, võib elada üsna vanaks,  mõningatel andmetel lausa 30 eluaastani,  aga enamasti jääb vanus siiski alla 10 aasta. Pea on tumepruun, tiibade hoosule otsad mustad,  ülejäänud tiivaosad hallid nagu ka selg,  kael ja keha. Alumine pool on valged. Sellised näevad linnu välja hund sulestikus,  puhkesulestikus on pruunist värvist peas järgi vaid mõned täpid. Noorlinnud on seevastu aga helepruuni, selja  ja peaga ehk siis kergesti vanalinnadest eristatavad. Naerukaaat teevad kõike koos. Lendavad enamasti parvedes või paarikaupa otsivad toitu koos  ja pesitsevad suurtes seltsingutes, mida nimetatakse kolooniateks. Mina vaatlengi kajakaid nende pesitsemist perioodil et näha,  mismoodi käib elu selles temperamentse linnu koloonias. Jälgi madalas vees, märgalal asetsevat kolooniat. Pesad on seetõttu vees, et oleks ikka turvalisem,  et maismaal mööda liikuv röövel ligi ei pääseks. Mätastena veest välja ulatuvates pesades kooruvad mais  juunis väikesed kajakalapsed, kes on imetillukesed,  kirjud sulepallid. Nende värv on selline, sest nii on neid raskem pesamaterjali  taustal näha. Väikesed sulepallid uudistavad esmalt maailma ema kaitsva  tiiva alt kuid üsna varsti jäävad nad üksi pessa. Kui vanemad toitumise hetkel on. Targemad pojakesed tõmbuvad vanemate äraolekul pesa  servadele et mitte vaenlasele silma hakata. Vaenlaseks võib-olla ka lihtsalt võõras naerukajakas,  kes võõrale pesa maandudes ei pelga ära väikeseid  kajakatibusid armutult nokaa materda. Kuna koloonia kohal on pidevalt mingi hulk linde õhus  kes jälgivad ümbrust, siis õhust tulevad vaenlased  nii naljalt ligi ei pääse. Koloonia sees on igal paaril oma kindel ruum pesa ümber,  midagi peetakse omaks ja vajadusel kakeldakse,  kui keegi seda tunnistada ei taha. Üsna pea õpivad kajakapojad selgeks, millal võib julgelt  pesal seista ja vanalindudelt süüa nuruda  ja millal tuleb vaikselt pesa serval risus kükitada. Samuti õpivad nad tundma oma pesa lähimat ümbrust. Söök tuuakse kajakapoegadele kandikul kätte,  mis tähendab kajaka mõistes ema kõhus või nokk. Toituvad kajakad peamiselt loomsest ehk siis selgrootutest  väikestest kaladest, konnadest ja lausa pisinärilistest. Kui vanalind tuleb noosiga pesale, siis antakse pojakestele  palukesed ette ja vajadusel õpetatakse nokkima. Palukesed tuleb kõigepealt muidugi välja oksendada,  mis ei kahanda nende isuäratatavust väikeste kajakate jaoks. Olles juba üsna suured, käituvad nad siiski nagu väikesed  sulepallid ja kogunevad ema juurde toitu sööma  ja hoiavad ta ligi, nagu ta saaks neile ikka veel varju pakkuda. Neli-viis nädalat pärast koorumist on poegades saanud  täismõõdulised kajakad. Nad on võimelised lendama ja noorlindudele omaselt pruunika,  selja ja pruunika peaga. Kuuenädalaselt on noored kaakad juba täielikult iseseisvunud. Looduse usku on tänapäeva inimesel olla lihtsam kui olla  katoliiklane või luterlane, sest looduse usutunnistus on  piisavalt ebamäärane. Ei pea tunnistama Kristuse neitsist sündimist  või surnust ülestõusmist. Piisab, kui ütleme, et mina armastan loodust  või mul on roheline mõtteviis. Ja tõesti, tänapäeva inimesele on loodus sageli kui katedraal,  kus tunda osadust kõiksusega, leida meelerahu  või süüdata mõned küünlad. Ei, ei. Meie täna küünlaid siiski süütama ei hakka,  vaid viime oma kirikusse midagi. Kellele meist ei meeldiks süüa kala? Näiteks lõhe või meriforelli, aga selle jaoks,  et kala saaks näiteks panni peale. Enne seda kalurite võrku tuleb ta kõigepealt asustada siia jõgedesse,  sest looduslik populatsioon on üsna väike. Nüüd võtangi selle ämbritäie meriforelle  ja paneme siia jõkkenad elama. Kalavarude kalakasvatusliku taastamisega hakati Läänemere  äärsetes riikides tegelema juba 20. sajandi algul. Rahva seas väga hinnatud lõhe meriforelli  ja merisiiavarude suurendamiseks ehitati merre suubuvate  jõgede äärde haude maju. Seal hautati jõgedesse kudemisrändele tõusvatelt kaladelt  võetud marja. Eestis tegutseb hetkel vaid üks riiklik kalakasvandus. Põlulas on kalu ette kasvatatud 94.-st aastast saadik. Talukasvatataks siin siin sellepärast, et meil on osa veekogusid,  noh, ütleme, kiirevoolusid jõgesid, kus ei ole ikkagi veel  nii hea see looduslik populatsioon ja nüüd selleks me  teemegi seda tööd, et aidata sellel looduslikul  populatsioonil taastuda, ehk siis me viime noorkalad jõkke ja,  ja loodame, et, et nad siis lähevad sealt merre ja,  ja pärast tagasi kudemis rändel tulles siis asuvad seal  kudema ja, ja taastavad lõpuks ise oma populatsioonid,  need on umbes kümnegrammised, meriforellid,  üheaastased, et need jäävad nüüd aastaks jõkke veel  ja siis lähevad järgmisel aastal alles merre. Pisikesed meriforellid laaditakse autol olevasse basseini  ning sõit Lääne-Virumaa jõgede äärde võib alata. Asustamisega tegelevad töötajad määravad esmalt ära kalade,  uue kodupaiga ehk jõevee parameetrid. Kuule, siin on jahedam veel. Mille alusel nüüd need jõed välja valitakse  ja kuhu lastakse need aastased meriforellid sisse? Meie ei vali ise neid jõgesid, valivad teadlased  ja siis veel keskkonnaministeeriumi kalavarude osakond,  veel kinnitab siis selle plaani. Teadlased on oma seire püükide käigus uurinud,  kas siin jões on või ei ole. Neid kalu, keda me asustame ja kui need ikka üldse ei ole,  siis me aitame seda jõge. Sellega. Lõhe meripoolel ikka armastavad kiirevoolulist  ja niisugust kruusakivi põhjaga ja liivapõhjaga veekogu,  et, et sellist vaikselt voolu ta ei taha,  seal tulevad haugid ja sööb need ära. Selles mõttes ikka nende need õiged kasvualad on,  on kiirevoolulised. Tuleb välja, et pudisoo jõkke lastavad meriforellid on pärit  sealtsamast jõest. Seega jõuavad nad kalakasvandusest ringiga koju tagasi. See meriforell on nüüd küll niisugune, et see ei ole päris  siit ülevalt pärit, aga ta on ikkagi pudisoo jõest pärit. Et meil on seal pudisoo. Jõe suudmes on niisugused koostööpartnerid,  kes seal on moodustanud kolgalahe, kalasta ühingu  ja nemad siis püüdsid sealt neid sugukalu ja,  ja nendest me oleme moodustanud endale sugukarja,  et me võtame ise marja juba, endal seal põlulas. Aga, aga algselt on pärit ikkagi siit jõest. Meriforellile sobilikke jõgesid on Eestis umbes 100 ringis. Lõhejõgesid seevastu on vaid 11. Meie poolt vette lastud meriforellid kasvavad jões veel  aastakese ning muutuvad selle kestel nii väliselt kui füsioloogiliselt. Ikka selleks, et soolasesse merevette minekuks valmis olla. Meie kodumere lõhe kaitseks võttis rahvusvaheline Läänemere  kalanduskomisjon 97. aastal vastu tegevuskava. See nägi ette meetmed lõhe looduslike populatsioonide  tugevdamiseks ja taastamiseks. Kuivõrd on seatud eesmärgid tänaseks täitunud. See lõheplaan, mis nüüd 2000 10-ks tehti,  97. aastal, kinnitati, et selle kohta on nüüd küll kuulda,  et see ei ole täitunud ja ei ole ka Eesti osas täitunud,  aga siiski Eestis osa jõgesid nüüd on sinnapoole teel,  et, et kolm-neli jõge on selliseid, kus on juba on juba  päris hea olnud see iseseisev paljunemine ka. Aga noh, see oleneb ka muudest asjadest,  oleneb sellest, kui kõrge see sügisel see vesi on  ja röövpüügist. Ja sellistest veetasemest oleneb väga palju,  et kui palju seda kala sinna sisse saab tulla üldse. Et mitte ainult sellest, palju ta meres on. Ja siiski lootust on, et seda iseseisvat paljunemist nüüd on  ikka väga mitmes ees, kus teda enne ei olnud. Et muidugi see 50 protsenti võimalikust või potentsiaalsest  võimalusest seda ei ole ühegi juures täidetud. Eestis ka. Kasutegurit vaadata siis, milline see on,  et kui nüüd asustatakse ära palju uuesti välja püütakse. Meie oleme muidugi meriforelliga nii vähe tegelenud,  et meriforelli juures ei ole see kuigi suur see see  asustatud kalade arv, aga siiski needsamad kolgalahe kalurid räägivad,  et siiski päris palju noh, on saakides näha neid lõigatud  rasvauimega ehk siis meie kalu. Aga lõhe puhul on, on läinud nii, et et algus aastatel,  kui ei olnud veel seda looduslikku sigimist lisandunud,  et siis oli kuni 87 protsenti olid lõigatud rasvuimega. Kalad olid kalurite saakides, mida väiksem see arv on,  seda toredam on tegelikult. Kui me Tunnistame looduse inimsoost kõrgemaks suuremaks väeks,  aga seda me just teemegi. Siis muutub parajalt vastuokslikuks niisugune mõiste nagu looduskaitse. Kui me kõneleme looduskaitsest, siis eeldame ju vaikimisi,  et meie, inimesed, oleme suured ja tugevad  ja kaitseme kedagi, kes on väeti ja nõrguke. Aga loodus on kõike muud kui väeti ja nõrguke. Loodus oli enne inimsugu ja loodus kestab pärast inimsugu. Tegelikult kaitseme looduskaitse sildi all iseendid inimesi  kaitseme ennast oma enese saamahimu oma rumaluse,  oma hoolimatuse eest. Või vähemasti üritame. Meie järgmise loo peategelane on pealtnäha pühendunud kõrede  uurimisele ja kaitsmisele. Kuid me teame ju, et tegelikult kaitseb ta meid mind. Ja ka sind. Kui paljudele inimestele tähendavad esimesed kevadsoojad,  ilmad oma aiamaal peenarde vahele kaevumist,  siis Riinu Rannapit võib nii päeval kui ööl kohata kõre  tiikide juures toimetamas. Riina on pühendunud kahepaiksete uurimisele  ja nende elupaikade kaitse korraldamisele. Sa oled doktorikraadiga herpetoloog, aga su esimesed  avastused looduses said alguse mõistagi siit koduõue pealt. Kas sa mäletad oma neid päris esimesi hirme või,  või õppetunde loodusest? No tegelikult, kui ma nüüd tagasi mõtlen,  siis mingeid hirme mul nüüd ei ole küll kunagi olnud looduse  ees või et pigem on ikka jah, just see avastamise rõõm  ja ja, ja just see põnevus, mis, mis on tõmmanud sinna sinna  looduse poole. Et, et kes, kes seal metsas on ja, ja kes kui palju neid  linde seal ikka on ja, ja kes neid jälgi lume peale teeb,  et et see on võib-olla jah, need esimesed mälestused. Ema-isaga metsas käies jälgi vaadata ja,  ja, ja pabulate järgi jäneseid määrama õppida  ja no niisugused niisugused asjad on, need esimesed Riinu isa Jaan Rannap on tuntud lastekirjanik,  kes üsna palju kirjutanud raamatuid ka loomadest,  lindudest. Aga kuivõrd sinu lapsepõlveseiklus? Siia isa raamatutesse on jõudnud. Noh, ma ei tea. Eks, eks natuke ikka ma, ma ise arvan nii ja,  ja isa noh, isa on niisugune tagasihoidlik inimene,  ega ta ei ole otsesõnu öelnud, aga aga niisugune raamat nagu  maari suvi. Et sealt ma tunnen küll ikka siit ja sealt loost enda  tegemisi ja, ja niisugust omi käimisi ja,  ja seda toimetamist, mis ma, mis ma selles vanuses tegin  üsnagi ära, et loomulikult see ei ole üks-üheselt,  nüüd nüüd minu, minu elu, aga, aga, aga vähemalt on hästi  tore mõelda, et seal on päris palju sellest maarist on,  on ikkagi nagu mind, mind selles maaris ka,  mis sa arvad, kuivõrd raamat võib aidata noort inimest  looduse poole juhtida või, või huvi äratada? Ma arvan, et raamat võib just nimelt huvi äratada,  et, et ilmselt see samm sinna loodusesse minna,  et see tuleb ikkagi ise teha, aga, aga ma arvan,  et draamat võib-olla küll see ajend. Et noh, näiteks meie ajal oli Jeralaralli,  minu pere ja muud loomad üks niisugune peaaegu et noorte  bioloogiae hulgas kohustuslik kirjandus võiks öelda. Mis, mis ongi ühe ühe poisi poisimaailm looduse tundma  õppimisel ja avastusretk, et sellised raamatud kindlasti  annavad tõuget ja ka niisugust võib-olla mõtet,  et, et mida ja kuidas ja, ja, ja et ka mina võin midagi avastada,  kuigi väga palju on ju juba avastatud, aga,  aga et seal on siiski alati midagi uut ja huvitavat  ja põnevat, mida võib just mina, mina märgata. Riinu on küll Tallinnas sündinud, kuid kõik koolivaheajad  veetis ta just siinsamas kosel vanaema vanaisa juures. Praeguseks on kant paljugi muutunud, sest suur kruusakaevandus,  motokrossirada ja liikluses tulvil Tartu maantee on  häälekalt metsavaikellu sekkunud. Ei ole enam jah, neid radugi, mida mööda ma siin käisin,  mis on minu lapsepõlvest üks võib olla väga erk mälestus on see,  et vaiksetel täiskuu öödel, talvel me käisime perega suusatamas,  nii et isa sõitis ees ja pani metsa kuuse külge küünlaid  ja siis meie nagu järgnesime, et see, see oli  nii sügav elamus lapsele, et see on nagu siiamaani mul meeles. Riinu õppis tollases kolmandas keskkoolis,  kus õpetaja Linda metsaoru bioloogiaklass oli kuulus üle  linna käidi ekspeditsioonidel mööda Eestit  ja Nõukogude liitu. Sealt sai alguse ka esimene huvi konnade vastu. Kuna kõre ehk juttselg kärnkonna kohta oli tollel ajal  suhteliselt vähe teada, pühendus ta ülikoolis just nimelt  sellele liigile. See on nüüd üks. 15-st Eesti siiani säilinud kõre asurkonnast  ehk siis Veski järve karjäär. Läänemaa suursoo servas. Üks. Tüüpiline kõretiik? Jah, põhimõtteliselt küll ta on nüüd noh,  ta ei ole looduslik, eks, kuna see on olnud endine karjäär,  et siis liiva võtmise lõpp lõpetamisega tekkisid siia  niisugused madalad lombid Ja kuna kõre tahab kudeda just nimelt sellises hästi madalas vees,  mis kiiresti soojeneb. Ja, ja kus on päev läbi 100 protsenti kogu aeg,  päike paistab peale. Et siis sellised sellised madalad lombid neile meeldivad ja,  ja nii need kunagi siin luite alal elanud konnad  siis ongi säilinud selles karjääris, nii et selles mõttes  tänu tänu Tegevusele, et inimesed siin liiva võtsid  ja seda ala ära ei metsastatud, on need kõred siin säilinud. Riinu püüab välja selgitada, millised on nende veekogude tingimused,  kus kõred koevad, see tähendab veetemperatuuri,  hapnikusisalduse, happelisuse ja elektri juhtivuse määramist. Öösel, kui kõred aktiivseks muutuvad, toimub seire,  vaadatakse, kui palju on isas ja emasloomi  ning kodunööre. Meil on täna õnne, sest kaks isaslooma annavad endast valju  häälitsusega märku ja isegi näitavad end meile. Pärast pikka talve, kui nad välja tulevad,  siis nad on veel tükk aega niisugused tumedad  ja peale selle siin sambla peal see tume värv täiesti  ka õigustab ennast, aga, aga hiljem kui,  kui nad juba liiva peal toe Suhtuma hakkavad ja siis see värvus läheb heledamaks ja,  ja siis on niisugune tavapärane kõre, võib-olla,  keda me piltide peal oleme harjunud nägema,  et, et praegu ta on jah, suhteliselt tume. Ja ta demonstreeris nii ilusti ja ta ujub  ja kuidas ta jookseb, aga ta ei ole kordagi veel hüpanud. Jah, aga kõred ei hüppagi, nii et, et selles mõttes ta on  täiesti teistmoodi kahepaikne kui meil kõik,  kõik teised välja arvatud vesilikud. Et, et ta ei hüppa, tal on, tal on jalad enam-vähem võrdse pikkusega,  tagajalad natuke pikemad on aga, aga sellest ei ole piisavalt,  et hüpata, nii et et nagu manija rahvas kutsub ronija konn. Samas tiigis on näha ka ühe emaslooma kudunöör,  milles võib olla ehk isegi 5000 viljastatud kudumarja. Pärast esimest talvitumist jääb neist ellu aga vaid üks protsent. Kas me näeme siin need jah, põhimõtteliselt küll,  et need. Väikesed mustad ongi siis mõnda noh, päevade järgi oska öelda,  see kogu see koorumisprotsess sõltub veetemperatuurist väga palju,  aga võib-olla neli-viis päeva tagasi koorunud. Kudu, kes, kust, kus siis nüüd, võib-olla täna õhtuks,  võib-olla homme õhtuks, oleneb jällegi kui soe on,  aga praegu on hästi soe on siis juba vabalt ringi ujuvad  kullesed kõre jaoks ongi põhimõtteliselt nendel kulleste  arengul võtmesõnaks on see soojus. Et ei saa see liik kuidagi hakkama, kui,  kui veekogu on varjus või, või kõrges taimestikus,  et sellepärast nad valivad ka niisugused hästi-hästi,  avatud madalaveelised kohad ja sellepärast on üks sinu töö  olnud ka, et neid kõretiike puhastada kinnikasvamisest? Jah, jah, ka siin on tegelikult näha, seesama tiik on,  on eelmine sügis RMK poolt. Puhtaks lükatud lisaks vanade tiikide puhastamisele on  ka päris uusi tiike juurde kaevata sest luidete  ja rannaniitude võssa kasvamine ja maade kuivendamine on  kõre esimese kategooria kaitse alla viinud. Siin nõval on maksimaalselt 25 häälitsevat isaslooma Eestis  kokku ehk tuhatkond isendit. Looduslikult kahepaiksed on väga-väga paljude teiste liikide  toiduobjektiks ja see peakski normaalne olema,  aga kui lihtsalt üks liik jääb nii haruldaseks,  siis ei saa seda enam päris niimoodi looduslikult võtta,  et kui seal on ainult üks kudunöör, et noh,  las need kurvitsalised siis söövad seda,  et siis ma olen tõesti seda kudu endal suvi suvilas üles  kasvatanud ja siis tagasi sinna kohta lasknud need moonde  läbinud noored konnad, et et saavutada seda,  et ikka iga aastal oleks noori loomi peale tulemas. Et seda ma võin küll täiesti kindlalt öelda,  et kui me ei oleks nende kõre kõre elupaikade taastamisega ja,  ja niisuguste veekogude rajamisega Tegelenud nüüd pidevalt aastast 2000 2001 et kui me ei oleks  midagi teinud Siis meil täna kindlasti ei oleks seda viiteteist asurkonda  alles oleme nüüd praegu rääkinud peaasjalikult kõrest aga  kui palju meil üldse konnaliike Eestis on? Kokku on 11 konnaliiki ja noh, kõrest me oleme lihtsalt  ilmselt ka sellepärast nii palju rääkinud. Kinud, et et kõre on, on olnud minu jaoks niisugune kõige-kõige-kõige,  esimene. Ja ja oma diplomitöö ma kirjutasin kõnest ja,  ja noh, minu jaoks on ta võib-olla lihtsalt kõige südamelähedasem,  aga minu lemmik on jah, võib öelda küll niimoodi,  kuigi ma tegelen ka teiste liikide kaitse korraldamisega  ja uurimisega, aga, aga minu jaoks on ta jah,  kes kõige samas on kõik kahepaiksed meil kaitse alla võetud  ja on see tähendab seda, et see elukeskkond On nende jaoks keeruline. On küll Sellepärast, et tegelikult üldse maailmas kahepaiksed on  ühed kõige-kõige ohustatumad, näiteks selgroogsete hulgas. Et probleem on just see, et, et kahepaikne on,  on loom, kes vajab kahte keskkonda, ta vajab kvaliteetset veekeskkonda,  ta vajab kvaliteetset maa maismaa keskkonda. Ja, ja kui üks kahest ära kaob ja tihti see  nii juhtubki, et üks kahest kaob ära, siis see õnnetu  kahepaikne ei saa enam ka. Riinu tööd viivad teda alatihti Eesti erinevatesse paikadesse,  aga ka oma vabal ajal meeldib talle ringi reisida  ja maailma avastada. Väga põnev on loomulikult vihmamets, kus on noh,  kui nüüd konnateema juurde jõuda, et siis see kahepaiksete  mitmekesisus on ikka ikka meeletu, suur ja,  ja neid liike võid sa näha ei tea, kui palju ühe ühe väikse  retke jooksul. Põhilised igasugused tööreisid ja, ja konverentsid ju viivad  siiasamasse Lääne-Euroopas või Euroopa südamesse  ja ja sealt Eesti peale vaadata, ma ütleks,  on küll väga uhke, et, et meil on ikka väga-väga palju seda,  mida seal enam ei ole ja mida seal raske raha eest  proovitakse taastada. Kui nüüd tuua jälle paralleel meile siia Eestisse  ja kõre juurde, siis siis mingi liigi elupaika mingi liigi  asurkonda taastada on, on tuhandeid kordi raskem kui seda  hoida ja säilitada, nii et mina arvan, et kõrega tegeledes  ma olen selle küll ära näinud, et kui vähegi on võimalik,  siis hoida seda, mis on, aga see uuesti tegemine  ja välja mõtlemine, et mis seal kõik peab olema selleks,  et ühele liigile seal on, sobiks ja oleks hea olla,  ta tahaks seal elada ja sigida ja paljuneda  ja see see on, see on tohutult keeruline ülesanne. Käes on natuke kurb hetk sest just äsja nägime ära osooni  18. hooaja viimase saate viimase loo. Nüüd tuleb suur suvi ja seejärel teadagi sügis. Ja kui tõsi, loodus, usklikud, televaatajad. Tserliku kergatsit jaanitulle ei heida. Kohtume sügisel taas. Kolm osoon.
